1941. aasta sõjasündmustest Eestis

Toomas Hiio, Eesti Sõjamuuseumi aastaraamat, 2006, lk 101-118

Seni ilmunud kirjandus

1941. aasta sõjasündmustest Eestis on kirjutatud eesti keeles üsna palju. Varsti pärast lahingutegevuse lõppu Eesti pinnal alustasid mõlemad pooled toimunu kohta dokumentide ja mälestuste kogumist. 1942. a alguses, lähtuvalt Politsei ja Omakaitse Valitsuse korraldusest, hakkasid 1941. aastal toimunut jäädvustama Omakaitse malevad. Tänaseks on ilmunud rohkesti käsitlusi, mis neid materjale kasutavad, mõni aasta tagasi publitseeriti Omakaitse malevate ajalood ka tervikuna. Originaale säilitatakse Eesti Riigiarhiivis. Nõukogude Liidu tagalasse pääsenud hävituspataljonlaste ja nn partei ja nõukogude aktiivi liikmete mälestusi koguti ka Punaarmee Eesti laskurkorpuse formeerimise ajal 1942. a. Nendele materjalidele tugineb raamatusari „Sortside saladusi“. Originaale säilitatakse Eesti Riigiarhiivi filiaalis, endises parteiarhiivis. Suure Isamaasõja Ajaloo Komisjonid, mille tegevuse raames neis mälestusi koguti, moodustati teistegi liiduvabariikide rahvusväeosades. Käesolevas aastaraamatus avaldatud Uldis Neiburgsi artikkel tugineb osaliselt Läti komisjoni materjalidele.

1950. aastate teisel poolel alustati Välis-Eestis raamatusarja „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ väljaandmist. 1941. aasta sündmusi vaatlevad sarja kaks köidet, mis sisaldavad nii üldkäsitlusi kui ka asjaosaliste mälestusi. Umbes samal ajal alustas Peeter Larin okupeeritud Eestis 1941. a sõjasündmuste ajaloo koostamist, ei ole võimatu, et vastukaaluks eelnimetatule. Seejärel algatas Nõukogude Armee Riia Sõjaväeringkonna ohvitseride maja juures asuv sõjateaduslik ühing kolmeköitelise üldkäsitluse kirjutamise, põhiteemaks Suur Isamaasõda Balti liiduvabariikides ja Balti liiduvabariikide rahvastest moodustatud Punaarmee väekoondised. 1941. aasta sündmusi Eestis puudutab selle esimene köide. Sõja lõpu 25. aastapäevaga seoses alustati Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi juhtimisel taas Suure Isamaasõja põhjalikumat uurimist. Avaldati nii kaheköiteline üldkäsitlus kui ka dokumentide kogumik.

Saksa uurijatest on põhjalikuma ülevaate kirjutanud Walther Melzer, kes avaldas 1960. aastal raamatu lahingutest Eesti saarte pärast aastatel 1917, 1941 ja 1944. Ka klassikuna tsiteeritav Werner Haupt avaldas raamatu sõjast Baltikumis. Neile teostele lisandub suur hulk nii paguluses, okupeeritud Eestis kui ka alates 1980. aastate lõpust Eestis ilmunud asjaosaliste mälestusi.

Kogu eelnimetatud kirjanduse puuduseks on aga see, et esiteks ei ole ühe poole autorid saanud kasutada teise poole arhiivimaterjale ja, teiseks, mis puudutab eriti Nõukogude Liidus avaldatut, on esitatu surutud Nõukogude ideoloogia tendentslikesse raamidesse. Päris kõrvale jätta siiski nõukogudeaegseid raamatuid ei saa, sest nende autoritel on olnud võimalik kasutada arhiivimaterjale, mis tänasele Eesti uurijale ei ole kättesaadavad. Külma sõja ajastu ideoloogilisest painest ei ole päris vabad ka paguluses avaldatud käsitlused. Ideoloogiline võitlus ei ole sõnakõlks. Eesti autorite nõukogude-aegsetes kirjatöödes on märgata otsest oponeerimist pagulasautorite väidetega, muidugi ilma viideteta, sest pagulasautorite teosed, eriti veel nii suure „ideoloogilise tähtsusega“ teemal, kuulusid keelatud raamatute hulka. Pagulasautoreid ei takistanud aga nõukogude autorite teostele osundamast miski.

21. sajandi alguses puudus kaasaegne detailne üldkäsitlus – vaatamata ilmunud mahukale kirjandusele ja allikapublikatsioonidele. Viimasel ajal on seda lünka siiski täitma hakatud, esialgu põhjalikumalt saksa ja inglise keeles, sest nüüdisajal peetakse oluliseks avalikkuses ekspluateeritavate teemade vääritimõistmise vältimist laiemalt.

Punaarmee ja Wehrmachti väekoondised Eestis 1941. a suvel

Kõrgemad peakorterid

Sõja ajal oli Nõukogude Liidu sõjavägede kõrgeim juhtkond Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter ehk Stavka, mis moodustati 23. juunil 1941. Sellele allus Kindralstaap. 10. juulil 1941 määras Stavka kolm marssalit strateegiliste suundade: loode-, lääne- ja edelasuuna ülemjuhatajateks. Loodesuuna ülemjuhataja oli Nõukogude Liidu marssal Kliment Vorošilov.

22. juunil 1941 reorganiseeriti senised sõjaväeringkonnad rinneteks seoses sõjategevuse algusega Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Eestisse puutuvalt nimetati Balti Erisõjaväeringkond Looderindeks, selle ülemjuhataja oli detsembrist 1940 kuni 30. juunini 1941 kindralpolkovnik Fjodor Kuznetsov (1898–1961) ning juuli algusest augustini 1941 kindralmajor Pjotr Sobennikov (1894–1960). Leningradi sõjaväeringkond nimetati Põhjarindeks, augustis Leningradi rindeks ja selle ülemjuhataja oli jaanuarist novembrini 1941 kindralleitnant Markian Popov (1902–1969).

Rinnetele allusid armeed. Eestis tegutses 8. armee, mille juhataja oli 1941. a märtsist juulini kindralmajor Sobennikov ja sama aasta juulist septembrini kindralmajor Ilja Ljubovtsev (1899–1975). Armee peakorter oli sõja alguses Šiauliais. Eestis asusid ka 1941. a kevadel moodustatud 27. armee väekoondised peakorteriga Riias, armee juhataja oli maist detsembrini 1941 kindralleitnant Nikolai Berzarin (1904–1945). Armeedele allusid laskur- jm korpused, viimastele omakorda laskur- jm diviisid.

Saksamaal ühendati 4. veebruaril 1938 Sõjaministeerium ja selle Sõjavägede Amet (Wehrmachtsamt) Sõjavägede (Wehrmacht’i) Ülemjuhatuseks (Oberkommando Wehrmacht, OKW), mida juhtis Adolf Hitler. Temale allus Maavägede Ülemjuhatus (Oberkommando des Heeres, OKH), mida juhtis kuni 19. detsembrini 1941 kindralvälimarssal Walther von Brauchitsch (1881–1948), seejärel samuti Hitler. Kummalgi ülemjuhatusel oli oma kindralstaap. Sõjaks Nõukogude Liidu vastu moodustati 1941. a alguses kolme väegrupi ülemjuhatused. Väegrupi „Nord“ ülemjuhataja oli juunist 1941 kuni jaanuarini 1942 kindralvälimarssal Wilhelm von Leeb (1876–1956). Väegrupi lähtealaks sõjas Nõukogude Liidu vastu oli Ida-Preisimaa. Väegruppidele allusid armeed, Eesti suunal tegutses 18. armee, mille ülemjuhatajaks novembrist 1939 jaanuarini 1942 oli kindralkolonel Georg von Küchler (1881–1968). Armeedele allusid armeekorpuste juhatused (Generalkommando), viimastele omakorda jalaväe- jm. diviisid.

Punaarmee väekoondised Eestis 1939–1941

23. augustil 1939 sõlmiti N. Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping, mille salaprotokolliga langes Eesti N. Liidu mõjusfääri. 28. septembril 1939 kirjutati N. Liidu survel alla Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette 25 000 mehe paigutamise Eesti territooriumile.

13. augustil 1939 andis N. Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonnale korralduse Novgorodi armeegrupi formeerimiseks, mis 14. septembril formeeriti 8. armeeks. Eestisse paigutati 8. armee Kingissepa üksiklaskurkorpuse baasil formeeritud 65. erilaskurkorpus. Korpuseülem oli alguses diviisikomandör Aleksander Tjurin (1896–1976), juulist 1940 märtsini 1941 kindralmajor Nikolai Šestopalov (1896–1941). Korpuse staap asus Haapsalus. Lisaks toodi Eestisse 8. armeele alluvad soomusüksused, Balti sõjalaevastiku laevad ja maismaaüksused ning lennuvägi. 65. erilaskurkorpuse põhijõud oli 14 000-meheline 16. laskurdiviis (staap asus samuti Haapsalus, diviisiülemaks brigaadikomandör Ilja Ljubovtsev).

16. juunil 1940 esitas N. Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Eesti Vabariigi Valitsusele ultimaatumi, milles muude nõudmiste kõrval nõuti ka täiendava Punaarmee väekontingendi maalelubamist. Eesti valitsus võttis ultimaatumi vastu. 17. juuni hommikul ületas täiendav väekontingent Eesti Vabariigi piiri ja okupeeris Eesti. Väekontingenti kuulusid 8. armeele allutatud kuus laskurdiviisi: 11. ja 90. laskurdiviis anti täienduseks 65. erilaskurkorpusele, lisaks toodi Eestisse 1. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 24. ja 56. laskurdiviis ning 19. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 42. ja 49. laskurdiviis.

Kõik juurdetoodud diviisid olid täiskoosseisulised, a 12 000 meest. Eestisse toodi ka 13. kergetankide brigaad. 21. juunil 1940 paigutati 8. armee peakorter Tartusse ja 11. juulil 1940 määrati armeejuhatajaks kindralleitnant Aleksander Tjurin. Suurem osa Eestit juunis okupeerinud vägedest viidi suve lõpuks välja. Muude põhjuste kõrval oli Eesti nii suure väe majutamiseks ja toitmiseks rahuajal ka lihtsalt liiga väike. Eestisse jäid uutest üksustest esialgu 11. (Narva lähedal) ja 90. laskurdiviis.

6. juulil 1940 allutati Eestisse paigutatud väed Leningradi sõjaväeringkonnale ning 8. armee peakorter paigutati Tallinnasse. Lätis ja Leedus paiknevate vägede juhtimiseks moodustati Balti Erisõjaväeringkond. Kingissepa kindlustatud rajooni Isuri (Ижорский) laskurpolgu baasil formeeriti 8000- meheline 3. üksiklaskurbrigaad, mis paigutati Saaremaale ja Hiiumaale.

1941. a mai lõpus, vahetult enne sõja algust Saksamaaga, formeeriti Balti Erisõjaväeringkonna alluvuses olev 27. armee peakorteriga Riias. Armee juhatusele allutati 67. laskurdiviis Liepajas, juba nimetatud 16. laskurdiviis, mis sel ajal asus Lääne-Eestis, 3. üksiklaskurbrigaad Eesti saartel ning 22. ja 24. territoriaalne laskurkorpus ehk endised Eesti ja Läti sõjaväed, mida täiendati sõja alguses Sise-Venemaalt mobiliseeritud meestega. 27. armee vastutas rannakaitse eest Matsalu lahest Palangani ja Liepaja mereväebaasi kaitse eest ning sellele allusid ka piirivalveväed. 27. armee allus pärast sõja algust Looderindele.

Pärast Eesti okupeerimist andis N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kaitsekomitee 20. juunil 1940 välja määruse „Punalipulise Balti laevastiku organisatsiooni kinnitamisest ja abinõudest Soome lahe lääneosa kaitse tugevdamiseks“, mille järgselt paigutati Balti laevastiku peabaas Kroonlinnast Tallinna ja allutati otse Balti laevastiku sõjanõukogule. Balti laevastiku juhataja Vladimir Tributs (1900–1977) oli nüüdsest ühtlasi Tallinna baasi ülem. 1939. a Eestisse toodud Balti laevastiku osadest moodustatud Balti mereväebaasi keskus paigutati esialgu Tallinnast Paldiskisse, kuid likvideeriti 6. septembril 1940 N. Liidu sõjalaevastiku rahvakomissari korraldusel. Selle baasil formeeriti Balti laevastiku rannakaitse peabaas, mille juhatus jäi Paldiskisse. Sama korraldusega moodustati Läänemere rajooni rannakaitsepiirkond keskusega Kuressaares, millele allutati kõik Eesti saartel asuvad Balti laevastiku väeosad ja rannakaitse. Rannakaitsepiirkonna ülemaks nimetati kindralmajor Sergei Kabanov (1901–1970), hiljem kindralmajor Aleksei Jelissejev (1887–1942). Kindral Kabanov nimetati Hanko baasi ülemaks.

Balti laevastiku juhtkond pidas saarte kaitsmist väga tähtsaks. Kaugelaskesuurtükid Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare patareid sulgesid Irbeni väina ja Liivi lahe. Eesti saartele kavatseti ehitada 30 rannakaitsepatareid 80 suurtükiga, esmajärjekorras kavatseti 1941. a septembriks valmis ehitada 17 patareid. 10. juulil 1941 allutati kõik Lääne-Eesti saartel asuvad üksused kindralmajor Jelissejevile.

65. erilaskurkorpus staabiga Türil vastutas rannakaitse eest Narva lahest Matsaluni. Sõja alguseks oli 8. armee, millele allusid 10. ja 11. laskurkorpus ning 12. mehhaniseeritud korpus, viidud Ida-Preisimaa piirile. Armee vasak tiib ulatus Daugavpilsist üle Panevežyse Insterburgini. 1940. a augustis territoriaalkorpusteks nr 22, 24 ja 29 ümber formeeritud endiste Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede sõjaväelasi hoiti reservis. Sellesse aega kuulub ka umbes tuhande Eesti, Läti ja Leedu vanemohvitseri arreteerimine.

1941. a juuli alguses taganesid Eestisse Punaarmee 8. armee 10. ja 11. laskurkorpus, mida juhtisid vastavalt kindralmajor Ivan Nikolajev (1890–1944) ja kindralmajor Mihhail Šumilov (1898–1975). 10. laskurkorpusele allusid 10. ja 11. laskurdiviis. Neist esimest juhtis kindralmajor Ivan Fadejev, kes septembris anti juhtimise hooletusse jätmise ja joomise eest sõjatribunali alla, ning teist kindralmajor Nikolai Sokolov (1896–1942). 11. laskurkorpusele allusid 48. ja 125. laskurdiviis. 48. diviisi juhtis kuni 23. juulini polkovnik Karp Muravjov, seejärel alampolkovnik Ivan Romantsev. 125. laskurdiviisi ülem oli kindralmajor Pavel Bogaitšuk (1896–1941). 1941. a augustis anti 8. armeele täienduseks ja saadeti osaliselt Eestisse 118. laskurdiviis, mida juhtis kindralmajor Nikolai Glovatski – Eesti lahingute ajal ta tagandati, mõisteti süüdi ja lasti maha – ning 268. laskurdiviis, mille ülemaks nimetati purukslöödud 11. laskurdiviisi ülem kindralmajor Sokolov. 16. laskurdiviisi juhtis pärast kindralmajor Ljubovtsevi edutamist 8. armee juhataja asetäitjaks 1941. a juulis polkovnik Nikolai Suturin. Peale Punaarmee laskurdiviiside olid Eestis kaitsel veel 3. üksiklaskurbrigaad Eesti saartel (ülem polkovnik P. Gavrilov), soomusväed, lennuvägi, siia taganes 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis (ülem alampolkovnik Andrei Golovko, kes määrati 13. juulil Looderinde tagalakaitse ülema abiks ja saadeti Novgorodi, seejärel oli ülemaks polkovnik Stepan Bunkov) jt. üksused, lisaks Lätis ja Eestis formeeritud hävituspataljonid.

Saksamaa sõjaplaanid ja väekoondised Eesti vallutamiseks

„Barbarossa“ plaani kohaselt oli Eesti vallutamine väegrupi „Nord“ kõrvalülesandeks tema peaülesande, Leningradi sissepiiramise kõrval. 18. armee „Nordi“ vasakul tiival pidi tungima Pihkva suunas, et ära lõigata Eestisse, Lätisse ja Leedusse jäänud Punaarmee üksused, takistada nende taandumist itta lõuna poolt Pihkva järve ning hävitada need Eestis.

Eesti vallutamine tehti ülesandeks 18. armee XXVI armeekorpusele, mille juhataja oli suurtükiväekindral Albert Wodrig (1883–1972). Korpusele allusid 61. ja 217. jalaväediviis, ülemad vastavalt jalaväekindral Siegfried Hänicke (1878–1946) ja kindralleitnant Richard Baltzer (1886–1945). Korpuse ülesandeks seati Paldiski ja Tallinna hõivamine, et lõigata ära Punaarmee jõud Lääne-Eestis ja saartel. XXVI armeekorpuse jõududest ei piisanud Punaarmee vastupanu murdmiseks ja Eestisse toodi lisaks XXXXII armeekorpuse juhatus (juhataja pioneerivägede kindral Walter Kuntze, (1883–1960) ning 291., 254. ja 93. jalaväediviis, mida juhatasid vastavalt kindralleitnant Kurt Herzog (1889–1948), kindralleitnant Walter Behschnitt (1885–1970) ja kindralleitnant Otto Tiemann (1890–1952). Tartu vallutas I armeekorpuse eelüksus suurtükiväeülema nr 123, kindralmajor Karl Burdachi (1891–1976) juhtimisel, siinkohal väärib nimetamist ka suurtükiväeülem nr 114, kindralmajor Rudolf Friedrich (1889–1945), kelle juhitud eelüksus vallutas Lääne-Eesti.

Kui palju rakendati vägesid?

Ajaloolasi on alati huvitanud jõudude vahekord, mida mõnikord üritatakse kindlaks teha koguni ühe mehe täpsusega. Nii suurte väekoondiste puhul, nagu Eestis tookord rakendati, ei ole see võimalik. Lisaks ei väljenda jõudude vahekorda mitte ainult meeste arv, vaid ka nende rakendamine. Arvestada tuleb ka relvastust, väljaõpet, juhtimise pädevust jms. Saksa diviiside ja korpuste eesotsas olid pädevate juhtidena Esimese maailmasõja kogemusega ohvitserid, 15-20 aastat vanemad oma Punaarmee kolleegidest, mis on mõistetav, teades Punaarmee kõrgemas ohvitserkonnas toimunud stalinlike „puhastuste“ ulatust.

Relvastuses tuleb arvestada kaotusi lahingute ajal Leedu ja Läti territooriumil ning võimet kaotusi korvata, mille kohta on vähe andmeid. Seetõttu alljärgnevalt vaid mõned ääremärkused sõdivate poolte jõudude vahekorra kohta elavjõus.

Eestis rakendatud Saksa jalaväediviisid kuulusid 2., 3., 4., 5. ja 8. formeerimislainesse. 2. laine jalaväediviisi koosseisunimekirja-järgne meeste arv oli 15 273, 3. laine jalaväediviisil oli 17 901 ja 4. laine diviisil 15 019 meest. 5. ja 8. laine jalaväediviiside ettenähtud meeste arvu siinkirjutaja ei tea, kuid teadaoleva allüksuste loetelu järgi ei saanud need olla palju väiksemad. Seega, kui arvestada ühe jalaväediviisi suuruseks minimaalselt 15 000 meest, rakendas Saksa väejuhatus Eestis vähemalt 75 000 meest jalaväediviisides, kellele lisanduvad korpuseüksused, lennu- ja merevägi.

Punaarmee laskurdiviiside koosseisunimekirju muudeti aastatel 1939-1940 mitu korda. N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 6. juulist 1940 määrati laskurdiviisi suuruseks 12 000 meest ning anti korraldus vähendada 1939. a Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutatud kolme 14 000-mehelise diviisi koosseis samuti 12 000 meheni. Samas korralduses määrati Eesti saartele paigutatava 3. üksiku laskurbrigaadi suuruseks 8000 meest. Kuid sõjaajal ettenähtud isikkoosseis oli mõnevõrra suurem rahuaegsest, samuti ei ole teada Punaarmee laskurdiviiside poolt enne Eestisse taganemist kantud kaotused. Ühe või teise väekoondise meeste arv on küll teada ühel või teisel ajahetkel, kuid kogupilti saada ei ole võimalik.

Peeter Larin kirjutab, et Saksa poolel rakendati Eesti lahingutes umbes 100 000 meest ja punaarmeelasi oli kaks korda vähem. Tema hinnangut Saksa sõjaväelaste arvu kohta võib pidada ligikaudu paikapidavaks, punaarmeelaste arvu aga mitte, sest Eestis sõdinud Saksa väekoondiste sõjapäevikute andmetel võtsid nad Eestis vangi üle 50 000 punaarmeelase.

Lahingud Eestis 1941. a juuli esimesel poolel

XXVI armeekorpus tungis Eestisse oma kahe eelüksusega 7. juulil: jalgratturite üksus saadeti üle Pärnu Märjamaa peale, motoriseeritud üksus Viljandi peale. Õhtuks jõudis motoriseeritud eelüksus suurtükiväeülema nr 113, kindralmajor Ferdinand von Selle juhtimisel Viljandist lõuna pool asuva Raudna jõeni. Jalgratturite eelüksus (402. jalgratturite pataljon) major Ullerspergeri juhtimisel jõudis samal ajal vastase üksusi kohtamata Kilingi-Nõmmele. Diviiside põhijõud järgnesid kiirmarsil, kasutades raudteed.

8. juulil kell 14.00 registreeriti väegrupi „Nord“ sõjapäevikus Pärnu vallutamine, sealjuures suudeti takistada Pärnu jõe sildade õhkulaskmist. 61. jalaväediviis vallutas õhtul Viljandi, mida kaitses 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis.

Esialgne edu Eesti vallutamisel viis Saksa maavägede ülemjuhatuse mõttele suunata üks Leningradi vallutamiseks mõeldud armeekorpus läbi Eesti, piki Peipsi järve läänekallast, vältimaks Peipsi ja Ilmeni järve vahel olevate väheste teede ülekoormamist, mille olukord oli 4. tankiarmee ülemjuhataja kindralkolonel Erich Höppneri sõnul kirjeldamatult vilets. See mõte siiski ei teostunud, sest lootus kohata tõsisemat vastupanu alles Tallinna all ei täitunud ja 9.-15. juulil takerdus pealetung joonel umbes Võrtsjärve põhjatipust Matsalu laheni. Saksa maavägi tundis suurt puudust lennuväe toetusest, ülekaal õhus kuulus Punaarmeele. Väegrupi „Nord“ peaeesmärk oli Leningradi vallutamine ning 1. õhulaevastiku tegevus pidi keskenduma Leningradi peale tungiva 4. tankiarmee operatsioonide toetamisele õhust. Punaarmee vallutas 12. juulil Märjamaa tagasi.

XXVI armeekorpus saatis 9. juulil Virtsu 15 cm suurtüki patarei, et sulgeda laevaliiklus Suures väinas. Riia sadam oli ülioluline väegrupi „Nord“ varustamisel ning Suure väina kontrollimine välistas võimaluse, et Balti laevastik ründab sealtkaudu Saksa transpordilaevu. Patarei kaitseks anti merejalaväe löögiüksus. Punaarmee moodustas saartel Virtsu tagasivallutamiseks 300- mehelise dessantüksuse, mis ründas alates 15. juulist lennuväe toetusel. XXVI armeekorpus loovutas Virtsu 18. juulil.

Saksa vägede pealetung takerdus ka diviiside väsimuse tõttu. 217. jalaväediviisi ohvitserid ja allohvitserid olid vahetult enne sõda väkke kutsutud reservistid, kelle väljaõpe oli kehvem kui 291. jalaväediviisil. 217. jalaväediviis oli alates 22. juunist rindel olnud ning kaotanud surnute ja haavatutena 70 ohvitseri ja 2000 meest.

Kagu-Eestis, Peipsi ja Võrtsjärve vahel, regulaararmeede kokkupõrkeid ei toimunud. 9. juulil vallutasid mööda Riia-Pihkva kiviteed edasi tunginud 18. armee põhijõud Pihkva ja Ostrovi ning hõivasid oma vasaku tiiva julgestuseks Võru ja Antsla. 12. juulil jõudis 18. armee Velikaja jõeni. Punaarmee väekoondised Eestis säilitasid põhijõududega maismaaühenduse vaid üle Narva. Nad jätsid maha Võrtsjärve ja Peipsi järve vahelise ala. Emajõgi voolab pea kogu oma saja kilomeetri ulatuses soode vahel, moodustades loodusliku kaitsetõkke. 9.-10. juulil lasi üle Emajõe taganenud Punaarmee õhku enamiku Emajõe sildadest. Emajõe lõunakaldal võtsid võimu üle metsavennad.

7. juulil 1941 teatas Saksa lennuväe 1. õhulaevastiku ülemjuhataja väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülemale, et Tartu lennuväli on äärmiselt oluline Leningradi suunas arendatava pealtungi toetamiseks õhust. 18. armee peakorter andis XXVI armeekorpusele korralduse hõivata Tartu lennuväli. 9. juulil teatas XXVI armeekorpuse peakorter: ülesannet ei saa täita vägede vähesuse tõttu. Lisaks jäi Tartu korpuse pealetungisihist umbes 65 km ida poole. Korpusel puudusid ka tankid ja luuresoomukid, mis olnuksid vajalikud niisuguse operatsiooni läbiviimiseks. 10. juulil allutati korpusele 254. jalaväediviisi luurepataljon ülesandega luureks Tartu suunal. Kuid pataljon sattus järgmisel päeval Võisiku mõisa juures lahingusse ning löödi 13. juuliks lõplikult tagasi. Punaarmee poolel osalesid lahingus 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi tugevdatud pataljonisuurune löögiüksus ja kaks tanki.

11. juulil andis 18. armee staap XXVI armeekorpuse alluvusse suurtükiväeülema nr 123, kindralmajor Burdachi eelüksuse, mis Petseri suunalt Tartusse tungis. Motoriseeritud eelüksuse koosseisu kuulusid I armeekorpuse 11. ja 21. jalaväediviisi luurepataljonid, 254. jalaväediviisi tankitõrjedivisjon, 536. suurtükidivisjon, 604. õhutõrjedivisjon, 609. suurtükirügemendi staap jm. 11. juuli õhtuks oli Emajõe läänekaldale jääv Tartu linna osa eelüksuse kontrolli all.

Punaarmee 8. armee taganes 6.-9. juulini 1941 kaitsele Pärnu-Peipsi järve joonele. 10. laskurkorpus, millele allusid 10. laskurdiviis ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ning 11. laskurdiviisi üks polk, oli 9. juulil kaitseliinil Pärnust Võrtsjärveni. 11. laskurkorpus, millele allusid 48. ja 125. laskurdiviis, oli kaitsel Emajõel Võrtsjärvest Peipsini. Armee tagalat Pärnu- Haapsalu-Paldiski lõigus kaitses 16. laskurdiviis. Saaremaal ja Hiiumaal asus 3. üksiklaskurbrigaad. Maavägesid toetasid seal Balti sõjalaevastiku 1. üksik- merejalaväebrigaad, piirivalveüksused ning hävituspataljonid. 18. juulil allutati 8. armeele ka läti hävituspataljonlaste kahe töölispolgu riismed.

Balti sõjalaevastiku põhijõud evakueeriti 27. juunist 1. juulini Tallinna. Laevad – ristleja „Kirov“, eskaadri miiniristlejad „Grozjaštši“, „Smetlivõi“, „Stoiki“, „Silnõi“, „Serditõi“ ja „Engels“ ning mitukümmend väiksemat ja abilaeva – viidi Daugavgrivast Riia lahe lõunasopis Soome lahte läbi Suure väina ja Hari kurgu.

Lahingud Kesk- ja Ida-Eestis juuli teisel poolel ja augusti alguses 1941

21. juulil 1941 külastas väegrupi „Nord“ peakorterit Adolf Hitler. Muuhulgas pidas ta väga oluliseks Leningradi kiiret vallutamist ja Soome lahe kontrolli alla saamist, et pärssida Balti laevastiku tegutsemist Läänemerel, tagamaks Rootsi rauamaagi häireteta vedu Saksamaale.

Saksa väejuhatus tõi 24. juulil Otepääle XXXXII armeekorpuse juhatuse, mida juhtis insenerivägede kindral Kuntze. 14. juulil anti XXVI armeekorpuse alluvusse 291. jalaväediviis ja 15. juulil 254. jalaväediviis. 5. augustil allutati XXVI armeekorpusele ka 93. jalaväediviis. Seega osales Eesti vallutamisel alates 1941. a augusti algusest viis jalaväediviisi. Lisaks toodi Eestisse väegrupi „Nord“ tagalapiirkonna juhatajale alluva 207. julgestusdiviisi üksused, mis olid ette nähtud eeskätt tagala julgestamiseks. Selle diviisi lahinguosa oli 374. tugevdatud jalaväerügement. XXVI armeekorpus suunati Kesk-Eestist itta – Rakvere, Narva ja Peipsi järve suunas. XXXXII armeekorpuse ülesandeks seati Tallinna vallutamine. Varem XXVI armeekorpusele allunud 217., 291., 61. ja 254. jalaväediviis viidi juuli lõpus ja augusti alguses XXXXII armeekorpuse alluvusse.

XXVI armeekorpuse pealetung algas uuesti 22. juuli varahommikul. 61. ja 254. jalaväediviis liikusid üle Jõgeva itta ja lõunasse. 24. juuli õhtul jõudis korpuse eelsalk Kasepää juures Peipsi rannale. Samal hommikul suutis Punaarmee 11. laskurkorpuse juhtkond põhja suunas taganeda, kuid 125. ja 48. laskurdiviis jäid Emajõe ja Mustvee vahel piiramisrõngasse. 217. jalaväediviis vallutas samal päeval Türi.

Punaarmee 8. armee olukorra kergendamiseks võeti 16. laskurdiviisilt ranniku ja Lääne-Eesti saarte kaitsmise kohustus, mis pandi täielikult Balti laevastikule. 25.-26. juulil sai armee täienduseks umbes 3000 meest, suurtükiväge, tankiroodu ja merejalaväe pataljoni. 24. juulil Jõgeva ja Põltsamaa suunas vastupealetungile läinud 16. laskurdiviis, mille ülesandeks oli tungida välja piiramisrõngasse jäänud 48. ja 125. laskurdiviisini, kandis raskeid kaotusi, ei suutnud 254. jalaväediviisi rindest läbi murda ja piirati sisse.

25. juulil võttis varem Burdachi lahinggrupi poolt kaetud rindelõigu Emajõel üle 93. jalaväediviis ja sulges piiramisrõnga lõunast. 31. juuliks suutsid end sealt välja murda 48. ja 125. laskurdiviisi 3000 meest, kuid piiramisrõngasse jäi veel 7000 meest ja suurtükivägi. 31. juuliks likvideerisid XXVI armeekorpusele allutatud diviisid piiramisrõngasse jäänud Punaarmee väeosad: 48. ja 125. laskurdiviisi ning 11. laskurkorpuse suurtükipolgud (nr. 51 ja 73). Võeti 8794 vangi, sõjasaagiks saadi 68 suurtükki, vastase langenute arvuks hinnati 2000-3000 meest.

Suurtükiväeülema nr 104, kindralmajor Karl Böttcheri (1889–1975) juhtimisel likvideeriti 3.-5. augustini Koerust lõuna pool sisse piiratud 16. laskurdiviisi osad, umbes poolteist polku. Väegrupi „Nord“ sõjapäevikus juhitakse tähelepanu punaarmeelaste visale vastupanule: 40 vangi kõrval oli langenuid viissada. 2. augustil vallutas XXXXII armeekorpusele allutatud 217. jalaväediviis Paide.

5. augustil suunati XXVI armeekorpus Rakvere peale. Seni, kuni Narva suund oli avatud, oli Tallinna hõivamine raske, sest Punaarmee sai ülekaalu tõttu õhus üksusi juurde tuua. Rakvere vallutati 7. augustil. 8. armeele täienduseks antud 118. ja 268. laskurdiviis jõuti kohale tuua vaid osaliselt. 8. armee 11. laskurkorpus oli faktiliselt hävitatud. 10. laskurkorpusel oli alles vaid pool lahingkoosseisust.

Tallinna operatsioon

7. augustil jõudis XXVI armeekorpus Kunda juures Soome laheni. 8. armee lõigati kaheks. Tallinna piirkonda jäänud 10. laskurkorpuse koosseisu kuulusid 10. laskurdiviis, 16. laskurdiviisi üks polk, 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ja 1. läti hävituspataljonlaste polk ning kohalikud hävituspataljonid.

XXVI armeekorpus tungis edasi Narva suunas. Punaarmee üksuste vastupanu Püssi ja Purtse juures oli väga visa. 18. armee ülemjuhatus tunnustas Punaarmee suurtükiväe oskuslikku tegutsemist. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus nägi ette, et pärast selle vastupanu murdmist suunatakse üks XXVI armeekorpuse diviisidest läände ja pärast Jõhvi vallutamist ka teine. Tallinna operatsiooni kavatseti alustada arvestusega, et diviisid saaksid mõne puhkepäeva.

13. augustil vallutasid 291. jalaväediviisi osad Jõhvi. 14. augustil suunati 254. jalaväediviis läände, et see osaleks Tallinna vallutamisel, ja anti XXXXII armeekorpuse alluvusse. 17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva, 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise N. Liidu piiri ja 20. augustil jõudis 291. jalaväediviis Luuga jõeni. XXVI armeekorpus viidi Eestist välja.

17. augustil määras Stavka Tallinna kaitse juhiks Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Tributsi ja tema asetäitjaks maaväe alal 10. laskurkorpuse ülema kindralmajor Nikolajevi. Tallinna kaitsjaid oli u 27 000 – 10. laskurkorpuse alluvuses 11 000, Balti laevastiku alluvuses 16 000 meest. Admiral Tributs kirjutab, et need 16 000 meest, kes saadeti rindele 14 erineva üksusena, olid merejalaväelased ja ehituspataljonide liikmed. 10. ja 16. laskurdiviis ning 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis olid kaotanud rohkem kui 75% isikkoosseisust ja Balti laevastiku sõjanõukogu otsusel formeeriti nad ümber polkudeks.

Saksa 18. armee ülemjuhatus pidas Tallinna vallutamist vaid kolme jalaväediviisiga raskeks: 254. ja 61. jalaväediviis olid kandnud tõsiseid kaotusi ning 217. jalaväediviis oli näidanud oma kõlbmatust pealetungiks. 13. augustil andis 18. armee ülemjuhatus väegrupi ülemjuhatusele ülevaate Punaarmee jõududest Tallinna kaitsel. 10. laskurkorpuse koosseisus oli luureandmetel ja sõjavangidelt saadud andmetel 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis, mille koosseisu hinnati tugevdatud rügemendi suuruseks; kahe polgu ja 2-3 suurtükidivisjoniga 16. laskurdiviis; kolme polguga 10. laskurdiviis koos sellele allutatud Läti töölispolgu ning suurtükiväega; Tallinna julgestav üks mereväelaste polk ning merejalaväelased ja hävituspataljonlased – kokku 6-8 pataljoni. Lisaks veel rannakaitsepatareid Tallinna ümbruses ning Aegnal ja Naissaarel, mis võisid tulistada ka maa poole. Samuti tuli arvestada, et vajaduse korral saadetakse maale lisaks mereväe üksusi.

XXXXII armeekorpuse diviise täiendati värskete meestega: 14. augustil anti 217. jalaväediviisile kaotuste korvamiseks 920 meest, 15. augustil 254. jalaväediviisile 996 meest ja 16. augustil 61. jalaväediviisile 993 meest.

Tallinna ründamise algus määrati 20. augustile. Rünnati neljas kolonnis: 61. jalaväediviis liikus enam-vähem piki Tartu (tänast Piibe) maanteed, tema lähtepositsioonid olid Aegviidust edelas. 217. jalaväediviis ründas piki Tallinn-Viljandi maanteed Kose suunas, tema põhijõud olid Raplast lõunas. 254. jalaväediviis ründas Tallinn-Narva maantee suunal, tema lähtepositsioon asus Viitna lähedal. Neljas väekoondis moodustati 18. augustil ja selleks oli brigaadisuurune nn „Friedrichi grupp“, kes ründas mööda Tallinn-Pärnu maanteed. Grupi koosseisus oli 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement ja sama diviisi suurtükidivisjonid ning sellele allutati ka 403. jalgratturite pataljon, 10. raskekuulipildujapataljon, 660. pioneeripataljon, 436., 536. ja 637. raskesuurtükidivisjonid, 185. liikursuurtükidivisjon, 563. tankitõrjedivisjon jm. Grupi juht oli suurtükiväeülem nr 114, kindralmajor Rudolf Friedrich. 25. augustil jõudsid diviisid ja Friedrichi grupp Tallinna eeslinnadesse. Punaarmee 10. laskurkorpus kaotas 20.-23. augustini 3000 meest.

Punaarmee alustas 24. augustil Tallinna evakueerimist. Käsu Tallinna mahajätmiseks andis loodesuuna ülemjuhataja marssal Vorošilov 26. augustil. 25. augusti õhtul registreeris Saksa õhuluure Tallinna lahel 2 ristlejat, 5 allveelaeva, 18 muud sõjalaeva ja 15 muud laeva. Ööl vastu 28. augustit viis Punaarmee oma laevad Tallinna lahelt minema. 28. augustil kell 14.00 heiskas 61. jalaväediviis Raekojal Saksa sõjalipu. XXXXII armeekorpus kaotas Tallinna vallutamisel langenute ja teadmata kadunutena 35 ohvitseri ja 836 alamväelast, haavatuid oli vastavalt 113 ja 3169.

Teel Kroonlinna ja Leningradi kandis Tallinnast lahkunud laevakaravan, millesse kuulus u. 150 alust u 23 000 inimesega pardal, suuri kaotusi. 10.-26. augustini laiendasid Soome ja Saksa miiniristlejad Juminda poolsaare juurde rajatud miinivälja. 28. ja 29. augustil hukkus miinidel, õhurünnakutes ja Saksa ning Soome laevade tules kümneid laevu. 30. augustil teatas väegrupi „Nord“ peakorteri lennuväe sideohvitser, et lennuvägi uputas 29. augustil ühe ristleja, kaks hävitajat ja 22 kaubalaeva, vigastas raskelt 36 kaubalaeva ja kergemalt kolm hävitajat, üht abiristlejat ja kolme kaubalaeva. Hukkunuid arvatakse olevat u. 6000. Per-Olof Ekmani väitel jõudsid Tallinnast Leningradi 18 233 punaarmeelast ja mereväelast.

Lahingud Eesti saartel septembris ja oktoobris 1941

Balti sõjalaevastikule allus Saaremaal ja Muhus 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid 5048 meest. Kaitset juhtis Läänemere rajooni rannakaitseülem kindralleitnant Jelissejev; Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja õhutõrjesuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit.

Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis. 61. jalaväediviis sai enne saarte vallutamise algust seniste kaotuste korvamiseks kahe marsipataljoniga vastavalt 928 ja 875 meest, 217. jalaväediviis 859 meest. Korpus sai oma alluvusse ka „Erna“ salga baasil formeeritud eesti pataljoni ülemleitnant Kurt Reinhardti juhtimisel. „Erna“ osales Lääne-Eesti saarte vallutamisel 217. jalaväediviisi alluvuses.

4. septembril vallutas 61. jalaväediviis uuesti Virtsu poolsaare. Laevastiku roll saarte vallutamisel oli väike: Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel paiknesid kaugelaskesuurtükkide patareid, samuti oli meri tugevasti mineeritud ja Saksa väejuhatus ei soovinud oma suuri laevu ohtu seada. Pealegi oli Balti laevastik selleks ajaks oma suuremad laevad juba Soome lahe idasoppi viinud. Suuremad sõjalaevad Lääne-Eesti saarte vallutamisel olid Soome mereväel. Kaks rannakaitse soomuslaeva – „Ilmarinen“ ja „Väinämöinen“ – kuulusid pettemanöövri „Nordwind“ koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele. „Ilmarinen“ sõitis miinile ja läks põhja. Soomest toodi saarte vallutamise operatsiooni toetuseks 72 kaluripaati. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad „Emden“ ja „Leipzig“ Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas „Köln“ Ristna patareid Hiiumaal.

Suure väina ületamise põhiraskust kandsid 904., 905. ja 906. ründepaatide komando 220 paati. Ründepaadid olid maaväe koosseisus, sest olid ette nähtud jõgede ületamiseks. Suure väina ületamine kavandati suure Venemaa jõe ületamise eeskujul. 14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement 180 ründepaadil dessandi Muhu saarele. Saar vallutati 16. septembriks ja samal hommikul tungis 151. jalaväerügemendi pataljon üle Väikese väina tammi Saaremaale.

20. septembri pärastlõunal lendas Saksa lennuk üle Kuressaare ja teatas: õhutõrjet ei ole, inimesed lehvitavad, Eesti lipud lehvivad.

21. septembril vallutati Kuressaare. Punaarmee kindlustas end Sõrve poolsaarel. Sõrve vallutati 61. jalaväediviisi kahe rügemendi rünnakuga maad mööda. Meredessandiks oli rand liiga kivine ja dessantaluseid hoiti Hiiumaa vallutamise jaoks. Pärast kümmekond päeva kestnud raskeid lahinguid hakkasid punaarmeelased end 3. oktoobril vangi andma. Nende lennuvägi lahkus Leningradi.

5. oktoobril varises kokku Sõrve kaitse. Ööl vastu 6. oktoobrit langes kaitse juht, 3. üksiklaskurbrigaadi ülem polkovnik P. Gavrilov.

8. oktoobri õhtul andis XXXXII armeekorpuse peakorter juhtimise üle 61. jalaväediviisile, korpuse juhatus ja korpuseüksused pandi rongile ja saadeti Iasisse Rumeenias. Hiiumaa vallutamist juhtis 61. jalaväediviisi ülem. 12. oktoobril tegi diviis Saaremaalt dessandi Hiiumaale. 16. oktoobri õhtul vallutati Kärdla, 18. oktoobril Kõpu poolsaar. Punaarmee üksused kindlustusid Tahkuna poolsaarele rajatud punkrivööndi taha.

19.-21. oktoobrini murdis diviis oma kolme rügemendiga Punaarmee kaitse Tahkuna poolsaarel. Kokku võeti Hiiumaal u 3000 vangi ja hävitati kuus rannapatareid. Mitusada Punaarmee sõdurit ja ohvitseri põgenes üle mere Rootsi ja interneeriti seal sõja lõpuni.

Punaarmee kätte jäi veel vaid Osmussaar. Sinna ehitas Balti laevastik 1940. aastal kaks nelja suurtükiga patareid: 180 mm-se ja 130 mm-se. Sakslased loobusid kaotusterohkest operatsioonist Osmussaare vastu, sest Saksa rannapatareidest piisas sealsete patareide vaoshoidmiseks ja loodeti, et Punaarmee evakueerub Osmussaarelt varem või hiljem ise. Oktoobris asus saarel 61. jalaväediviisi luureandmetel ligi 2000 meest. 8. septembrist oli Osmussaar allutatud Punaarmee Hanko baasile, mille ülem oli kindralleitnant Sergei Kabanov. 22. novembril andis ta käsu Osmussaare garnisoni evakueerimiseks Hankosse. Hanko enda evakueerimine algas detsembri alguses. 3. detsembril sõitis Hankost lähtunud „Jossif Stalin“ miinile ja triivis Eesti randa, 1000 punaarmeelast võeti vangi.

4. detsembril hõivasid soomlased Hanko.

5. detsembril 1941 sõitis mere-suurtükiväe leitnant Abitz mõnekümne mehega Paldiskist Osmussaarele. Saar oli maha jäetud ja mineeritud, objektid õhku lastud. Külast läänes, kruusaaugus, leiti bolševike poolt maha lastud eestlaste laibad. Leitnant Abitz heiskas Saksa sõjalipu ja pöördus tagasi.

Sellega lõppes sõjategevus Eesti pinnal.

Kokkuvõtteks

Saksa XXVI armeekorpusele allutatud üksused kaotasid Eestis langenutena 74 ohvitseri ja 1550 alamväelast, haavatutena vastavalt 220 ja 5720 ning teadmata kadunutena 9 ja 290.

XXXXII armeekorpus kaotas Eestis langenutena 71 ohvitseri ja 1498 alamväelast, haavatutena vastavalt 187 ja 5584 ning teadmata kadunutena 201 alamväelast. Saksa laevastiku ja lennuväe kaotused ei ole nii täpselt teada, kuid need on kümnetes. Saksa diviiside juures võidelnud Eesti vabatahtlikud üksused kaotasid langenutena 107 meest, Omakaitse 151 meest. Koos metsavendadega on eestlaste kaotuste suuruseks vähemalt 819 nimeliselt kindlaks tehtud langenut ja teadmata kadunut. Seega kaotas Saksa pool Eestis ainuüksi surnutena rohkem kui 3000 meest, lisaks langenud eestlased.

Punaarmee kaotuste kohta täpseid andmeid ei ole. Leningradi kaitsmise operatsioonis 10. juulist 30. septembrini 1941 kaotas Looderinne oma 272 000-st mehest 96 953 meest korvamatult (langenud, sõjavangid, teadmata kadunud) ning 47 835 haavatute ja haigetena. Kuid Looderinde põhijõud võitlesid väljaspool Eestit. Balti laevastiku (92 000 meest) korvamatud kaotused olid samal ajal 9384 meest, 14 793 meest kaotati haavatute ja haigetena. Ka Balti laevastiku põhijõud ei sõdinud Eestis.

XXVI armeekorpus võttis Eestis 24 278 sõjavangi. Tallinna lahingu käigus langes vangi umbes 10 000, Lääne-Eesti saartel 15 388 punaarmeelast. Seega võeti Eestis sõjavangi vähemalt 50 000 punaarmeelast. Arvestades, et Punaarmee üksused taganesid Eestisse juba kaotusi kandnutena ning osa neist hävitati Eestis koos staapidega, võib oletada, et Punaarmee täpseid kaotusi ei olegi võimalik teada saada.

Punaarmee eeldas, et Saksa väejuhatus kavatseb Eesti vallutada samuti, nagu aastatel 1917-1918 ehk meritsi – Lääne-Eesti saartele toodud üksustega. Saksa maavägede kiire edasiliikumine sõja alguses tuli Punaarmee juhtkonnale üllatusena. Et väegrupi „Nord“ põhiülesandeks oli Leningradi sissepiiramine, jäeti Eesti vallutamiseks siia suhteliselt nõrgad jõud. Loodeti sõja alguse edu jätkumisele ja Punaarmee nõrgale vastupanule. Saksa väejuhatus pani pearõhu maavägedele ega soovinud tugevaid laevastikuüksusi Läänemere idaossa tuua, sest neid võis vaja minna Briti laevastiku vastu. Pealegi olid Lääne-Eesti saartel tugevad rannapatareid, mis oluliselt takistanuks suurte laevade sisenemist Soome lahte.

Pealetung Leningradi suunal nõudis Saksa vägedelt aga oodatust suuremat pingutust. Takerdus ka pealetung Eestis. Eestis oli Punaarmeel õhus ülekaal kuni siinsete lennuväljade vallutamiseni Saksa maavägede poolt. Saksa lennuväel ei olnud küllaldaselt lennukeid väegrupi „Nord“ operatsioonide piisavaks toetamiseks.

Lisalugemist:

Ajapaik – Juhan Raudsepa kogu pildid Sõjamuuseumis (128 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=13177