Narva ja Sinimäed 1944

1. veebruaril 1944 jõudsid rannikul pealetungiva Punaarmee 2. löögiarmee üksused Narva jõeni. 2.-3. veebruaril tungiti üle jõe kolmes kohas – Kudruküla piirkonnas, Narva-Jõesuus ja Narvast edelas Ust-Zerdjanka ja Vääska piirkonnas. Põhjapoolsed sillapead likvideeriti kiiresti, kuid Narvast edelas laiendas Punaarmee sissetungi ja moodustus Auvere platsdarm e Krivasoo kott. Juba 6. veebruaril jõudis Punaarmee 25 km laiuse rindega Auvere jaama juures Narva-Tallinna raudteeni, kuid seal rünnak takerdus.

Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Saksamaa seisukohalt esmajärguline tähtsus. Oli karta, et kui rinne seal laguneb ja Punaarmee hõivab Põhja-Eesti, üritab seni Saksamaa poolel sõdinud Soome teha Nõukogude Liiduga separaatrahu ja sõjast välja astuda. Väga oluline oli saksa armeele ka Eesti tehastes toodetud põlevkiviõli.

1944 Narva

11. veebruari hommikul alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel. 12. veebruaril tungisid 11. laskurdiviisi väeosad üle jõe ning moodustasid Riigiküla ja Siivertsi vahel uue sillapea.14. veebruari varahommikul maandus Meriküla juures vene merejalaväe dessant – 517 võitlejat, sealhulgas 6 naisradisti ja 2 naissanitari major Stepan Maslovi juhatusel. Dessandi peaülesandeks oli jõuda Narva-Tallinna maanteeni ja ühineda seal lõuna poolt pealetungiva 2. löögiarmee väeosadega. Dessant ebaõnnestus ja ei jõudnud maandumispaigast kuigi kaugele. 83 dessantlast uppus (sealhulgas kõik naisradistid), maalejõudnuist langes valdav osa lahingus. Vaid kümmekond dessantlast vangistati ja teist niipalju jõudis läbi 10 km kaugusel olnud rindejoone omadeni. Punarmee dessantüksuse liikmed tapsid Merekülas ühe naise koos aastase pojaga.

Narva jõe läänekaldale püsima jäänud sillapeade likvideerimiseks rakendas Saksa pool 20. Eesti SS-diviisi üksusi. 21. veebruariks suutsid nad Narva jõeni välja murdes eraldada Riigi sillapea Siivertsist. 24. veebruaril vallutas 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi II pataljon Waffen-Hauptsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapea, 29. veebruaril alustati Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist. Läänest ründasid sillapead 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi mõlemad pataljonid ja 45. rügemendi I pataljon. Rünnakut juhtis 45. rügemendi ülem Paul Vent. Lõunast, Narva suunalt, ründas sillapead 24. SS-rügement „Denmark“. Samal ajal ründas Punaarmee aktiivselt Saksa vägede sillapead Ivangorodi ümber ja sidus ülejäänud III SS-soomuskorpuse üksused. 5. märtsil jõuti mõlemal pool Vepsküla Narva jõeni, Siivertsi juures jäi Punaarmee sillapea püsima. 7. märtsil lõpetasid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid Punaarmee Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamise. Nende lahingute käigus teenis oma autasud: lisaks olemasolevale II klassi Raudristile ka I klassi Raudristi ning Raudristi Rüütliristi, 46. rügemendi 1. kompanii rühmaülem SS-Unterscharführer Harald Nugiseks. 11. märtsi hommikul ründas Punaarmee 20. Eesti SS-diviisi lõigus Siivertsist Vepskülani. Õhtuks rünnak tõrjuti. Viimane Punaarmee suurem rünnak III SS-soomuskorpuse positsioonide vastu toimus 16. ja 17. märtsil 1944. Pärast selle tõrjumist jätkus positsioonisõda.

6.–7. märtsi ööl pommitas Punaarmee suurtüki- ja lennuvägi (rohkem kui 100 pommitajat) Narvat. Linn purustati täielikult. Järgmisel ööl heitis Punaarmee lennuvägi Narvale ning Mereküla ja Sillamäe piirkonnas asuvatele objektidele veel umbes 3000 pommi.

1. märtsil 1944 algas 59. armee rünnak Saksa Narva grupeeringu äralõikamiseks. See oli suunatud üle tänapäevase Sinimäe aleviku Mummassaare rannikule. 59. armee rünnakut toetas 2. löögiarmee rünnak Narvale ning Narva jõe läänekaldale, et siduda sealseid Saksa-Eesti väeosi. Punaarmee pealetung Vaivara-Auvere positsioonide läbimurdmiseks lõunasuunalt kestsid 59. armee poolt vahetpidamata kuni 8. aprillini. Auvere tugiala lääne- ja idakõrva tagasitõrjumiseks alustasid Saksa väed 26. märtsil vastupealetungi. „Kõrvad“, rindest väljaulatuvad eendid, ohustasid Tallinn-Narva raudteed ja neid saanuks kasutada tugialadena mereni tungimiseks ning Narva jõel olevate väekoondiste sissepiiramiseks. Operatsiooni tulemusena purustati kuus Punaarmee laskurdiviisi. Lahingutes juhtis Saksa soomusvägesid „tankikrahv“ oberst Hyazinth von Strachwitz. 19. aprillil jätkas Saksa XXXXIII armeekorpus rünnakut Auvere tugiala lääneküljel, kuid ilma suurema eduta. 23. aprillil lõpetati XXXXIII armeekorpuse pealetung väeosade kurnatuse, vastase tugeva vastupanu, kehva ilma, teedelagunemise ja üksuste langenud võitlusvõime tõttu. Maist juulini peeti Narva rindel positsioonisõda.

Veebruari keskpaigast aprilli lõpuni sõdis Narva ja Auvere lahingutes 502. rasketankide pataljoni koosseisus „Tiiger“ tanki komandör saksa kuulsaim tankiäss Otto Carius

24. juuli hommikul alustasid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee Narva rindel suurt pealetungi. Pärast kolmetunnist ettevalmistavat suurtükituld alustas jalavägi Auvere tugialal pealetungi 2–3 diviisiga tankibrigaadi toetusel. Rünnakuid tõrjuti. Saksa väejuhatus andis sama päeva õhtul korralduse evakueerida Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale. Korraldus täideti kella kolmeks 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku. 25. juuli hommikul alustas Punaarmee pealetungi Narva jõel Narvast põhjas 20. Eesti SS-diviisi lõigus, ületades kahe diviisi üksustega neljas kohas jõe. Rünnaku raskuspunkt oli 46. rügemendi rindelõigus, mis purustati. Punaarmee moodustas jõe läänekaldal sillapead ja jätkas nendelt pealetungi. III SS-soomuskorpuse üksused alustasid taganemist Sinimägedesse.

26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ 49. rügement Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedes. „Nederlandi“ 48. rügement sattus piiramisrõngasse ja purustati. Sinimägedes asus „Nederland“ positsioonidele vasakul ja „Nordland“ paremal tiival. Saksa pool tõi vägedele täiendust. 27. juuli õhtuks vallutas Punaarmee Lastekodumäe, katsed mägi 28. juulil tagasi vallutada ebaõnnestusid. Põrguhauamägi (Grenaderimägi) vallutati Punaarmee poolt 29. juulil kuid saksa vägede vasturünnak paiskas vastase tagasi. Kõigil järgnevatel päevadel kuni 10. augustini jätkas Punaarmee läbimurdekatseid Tannebergi liinist. Septembri keskpaigani valitses rindelõigus suhteline vaikus. 16. septembril käivitus Saksa vägede Eestist väljaviimise plaan „Aster“ ning saksa üksused jätsid Tannebergi liini maha.

Lahingute käigus surma ja haava saanute ning teadmata kadunute kohta on aegade jooksul avaldatud erinevaid arve. Mõlema poole arhiiviandmetele toetudes jõudsid Artjom Astafjev, Andrus Kütt, Reigo Rosenthal ajakirjas Tuna (2015/4) artiklis Vastaspoolte inimkaotustest Narva rindel 1944. aasta 24. juulist kuni 7. augustini (Narva ja Sinimägede lahingud) järeldusele, et lahingu käigus hukkunud ja teadmata kadunud punaarmeelaste arv 7700–7800 inimest, koos haavatute ja haigestunutega kaotati aga umbes 35 000 meest. Saksa poole kogukaotused olid dokumentide järgi umbes 10 100 inimest, neist umbes 1500 surnut ja 2000 teadmata kadunut (nende hulgas võis olla ka desertööre).

Purustatud tehnika koguarvusid ei ole õnnestunud tuvastada. Aerofotodelt on näha hulgaliselt purustatud tanke ja muid soomusmasinaid, sama kinnitavad lahingutejärgsed pärimusallikad. Armeegrupp „Narva“ lahingpäevikud konstanteerivad enam kui 150 Punaarmee soomusmasina hävitamist, kuid tuleb arvestada, et tõenäoliselt üsna paljud neist olid pärast remonti taas rivis.

1944 Sinimäed

Lisalugemist:

Mart Laar. Sinimäed 1944, Tallinn 2006

Ajapaik – Sõjapurustused Narvas (344 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=457

Ajapaik – Norra Riigiarhiivist 1944. a pilte Narva rindelt (45 fotot)
ajapaik.ee/?album=27149