Esimene maailmasõda Eestis

1911. aastal hakati Peterburi kaitseks rajama hiiglaslikku kindlussüsteemi – Peterburi merekaitset. Läti rannikut, Eesti saari, põhjarannikut, Soomet ja Venemaa Soome lahe äärseid alasid hõlmanud kindlussüsteemil oli neli põhipositsiooni: eelpositsioon (Tahkuna – Spithami – Hanko), pea- ehk keskpositsioon (Tallinn – Naissaar – Porkkala), varu- ehk sisepositsioon (Meriküla – Kurgola – Lavassaar – Kotka) ja lõpp-positsioon (Yhinmäki – Retusaari – Kroonlinn – Ino). Pea- ehk keskpositsioon on tuntud kui imperaator Peeter Suure merekindlus, mis oli ka kogu Peterburi merekaitse olulisim ja tugevaim osa. Peeter Suure Merekindlus oli Esimese maailmasõja ajal üks suuremaid militaarehitisi maailmas.

Tiibpositsioonid pidid vältima põhipositsioonide selja tagant ümberhaaramist. Praegu eristatakse neist peamiselt viit: Kura kurgu (Sõrve poolsaar), Väinamere (Hiiu-, Muhu- ja Saaremaa ning Lääne-Eesti manner), Ahvenamaa, põik- (Helsingi ümbrus) ja Viiburi positsioon. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi ranna- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Tallinna, selle lähedusse ja Naissaarele kerkisid merekindlustised ning maa poolt ümbritses Tallinna kuni kolm kindlustatud liini. Need takistasid vaenlasel peapositsioonist läände jäävaid miinitõkkeid traalida, kindlustasid oma laevastiku tegutsemist ja kaitsesid Tallinna kui Vene Läänemere laevastiku peaoperatiivbaasi. Sõja lõpuks olid positsioonid erinevas ehitusjärgus ning kindlus jäi lõpetamata. Palju ehitisi rikkusid ja õhkisid taganevad Vene väed 1918. aasta veebruaris.

Tallinnas ehitati aastatel 1911-1917 mastaapset mereväebaasi – Peeter Suure Sadamat. Sellest pidi saama tähtsuselt teine laevastikubaas Läänemerel. Valmis Peeter Suure Sadam ei saanudki, tänapäevaste nimede järgi olid baasi osad Katariina kai, Hundipea sadam, Miinisadam, Noblessneri sadam, Lennusadam ja hulk kaldarajatisi ning ladudekomplekse. Tallinnasse rajati Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri laevatehased. Vene Impeerium süvendas sõjalistel eesmärkidel Väinamere laevateid: Voosi kurk, Rukkirahu kanal, Heltermaa kanal, Püssirahu silm ja Suure väina ja Soela väina faarvaatrid ning Kumari kanal. Laevastiku tarbeks hakata rajama uusi Rohuküla ja Orjaku sadamaid ja laiendati olemasolevaid. Vesilennukite jaoks ehitati Papissaare, Kuressaare, Sõrve, Kõrgessaare, Haapsalu, Virtsu, Tallinna Noblessneri ja Narva-Jõesuu lennusadamad.

Esimese maailmasõja puhkedes väljus Saksa sõjalaevastik Läänemerele oma lahingupositsioonidele. Venelased ootasid kohe rünnakut pealinnale Peterburile, mida nende suureks üllatuseks aga ei toimunud. Saksa kergeristlejad Augsburg ja Magdeburg, mõlemal 12 suurtükki kaliibriga 105 mm, said ülesande teha Läänemerel luuret ja desorienteerida vene sõjalaevastikku. 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti. Nii jõudis maailmasõda Eestimaa pinnale.

 26. augustil sõitis Magdeburg halva nähtavuse tingimustes Osmussaare põhjatipu juures madalikule, kust ta enam lahti ei pääsenud. Vene sõjalaevade tule all viis miinilaev V-26 suurema osa ristleja meeskonnast minema, hukkus 15 meest ja 57 langes venelaste kätte vangi. Laevalt lahkuv meeskond laskis selle osaliselt õhku.

1915. a maiks oli vene põhjarinne taganenud juba Riia – Grodno joonele ja see tõi kaasa suuri muutusi ka Läänemerel. Iga hinna eest tuli nüüd takistada saksa sõjalaevade pääsu Liivi lahte. Niipea, kui jääolud lubasid, algas 2. maist 1915 Irbe väina mineerimine. Vette pandi tuhandeid miine. Miinivälju rajati ka mujal Lääne-Eesti saarestikus.

30. aprillil 1915 kell 21 sõitsid läbi Irbe väina saksa torpeedopaadid V-107 ja V-108, pardal dessantrühmad. 1. mail tehti dessant Ruhnu saarele. Sakslased vigastasid tuletorni valgustussüsteemi, põletasid ära petrooleumivarud ja vangistasid neli majakavalvurit. Saarelt raadiojaama ei leitud.

1915. a suvel ja sügisel püüdsid saksa merejõud kolmel korral läbi Irbe väinas olevate vene miiniväljade Liivi lahte tungida. 19. augustil see õnnestus. Rünnak oli osa suuremast operatsioonist, mille eesmärgid olid hävitada Muhu väina kaitsev Vene laevastik, sulgeda miinitõkkega Muhu väina lõunapoolne sissepääs, pommitada Daugava jõe suudmeala kindlustusi ning muuta kasutamiskõlbmatuks Pärnu sadam, kus Saksa luure andmetel pidi olema allveelaevade baas (mida seal tegelikult ei olnud). Saksa laevad andsid tulelöögi Kuressaarele ja Roomassaarele. 20. augusti rünnak Pärnule toimus viie laevaga: ristlejad Augsburg ja Graudenz ning kolm hävitajat. Sadama tõkestamiseks oli kaasatud kolm vana Inglise päritolu rekvireeritud aurikut, mis muulide vahele purustatuna uputati. Sõjalaevad tulistasid ka linna. Pärnu komandant polkovnik Rodzjanko kartis sakslaste võimalikku dessanti, ning andis käsu õhku lasta kõik olulisemad tsiviilobjektid. Purustati Venemaa suurim ja moodsaim tselluloosivabrik Waldhof, mis andis tööd 3000 inimesele, elektrijaam ja muid objekte. 21. augustil lahkusid saksa sõjalaevad Liivi lahest, püstitatud eesmärgid jäid täitmata.

Meresõda oli aastatel 1914-1717 Eesti vetes üsna intensiivne ja sündmusterohke. Palju laevu sai hukka või viga meremiinide ja allveelaevade torpeedorünnakute läbi. Kokkupõrkeid ja tulevahetusi pidasid erinevad vaenupoolte sõjalaevad. Detailsemalt on teemat käsitlenud Mati Õun ja Hanno Ojalo üllitises „Võitlused Läänemerel 1914-1918. Esimene maailmasõda koduvetes“, Tallinn 2011.

10. novembril 1916 suundus 10 hävitajast koosnev Saksa flotill missioonile, mille eesmärgiks oli rünnata Vene transpordilaevu Soome lahel, kuid kuna laevu polnud läheduses, siis otsustati pommitada Paldiski sadamat, kus Saksa luure andmetel pidi olema palju sõjalaevu. Kui jõuti Paldiski sadama juurde, siis selgus, et see oli laevadest tühi. Kolm saksa hävitajat sisenes pimeduse varjus Paldiski sadamasse ja avas südaööl magavale linnale suurtükitule. Üks mürsk tabas skulptor Amandus Adamsoni suvilat, tappes tema naise.

2. septembril 1917 vallutas Saksa armee Riia, kusjuures sakslased veendusid veelkord revolutsioonilise Vene sõjaväe nõrgas võitlusvõimes. Riia vallutamine tõukas neid Saaremaa ja Hiiumaa hõivamisele. Selle operatsiooni üheks eesmärgiks oli kindlustada oma Riia platsdarmi vasakut tiiba ja saada enda kätte tugipunktid edasiseks tegevuseks Soome lahe suunal. Teiseks eesmärgiks oli Saksamaa lootus sundida survega Petrogradi suunas Venemaad separaatrahu sõlmima, et vabastada endale käsi otsustavaks võitluseks Läänerindel. Kolmas eesmärk oli eduka sõjalise operatsiooniga Venemaa pealinna lähedal veelgi nõrgendada Ajutise Valitsuse vähest autoriteeti, mis langes tunduvalt peale Riia loovutamist.

18. septembril andis Saksa Kindralstaap käsu Lääne-Eesti saared vallutada. Operatsioon sai nimeks „Albion“. Dessandi läbiviimiseks moodustati ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia platsdarmil rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Korpuse koosseisus oli jalgratturibrigaadiga tugevdatud 42. jalaväediviis: kokku 24 600 ohvitseri ja sõdurit, 8500 hobust ning 2500 vankrit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Korpust juhatas kindral von Kathen.

Saksa merevägi moodustas erilise laevastikuüksuse viitseadmiral Erhard Schmidti lipu all. Selle koosseisu kuulusid suured Avamerelaevastiku (Hochseeflotte) jõud, mis toodi kohale Põhjamerelt inglaste vastast. Läänemerele toodi järgmised sõjalaevad:

  • lahinguristleja Moltke (viitseadmiral Schmidti lipulaev)
  • 10 lahingulaeva (Bayern, König, Grosser Kurfürst, Königin, Kaiserin, Prinzregent Luitpold, König Albert, Kaiser, Friedrich Der Grosse, Markgraf)
  • 9 ristlejat
  • 58 hävitajat
  • 6 allveelaeva

Saate-, abi ja transportlaevastikuga kokku (miinitraalerid, allveelaevaotsijad, miiniotsijad, võrgupanijad, torpeedopaadid jms) oli aluseid üle 300. Õhust toetas laevastikku 101 vesilennukit ja 6 dirižaablit. Sellist sõjalaevastikku, ligi 2/3 Saksa Avamerelaevastikust, pole Läänemerel olnud ei enne ega ka pärast 1917. aastat.

Dessant maabus Saaremaal Tagalahes 12. oktoobril. Soela väinas toimus 12.-14.oktoobril merelahing, mille tulemusena Väinamere lõunaosa üle saavutasid kontrolli Saksa väed. Vene vägede vastupanu oli valdavalt nõrk, 16. oktoobriks oli kogu Saaremaa sakslaste käes. Lahingutes osutusid heaks operatiivseks löögijõuks 33 kerget kiire tegevusvõimekusega ratturikompaniid. Sõrve 12-tollise rannapatarei langemise järel ei olnud Saksa laevadele Liivi lahele sisenemiseks enam takistusi.

17. oktoobril 1917 toimus Esimese maailmasõja üks suuremaid merelahinguid Vene ja Saksa suurte sõjalaevade vahel Läänemerel – Suure väina (ka Moonsundi) lahing. Liivi lahte sisenenud Saksa laevastik (lahingulaevad König ja Kronprintz, kolm ristlejat) lähenes Suurele väinale lõuna poolt. Vene suuremad sõjalaevad – soomuslaevad Slava ja Graždanin (end Tšesarevitš), ristleja Bajan – asusid positsioonile Virtsu ja Viirelaiu vahel. Tulevahetus algas kell 12 ja kestis 40 min. Lahing oli ebavõrdne, Saksa laevade laskeulatus oli suurem ja neil oli rohkem peakaliibri (12-tolliseid) kahureid (saksa laevadel 20, vene laevadel 8). Grazdanin sai kaks tabamust, kuid jäi rivvi. Slava sai seitse tabamust 305 mm mürskudega, neist mitu allapoole veeliini. Laeva tungis üle tuhande tonni vett, süvis suurenes 10 meetrini ja Suure väina 9 m faarvaatrist Slava enam läbi ei oleks saanud. Vigastatud laeva taheti uputada Kumari kanalisse, et tõkestada sakslaste läbipääsu, kuid Slava jäi kanali suudme lähedal põhja kinni. Meeskond võeti maha ja viidi Rohukülla, laeva torpedeeriti. Tekk ja pealisehitused jäid üle veepinna, laev põles kaks päeva. Suure väina laevateedele uputati kuus transpordi- ja kaks abilaeva. Slava vrakk Suures väinas lõigati vanarauaks 1930. aastail. Graždanin lammutati Leningradis 1925. aastal. Suure väina merelahing oli Tsaari-Venemaa sõjalaevastiku viimane lahing.

18. oktoobriks oli ka Muhumaa vene vägede poolt maha jäetud.

Hiiumaale tegid Saksa väed dessandi Sõrule 17.oktoobril. Saar vallutati suuremat vastupanu kohtamata 20.oktoobriks.

Vene laevastiku lahkumise järel hävitasid minöörid Rohuküla sadamarajatised ja laod.

Rohukülas laevadelt maha laaditud vene madrused ja sõdurid tekitasid 17.-18.oktoobril 1917 Haapsalus pingelise olukorra. Sadade kaupa valgus Rohukülas laevadelt maha Hiiumaalt, Muhumaalt ja laevalt Slava põgenenud sõdureid ja madruseid, kelle jaoks Eesti oli kohe-kohe sakslaste kätte langev maatükk. Seetõttu tuli hävitada või kaasa võtta nii palju materiaalseid väärtusi kui võimalik. Raudteejaamas nõuti endi viivitamatut edasisaatmist Venemaa poole, ähvardati jaama administratsioon maha tappa, süüdistades jaamaametnikke äraandmises ja sakslaste poole hoidmises. Lisaks lubati kogu Haapsalu maha põletada, linnas rööviti ja tarvitati elanike kallal jõhkrat vägivalda. Otsene käsk oli kas õhku lasta või süüdata Haapsalus asuvad mereväe laod ja raudteejaam. Olukorra päästis Haapsalu piirkonna ranniku kaitse ülemaks määratud polkovnik Tõnissoni ja Eesti Polgu otsustav tegutsemine. Kõikjale linna ja selle ümbrusse paigutati Eesti polgu osad, kes asusid valvama tähtsamaid objekte ja patrullima linna tänavatel. Raudteejaama komandandiks määratud alamleitnant Pint suutis päästa ainulaadse arhitektuuriga Haapsalu jaamahoone, suunates kuulipildujatule ähvardusel lahkuvatesse rongidesse soomuslaev Slava madrused, kes jaamahoone süüdata kavatsesid.

1918. aasta veebruaris okupeerisid sakslased kogu Eesti. Reaalselt püüdis pealetungivate saksa vägede eelsalkadele vastupanu osutada ainult enamlaste poolt organiseeritud Eesti Punakaart. 21. veebruaril 1918 avaldas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esimees Jaan Anvelt mobilisatsioonikutse kõikide maakondade ja valdade nõukogudele, kus igast vallast kutsuti vähemalt 50 vabatahtlikku, kes tuli 7 päeva toiduvaruga Tallinna toimetada. Punakaardisalgad asusid võitlusesse Saksa okupatsioonivägedega.

23. veebruaril 1918 toimus Keilas lahing brigaadikomandör Põllu ja sõjalaevalt „Rjurik“ pärit madrusest komissari Navtšenja juhtimisel Haapsalust Tallinna poole liikunud Saksa vägedega. Võit jäi sakslastele ja lahingus langes üle 50 punakaartlase, nende hulgas ka Alice Tisler.

23. veebruaril 1918 toimus ka Risti raudteejaamast 10 km lõuna pool ja hiljem pärast taandumist Riisipere raudteejaama juures kokkupõrge eelmisel päeval Haapsalu suunas välja saadetud punakaartlaste luuresalga ja saksa vägede eelsalgaga, mille käigus langes 35 punakaartlast.

26. veebruaril 1918 lõhkusid punakaartlased Väike-Maarjast Kiltsi raudteelõigu, mille tulemusel sõitis relssidelt maha raudteekoosseis ning liiklus oli takistatud 8 tunniks.

28. veebruaril 1918 toimus Järva-Jaani lähedal Orina mõisa juures Orina lahing, kus Suurkivi mõisa ja väikekaupmehe Pollaki juhtimisel toimus punakaartlaste lahing saksa eelvägedega, mille käigus hukkus 16 saksa sõdurit ja 4 sai haavata. Lahingus vangi langenud Pollak hukati saksa vägede poolt.

24. veebruaril jõudsid Saksa keisririigi väed Tartusse ja Pärnusse, 25. veebruaril Viljandisse ja Tallinna, 26. veebruaril Paidesse ning 4. märtsiks Narva. Samal ajal väljakuulutatud Eesti Vabariiki nad ei tunnustanud. Märtsis sõlmiti Brest-Litovskis Saksamaa ja Nõukogude Venemaa rahuleping, mis lõpetas sõja idarindel.

1918. aasta novembris puhkes Saksamaal revolutsioon, keiser kukutati ja uus Saksa valitsus sõlmis läänerindel Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Saksamaa tunnustas de facto Eesti Vabriiki, viis okupatsiooniväed Eestist välja ja andis võimu üle Eesti valitsusele.

Esimene maailmasõda tõi lahingtandritele lennukid ja dirižaablid. Esimeste õhuheitluste asjaolud paistavad tänase pilguga vaadates kohati kentsakad, esitame siinkohal kogu teadmise, mis juhtus õhulahingutes Eesti kohal.

Esimese õhulahingu pidasid Vene ja Saksa lennuk 3. augustil 1915 Kuramaal Lüserorti (Oviši) ja Mihhailovski (Mikeltornsi) majaka kohal. Vintpüssi ja mausriga relvastatud Vene lendurid püüdsid jagu saada oma sama tugevalt relvastatud vastasest. 57 minutit kestnud duellis jäi võitja selgitamata. Ka Liivi lahe kohal toimus ägedaid õhulahinguid. Merelendur leitnant Mihhail Safonov tulistas kogu sõja jooksul Eesti saarte kohal alla 11 Saksa lennukit.

Sakslased alustasid pommirünnakuid. 22. juulil heitsid nad esimesed kaks pommi Riiale. 13. oktoobril 1915 heitsid Saksa lennukid kakskümmend pommi Kuressaarele. Õhurünnaku ohvriteks osutusid üks naine, kes sai viga purunenud aknaklaasist, ning kass, kes jäi ilma sabast.

18. juulil 1916 ründasid Saksa lennumasinad Tallinna – neli luurelennukit heitis linnale 13 pommi. Selle rünnaku ainsaiks ohvreiks osutusid tuvipojad, kes kukkusid oma pesaga alla, kui pomm oli tabanud Viru ja Vene tänava nurgal asetseva kalatööstur Demini maja katusekarniisi.

Sama suve lõpul toimus Muhu väinas Saksa lennuväe esimene torpeedolennuki rünnak laeva vastu. Teelesaadetud torpeedo läks soomuslaevast Slava mööda. Ka järgmise, 11. septembril 1916 Ruhnu saare ligidal toimunud torpeedorünnakuga ei õnnestunud kolmel Saksa merelennukil pihta saada ühelegi kolmest Vene veolaevast.

Vene merelennuvägi sooritas 1916. a suvisel ajal 163 väljalendu: enamik neist olid luurelennud, pommirünnakuid oli vaid tosina ringis. Saaremaal ja Ruhnus asuvate baaside kaitseks peetud õhulahinguis lasti 1916. a venelaste poolt alla vaid viis vaenlase lennukit ning kaotati kolm oma. Lennuväe allohvitser Richard Teiman sai 4. järgu Georgi risti selle eest, et ta päästis oma lennuki. Ta ei laskunud vette pommirünnaku all oleva lennujaama akvatooriumile, vaid hoopis kaugemale merre.

1917. a suvel visati mõned pommid Tallinnas Raekoja platsile ja selle ümbrusse. Suvel käisid Saksa lennukid korduvalt ka Kuressaaret ja Papissaart pommitamas, kuid ilma erilise eduta. 1917. a juunis ründasid sakslased 97 lennukiga 38 korral Eesti saari, heites Vene laevastiku baasidele ja laevadele kokku 280 pommi. Pommitamise tagajärjel sai haavata vaid üks rannapatareis teeninud Vene madrus ning purunesid Papissaare lennusadama katused ja aknad. Paar kuud hiljem aga piisas mõnest pommist, mis visati Sõrve rannapatareile, et plahvatas laskemoonaladu ning hukkus 70 ja sai haavata 44 meest.

22. augustil ründas Sõrvet, Kuressaaret ja Kuivastut 28 Saksa lennukit. Kuressaare kohal toimunud õhulahingus tulistas Vene merelendur põlema Saksa hävitaja. Abruka kohal leegitsevast lennukist langevarjuta välja hüpanud tundmatu Saksa nooremleitnant sängitati mulda kõigi sõjaväeliste auavalduste ning Chopini leinamarsi ja „Marseljeesi“ helide saatel.

Õhulaevu ilmus Eesti taevasse järjest rohkem. 23. augustil 1917 heitis Saksa tsepeliin Papissaares asunud Vene merelennukite baasile 22 pommi. Ruhnu saarele langes 26 pommi.

4. oktoobril 1917. a pommitasid kaks Saksa tsepeliini Pärnu sadamas seisvaid Vene traalereid: kuus-seitse inimest sai surma ja neli hobust vigastada. Veidi enne 16. oktoobri keskööd jõudis Saksa õhulaev Viljandi peale ja viskas alla 31 pommi. Restoranis kaarte mänginud mehed pugesid hirmu pärast laua alla. Vaid võitja hüppas laual olevat rahahunnikut oma kehaga katma. Tsepeliin olevat linna jõudmiseks järginud Tallinna poolt läheneva kaubarongi tulesid. Kui ta pärast viimast kuulipildujavalangut minema lendas, jäi maha 13 surnut ja mitu haavatut.

Operatsioonis „Albion“ osales Saksa poolt 101 lennukit, mis sooritasid väljalende Lätis paiknenud lennuväljadelt ning emalaevalt Santa Elena. Saaremaal toetasid Saksa lennukid oma dessantvägesid ning tegid õhuluuret, saates andmeid maavägedele raadio teel. Venelastel oli neile vastu panna tunduvalt nõrgemad õhujõud: kuus lennusalka – kaks Sõrves, kaks Kihelkonnal, üks Kuressaares ja üks Virtsus – kokku 36 lennukiga.

13. oktoobril võtsid sakslased kaheksal merelennukil oma valdusse Abruka ja 15. oktoobril Ruhnu. 14. oktoobril asusid kaheksa Saksa merelennukit Papissaarde. Sakslaste kätte langes üldse kuus lennuangaari ja saagiks said nad kümme Vene lennukit.

Lisalugemist:

Operatsioon Albion 1917
https://www.flickr.com/photos/64922939@N07/albums/72157697432655540

Tiit Kaljuste. Magdeburgi hukk (Tehnikamaailm 2016)
https://tehnikamaailm.ee/magdeburgi-hukk

Operatsioon Albion
http://virtsu.ee/ajalugu/i-maailmasoda-1914-1917/operatsioon-albion/

Hanno Ojalo. Hiiumaa “kaitsmine” 1917. aastal
http://www.mil.hiiumaa.ee/artiklid3_1917_ojalo.html

Aeg, mehed, lennukid – F. Gerdessen, T. Kitvel, J. Tilk – Tallinn 2001

Robert Treufeldt. Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas. (Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Lk 102–108)
https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/content-editors/trykised/muinsuskaitse_aastaraamat_2014_web_screen.pdf

Robert Treufeldt. Peeter Suure merekindlusest sõja ja rahu ajal (Sirp 15.05.2009)
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vasar-peeter-suure-merekindlusest-soja-ja-rahu-ajal/

Ajapaik – Vene-Balti laevaehitustehase ehitus (148 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=23334

Ajapaik – Vene-Balti laevatehase vaateid (140 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=8255

Saaremaa Esimese maailmasõja ja Vabadussõja päevil

Refereeritud Kersti Lust, Koguteos Saaremaa, Tallinn 2007, lk 216-363

Esimese maailmasõja eel kujunes tsaaririigis arusaam, et Lääne-Eesti saared on riigikaitse seisukohast tähtsad. Vene impeeriumi riigikaitsekavas nähti ette Peterburi kaitseks mõeldud kaitseliinide arvu suurendamine, millest üheks sai Muhu väina positsioon. 1915, kui Saksa maaväed Liivi laheni jõudsid, tekkis vajadus kaitsta Riia linna võimaliku meredessandi eest. Ala Hiiumaalt Sõrve poolsaareni ja Saaremaalt üle Muhu-Vormsi mandrini hõivanud kindlustatud positsiooni ülesandeks oli Liivi lahe riivistamine ja võimalike dessantide vältimine. Rajatud kaitsesüsteem koosnes rannapatareidest, kaitseliinidest ning miiniväljadest. Kindlustatud positsiooni ülem allus Läänemere laevastiku maajõudude staabi kaudu Läänemere laevastiku ülemale. Sõrve poolsaart aga vaadeldi fortifikatsiooniplaanides teatud mõttes autonoomse kindlustatud territooriumina, mis pidanuks vastu pidama ka pärast Saaremaa võimalikku alistamist. Kaitseplaani kohaselt tuli Saare- ja Hiiumaa lääne- ja looderannikul tõkestada vaenlase dessandi maandamist, ja kui see ei õnnestu ning kaitsepositsioonidelt tuleb taanduda, siis pidi vaenlase edasitung peatatama varupositsioonidel. Varupositsioon otsustati moodustada Järveküla järve – Koigi järve – Ridala – Mustla – Kadariku joonele. Selle positsiooni kindlustamistöid ei jõutudki alustada. Kindlustada jõuti viimaseks varupositsiooniks Saaremaal ette nähtud Orissaare sillapea positsioon, mille ülesanne oli võimaldada Saaremaal lüüa saanud väeosadel evakueeruda Muhumaale. Kindlustustööd saartel kestsid kuni 1917. aasta sügiseni. 1917. aasta suveks jõuti Muhu väina kindlustatud piirkonnas ehitada 13 rannapatareid 51 suurtükiga, lisaks veel õhutõrjesuurtükid. Võimsaimad patareid olid 12-tolline Säärel ja 10-tolline Võikülas. Rajati ka kaks merelennuväebaasi, millest üks asus Saaremaal Kihelkonnal. Üksikud lennusadamad asusid Kuressaares ja Sõrves. Saarestiku kaitseks moodustati eriline laevastikuüksus – Riia Lahe Merejõud, kuhu 1917. aasta sügiseks kuulus üle 120 laeva.

Saaremaa jäi 1914.aastal esialgu otsesest sõjategevusest kõrvale. Sõja mõjud aga andsid end tunda mobilisatsioonide ja rekvireerimiste näol, mis Saaremaal võtsid eriti suure ulatuse seetõttu, et Kuramaa langemise järel kardeti vaenlase peatset kallaletungi saarele. 1914. aasta jooksul võeti mobilisatsioonide ja noorsõdurite värbamisega Saaremaalt väeteenistusse 1831 meest. Ühtekokku võib maailmasõja ajal mobiliseeritute arv ulatuda 5000-ni.

1915. aasta kevadel tegi Saksa laevastik esimese retke Saaremaa vetesse. 1. mail 1915 saadeti dessant maale Ruhnu saarel. Tagasiteel läbi Irbe väina tulistati Sõrve tuletorne. 1915. aasta augustis tulistati laevasuurtükkidest Kuressaaret. Uue rünnaku ja vaenlase dessandi kartuses evakueeriti sealt valitsusasutused, merekool ja gümnaasium. Wildenbergi nahavabriku sisseseade evakueeriti Venemaale, hooned lasti õhku.

Sõja puhkedes asus keskvalitsus kärpima baltisakslaste õigusi. 1915. aastal lõpetas ilmumise „Arensburger Wochenblatt“. Hulk Saaremaa mõisnikke ja pastoreid saadeti administratiivkorras välja mandrile või Venemaale, eeskätt puudutas see Saksamaal õppinuid ja rannikupiirkondades asunud mõisate omanikke.

1917. aasta veebruaris puhkenud revolutsiooniline liikumine jõudis märtsi algul mandrilt saartele, Muhu väina kindlustatud piirkonna väeosadesse. Erinevalt 1905. aastast domineerisid selles esialgu vene sõjaväelased. 5. märtsil 1917 alanud väljaastumist juhtisid revolutsioonilise tegevuse eest eesliinile saadetud madrused ja soldatid. Kuressaares toimunud miitingu järel rüüstati riigiasutusi. 6. märtsil moodustati Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Täidesaatev Komitee.

Sundimaks Venemaad alla kirjutama separaatrahule, otsustas Saksamaa 1917. aasta sügisel alustada pealetungi Riiale ja Lääne-Eesti saartele. Ühtlasi võimaldas saarte okupeerimine sakslastel likvideerida dessandiohu oma Liivi lahe kaldal paiknevate vägede põhjatiival. 3. septembril vallutasid Saksa väed Riia. Seejärel asuti vallutusoperatsiooni „Albion“ ettevalmistamisele. Sakslased moodustasid dessantoperatsiooniks Saaremaale erilised maa- ja merejõudude koondised, mida täiendati õhujõududega. Maajõud koosnesid dessantkorpusest. Korpuse koosseisu kuulusid kokku 5 jalaväerügementi, 33 ratturikompaniid, 2 löögikompaniid, välisuurtükiväe rügement, 5 raskepatareid, lennusalk, 8 merelennukit, pioneeri-, side-, miinipilduja-, sanitaar- jne osad. Kokku osales 24 600 ohvitseri ja sõdurit, 40 suurtükki, 220 kuulipildujat ja 80 miinipildujat. Dessandiks moodustatud merejõudude koosseisu kuulusid 181 laeva ja 124 mootorpaati. Nende mitmekesiste jõudude üldjuhtimine usaldati Saksa 8. armee juhatusele. Dessandiplaani kohaselt tuli pealöök anda Tagalahest Kuressaare suunas, abilöök Pammanalt Orissaare suunas ning sõjalaevade demonstratsioonid läbi viia Kihelkonna all ja Sõrve poolsaare läänerannikul.

Juba 25. septembril saabus hoiatusi sakslaste võimalikust tegutsemisest merel. Ehkki hiljem anti juba täpsemaid teateid sakslaste peatselt algava pealetungi kohta, õnnestus sakslastel dessandi läbiviimine tõsisemat vastupanu kohtamata. 29. septembril maabusid sakslaste 131. rügement Tagalahe läänerannikul, 138. rügement Tagalahe idarannikul ning 10. löögikompanii Tagalahes. Sakslaste dessandi maabumisel Tagalahe idarannikul avas vaenlase pihta tule ainult üks patarei, kuna 426. rügemendi osad olid täiesti passiivsed. Tagalahe läänerannikul maabuvat dessanti takistas 2. patarei 2. rühm. Rannakaitsepatareide vastupanu suruti suhteliselt kerge vaevaga maha. Jalaväeüksuste täieliku passiivsuse tõttu kandsid sakslased dessandi maandamisel vaid väheseid kaotusi. 131. rügement alustas liikumist Kihelkonna suunas. Teel sinna toimus mitmeid väiksemaid kokkupõrkeid. Venelased mingit suuremat vastupanu ei osutanud, vaid taandusid korratult või andsid end vangi. Ka 138. rügement põrkas edasiliikumisel kokku venelaste väiksemate osadega. Tugevamat vastupanu avaldati vaid Mustjala piirkonnas. Kihelkonna vallutamise järel suundusid kaks pataljoni Sõrve poolsaarele, üks pataljon Kuressaare peale. 13. oktoobril jõudsid sakslased Sõrve poolsaareni, peajõud asusid põhja pool Kuressaaret. Saksa okupatsioonivõimud kehtestasid Saaremaal ka uue kalendri: 1. oktoobrist sai 13. oktoober.

14. oktoobril suudeti vallutada pool Sõrve poolsaarest. Lisaks maavägede edasitungile toimus lahing ka Saksa sõjalaevade ja 43. rannapatarei vahel. Ühtlasi pidasid sakslased sealsete vägedega läbirääkimisi alistumiseks. Kaitsjad otsustasid õhkida poolsaare tipus paiknenud 43. patarei ja taanduda laevadele. Osa kaitsjaid andis end sakslaste kätte vangi. Nii langes Sõrve poolsaar koos 12-tollise rannapatareiga, millel oli suur tähtsus mitte ainuüksi Liivi lahe vaid ka Muhu väina kaitsel.

Üheaegselt dessandiga Tagalahes maabus kahest ratturipataljonist, 18. löögikompaniist, laevastiku dessantosadest ja madrustest koosnev dessantüksus Pammana rajoonis Liiküla ja Tuhkana juures. 2. ratturipataljonist ja 18. löögikompaniist moodustati salk, kelle ülesanne oli liikuda Orissaare suunas ning vallutada Orissaare sillapeapositsioon. 1. ratturipataljon pidi ära lõikama venelaste taandumisteed Kuressaarest Muhumaale.

Eelvägede kiire edasiliikumine võimaldas ka ülejäänud väeosade takistamatut maalesaatmist. Maabunud jalaväe- ja ratturiosad alustasid liikumist Saaremaa sisealadele. 30. septembriks oli maabunud kokku neli jalaväerügementi, kolm ratturipataljoni ja üks patarei. Need jõud olid jõudnud välja Taavi – Järumetsa järve – Ohtja järve – Küdema joonele.

Orissaare suunas liikunud salk jõudis edasi jõudsasti. Orissaare sillapea vallutamisega ja lahingutega tammi piirkonnas kindlustasid sakslased edu Muhumaa edasiseks vallutamiseks. 13. oktoobril sundisid kaitsjad sakslasi seniks kättevõidetud positsioonidelt pisut taanduma, kuid mingit otsustavamat edu ei saavutatud.

Saksa merejõudude ülesanne oli tungida läbi Soela väina Kassari lahte, et toetada maajõude Väikese väina tammi vallutamisel ja kaitsmisel ning seejärel vajadusel toetada maajõudude üleminekut Muhu saarele. Mitmepäevane võitlus Kassari lahe pärast lõppes sakslaste võiduga. 13. oktoobril jõudsid Saksa torpeedokaatrid Kõinastu alla ja hakkasid kahuritulega toetama Orissaare all paiknevaid maavägesid. 16. oktoobril langes Saaremaa sakslastele. Toimusid vaid väiksemad kokkupõrked Kübassaare ja Muraja poolsaartel ning Väikse väina tammi rajoonis.

Saksa sõjalaevad püüdsid läbi Irbe väina jõuda Muhu väinani. 28 laevast, sealhulgas kahest lahingulaevast koosnevale eskaadrile saadeti vastu ristlejad, ülejäänud laevadele anti aga käsk taanduda põhja suunas. Suutmata sundida sakslasi tagasi pöörduma, otsustati Muhu väina Saksa sõjalaevadele läbipääsmatuks muutmiseks osa Vene laevu uputada, milline ettevõtmine jäi suuremate tulemusteta. Muhu saarel toimunud kokkupõrkeis saatis edu samuti pealetungivaid Saksa maavägesid. Seal langes sakslastele vangi ka suur hulk 1. Eesti Polgu sõdureid, kes olid saadetud sinna toeks lagunevaile vene väeosadele. Lüüasaamine lahingus Kuivastu reidil sundis Balti laevastiku juhatust Lääne-Eesti saarestikku maha jätma. 18. oktoobril taandusid viimased Vene laevad Muhu väinast. Saarte vallutamisel langes sakslaste kätte vangi u 20 000 kaitsjat, samas kui Saksa kaotused olid 386 meest langenute ja haavatutena. Kuigi Muhu väina positsiooni kindlustamine ei olnud lõpetatud ning vastas ainult vähesel määral pandud ülesannetele, tulenes Saaremaa kiire ja peaaegu vastupanuta langemine sakslaste kätte saare kaitsejõude nõrgast väljaõppest ja lahingukogemuste puudumisest, veelgi enam aga sõdurite revolutsioonilisest meelsusest ning sõjatüdimusest tekkinud võitlusmoraali langusest. Anto Juske meelest tuleks ühe olulisema põhjusena näha ka Vene merejõudude nõrkust.

Lüüasaamised ja siseolukorra teravnemine viisid Saksamaa alistumiseni Esimeses Maailmasõjas. 18. novembril 1918 võeti sakslastelt Saaremaa valitsemine üle. Viimased Saksa väed lahkusid Kuressaarest 6. detsembril 1918.

Saaremaa Vabadussõja päevil

Saaremaa mäss (ka Saaremaa ülestõus) oli Eesti Ajutise Valitsuse ja mõisnike vastane mäss Saare maakonnas 1919. aasta 16.–21. veebruaril.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon tekitasid Saaremaal raske majandusliku olukorra. Kui piirkond läks sõja järel Eesti Vabariigi koosseisu, siis loodeti, et uus valitsus annab vaesuse ja toidunappuse leevendamiseks maapuuduses talurahvale mõisnike maid. Otsus maareformi arutamine Asutava Kogu kokkukutsumiseni edasi lükata, elanikelt vilja rekvireerimised ja mitmed teised võimude sammud tekitasid inimestes aga pettumuse ja arusaama, et Eesti valitsus on mõisnikesõbralik ja tema peale loota ei saa. Valitsuse- ja mõisnikevastase meeleolu levimisele aitasid kaasa kohalikud enamlusmeelsed inimesed. Enamlaste endi rolli kohta mässu puhkemises on aga avaldatud vastandlikke seisukohti. Mässu otseseks ajendiks sai valitsuse ebapopulaarne otsus sunniviisilise mobilisatsiooniga Saaremaa mehi värvata, et neid Nõukogude Venemaaga sõdivasse Eesti sõjaväkke saata.

16. veebruaril Kuivastusse kogunenud kutsealuseid mandrile saatma tulnud kolm valitsuse esindajat lasti maha ja hakati ellu viima päev varem paika pandud ülestõusu kava. Eesmärgiks seati Kuressaare vallutamine, mõisnike tapmine ja nende maa rahvale jagamine. Kuressaare poole liikuma asunud väe suurendamiseks korraldasid mässu eestvedajad valdades omapoolse mobilisatsiooni. Mässajad tapsid järgnevatel päevadel veel 20 inimest, neist 19 tsiviilisikut (peamiselt mõisnikud ja nende pereliikmed). 17. veebruaril tegi Kuressaarest saadetud valitsuse väeüksus katse mässajad peatada, kuid pärast lahingut Laimjalas taandus see tagasi linna. Mässuliste grupid jõudsid 18. veebruari õhtuks Kuressaare lähedale Upa külla, kus seati sisse peastaap ja jäädi linna ründamiseks lisavägede ja -laskemoona saabumist ootama. Kuna neil side tagalaga puudus, ei teatud, et sama päeva hommikul oli Muhusse jõudnud mandrilt saadetud karistussalk. 19. veebruari õhtuks saavutasid valitsusväed kontrolli kogu Muhu saare üle ja 20. veebruaril tungisid nad Saaremaale. 21. veebruaril võideti ootamatu rünnakuga umbes tuhande linna piirava mässaja põhijõude Upa ja Vaivere külades, mille järel ülejäänud mässulised laiali läksid. Järgnevatel päevadel hakkasid karistussalklased mässus osalemises kahtlustatavaid arreteerima ja salga ülema Jaan Klaari organiseeritud sõjaväljakohtu kätte viima. Süüdimõistetutele määrati nii surmanuhtlusi, sunnitööd, vanglakaristusi kui ihunuhtlust. Osa inimesi lasti maha ka kohtuväliselt. Karistussalga ja sõjaväljakohtu tegutsemisviisile on tehtud mitmesuguseid etteheiteid. Samal ajal viidi lõpule Saaremaa meeste mobilisatsioon Eesti sõjaväkke. Mässu mõjul muutis valitsus oma agraarpoliitikat ja astus samme mõisamaade talurahvale jagamiseks.

Lisalugemist:

https://et.wikipedia.org/wiki/Saaremaa_m%C3%A4ss

Esimene osa 6 artiklist, jätkuviited artikli lõpus
https://arhiiv.saartehaal.ee/2019/01/05/100-aastat-1919-aasta-saaremaa-massust/

Eesti Vabadussõda 1918–1920

Siim Õismaa

1. Sissejuhatus

Pärast keisri kukutamist Venemaal 1917. aasta märtsis liideti Eestimaa kubermanguga Põhja-Liivimaa, mis sai autonoomia. Ametisse nimetati kubermangukomissar Jaan Poska, seadusandliku koguna valiti 1917. aasta suvel Maanõukogu, mis moodustas Maavalitsuse.

Juba aprillis 1917 oli saadi Vene ülemjuhatuse luba moodustada eesti rahvusväeosad. Aasta lõpuks formeeriti neli jalaväepolku, tagavarapataljon, insenerirood ja suurtükiväebrigaad. 1917. aasta oktoobris alustati nende baasil 1. eesti diviisi formeerimist. Vastavalt diviisiülemaks ja staabiülemaks määrati alampolkovnikud Johan Laidoner ja Jaan Soots. Rahvusväeosadesse koondati suurem osa eesti ohvitsere ning hulk rindekogemusega allohvitsere ja sõdureid, kes moodustasid Vabadussõjas Eesti sõjaväe tuumiku. 1918. aasta aprillis saatsid Saksa okupatsioonivõimud diviisi laiali.

19. veebruaril 1918 moodustas Maanõukogu vanematekogu Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik, Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks riigiks ja mis kuulutati välja 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas. 24. veebruaril moodustati Tallinnas praeguses Eesti Panga hoones ka Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.

1917. aasta novembri lõpus olid Saksamaa ja tema liitlased teinud idarindel Nõukogude Venemaaga vaherahu ja asunud pidama rahuläbirääkimisi. Nende katkemisel 1918. aasta veebruaris alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Demoraliseerunud Vene armee taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 sõlmis Lenini valitsus Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa väljus sõjast, loovutades 1918. aasta augustis Saksamaale ja tema liitlastele ka kõik õigused enamikule kaotatud aladest. 18. veebruaril 1918 tungisid Saksa väed saartelt Mandri-Eestisse ja 4. märtsil 1918 vallutati Narva.

 Eestis kehtestati sõjaline okupatsioon, Saksamaa ei tunnustanud ei Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust. Selle asemel toetati baltisakslaste püüdlusi Balti hertsogiriigi moodustamiseks Eesti-, Liivi- ja Kuramaa baasil, mis oleks olnud personaalunioonis (see tähendab sama valitseja võimu all) kas Saksa keisririigi või Preisi kuningriigiga. 1918. a novembris Saksamaal alanud revolutsioon nurjas need kavatsused. Keiser loobus troonist, ametisse seatud valitsus alustas rahuläbirääkimisi Antandiga. 11. novembril kirjutati alla Compiègne’i vaherahule ning peatselt alustati Saksa vägede väljaviimist.

2. Olukord Vabadussõja alguses

Novembris 1918. algas Saksa vägede väljaviimine kõigilt okupeeritud aladelt. Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse ja võttis tegeliku võimu Eestis oma kätte. Üks olulisemaid ülesandeid oli Eesti sõjaväe loomine. Esialgse plaani kohaselt pidi formeeritama 25 000- meheline Rahvavägi (6 jalaväepolku, suurtükiväebrigaad, ratsaväepolk, inseneripataljon ja tagalaüksused). Kuulutati välja alamväelaste vabatahtlik ning ohvitseride ja ametnike sunduslik mobilisatsioon. Mobilisatsiooniga loodeti kokku saada vähemalt 12 000 meest, kuid esialgu see ei õnnestunud.

Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti Eestis 21. novembril. Juba 13. novembril oli Vladimir Lenini valitsus tühistanud Brest-Litovski rahulepingu Saksamaa ja tema liitlastega. Novembri lõpus koondas Punaarmee umbes 12 000 meest Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva juurest Tallinna peale ning Pihkva suunalt Võru ja Valga peale. Eesti suutis sel ajal rindele saata vähem kui 2000 meest ühegi suurtükita. Vabadussõja alguses oli sõjaväe kõrgeim juht peaminister ja ühtlasi sõjaminister Konstantin Päts, kellele allusid Peastaap (ülem kindralmajor Andres Larka), operatiivstaap (polkovnik Johan Laidoner) ja sisekaitse ülem (kindralmajor Ernst Põdder). 23. detsembril 1918 määras Ajutine Valitsus ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoneri, kes oli kõigi Eesti relvajõudude juht. Vabadussõja alguses ei suutnud organiseerimise faasis olev Eesti sõjavägi Punaarmeele vastu panna. 2. jaanuariks 1919 oli vallutatud suur osa Ida-, Kagu- ja Edela-Eestist.

3. Sõja algus

28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Punaarmee 6. kütidiviisi üksused (kokku 7000 meest) tungisid üle Narva jõe. Pealetungis osalesid ka eesti kommunistlikud polgud – Viljandi ja Tartu kütipolk.

Punaarmee esimese rünnaku Narvale olid 22. novembril tagasi löönud veel sakslased, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Ajutine Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad väed. Viru rinne oli Vabadussõja alguse tähtsaim kaitsesuund, sest punaste pealetung ohustas Tallinna. Kaitset juhtis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. 1. diviisile allusid Virumaa Kaitseliit ning 1., 4., ja 5. jalaväepolk, lisaks veel suurtükivägi ja soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama.

 Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid suuresti ilma relvade ja varustuseta, sest kogu taristu oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes. Novembris ja detsembris oli sõjaline olukord Lõuna-Eestis raskemgi kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis seal kauem ja sakslased viivitasid oluliste asutuste ja endiste Vene sõjaväeladude üleandmisega.

1918. a detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Põhja-Eestis. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast vaid 40 km kaugusel. Lõuna-Eestis alustas Punaarmee 2. detsembril 1918 kolmes kolonnis (kokku umbes 5000 meest) rünnakut Pihkva rajoonist läände. Esimene kolonn suundus Tartu peale, teine liikus Võru–Valga–Valmiera suunal; kolmas kolonn tegutses Lätis Põtalovo (Abrene)–Gulbene–Plaviņase suunal. Punaarmee hõivas 8. detsembril Võru ning 18. detsembril Valga. Sama Tartu langes 22. detsembri õhtul vaatamata Eesti vägede ja Vene valgete Põhjakorpuse ülekaalule Tartu piirkonnas.

Vallutatud aladel seati 29. novembril 1918 ametisse Nõukogude Venemaa marionettvalitsus – Eesti Töörahva Kommuun (ETK), mida juhtis eesti kommunist Jaan Anvelt. Konfiskeeriti suurettevõtted ja pangad ning muu omand; poliitilised vastased suruti maha „punase terroriga”. Kommuuni võim tugines Punaarmee jõule. ETK oli tegelikult Nõukogude Venemaa okupatsioonivalitsus. Kommuun pidi imiteerima Eesti legitiimset valitsust, mis muutnuks sõja Eestis kodusõjaks punaste ja valgete vahel nagu see oli Venemaal. Tegelikult ei olnud kommuunil võimu isegi mitte vallutatud Eesti aladel mobilisatsiooniga formeeritud punaste eesti polkude üle. Need allusid Punaarmee väejuhatusele.

4. Vastupealetung

Pärast poolteist kuud kestnud taandumist leidis Eesti armee endas jõudu, et astuda Punaarmeele vastu. 1918. aasta detsembri tegeles sõjavägede ülemjuhatus Eesti armee ülesehitamisega. Viidi läbi sunduslik mobilisatsioon ja saadeti uusi väeosi. Suureks abiks Eestile oli Briti Kuningliku laevastiku eskaadri jõudmine Tallinna reidile ja Soome vabatahtlike saabumine. Teadmine, et võitluses Nõukogude Venemaa vastu ei olda enam üksi, tõstis tunduvalt sõdurite ja rahva meeleolu. 5. jaanuariks 1919 oli mobiliseeritud 14 000 meest ning Eesti väed asusid vastupealetungile.

19. jaanuaril vabastati Narva ja rindejoon jooksis nüüd piki Narva jõge. Laiarööpmelised soomusrongid ja leitnant Kuperjanovi partisanisalk vabastasid 14. jaanuaril 1919 Tartu. 1. veebruaril vabastati pärast verist Paju lahingut Valga ja 3. veebruaril Võru. Paanikat Punaarmee tagalas sünnitasid ka kontradmiral Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.

5. Välisabi ja vähemus­rahvaste üksused Vabadus­sõjas

Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi Kroonlinnas, ning kaaperdas punalaevastikult hävitajad Spartak ja Avtroil, mis anti Eesti sõjalaevastikule, kus nad said uuteks nimedeks Wambola ja Lennuk.

1918. a novembris otsustas Soome riigihoidja Pehr Evind Svinhufvud anda Eestile majanduslikku abi. Detsembris algas ka vabatahtlike värbamine. Soome vabatahtlikest moodustati major Martin Ekströmi üksikpataljon ja polkovnik Hans Kalmi rügement Põhja Pojad”. Ekströmi pataljon (5 kompaniid) jõudis Tallinna 30. detsembril 1918, „Põhja Pojad” (2 pataljoni, suurtükidivisjon jm väeosad) 26. jaanuaril 1919. Ekströmi pataljon sõdis Viru rindel, „Põhja Pojad” lõunarindel. Kümneid vabatahtlikke tuli ka Rootsist ja Taanist.

1918. aasta lõpul formeeriti vabatahtlik Balti pataljon, millesse kuulusid Eesti saksa vähemuse liikmed. Pataljon võitles Viru rindel Punaarmee vastu. Balti pataljon võitles Eesti sõjaväe koosseisus ka 1919. aasta suvel, kui Eesti sõjavägi juunis ja juulis võitles Põhja-Lätis Saksa Rauddiviisi ja Landeswehr’i vastu. Landeswehr’i liikmed olid samuti baltisakslased, Balti pataljoni liikmete endised seisuse-, lapsepõlve-, õpingu- ja teenistuskaaslased.

18. veebruaril 1919 algas Eestis Läti kodanike mobiliseerimine. 31. märtsil formeeriti Põhja-Läti brigaad, mille koosseisus oli 2 jalaväepolku, 3 suurtükipatareid, partisanipataljon ja kaks ratsaväeeskadroni. 1919. aasta juulis anti brigaad Läti ülemjuhatuse alla.

Märtsis 1919. loodi Eesti valitsuse ja Ingeri rahvuskomitee lepingu alusel ka ingerlaste (Narva ja Peterburi vahel elanud soomlased) Ingeri pataljon. Ingerlaste koondamist 1. diviisi tagavarapolku oli alustatud juba veebruaris. Ingeri pataljon (hiljem polk) osales lahingutes Loode-Venemaal ja Viru rindel kuni Vabadussõja lõpuni.

Kevadel 1919. moodustati Lõunarindel 7. jalaväepolgu koosseisus Petserimaa elanikest Panikovitši (Pankjavitsa) pataljon, mis nõrga lahinguvõime tõttu saadeti sügisel laiali ja mille isikkoosseis jagati teiste üksuste vahel. Mais moodustati Katšanovi ja Palkina valla elanikest vabatahtlik partisanide salk Sakala partisanide pataljoni koosseisus. Sügisel formeeriti see ümber üksikpataljoniks – Katšanovi pataljoniks – koos oma patareiga. Pärast Vabadussõda pataljon demobiliseeriti. Pataljon näitas end lahingutes heast küljest ja nii mõnigi sai oma teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katšanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu.

6. Kriitilised kuud Vabadussõjas

1919. aasta märtsis kandus lahingute põhiraskus Lõuna-Eestisse. Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele. 1919. aasta märtsis moodustati lõunarindel 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Soomusrongid ja soomusautod koos jalaväepataljonide (Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva) liideti Soomusrongide divisjoniks, mida hakkas juhtima kapten Anton Irv, pärast tema langemist aprillis aga kapten Karl Parts. Aprilli keskel oli Lõunarindel Liivi lahest kuni Pihkva järveni kokku 20 000 meest, 44 suurtüki, 4 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi. Punaarmee poolel seisis vastas umbes 30 000 meest. Aprill oli Vabadussõja kõige kriitilisem periood. Eesti sõjavägi suutis kaks kuud kestnud Punaarmee pealetungi siiski tõrjuda.

Aprillis hakkas Vene valgete Põhjakorpus tegema ettevalmistusi pealetungiks Petrogradile. Eesti väejuhatuse plaan nägi ette Põhjakorpuse toetamist, et viimase abil luua puhver Eesti ja Punaarmee vahele. Kindralmajor Laidoner andis 5. mail 1. diviisi ülemale korralduse toetada Põhjakorpust nii palju kui võimalik, eriti just Jamburgi suunal. 9. mail andis Laidoner korralduse tungida Jamburgist põhjas kuni Luuga jõeni. Ajutiselt allutati Balti pataljon Põhjakorpusele. Põhjakorpus alustas pealetungi 13. mail ja juuni alguseks oli nende käes suur osa Peterburi kubermangust. Põhjakorpuse edasitung kergendas ka Lõunarinde olukorda ja Eesti väed läksid pealetungile. 25. mail vallutati Pihkva, mis anti järgmisel päeval üle Vene valgetele.

7. Landeswehri sõda

1919. aasta suveks oli sõjategevus kandunud ka Põhja-Lätti, kus neljast Eesti diviisist kaks võitlesid Punaarmee vastu. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele riigisaksa vabatahtlike Rauddiviisi ja baltisaksa vabatahtlike Landeswehriga, kes püüdisid Lätit oma võimule allutada. Need väed allusid 1918. aastal Antandi ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt bolševike pidurdamiseks Lätisse jäetud Saksamaa VI reservkorpusele, mida 1919. aastal juhtis kindral krahv Rüdiger von der Goltz. 16. aprillil 1919. a kukutas Landeswehri löögirühm Kārlis Ulmanise juhitud Läti valitsuse ja seadis asemele Andrievs Niedra marionettvalitsuse. 3.–5. juunini 1919 peetud edututel läbirääkimistel üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid relvakokkupõrked. Sakslased vallutasid Cēsise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas 22. juunil, 23. juunil vallutati Cēsis tagasi (alates 1934. aastast tähistatakse seda päeva Eestis Võidupühana) ning sakslased löödi taganema. Eesti üksused jõudsid 1. juuliks Riia alla. 3. juulil sõlmiti liitlaste sõjalise missiooni algatusel ja vahendusel vaherahu. 8. juulil 1919. a saabus Riiga saabus Läti seaduslik valitsus Kārlis Ulmanise juhtimisel ning aasta lõpuks viidi Saksa väed Lätist välja.

8. Sõjaline olukord suvel ja sügisel 1919

Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud Venemaa pinnale. Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitši juhitud Vene valgete Loodearmeega. Peale Landeswehr’i sõda asus Eesti sõjavägi kaitsma Läti idapiiri, sest Läti armee oli veel suuresti organiseerimisel ega suutnud veel kaitsta Läti idapiiri. Põhja-Lätis asus 3. diviis Alūksne–Lubaņsi järve joonele. Suuri kokkupõrkeid vastasega siin ei toimunud. 2. diviisi ja Soomurongide diviisi allüksused koos Vene valgetega pidasid kuni 24. augustini kaitselahinguid Pihkva ümbruses, kuid viimaks taanduti Irboska kindlustatud positsioonidele, mida oli hakatud ehitama juba suve hakul. Septembri lõpus asusid Eesti üksused pealetungile Ostrovi ja Porhovi suunas, et kergendada Loodearmee pealetungi Petrogradi suunal, kuid raskete ilmastikuolude ja maastiku tõttu rünnakud ebaõnnestusid. Eesti sõdurid ei soovinud nii sügavale Venemaale tungida , tunda andis sõjaväsimus.

9. Vene valged Vabadussõjas

Loodearmee, esialgse nimega Põhjaarmee üksik Pihkva vabatahtlik korpus, formeeriti 1918. aasta novembris Pihkvas vene valgete initsiatiivil ja lahkuva Saksa okupatsioonivõimu toetusel. 1918. aasta detsembrist 17. juunini 1919 oli korpus Eesti sõjaväe koosseisus, võideldes nii Viru rindel kui ka Lõunarindel. 1919. aasta märtsist alates koondati kõik venelaste üksused Viru rindele, et toetada 1. diviisi. Loodearmee põhilised toetajad Eesti kõrval olid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Alates juunist 1919. andis märkimisväärset abi ka Ameerika Abi Administratsioon (American Relief Administration).

Vene valgete juhtideks Vabadussõja ajal olid: kindralstaabi kindralmajor Aleksei Vandam (1918. aasta oktoobris ja novembris) polkovnik Heinrich von Neff (novembrist 1918 jaanuarini 1919), polkovnik Anton Dzerožinski (jaanuarist juunini 1919), kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko (juunist oktoobrini 1919), jalaväekindral Nikolai Judenitš (oktoobris ja novembris 1919) ning kindralleitnant Pjotr (Peter) von Glasenapp (novembrist 1919 jaanuarini 1920).

Alates 1919. aasta mai algusest vallutas venelaste korpus suure osa Peterburi ja Pihkva kubermangust. Seejärel alustas pealetungi Punaarmee ja septembris oli Loodearmee valduses veel vaid Oudova (Gdov) ja Jamburgi piirkond. Septembris kavandati uut rünnakut Petrogradile, sest Eesti valitsus otsis kontakte rahu sõlmiseks Nõukogude Venemaaga, mis oleks ohustanud Loodearmee eksistentsi Eestis ja Loode-Venemaal. 28. septembril 1919 ligi 20 000 mehe, 53 suurtüki, u. 400 kuulipilduja, 6 tanki ja mõne lennukiga alanud pealetung kulges üle ootuste edukalt. 21. oktoobril jõuti Petrogradi lähedusse. Merelt toetasid pealetungi Briti eskaader ja Eesti laevastik. Eesti ülemjuhatus saatis Loodearmee toetuseks umbes 2000-mehelise väekoondise, mis pidi vallutama Krasnaja Gorka merekindlused. Oktoobri lõpuks aga Loodearmee jõud hääbus ning armee koos hulga Loode-Venemaa sõjapõgenikega taganes Eestisse.

11. novembril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Loodearmee desarmeerida. Siiski jäid selle võitlusvõimelisemad üksused rindele kuni Vabadussõja lõpuni.

Koos Loodearmeega jõudis Virumaale tüüfuseepideemia, haigus levis ka Tallinna paigutatud loodearmeelaste hulgas. Epideemia saadi kontrolli alla alles 1920. aasta märtsis, selleks ajaks oli surnud tuhandeid inimesi. Aastatel 1920–1921 lahkus suurem osa endisi loodearmeelasi ja vene sõjapõgenikke Eestist.

10. Kaitse­lahingud Viru rindel novembris-detsemberis 1919 ja Vabadus­sõja lõpp

Novembris tungis aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris peeti Viru rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Lõunarindel oli olukord rahulik. Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda ning 31. detsembril 1919 sõlmiti vaherahu.

11. Tartu rahu

Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni välisminister Jaan Poska, Nõukogude Venemaa delegatsiooni Adolf Joffe. Piiriküsimustes puhkesid ägedad vaidlused. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel detsembri teises pooles, sundis Vene diplomaadid järele andma ning 31. detsembril sõlmitud vaherahu jõustus 3. jaanuaril 1920.

Lõplik rahuleping sõlmiti 2. veebruaril 1920. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel kuulutati olematuks, Eesti sai Vene kullavarudest 15 miljonit kuldrubla. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja -maa kohta…” Tartu rahuleping oli nii Eesti kui ka Nõukogude Venemaa jaoks esimene rahvusvaheline tunnustus. Rahuleping andis võimaluse Eestisse opteeruda nendel Venemaa elanikel, kes suutsid tõestada oma Eesti päritolu. Samuti said Venemaale asuda Eestis elavad Venemaalt pärit inimesed. Kokku tuli Eestisse umbkaudu 40 000 inimest, kuid soovi avaldas kaks korda rohkem.

Vabadussõda lõppes Eesti võiduga. Eesti kaotas langenute ja haavade ning haiguste tagajärjel surnutena kuni 6000 ja haavatutena umbes 14 000 inimest. Alles nüüd avanes võimalus hakata kaks aastat tagasi väljakuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.

Lisalugemist:

Kes võitis päriselt Vabadussõja? Ajaloolase Andres Adamsoni arvamus
https://forte.delfi.ee/news/teadus/video-teadlane-vastab-kes-voitis-pariselt-vabadussoja?id=88260805

Ajapaik – VI Rahvaväepolk Vabadussõjas (72 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=23240

EW aegsed kindlustused Narvas

Refereeritud Robert Treufeldt, Laidoneri liin kui Narva tabalukk. Tehnikamaailm 30.05.2010

Eesti Wabariigi päevil koostati mitmeid kaitsekavasid idapiiri kaitseks. Neljanda, 1937. aasta kaitsekava järgi plaaniti Narva jõe läänekaldale uus liin üheksast kuulipildujapunkrist. Eraldi sillapea kaitses Jaanilinna, mille ees kulges poolkaares ~12 km pikkune kolmekordne positsioon. Rahvasuus kutsuti kaitseliini „Laidoneri liiniks“. Kirdepiiri kindlustustöid tabas ootamatu hoop 1938. aasta algul, kui selgus, et tööde kohapealne juht kapten Nikolai Trankmann (hilisem Punaarmee polkovnik) oli alates 1934. aastast müünud kindlustustööde plaane Nõukogude Liidule. Trankmann mõisteti riigireeturina vangi. Töödele määrati uus juht, kapten Eduard Mullart ning kõik plaanid tehti ümber, mis aga tekitas tunduvat rahalist kahju ja ajakadu. Tehniliselt tuli ümbertegemine kaponiiridele kasuks, sest nende paiknemist muudeti maastikku paremini katvamaks, neid varjati maastikus paremini ning tugevdati ka nende tarindit. Kirdepiirile tulnuks viienda, 1939. aasta suveks valminud uue projekti järgi ehitada kokku 245 raudbetoonpunkrit. Tegelikult töötati aeglaselt. Tööde haripunktil (august-september 1939) tegutses ainult umbes 500 inimest, neist pooled sõjaväelased ja pooled palgatöölised. Narva linna ja Kudruküla vahel valmis kümme kaponiiri, kuid tegemata jäid veel pinnase-, moondamis- jms tööd. Sealsed kaheksa ja Piimanina kuus kaponiiri olid sel ajal alusmüüri, põranda ja alaseina järgus. Rohkem ei saanud ehitada, sest sarrusteras oli otsas ning alanud Teise maailmasõja tõttu polnud enam võimalik seda isegi piiri tagant kiiresti juurde osta. Eesti oli jäänud piirikindlustustöödega hiljaks. Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liitu purustati kaponiirid tõenäoliselt juba augustis-septembris 1940. Kõikidest kaponiiridest on järele jäänud varemed, kuid vähemalt viiest on säilinud ka olulisi osi. Osa ehitisi on säilinud maa sees ja Narva veehoidla vee all. Ka praegu Venemaa käes olevatel aladel on säilinud palju ehitisi.

Narva ja selle ümbrusse kavandati kirdepiiri kaitseks suurtükkide püsipositsioone. Sakslased olid 1918. aasta lõpul maha jätnud hulgaliselt vanu Prantsuse ja Vene suurtükke (1877.-1878. aasta mudelid) ja Eesti kasutas neid Vabadussõjas üsna ulatuslikult. Pärast sõda arvati need reservi ning enamik neist müüdi 1937. aastal välismaale. Nüüd otsustati järelejäänud suurtükid Narvas ja Narva-Jõesuus üles seada. Need lasid u 8 km kaugusele, seega oli peaaegu kogu Narva sillapea esine ala tule all. Suurtükialuseid, laskemoonavarjendeid jms ehitati augustist novembrini 1938 ning kuni sama aasta lõpuni seati relvi üles. Kokku rajati betoonpositsioone neljale 229 mm mortiirile ning seitsmele 152 mm ja kahele 76 mm kahurile. Puit-muld- jms kergeid positsioone taheti rajada kolmele 152 mm ja seitsmele 76 mm kahurile. Täpselt polegi teada, kas kõik kerged positsioonid ning nende laskemoonalaod, kahurivarjendid jms ka valmis ehitati. Honori bastioni alale kavandati patarei kahele 229 mm mortiirile ja üks betoonist laskemoonaladu. 1950. aastatel paigutati üks kahur ümber Hermanni linnusesse ja mortiir on ainuke Eestis säilinud Eesti Wabariigi-aegne suurtükk.

Ühe viimase teadaoleva sõjalise ehitisena valmis kirdepiiri kaitseliini osana Narva linnas detsembris 1939 moodne paekivist ja hoopis kergemast sardbetoonist tankitõrjekahurite lao- ja remondikompleks. Hoone on Narva purustamistest imekombel säilinud tänapäevani.

Lisalugemist:

https://tehnikamaailm.ee/laidoneri-liin-kui-narva-tabalukk

Narva 1941

Punaarmee taandumine algas 13. augustil pärast lahinguid Jõhvi ja Iisaku all. 16. augustil tuli käsk tõmbuda Narva jõe taha. 17. augustil hõivasid sakslased Narva.

Lahingud Eestis 1944. aastal

Toomas Hiio

Punaarmee pealetung väegrupi „Nord“ vastu 1944. a alguses

14. jaanuaril 1944 alustasid Punaarmee Leningradi rinde, Volhovi rinde ja 2. Balti rinde väekoondised pealetungi väegrupi „Nord“ vägede vastu – niinimetatud Leningradi-Novgorodi strateegilist pealetungioperatsiooni, mis lõppes 1. märtsil 1944. Pealetungi eesmärgiks oli väegrupi „Nord“ armeede purustamine, Leningradi ja Novgorodi oblastite vabastamine ning väegrupi „Nord“ eraldamine väegrupist „Mitte“, mis oli kaitsel Punaarmee 1944. a pealetungide peasuunal. Leningradi rinde ülemjuhataja oli sel ajal kindral Leonid Govorov, Volhovi rinde ülemjuhataja kindral Kirill Meretskov ja 2. Balti rinnet juhtis kindral Markian Popov. Operatsiooni toetas Balti Laevastik, mida juhtis admiral Vladimir Tributs; rindeid toetasid õhust vastavalt 13., 14. ja 15. õhuarmee.

Väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks nimetati 1944. a jaanuaris kindralkolonel Walter Model. Väegrupile allusid kaks armeed: 18. armeed juhtis ratsaväekindral Georg Lindemann ja 16. armeed suurtükiväekindral Christian Hansen. Väegruppi toetas õhust 1. õhulaevastik kindral Kurt Pflugbeili juhtimisel. Läänemere idaosas ja Soome lahel tegutsevad mereväeüksused, nii maal kui merel, allusid Ostlandi mereväe komandeerivale admiralile viitseadmiral Theodor Burchardile, kellele allusid Eesti, Läti, Tallinna ja Liepāja, mereväekomandandid, mereväekomandant „R“ ning 9. mereväe julgestusdiviis (ülem kontradmiral Kurt Böhmer).

Punaarmee hõivas 20. jaanuaril Novgorodi, 29. jaanuaril Novosokolniki, 1. veebruaril Kingissepa (Jamburgi), 4. veebruaril Oudova (Gdov), 12. veebruaril Luuga, 18. veebruaril Staraja Russa ja jõudis 1. märtsiks Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva – Vitebski joonele. Veebruari lõpuks Punaarmee pealetungihoog rauges: armeed olid kandnud kaotusi, puudus oli laskemoonast ja lahingutehnikast, ilmastikuolud halvenesid jms; 1. märtsil andis Punaarmee Kõrgem Ülemjuhatus korralduse asuda kaitsele.

Tsiviilelanike evakueerimine

Vaatamata sellele, et Eesti anti 5. detsembril 1941 tsiviilvalitsuse alla, jäi ta kogu Saksa okupatsiooni ajaks ka sõjaliste operatsioonide piirkonnaks, mis tähendas, et väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajal oli Eesti territooriumil suurem võim kui seda oli sõjaväelastel teistel tsiviilvalitsuse alla antud aladel. Et rinne peatus Leningradi all, oli Eesti territoorium ka tegelikkuses osa väegrupi „Nord“ tagalast, siin paiknesid varustuslaod, Eestisse saadeti puhkusele rindeväeosi jms.

Väegrupp „Nord“ valmistus eeldatavaks Punaarmee suurpealetungiks alates 1943. a teisest poolest. Piki Narva jõge, Peipsi järve idakallast ja Velikaja jõe suudmest üle Pihkva edasi lõunasse kulges väljaehitatud kaitseliin, nn Pantriliin (Panther-Stellung). 26. septembril 1943 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korralduse evakueerida kogu töövõimeline tsiviilelanikkond selleaegse rindejoone ning Narva jõe ja Peipsi järve vahelt. Nende alade julgestamise eest vastutasid väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajale alluvad julgestusdiviisid nr 207., 281. ja 285., samuti 16. ja 18. armeede tagalakomandandid. Evakueerimisoperatsiooni koodnimeks määrati „Roboter“. Väegrupi ülemjuhataja korraldus määras evakueerimisele kuuluvate isikute ringi: kohalike omavalitsusorganite liikmed koos perekonnaliikmetega, Saksa sõjaväe, majandusasutuste, organisatsiooni Todt jt asutuste juures töötanud isikud koos perekonnaliikmetega, kõik ülejäänud töö- ja sõjaväeteenistuskõlbulikud isikud (nii mehed kui naised). Viimase kategooria isikute perekonnaliikmed tuli kaasa võtta vaid juhul, kui üle poole neist olid töövõimelised (töövõimelisteks loeti lapsed, kes olid vähemalt 10 aastat vanad). Kaasa lubati võtta ka vabatahtlikke, kuid ainult juhul, kui nende vanus ja tervislik seisukord võimaldab kanda evakueerimise füüsilist koormust. Soomlaste, ingerlaste, eestlaste ja lätlaste evakueerimiseks kehtisid eraldi eeskirjad. Eestisse evakueeriti 207. ja 285. julgestusdiviisi piirkondade inimesed neljal marsruudil: Narva ja Jõhvi, Slantsõ ja Vasknarva, Pnevo ja Mehikoorma ning Pihkva ja Petseri kaudu.

27. septembril 1943 määras Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse evakueeritavate paigutamise piirkonnad: Eestis tuli Venemaalt toodud inimesed paigutada lääne poole Rakvere – Tartu – Võru joont. 1944. a märtsi alguseks oli väegrupi „Nord“ kontrolli all olnud Venemaa aladelt Eestisse, Lätisse ja Leedusse evakueeritud vastavalt 15 000, 135 000 ja 123 000 inimest. Kuid Eestimaa kindralkomissar teatas 24. märtsil 1944 Venemaalt Eestisse evakueeritute arvuks hoopis 30 000, lisaks 24 000 Venemaa eestlast. Evakueeritud kavatseti saata edasi Saksamaale, samal ajal arvestati tööjõu puudujäägiks Eestis, Lätis ja Leedus 1. jaanuari 1944. a seisuga 100 000 inimest ja seda eeskätt põllumajanduses, kus rakendamiseks evakueerituid, kes toodi peamiselt maapiirkondadest, sobivaks peeti. Samas rõhutati suurt erialaspetsialistide ja oskustööliste puudust Saksamaal ja kästi need evakueeritute hulgast Saksamaale saatmiseks välja selekteerida. Juhiti tähelepanu ka evakueeritavate poliitilisele ebausaldusväärsusele. Kui seni endistesse Balti riikidesse Venemaalt saabunud põgenikud olid vabatahtlikud, siis nüüd evakueeriti inimesi sunniviisiliselt ning bolševistlikult meelestatud kontingendi osakaal oli silmatorkav isegi naiste seas. Julgeolekuriskiks peeti ka suure hulga venelaste paigutamist Balti riikidesse olukorras, kus suur osa mehi on sõjaväkke värvatud ning ka silmas pidades kohalike venelaste hulka, keda Lätis oli 11%.

1944. a alguses alustati ka Eesti venelaste, keda peeti ebausaldusväärseteks, sundevakueerimist rindelähedasest piirkonnast. Petseri maakonnast nähti ette evakueerida ligi 4000, Tartu maakonnast üle 2000 ja Viru maakonnast umbes 1000 Eesti venelast. Põhiliselt puudutas see Peipsi-äärsete valdade elanikke. Evakueeritavate venelaste jaoks rajati suurem laager Tamsallu.

Eestirootslaste evakueerimine Rootsi ja ingerlaste evakueerimine Soome

Eesti suuruselt kolmas vähemusrahvus venelaste ja baltisakslaste järel olid niinimetatud rannarootslased, kes elasid Loode-Eesti rannikul ja Lääne-Eesti saartel alates 13. sajandist. 1934. a rahvakoenduse andmeil elas Eestis 7641 rootslast, nendest 5312 Lääne maakonnas. Täielikult Rootsi asustusega olid Pakri saared Paldiski juures, Vormsi ja Ruhnu ning mõned väiksemad saared. Läbitääkimised eestirootslaste Rootsi ümberasustamise üle algasid Nõukogude Liidu ja Rootsi vahel juba 1940. a Sama aasta 17. oktoobril jõudsid Rootsi 110 Pakri saarte rootslast. Pakri saared oli Punaarmee täielikult oma käsutusse võtnud. Pärast Eesti vallutamist Saksa vägede poolt algasid Rootsi-Saksa läbirääkimised eestirootslaste ümberasustamise üle. 1943–1944 viidi eestirootslastena Rootsi veel ligi 7000 inimest, nende seas oli ka eestlasi, kes kasutasid seda võimalust Rootsi pääsemiseks. Viimased eestirootslased jõudsid Rootsi 1944. a septembris. Saksamaa suhtumise eestirootslaste lahkumisse sõnastas Saksa Välisministeeriumist Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi komandeeritud Otto Bräutigam 1944. a kevadel: kõigi eestirootslaste ametlik ümberasustamine Rootsi Saksa ametkondade poolt ei ole Saksamaale poliitiliselt vastuvõetav. Et aga põgenemine ei ole nii ehk teisiti takistatav, ei ole Idaministeeriumil eestirootslaste individuaalse väljarändamise vastu midagi. Ta lisas, et Rootsis saavad eestirootslased pärast umbes aastapikkust ooteaega Rootsi kodakondsuse.

Ingerlased olid soomekeelne enamasti luteriusku etniline rühm endises Peterburi kubermangus Narvast kuni Peterburini. 1941. a lõpuks oli umbes 30 000 ingerlast jäänud sissepiiratud Leningradi ja 63 000 väegrupi „Nord“ poolt vallutatud Leningradi oblasti ossa. Lisaks viimastele oli Saksa võimu all olevail aladel veel umbes 8000 õigeusulist ingerlast ja 800 vadjalast. 9. detsembril 1941 teatas Saksa saadik Helsingis Wipert von Blücher Soome välisministrile Rolf Wittingile, et Saksamaa on nõus 50 000 ingerlase Soome siirdumisega. 1942. a lõpuks olid valmis ka soomlaste plaanid ingerlaste vastuvõtmiseks: ingerlaste Soome evakueerimine oli Soome riigi seisukohalt nii humanitaaraktsioon ja abinõu tööjõu saamiseks kui ka sõja tõttu kaotatud elanikkonna korvamine. Sakslased olid nüüd nõus loovutama soomlastele vaid 12 000, kuid niinimetatud vabatahtliku evakueerimise ajal märtsist oktoobrini 1943 viidi Eesti kaudu Soome siiski 22 050 ingerlast. Vabatahtlikult evakueerida soovivate ingerlaste karantiinlaagrid Kloogal, Põllkülas ja Paldiskis suleti 1943. a septembri alguses.

1943. a septembri lõpus algas operatsioon „Roboter“, mille käigus sundevakueeriti Eestisse ka seni Ingerimaale jäänud ingerlased. Soome valitsus otsustas 8. oktoobril 1943, et võtab Soome vastu need Ingerimaalt ja Eestist evakueeritavad ingerlased, kes soovivad Soome tulla ja kelle Soome saabumisega on nõus Soome Riigipolitsei. Esimesed 1550 sundevakueeritud ingerlast saabusid Klooga laagrisse 14. oktoobril 1943.

16. ja 17. aprillil 1944 Helsingis oma viimase istungi pidanud ingerlaste ümberasustamise komisjon, millesse kuulusid nii Saksa kui Soome ametnikud ja sõjaväelased, nentis, et kokku viidi 1943–1944 Saksamaa poolt okupeeritud aladelt Soome 60 333 ingerlast, enamik läbi Eesti. Pärast Teise maailmasõja lõppu sunniti suurem osa neist Nõukogude Liitu tagasi pöörduma, kuid ei lubatud enam endistesse elupaikadesse, paljud saadeti ka vangilaagritesse või asumisele. Tuhanded Nõukogude Liitu tagasi saadetud ingerlased asusid 1940.–1950. aastatel elama Eestisse. Suur osa ingerlastest ja nende jäeltulijatest asusid 1990. aastatel Soome.

Sõjaväe ja sõjaväeasutuste evakueerimine Eestisse

Eesti kaudu evakueeriti Saksamaale võitlusvõimetuks muutunud väeosi, samuti toodi 1943. a teisel poolel ja 1944. a Eestisse need sõjaväeasutused, mille tegutsemisala oli Punaarmee tagasi vallutanud.

1944. a alguses saadeti demoraliseerunud ja täielikult võitlusvõime kaotanud 250. jalaväediviis, mis on rohkem tuntud kui „Sinine Diviis“ või ka Hispaania Leegion, Leningradi rindelt ära. 26. jaanuaril 1944 teatas diviisiülem, et ta ei saa diviisi rindelpüsimise eest enam vastutada. 30. jaanuaril andis 18. armee ülemjuhataja korralduse viia Hispaania Leegion Tapa piirkonda, 5. veebruaril sõitsid hispaanlaste ešelonid Luuga jaamast Eestisse. 7.veebruaril palus väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja hispaanlased võimalikult kiiresti Eestist edasi saata, „et vältida Eesti elanikkonna meeleolude langust ning tagada kord maal“. Hispaanlased paigutati Tallinn – Narva raudtee äärde Tapalt Aegviiduni. 10. märtsil sai 18. armee Hitleri korralduse hispaanlased sama kuu lõpuks kolme ešeloniga Hispaaniasse saata. Viimased hispaania diviisi osad lahkusid Eestist 31. märtsil.

18. oktoobril 1943 allutati Pihkva linnakomandatuuri ja Gdovi välikomandantuuri piirkonnad otse 285. julgestusdiviisile ja komandantuuride isikkoosseis saadeti Eestisse. 21. oktoobril paigutati Sala-Välipolitsei Grupp 722 Gdovist Tartusse ja 1. detsembril 1943 GFP Grupp 728 Rakverre. Gdovis asunud 611. välikomandantuur paigutati Pärnusse ning sellele allutati Pärnu, Viljandi ja Valga maakonnad, Pärnus varem asunud asulakomandantuur viidi üle Valka. Novgorodi oblastis 207. julgestusdiviisile allunud 607. grenaderi-täiendusrügemendi staap paigutati Rakverre ja sellele allutati rannakaitse Rakvere piirkonnas.

1944. a., pärast rinde jõudmist Narva jõele, muutus Eesti väegrupi „Nord“ lähitagalaks. 10. veebruaril teatas väegrupi ülemjuhatus Hitlerile kui maavägede kõrgemale ülemjuhatajale oma pikaajalised plaanid, sealhulgas rannakindlustuste väljaehitamine põlevkivipiirkonnas. Rannakaitse väljaehitamine ja mehitamine Tallinnast Paldiskini ja saartel otsustati jätta laevastikule, kuid Saare- ja Hiiumaale kavatseti rajada väegrupi väljaõppekeskused ja diviiside puhkekodud. 15. veebruaril andis väegrupi ülemjuhatuse korralduse paigutada Tartust põhja poole väljaõppele 12. tankidiviis.

Lahingud Eestis 1944. a esimesel poolel

Veebruari alguseks jõudis Punaarmee Narva jõeni ning väegrupi „Nord“ 18. armee poolitati kahte ossa: armee vasak tiib alustas kindlustumist Narva jõe joonel, ülejäänud väekoondised taganesid üle Pljussa ja Gdovi lõunasse, Pihkva suunas. Saksa kõrgem väejuhatus pidas rinde stabiliseerimist Narva jõel väga oluliseks: Soome lahe lõunaranniku kaotamine tähendanuks kontrolli kaotamist Soome lahe üle ja Nõukogude Liidu Balti Laevastiku pääsemist Läänemerele, mis ohustanuks rauamaagi sissevedu Rootsist, samuti seadnuks ohtu kogu Saksamaa kontrolli all oleva Läänemere ranniku. Kui Saksamaa oleks kaotanud Eesti, oleks see tähendanud Soome väljumist sõjast, ja lõpuks, Kohtla-Järve põlevkivist saadavad kütte- ja määrdeained olid eluliselt vajalikud kroonilises kütusenappuses vaevlevale Saksa sõjaväele.

1. veebruaril 1944 tegi väegrupi „Nord“ ülemjuhatus Narva rindelõigus kaitset koordineerivale väekoondisele ülesandeks iga hinna eest takistada Peispi järve ja Soome lahe vahelise maakitsuse läbimurdmist ning iga hinna eest hoida kaitset Pantriliinil.

Wehrmacht’i ja Relva-SSi väekoondised ja üksused Narva rindel

18. armee vasakul tiival võitlesid Wehrmacht’i LIV. armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Otto Sponheimer) ja Relva-SSi III Germaani Soomuskorpus, mille üksused taganesid jaanuari teisel poolel Narva suunas. 27. jaanuaril 1944 ühendati mõlemad korpused LIV. armeekorpuse peakorteri juhtimise alla, mis nimetati Sponheimeri Grupiks. 30. jaanuaril paigutati Grupi peakorter Narva. 10. veebruaril, kui Sponheimeri Grupi väekoondised olid võtnud sisse positsioonid Narva jõel, allusid grupile 170. jalaväediviisi kahe rügemendi kaks pataljoni ning 32. eesti politseipataljon rannakaitses, edasi 227. jalaväediviisi kolme rügemendi kaotusi kandnud pataljonid, kokku viis pataljoni 61. jalaväediviisi kolmest rügemendist ning 225. jalaväediviisi staap, millele olid allutatud kolm 225. jalaväediviisi pataljoni, 207. julgestusdiviisi 94. julgesturügemendi staap ja üks pataljon, 30. eesti politseipataljon ja 477. tankihävitajate divisjon. Lisaks oli Sponheimeri Grupi alluvusse toodud 388. väli-väljaõppediviisi 639. väli-väljaõpperügemendi staap ja üks pataljon.

Relva-SSi III Soomuskorpusele allusid hollandlastest koosnev 4. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ kahe kahepataljonilise rügemendiga ning taani ja norra vabatahtlikest formeeritud 11. SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“ samuti kahe kahepataljonilise rügemendiga.

Nendest üksustest Narva rinde hoidmiseks ülekaalukate Punaarmee korpuste vastu ei piisanud. Hitler käskis Narva rindele saata eliitüksused. Esimesena jõudis kohale Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“, mis toodi lennukitel Tartu lennuväljale ja sealt veoautodel Narva alla – esimesed üksused jõudsid rindele 1. veebruaril 1944.

6. veebruaril andis Hitler käsu teise eliitüksuse, lahingugrupi „Boehrendt“, ehk Wehrmacht’i soomusgrenaderidiviisi „Grossdeutschland“ V pataljoni, Narva rindele saatmiseks (jõudis kohale 9. veebruaril) – „et taastada ja kindlustada Narva rinne“. Lahingugrupp tuli allutada diviisile „Feldherrnhalle“.

Saksamaal formeeriti tugevdatud grenaderirügement „Gnesen“, mis koosnes kolmest grenaderipataljonist, pioneerikompaniist, tankitõrje- ja jalaväekahurite patareist ning suurtükidivisjonist ja millest koos „Boehrendti võitlusgrupiga kavatseti moodustada rünnakbrigaad Narwa“. Esimesed Gneseni rügemendi pataljonid jõudsid Narva rindele 11. veebruaril, kuid rünnakbrigaadi iseseisva üksusena ei moodustatud ja ka rügement „Gnesen“ allutati „Feldherrnhalle“ diviisile. Hiljem allutati „Gneseni“ pataljone ka teistele diviisidele. 18. veebruaril teatas 61. jalaväediviisi staap, et diviisi alluvusse antud „Gneseni“ pataljon on ilma talvevarustuseta, mistõttu 40–50 meest on külma saanud, samuti puudus allohvitseridel idarinde kogemus, ja palus luba pataljoni mitte rakendada iseseisvas rindelõigus.

4. veebruaril viidi Sponheimeri Grupp 18. armee alluvusest välja ja allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele.

13. veebruaril jõudsid Narva rindele kolm pataljoni veebruari alguses mobiliseeritud eestlasi (nn rügement „Reval“, ca 2000 meest), nad määrati pataljonide kaupa Saksa diviiside alluvusse. Alates 14. veebruarist 1944 saadeti Hitleri korraldusel Narva rindele ka 20. Eesti SS-diviis, mis oli 24. jaanuaril küll diviisiks nimetatud, kuid tegelikult brigaadikoosseisuline (kaks kahe jalaväepataljoniga rügementi, lisaks väli-tagavarapataljon ja suurtükidivisjon). Eesti SS-diviis vahetas välja 227. jalaväediviisi.

14. veebruaril alustati 214. jalaväediviisi toomist Norrast (oli seal aastast 1940) Narva alla. Diviis oli ilma idarinde kogemuseta ja kõrgem väejuhatus nõudis selle kasutamist vähem pingelistes rindelõikudes. Diviis jõudis täies koosseisus kohale 25. veebruariks ja paigutati 61. ja 225. jalaväediviisi vahele Narvast lõunas.

16. veebruariks allutati Sponheimeri Grupile 2. õhutõrjediviisi staap, mis määrati juhtima rannakaitset Sponheimeri Grupi rindelõigus Narva-Jõesuust kuni Kundani. Sellele allutati erinevaid üksusi, sealhulgas Omakaitse territoriaalpataljonid, tollipiirikaitse, 31. ja 32. eesti politseipataljon jt üksused. Rannakaitse alates Kundast kuni Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) vastutusala piirini võttis üle 285. julgestusdiviisi staap.

15. veebruaril teatas väegrupi „Nord“ peakorter maavägede kindralstaabi ülemale: „Võitlus Narva ruumis kujuneb kurnavaks materiaallahinguks, mille vältimiseks puuduvad igasugused taktikalised võimalused. Väegrupi ülemjuhataja palub seetõttu füürerile teatada, et eduka vastupanu vältimatuks tingimuseks on idakogemusega täienduse (paranenud haavatud) õigeaegne ja pidev juurdevool.“ Ta tegi ettepaneku nimetada Sponheimeri Grupi juhiks kindral Johannes Friessner. Kindral Sponheimer oli puhkusel ja tema kohustusi täitis alates 13. veebruarist kindralleitnant Wilhelm Berlin, kindral Sponheimer määrati hiljem LXVII. armeekorpuse juhatajaks.

23. veebruaril kell 12.00 nimetati Sponheimeri Grupp armeegrupiks „Narwa“. Eelmisel päeval oli väegrupi „Nord“ peakorteris määratud armeegrupi ülesehitus järgmiselt: Narvast lõunas koordineeris kaitset XXVI. armeekorpus (mille peakorter jõudis kohale 29. veebruaril), kellele allusid 225., 214. ja 170. jalaväediviisid. Narvast lõunas ümber Auvere tugiala koordineeris kaitset kindral Wilhelm Berlini grupp, kellele allusid 61., 227. ja 58. jalaväediviisi osad. Narva sillapeal Narva jõe idakaldal ja Narvast põhjas paiknes SSi III Germaani Soomuskorpus, millele allusid ülalnimetaud „Nederland“ ja „Nordland“ ning 20. Eesti SS-diviis. „Feldherrnhalle“ diviis oli armeegrupi peakorteri otsealluvuses, rannakaitset koordineeris 2. õhutõrjediviisi staap.

Armeegrupi „Narwa“ alluvuses tegutses 113. suurtükiväeülem, kes koordineeris kogu suurtükiväe tegevust armeegrupi rindelõigus. Veebruari lõpus komandeeriti armegrupi juurde väegrupi „Nord“ tankiüksuste juhataja kolonel krahv Hyazinth von Strachwitz, kelle käsutuses oli peamise löögijõuna rasketankide „Tiger“ pataljon nr 502. 26. veebruaril 1944 oli armeegrupi „Narwa“ käsutuses 22 VI tüübi („Tiger“), 5 V tüübi („Panther“) ja 5 IV tüübi tanki. Pioneeriüksuste tegevust koordineeris pioneeriüksuste kõrgem juhataja nr 32.

Tabel 1. Armeegrupile „Narwa“ alluvad väekoondised ja üksused ning nende isikkoosseis 1. märtsil 1944

VäekoondisÜlemOhvitseridAmetnikudAllohvitseridSõdurid
XXVI. armeekorpusjalaväekindral Anton Grasser
11. jalaväediviiskindralleitnant Hellmuth Reymann2485020908489
58. jalaväediviiskindralleitnant Curt Siewert2495119468018
214. jalaväediviiskindralleitnant Harry von Kirchbach2586912807367
225. jalaväediviiskindralleitnant Ernst Risse2426421527733
Korpuseüksused4420200664
Gruppe Berlinkindralleitnant Wilhelm Berlin
61. jalaväediviiskindralleitnant Günther Krappe2176718467649
170. jalaväediviisalates 16. veebruarist kolonel Siegfried Hass2286617857552
227. jalaväediviiskuni 15. veebruarini kindralleitnant Wilhelm Berlin, suvel kolonel Maximilian Wengler2094417996938
Diviis „Feldherrnhalle“veebruarist aprillini kolonel Albert Henze, hiljem kindralmajor Friedrich-Carl von Steinkeller)2378918728213
Rügement „Gnesen“kolonel Hellmuth Mäder133141684
Väegrupi üksused armeegrupi alluvuses
Armeesuurtükivägi [siin on mõeldud suurtükipataljone, mis allusid kõrgematele väekoondistele kui diviis]suurtükiväeülem nr 113 kolonel, aprillist kindralmajor Werner Heucke2043212956165
Pioneeriüksuste kõrgem juhataja nr 32 ja pioneeriüksusedKuni 24. veebruarini kindralmajor Kurt Eberts; hiljem armeegrupi pioneeriüksuste ülem kolonel Capelle79196313616
502. rasketankipataljonmajor Willy Jähde216218793
752. tankitõrjepataljon11277462
540. eriotstarbeline jalaväepataljon (põhikoosseis) [see oli arvatavasti väljaõppepataljon, põhikoosseis on mehed, kes üksuses on kogu aeg, nagu koolil on direktor ja koristaja hoolimata õpilaste olemasolust]16185157
Armeegrupi peakorter, armeegrupi üksused ja peakorterile allutatud üksused6516287910
SSi III Germaani soomuskorpusSS-Obergruppenführer Felix Steiner
11. soomusgrenaderidiviis „Nordland“SS-Gruppenführer Fritz von Stolz30419059221
4. soomusgrenaderibrigaad „Nederland“SS-Brigadeführer Jürgen Wagner1629625150
20. Eesti SS-vabatahtlike diviisSS-Brigadeführer Franz Augsberger1809114831
Korpuseüksused673041008
2. õhutõrjediviiskindralleitnant Alfons Luczny
Eesti rügement „Reval“major Richard Rubach461011387
29. eesti politseipataljonmajor Richard Ant1242104
31. eesti politseipataljonkapten Agu Lannu1792384
32. eesti politseipataljonmajor Peeter Plado1992186
Kokku314859922 11397 681

Kokku oli armeegrupi alluvuses 1. märtsil 1944 seega 123 541 meest. Siia tuleb lisada peatselt kohale jõudnud 122. jalaväediviis (ülem veebruarist maini 1944 kolonel Hero Breusing), mille nimekirjas oli 25. märtsil 8232 meest ja ratsarügement „Nord“ (3 pataljoni, 1200 meest). Viimane paigutati alates 2. märtsist XXVI. armeekorpuse alluvusse Peipsi põhjarannikule. 5. märtsil allutati armeegrupile „Narwa“ 285. julgestusdiviis ja alustati selle 113. julgestusrügemendi vedu Ostrovist Narva rindele. 6. märtsil saabusid Tallinna esimesed diviisile alluva 322. grenaderirügemendi üksused. Seega olid märtsi keskpaigaks Narva rindel kaitses 12 jalaväe-, soomusgrenaderi- ja julgestusdiviisi, 1 soomusgrenaderibrigaad, rügement „Gnesen“, ratsarügement „Nord“, hulgaliselt üksikpataljone jt väiksemad ning eriotstarbelised üksused. 20. märtsil 1944 võttis senise Berlini Grupi rindelõigu juhtimise üle XXXXIII. armeekorpus (komandeeriv kindral kindralleitnant Ehrenfried Boege). Selline koosseis püsis üldiselt kuni 1944. a maini. Märtsi lõpus anti suunati Narva rindele jaanuaris Saksamaal formeeritud jalaväediviisi „Mielau“ kaks grenaderirügementi, mis vahetasid välja mõned kaotusi kandnud üksused. Märtsi lõpus alustati 214. jalaväediviisi ümberpaigutamist Põhja-Ukrainasse 4. tankiarmee alluvusse. Jalaväediviisi „Mielau“ kaks rügementi kasutati ära 214. jalaväediviisi kaotuste korvamiseks.

Eesti üksused armeegrupi „Narwa“ alluvuses

30. jaanuaril 1944 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi SS-Oberführer Friedrich Jeckelni kaudu vahendatud korraldusel välja aastakäikude 1904–1923, samuti ohvitseride, allohvitseride ja mõnede erialaspetsialistide üldmobilisatsiooni. Esimesed mobiliseeritutest formeeritud üksused jõudsid Narva rindele veebruari alguses. Varem Saksa relvajõudude ja politsei üksustesse värvatud eestlased võitlesid teistes rindelõikudes: 3. Eesti SS-brigaad Neveli rindel Valgevenes, politseipataljonid nr 37, 38, 40 ja 42 väegrupi „Nord“ tagalas Novgorodi oblastis Pihkvamaal, idapataljonid nr 658–660 taganesid koos 18. armee põhijõududega teisel pool Peipsit Pihkva suunas, Relva-SSi pataljon „Narwa“ sõdis väegrupi „Süd“ alluvuses ja 5. SS-soomusgrenaderidiviisi „Wiking“ koosseisus Tšerkassõ kotis Ukrainas. Veebruaris alustati kõigi teistes rindelõikudes võitlevate eesti üksuste äratoomist Eestisse. Eestlaste Eestisse toomine oli eelkõige poliitiline, mitte sõjaline otsus, rindeolukord oli pingeline ka teistes rindelõikudes. 8. veebruaril keelas Hitler 16. armee I. ja VIII. armeekorpuse igasuguse nõrgendamise, välja arvatud 3. Eesti SS-brigaadi äratoomine viimase alluvusest. 15. veebruaril andis väegrupi ülemjuhatus 18. armeele käsu eesti idapataljonid kiirendatud korras Jõhvi piirkonda toimetada, et liita need 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadiga. 25. veebruaril teatas väegrupi „Nord“ ülemjuhataja Walter Model III SS-soomuskorpuse juhatajale Felix Steinerile, et on Himmlerilt taotlenud pataljoni „Narva“ toomist Eestisse. Suveks toodi väegrupi „Nord“ tagalast Eestisse ka ülalnimetatud politseipataljonid.

Eestis, Lätis ja Leedus 1944. a läbi viidud mobilisatsioonide peaeesmärgiks Saksamaa kõrgema juhtkonna seisukohalt oli Saksa sõdurite vabastamine teiste rindelõikude jaoks. Kasutati ära Balti riikide kodanike soovi takistada oma maade uuesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. 21. veebruaril 1944 palus väegrupi „Nord“ ülemjuhatus SS-Oberführer Jeckelnit lisaks olemasolevatele veel 50 000 balti riikide meest väkke kutsuda, et asendada nendega vastav arv Saksa sõdureid.

Eestist mobiliseeritud mehed jõudsid rindele tegelikult üsna kiiresti, ehkki asjaosaliste mälestustes kurdetakse selle üle, et tuli päevade viisi tegevusetult kasarmutes vedeleda. Küsimus polnud ju pelgalt rindeleminekus, vaid ka varustuses ja eelkõige väljaõppes. 14. veebruaril teatas Jeckeln,et Eestis on väkke kutsutud 28 000 meest, kellest 2000 on saadetud SSi III Germaani soomuskorpusele, 7500 kindral Kuno-Hans von Bothile Omakaitse rügementide moodustamiseks (tegelikult kolme esimese piirikaitserügemendi formeerimiseks), 9000 antakse 20. Eesti SS-diviisile ja ülejäänud formeeritakse 2500-mehelisteks SS-piirikaitserügementideks. 25. veebruaril 1944 teatas Jeckeln väegrupi „Nord“ peakorteris, et Eestis on kasarmutes 35 000 meest: 7500 meest 3 piirikaitserügemendi jaoks väegrupi tagalas, 10 000 meest Eesti brigaadi diviisiks formeerimiseks, 2000 meest anti SSi III soomuskorpusele, 1000 meest pataljoni „Narva“ jaoks, 2500 meest Eesti politseipataljonide täiendamiseks. järelejäänud 13 000 mehest kavatseti formeerida veel 4–5 piirikaitserügementi.

Esimese mobiliseeritute üksusena jõudis 13. veebruaril rindele kolmepataljoniline rügement „Reval“ Narva linnapea major Richard Rubachi juhtimisel (2000) meest. Sponheimeri grupi staabiülem kolonel von Einem kirjeldas nende saabumist: suures korratuses, osa paanikas, osa tahtsid juba sõidu ajal põgeneda. Felix Steiner teatas, et neid saab kasutada vaid lähitagalas, sest mehed vajavad vähemalt kolmekuulist väljaõpet. 2. märtsil 1944 keeldus kindral Berlin vastu võtmast „Revali“ II pataljoni, mida tema lahingugrupile allutada taheti, sest see oli võitlusvõimetu. Esimesed piirikaitserügemendid jõudsid 18. armee alluvusse Peipsi läänekaldal 19. veebruaril. 3. piirikaitseügementi hindas L. armeekorpuse juhataja jalaväekindral Wilhelm Wegener hoopis positiivsemalt: ikkagi varem sõjaväes teeninud mehed. Veebruaris jõudsid Narva rindele ka 3. Eesti SS-brigaad ning 658–660 idapataljonid. Raskeid kaotusi kandnud pataljon „Narwa“ jõudis Eestisse märtsis ja saadeti ümberformeerimisele.

Kuid esimeste eesti üksustena saadeti Narva rindele Eestis olnud üksused: politsei-vahipataljonid nr 29–32 ja idapataljonide Narvas asunud täienduspataljon. 29. jaanuaril 1944 allutati politseipataljonid Narva komandandile ja koondati Jõhvi piirkonnas. Idapataljonide täienduspataljon allutati 30. jaanuaril lahingugrupile „Berlin“ (227. jalaväediviisi riismed). Lisaks koondati Narva rinde tagalasse ja rannakaitsesse ka Omakaitse üksusi.

14. märtsil 1944 paiknesid eesti üksused Narva rindel järgmiselt. Rannakaitses 285. julgestusdiviisi lõigus olid Omakaitse üksused, 2. õhutõrjediviisile allusid politseipataljonid nr 29, 31 ja 32, rügemendi „Reval“ I ja III pataljon ning Omakaitse ja tollipiirikaitse üksused. 20. Eesti SS-diviis oli SSi III Germaani soomuskorpuse alluvuses (45. ja 46. rügement, kummastki kaks pataljoni ja diviisi staap ning 660. idapataljon 46. rügemendi alluvuses). 170. jalaväediviisi reservis olid idapataljonide täienduspataljon ja rügemendi „Reval“ II pataljon. 214. jalaväediviisile allusid 3. piirikaitserügemendi II pataljon ja Mustvee Omakaitse. 658. ja 659. idapataljon allusid Burdachi grupile (ülem kindralleitnant Karl Burdach, 11. jalaväediviisi ülem, koosnes 11. ja 58. jalaväediviisi osadest). Armeegrupi reservis, kuid 18. armee tagalapiirkonnas oli 3. piirikaitserügemendi staap ja üks pataljon. Märtsi teisel poolel hakkasid Narva rindele saabuma ka 2. eesti piirikaitserügemendi üksused.

Wehrmacht’i üksused Peipsi rindel

1944. a veebruari keskpaigaks tungis Punaarmee mööda Peipsi idakallast lõunasse kuni Pihkva järveni. Saksa väejuhatus pidi tugevdama oma üksusi kogu Peipsi ja Pihkva järve läänekalda ulatuses, sest järv oli jääga kaetud ja Punaarmee dessantide oht oli suur. Seni vastutas Eesti sõjalise julgeoleku eest väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja kindralleitnant Kuno-Hans von Both (peakorter Võrus), kellele Eestis ja Eesti kagupiiril allus 207. julgestusdiviis (ülem kindralleitnant Erich Hofmann, staap Tartus), kes määrati aga 1943. a lõpus Narva komandandiks. Tema asemele toodi diviisiülemaks kindralleitnant krahv Bogislaus von Schwerin. 207. julgestusdiviisi osad võitlesid Leningradi rindel (374. jalaväerügement) ning Pihkvamaal partisanide vastu (94. julgestusrügement), ning Eestis allusid diviisistaabile Omakaitse üksused ning politsei-vahipataljonid (ülalnimetatud nr 29–32, mis anti 1944. a alguses Narva rindele, ja 33. pataljon Tartus). Punaarmee sissetungiohu kasvades, eriti aga pärast Meerapalu dessanti, tugevdati ka Peipsi lääneranniku kaitset. 15. veebruaril allutati Peipsi ja Pihkva järve läänekallas 18. armeele ja alates 17. veebruari keskkööst võttis kaitse Tammispääst Peipsi loodetipus kuni Vidovitšini Pihkva järve läänerannikul üle L. armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Wilhelm Wegener). Korpusele allusid 207. julgestusdiviis ja kohapealsed Eesti üksused ning 11. jalaväediviis, viimane viidi aga märtsi alguses Narva rindele. 28. veebruaril allutati korpusele 24. jalaväediviis, mis võttis üle kaitse Pihkva järve läänekaldal, 9. märtsil asendati see 12. Luftwaffe välidiviisiga. Peipsi ja Pihkva järve ääres olid L. armeekorpuse alluvuses kaitsel ka eesti piirikaitserügemendid nr 1–3. Pärast 3. piirikaitserügemendi Narva rindele saatmist toodi märtsi keskel asemele 4. piirikaitserügement. 19. märtsil saadeti Narva rindele ka 2. piirikaitserügement. 3. aprillil 1944, pärast dessandiohu vähenemist jäämineku tõttu järvel, andis L. armeekorpus oma lõigu koos alluvate väeosadega üle 207. julgestusdiviisi staabile.

Okupatsioonivõim Eestis 1944. a – sõjaväe- ja tsiviilvõim

Kuni 1944. a alguseni teostas okupatsioonivõimu Eestis Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumile alluva riigikomissariaadi Ostland Eestimaa Kindralkomissariaat eesotsas kindralkomissari SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmanniga. Et Eesti oli sõjaväe operatsioonipiirkond, oli teatud pädevus ka väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajal Kuno-Hans von Bothil. Lisaks tegutses mõlema alluvuses Eesti Omavalitsus eesotsas Hjalmar Mäega. Erandiks oli Narva ja neli Narva lähedast valda, mis olid 18. armee tagalapiirkonnas ja mille üle Saksa tsiviilvalitsuse võim ei laienenud. Küll aga tegutsesid seal Eesti Omavalitsuse asutused.

15. veebruaril allutati väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korraldusel armee tagalasse (s.o väljaspool lahingutsooni ca 20–50 km kaugusel rindest) jäänud ja seni väegrupi tagala ülemjuhatajale allunud julgestusüksused operatiivselt armeedele. Tsiviivalitsuse asutuste võim 20 km laiuses lahingutsoonis lõpetati. Alates 22. veebruari keskööst allutati kogu Eesti territoorium 18. armee ülemjuhatajale. Senine väegrupi tagala ülemjuhataja jalaväekindral Kuno-Hans von Both nimetati ühtlasi 18. armee tagalakomandandi kohustustesse Eestis. Aprillis määrati ta Ungarisse. 18. armee tagalakomandandiks väljaspool Eestit jäi kindralleitnant Oskar van Ginkel. Samas jäeti Eestis asuvad SSi, politsei ja SD üksused Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi Friedrich Jeckelni alluvusse. Wehrmacht võttis üle raudteede kaitse, aktiivne võitlus partisanide vastu jäi politseijõudude pädevusse. Samuti jäi Jeckelnile eriülesannetega SSi ja politseiüksuste operatiivne juhtimine. Kindralkomissariaadi ametkonnad ja Eesti Omavalitsus tegutsesid edasi. Eraldi rõhutati tsiviilvalitsuse pädevuse jätkumist põlevkivipiirkonnas Jõhvi lähedal.

Punaarmee väekoondised Narva rindel ja Peipsi idakaldal

Olemasolevad andmed Punaarmee väekoondiste kohta Narva rindel ei ole üksikasjalikud. Väegrupi „Nord“ sõjapäevik sisaldab raadioluure andmeid (kuulati pealt Punaarmee raadiosidet), samuti teisi luureandmeid, kuid need on lünklikud. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikus on vangilangenutelt ja ülejooksikuilt saadud andmeid. Andmeid Punaarmee üksuste kohta on ka Nõukogude Liidu ja Venemaa autorite uurimustes, kuid need ei ole ülevaatlikud. Punaarmee arhiive ei olnud võimalik kasutada.

Narva rindel võitlesid Leningradi Rinde 2. löögiarmeele (ülemjuhataja kindralleitnant Ivan Fedjuninski), 8. armeele (ülemjuhataja kindralleitnant Filipp Starikov) ja 59. armeele (ülemjuhataja kindral Ivan Korovnikov) alluvad väekoondised. Peipsi ja Pihkva järvede vahelisel poolsaarel järvede idakaldal asusid 42. armee (ülemjuhataja kindralpolkovnik Ivan Maslennikov) laskurkorpused ja -diviisid.

Veebruarist aprillini nimetatakse Narva rindel:

  • 12. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralleitnant Nikanor Zahvatajev)
  • 30. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralleitnant Nikolai Simonjak, alluvuses 45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviisid)
  • 43. laskurkorpus (ülem kindralmajor Anatoli Andrejev)
  • 90. laskurkorpus (ülem kindralmajor Grigori Šerstnev)
  • 106. laskurkorpus koosseisus (ülem kindralmajor Pjotr Kotelkov, alluvuses 86., 224. ja 268. laskurdiviisid)
  • 109. laskurkorpus (ülem kindralleitnant Ivan Alferov, alluvuses 109., 125. ja 189. laskurdiviisid)
  • 117. laskurkorpus (ülem kindralmajor Vassili Trubatšev)

Narva rinde tagalas oli 8. Eesti laskurkorpus (ülem kindralleitnant Lembit Pärn, alluvuses 7. ja 249. laskurdiviis), mille suurtükiüksused osalesid aga ka otseses lahingutegevuses.

Lisaks ülalnimetatud diviisidele märgitakse väegrupi „Nord“ ja armeegrupi Narwa“ sõjapäevikutes ning Nõukogude allikates veel 2., 11., 13., 48., 72., 98., 120., 123., 124., 131., 198., 201., 256., 314., 372., 377., 378. ja 382. laskurdiviisi või nende allüksuste osalemist lahingutes Narva rindel veebruarist aprillini. Punaarmee diviisi ettenähtud koosseis oli sel ajal 10 291 meest, kuid enamik diviise olid alakomplekteeritud, nende sõdurite ja ohvitseride arv kõikus 4500-st 8000-ni. Kaasaegne vene autor Vladimir Rodin kirjutab, et 2. veebruaril 1944 oli Leningradi rinde kahele armeele (8. armee ja 2. löögiarmee) alluvates väekoondistes 78 350 meest. Hiljem osalesid lahingutes Narva rindel ka 59. armee väekoondised. 2. veebruaril polnud lahingud Narva rindel veel õieti alanud.

Diviiside kõrval nimetatakse 48., 50. ja 71. laskurbrigaadi. 15. märtsil 1944 märgiti armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikus, et samal päeval alanud pealetungis osales kuni 200 reaktiivmiinipildujat (nn katjuušad).

Nõukogude allikatele tuginedes kirjutab Vladimir Rodin, et Leningradi rinde alluvuses oli 2. veebruari seisuga 18 suurtükipolku 477 152 mm ja 122 mm suurtükiga ning rinde kahes tankipolgus ja kahes tankibrigaadis oli kokku 208 tanki. Leningradi rinde operatsioone toetava 13. õhuarmee koosseisus oli 196 lennukit, neist 88 ründelennukit Il-2.

1944. a veebruaris tehtud Mereküla dessandis osalesid 115. merejalaväebrigaadi I–III pataljon ja 260. merejalaväebrigaadi III pataljon. Peale nimetatud üksuste ja väekoondiste saadeti Saksa vägede tagalasse ka partisanibrigaade.

Tuleb nentida, et üksikasjalikuma ülevaate saamine Punaarmee väekoondistest ja Punaarmee üksuste suurusest Narva rindel ei ole võimalik ilma Punaarmee arhiiviandmeteta.

Lahingutegevus Narva rindel 1944. a esimesel poolel

Narva rinde läbimurdmisel Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Punaarmee jaoks suur strateegiline tähtsus. Esiteks võimaldanuks see kiire edasitungi piki rannikut Tallinna suunas, sundides Saksa armeed Eestisse kottijäämise ohu tõttu Eestist välja taganema. Teiseks võimaldanuks see Soome lahe idasoppi suletud Balti laevastikule väljapääsu Läänemerele. Ja kolmandaks kiirendanuks see Soome väljumist sõjast, sest oleks seadnud Soome ranniku Eestist lähtuvate õhurünnakute objektiks, samuti võimaldanuks meredessante Soome rannikule.

Tuleb silmas pidada ka loodusolusid. Läbimurre laial rindel Narva jõel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli kaetud jääga ning sood ja rabad samuti külmunud. Toona asus Narvast edelas suur soo (praegu on sellele paisutatud Narva veehoidla). Edasi lõunas, kuni Peipsi põhjarannikuni, laiusid läbipääsmatud Alutaguse ürgmetsad. Kaks teed Eesti idapiirilt lääne suunas kulgesid Narvast enam-vähem otse itta, piki Eesti põhjarannikut (seal oli ka raudtee), ning mööda Peipsi põhjakallast. Seetõttu oli kevadest sügiseni Narva rinnet palju kergem kaitsta kui talvel.

1. veebruaril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus 18. armee Sponheimeri Grupile korralduse hoida Narva sillapead Narva jõe idakaldal Ivangorodi ümber ja võtta kaitse sisse Ust-Tšernovast lõunasse kuni Slantsõ raudteejaamani. Samuti kästi õhkida jää Narva jõel Vasknarvast Peipsi ääres kuni Krivasooni. 3. veebruaril tõrjuti mereväelaste abil Punarmee rünnak Narva-Jõesuus. Punaarmee kaotas 360 meest surnute ja 40 vangidena. 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (hiljem nimetati seda Auvere platsdarmiks), mis jäi püsima kuni septembrini. Punaarmee eesmärk oli sillapealt lähtudes läbi lõigata raudtee- ja maanteeühendus Narvast läänes ja piirata sisse Narva jõel ja Narva jõe idakalda sillapeal asuvad Saksa väekoondised. Lahingud Auvere platsdarmil kestsid kuni aprillini, Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud. 6. veebruaril andis väegrupi juhtkond korralduse ehitada Narva rindel punkrid kõigi meeste, hobuste ja autode jaoks, et 20. veebruaril enam keegi majades ei elaks. Punaarmee suurtükituli oli tugev, samuti pommitasid Saksa positsioone Nõukogude lennukid.

Saksa vägede lahingukord oli veebruari esimesel poolel lihtsustatult järgmine: Narvast põhjas kuni mereni hoidis rinnet Narva jõel 227. jalaväediviis, Narva sillapeal Ivangorodi ees olid SSi III Soomuskorpuse üksused: „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ brigaad. Punaarmee Auvere platsdarmi vastas seisid 170. jalaväediviis, „Feldherrnhalle“ diviis ja 61. jalaväediviis, Narva jõel Auvere platsdarmist lõunas oli kaitses 225. jalaväediviis, hiljem toodi lisaks 214. jalaväediviis jt üksusi.

11. veebruari hommikul alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel. Saksa väed tõrjusid maabumiskatse (40 paadil) Permisküla saarest lõunas. Auvere platsdarmi (sel ajal nimetati ka Krivasoo sillapeaks) vastu võitlesid „Feldherrnhalle“ diviis ja rügement „Gnesen“, Narvast põhja pool 227. jalaväediviis ja Boehrendti lahinggrupp. Krivasoost põhja pool õnnestus Punaarmeel 10 km laiuselt läbi murda. 15. veebruaril tõrjusid 170. jalaväediviis ja 502. rasketankide pataljon tagasi Vaivara jaama juures üle raudtee tunginud Punaarmee üksused. Platsdarmilt lähtusid tegutsesid 30. kaardiväe laskurkorpuse 45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviisid.

14. veebruaril 1944 andis Sponheimeri Grupi juhataja jalaväekindral Otto Sponheimer korralduse koondada 20. Eesti SS-Diviis Narva rinde tagalas ja allutas ta SSi III Soomuskorpusele. Samal päeval saabusid esimesed diviisi üksused ettenähtud piirkonda. Diviisi rindelesaabumine (brigaadikoosseisulisena) jätkus kuni 20. veebruarini, kohalejõudnud üksused suunati kohe rindele. 19. veebruaril saabus neljas ešelonis ka diviisi 2500-meheline väli-tagavarapataljon, mis suunati Toila piirkonda rannakaitsesse. 21. veebruaril võttis 20. Eesti SS-diviis üle 227. jalaväediviisi lõigu Narvast põhjas. Diviis allus III SS-soomuskorpusele. Vahetus ei jäänud Punaarmee tähelepanuta: saksakeelne valjuhääldipropaganda asendati eestikeelsega. 20. Eesti SS-diviisi pataljonid rakendati Punaarmee sillapeade likvideerimisele Narvast põhjas. 24. veebruaril vallutas 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi II pataljon Waffen-Hauptsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapea. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikusse kirjutati: „III SS-soomuskorpuse lõigus viis 46. eesti SS-vabatahtlike grenaderirügemendi täna, Eesti rahvuspühal sooritatud rünnak Hauptsturmführer Bruhsi juhtimisel pärast rasket võitlust sillapea puhastamiseni Riigikülast lõunas. Meie väikeste kaotuste juures võeti 30 vangi, langes 250 vastase sõdurit ja trofeeks saadi raskerelvad.“ 29. veebruaril alustati Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist. Läänest ründasid sillapead 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi mõlemad pataljonid ja 45. rügemendi I pataljon. Rünnakut juhtis 45. rügemendi ülem Paul Vent. Lõunast, Narva suunalt, ründas sillapead 24. SS-rügement „Denmark“ „Nordlandi“ diviisi ülema SS-Gruppenführer Fritz von Scholtzi juhtimisel. Samal ajal ründas Punaarmee aktiivselt Saksa vägede sillapead Ivangorodi ümber ja sidus ülejäänud III SS-soomuskorpuse üksused. 5. märtsil jõuti mõlemal pool Vepsküla Narva jõeni, Siivertsi juures jäi Punaarmee sillapea püsima. 7. märtsil lõpetasid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid Punaarmee Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamise.

6.–7. märtsi ööl pommitasid Punaarmee suurtüki- ja lennuvägi (rohkem kui 100 pommitajat) Narvat. Linn purustati täielikult. Järgmisel ööl heitis Punaarmee lennuvägi Narvale ning Mereküla ja Sillamäe piirkonnas asuvatele objektidele veel umbes 3,000 pommi. III SS-soomuskorpuse üksused Narva sillapeal kandsid raskeid kaotusi. Edasiste rünnakute tõrjumist pidas korpuse staabiülem SS-Oberführer Joachim Ziegler võimalikuks ainult Saksa lennuväe ja õhutõrje toel.

8. märtsil algas Punaarmee pealetung III SS-soomuskorpuse positsioonidele Narva jõe läänekaldal ja Narva sillapeal. 9. märtsi alustasid 4 diviisi pealetungi ka Auvere tugialalt põhja suunas, et murda Berlini Grupi („Feldherrnhalle“, 227., 170., 58. ja 61. jalaväediviisi pataljonid) vastupanu ning III SS-soomuskorpuse jõud sisse piirata. Pealöögi suunal olnud 170. jalaväediviis kaotas 9. ja 10. märtsil 500 meest, sealhulgas suure osa kompaniiülematest. 9. ja 10. märtsil anti III SS-soomuskorpuse alluvusse 122. jalaväediviis. 11. märtsi hommikul ründas Punaarmee 20. Eesti SS-diviisi lõigus Siivertsist Vepskülani. Õhtuks rünnak tõrjuti. Eesti diviis kandis tõsiseid kaotusi, eriti oluliseks pidas III SS-soomuskorpuse juhatus väljalangenud ohvitseride ja allohvitseride asendamist ning tegi ettepaneku need käsu korras üle võtta rügemendist „Reval“. Viimane Punaarmee suurem rünnak III SS-soomuskorpuse positsioonide vastu toimus 16. ja 17. märtsil 1944. Rünnakud 20. Eesti SS-diviisi positsioonidele Narvast põhjas algasid 17. märtsi hommikul. Rünnakud tõrjuti, jõejääl langes umbes 500 punaarmeelast. 19. märtsil jätkus positsioonisõda.

Samal ajal, kui märtsi teisel poolel lahingud Narva jõel ja Narva idakalda sillapeal raugesid, peeti märtsi lõpus ja aprilli alguses veriseid lahinguid Punaarmee Auvere tugiala lääne- ja idakõrva tagasitõrjumiseks Narvast läänes ja edelas. „Kõrvad“, rindest väljaülatuvad eendid, ohustasid Tallinn – Narva raudteed ja neid saanuks kasutada tugialadena mereni tungimiseks ning Narva jõel olevate väekoondiste sissepiiramiseks. Operatsiooni juhtis selleks armeegrupile „Narwa“ juurde antud XXXXIII armeekorpus, millele allutati 227. ja 122. jalaväediviis, soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“ ja 61. ning 170. jalaväediviisi osad, kolonel krahv Hyazinth von Strachwitzi tankikoondis ning armee- ja korpuseüksused. Operatsiooni tulemusena purustati 6 Punaarmee laskurdiviisi. Lahinguväljal loeti 3,880 Punaarmee langenut, langenute koguarvuks hinnati ligi 10,000. Vange võeti 1364.

19. aprillil jätkas XXXXIII armeekorpus rünnakut Auvere tugiala lääneküljel, kuid ilma suurema eduta. 23. aprillil lõpetati XXXXIII armeekorpuse pealetung väeosade kurnatuse, vastase tugeva vastupanu, kehva ilma, teedelagunemise ja üksuste langenud võitlusvõime tõttu. Lahinguväljal loeti 752 langenud punaarmeelast, langenute koguarvu hinnati 4000-le.

Maist juulini peeti Narva rindel positisoonisõda. Punaarmee rajas 20. Eesti diviisi rindelõigus kaevikuid ja punkreid, mida Saksa suurtükivägi üritas takistada. Kõigis rindelõikudes saatsid mõlemad pooled vastase vastu väiksemaid löögirühmi, võeti vange. Oli ka tõsisemaid kokkupõrkeid: 12. mail Auvere tugiala serval peetud lahingu järel luges 122. jalaväediviis lahinguväljal 272 surnud punaarmeelast. 12. juunil ründas Punaarmee suuremate üksustega Saksa positsioone XXVI armeekorpuse lõigus. Rünnak tõrjuti, lahinguväljal loeti 352 langenud punaarmeelast. Samal päeva rünnakus Narva sillapea lõunaserva vastu kaotas Punaarmee 120 meest surnutena, III SS-soomuskorpus kaotas surnute ja haavatutena 64 meest. Ka XXXXIII armeekorpuse lõigus kaotas Punaarmee surnutena ligi 300 meest.

Punaarmee dessandid 1944. a veebruaris ja märtsis

1944. a veebruari esimesel poolel vallutas Punaarmee 42. armee Peipsi ja Pihkva järve vahelise ala järvede idakaldal. Punaarmee juhtkond kavatses sooritada korraga dessandid üle Lämmijärve järvekitsuse ja samal ajal Mereküla juures Narva rindel, et tungida Saksa vägede selja taha ja sundida need sissepiiramise ohu tõttu Eestit maha jätma. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus nägi dessandiohtu Lämmijärvel ette. 9. veebruaril allutati seni 2. õhutõrjediviisile allunud Lämmijärve idakalda kaitse Narva ja Peipsi kaitse komandandile kindralleitnant Erich Hofmannile. Samal ajal allutati väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele 3. Eesti SS-brigaad (oli 24. jaanuaril küll juba 20. Eesti SS-diviisiks ümber nimetatud). Väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhatajale jalaväekindral von Bothile anti korraldus võimalikult tugevad Eesti Brigaadi üksused järvekitsusse saata. 12. veebruaril saadeti sinna eelmisel päeval Tartusse jõudnud 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Harald Riipalu juhtimisel. Samal päeval keelas Hitler Eesti SS-Brigaadi üksuste rakendamise Peipsi idakaldal, lubas rakendada ainult läänekaldal kaitseks. Peipsi idakaldale saadeti Riipalu pataljoni meeste asemel 300-meheline Saksa karistuspataljon. Piirissaare kaitseks paigutatud kaks karistuskompaniid põgenesid.

14. veebruaril vallutasid Punaarmee üksused Meerapalu ja Pedaspää Peipsi läänekaldal. 14. veebruari õhtul käskis Hitler Meerapalu-Jõepera dessandi igal juhul üle järve tagasi lüüa ja polnud nõus selle riivistamisega. Mehikoormas asus dessandi tõrjumiseks moodustatud erivõitlusgrupp kolonel Paul Gallas’e juhtimisel. Gruppi kuulusid kaks Saksa õhutõrjepatareid, 33. eesti politseipataljoni 2. kompanii ja üks eesti pioneerikompanii. Mehikoorma vastas järve idakaldal oli väike sillapea, mida mehitas 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügemendi pataljon. 15. veebruari hommikul maabus Punaarmee dessant ka Jõeperas. 18. armee ülemjuhataja suunas väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja alluvusse 11. Ida-Preisi jalaväediviisi, mille 44. rügemendi kohalejõudnud üksused koos 45. Eesti SS-rügemendi I pataljoniga dessandi tagasi tõrjusid. 16. ja 17. veebruaril vallutasid Riipalu pataljon ja 33. eesti politseipataljoni 2. kompanii lennuväe toetusel Meerapalu ning koos 11. jalaväediviisi 44. rügemendi üksustega ka Pedaspää. 17. veebruaril vallutas üks 44. rügemendi pataljon tagasi Piirisaare.

15. veebruaril teatas Saksa luure, et Lämmijärve idakaldal olid Punaarmee 42. armee 108. laskurkorpuse 128. 90. ja 196. laskurdiviis ja 5. suuskurite brigaad. 16. veebruaril kell 17.15 teatas väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja, et Peipsi läänekallas on tagasi võetud.

Teine Punaarmee dessant tehti Mereküla juures Narvast lääne-loodes. Seal maabus 14. veebruari varahommikul enne kolme Saksa aja järgi umbes 500 punaarmeelast. Samal ajal alustasid Punaarmee üksused pealetungi ka Auvere platsdarmilt, et kohtuda dessandi teinud üksusega. „Feldherrnhalle“ diviis purustas Auvere platsdarmilt pealetungi alustanud üksused keskpäevaks. Merelt lähtunud dessant purustati õhtuks. Dessandiks olid määratud 115. merejalaväebrigaadi kolm pataljoni ja 260. merejalaväebrigaadi III pataljon, ainult viimane maabus. Dessant lähtus Kroonlinnast üle Lavansaari ja oli suunatud suhteliselt nõrga kaitsega Mereküla vastu, kus asus üks mereväe rannakaitsepatarei. Vangide sõnul koosnes dessantlaevastik kolmest suurtükipaadist ja 12-st dessantpargasest. Kaks suurtükipaati ja mitu dessantpargast uputati, ülejäänud põgenesid. Dessanti juhtis pataljoniülem major Maslov, pataljoni poliitjuht major Sankov langes vangi. Enamik dessandis osalenud pataljonist hukkus või võeti vangi. Saksa poolel osalesid dessandi tõrjumisel mereväe 239. õhutõrjedivisjoni 4. kompanii, mereväe 532. suurtükidivisjoni 9. patarei reserv ja mereväe Ostlandi operatiivpataljoni 3. kompanii, kelle tegevust juhtis mereväe Narva-Jõesuu rannavalvelõigu ülem korvetikapten Hohnschildt. Lisaks osalesid dessandi tõrjumises 929. armee-rannakaitsedivisjoni 2. patarei ja Relva-SSi diviisi „Nordland“ rannakaitse lahinggrupp (peamiselt diviisi luurepataljoni mehed). Et dessant maabus 227. jalaväediviisi staabi läheduses, osalesid operatsioonis ka staabi käsutuses olnud üksused: 227. sidepataljon, 227. suurtükirügemendi staap ja 227. välisandarmeeria üksus. Saksa üksused kaotasid kokku 32 meest surnute, 74 haavatute ja 4 teadmata kadunutena. Punarmee dessantüksuse liikmed tapsid Merekülas ühe naise koos aastase pojaga.

Saksa väejuhatus suhtus vaatamata dessandi tõrjumisele oma üksuste tegevusse kriitiliselt. Pärast dessanti tugevdati rannakaitset Narva rinde tagalas. Ka Punaarmee ametlik ajalugu kritiseeris operatsioonis osalenud üksusi, pidades operatsiooni nurjumise põhjuseks asjaolu, et Auvere tugialalt dessandile vastu tungima pidanud 117. laskurkorpuse üksused ei suutnud rünnakut õigeaegselt alustada.

Punaarmee saatis Saksa vägede tagalasse ka suuremaid ja väiksemaid partisaniüksusi. 13. märtsil tuli üle Peipsi jää ja tungis Mustveest lõunas Saksa vägede tagalasse 400–450-meheline Makarovi partisanibrigaad, mis purustati mõne päeva jooksul. 16. märtsiks oli tapetud 115 brigaadi liiget, nende hulgas brigaadiülem ja komissar, 47 võeti vangi, umbes 80 haavatut varjas end taludes ja 105 läksid üle järve tagasi. Sakslased ja Omakaitse kaotasid 14 meest surnute, 6 haavatute ja 7 teadmata kadunutena.

Tallinna pommitamine

9. märtsi õhtul ja ööl vastu 10. märtsi 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi mitme lainena Tallinna. 18.30 alanud rünnakus osales Ostlandi mereväe ülemjuhataja sõjapäeviku andmetel ca 350 lennukit Pe-2, DB-3, SB-2, DB-3f (Il-4), TB-7. Esialgsetel andmetel tulistas õhutõrje alla 7–8 lennukit ja hävitajad 18. Hilisemate uurimuste järgi osales esimeses laines 240 lennukit ja teises laines kell üks öösel 60 lennukit. Sõjaväe kahjud olid väikesed, purustati mõned sõjaväeasutused ja laod, kõige suuremaks kaotuseks hinnati kütuselao hävitamist Tallinna idaosas, kus põles ära 1 miljon liitrit kütust. Suurematest sõjalise tähtsusega ettevõtetest põlesid ära vineerivabrik Luther AG ja Urania-Werke käsutusse antud kaablitehas, mis varustas allveelaevu. Palju suuremaid kaotusi kandis tsiviilsektor: maha põles suur osa Tallinna kesklinna ümbritsenud puitelamute kvartalitest, suuri purustusi oli Tallinna südalinnas ja vanalinnas. Ametliku raporti järgi sai surma 757 inimest, nendest 586 tsiviilisikut, 50 sõjaväelast ja 121 sõjavangi; raskelt vigastada sai 213 ja kergemini 446 inimest, vigastatute hulgas oli 65 sõjaväelast ja 75 sõjavangi. Hiljem leiti veel ohvreid, surmasaanute arvu hinnatakse kuni 800-le.

Poolte inimkaotused Narva rindel 1944. a talvel ja kevadel

Mõlemad pooled kandsid 1944. a kevadtalve lahingutes raskeid kaotusi: Leningradi rinne kaotas 14. jaanuarist 1. märtsini surnute ja teadmata kadunutena 56 564 meest ja haavatutena 170 876, Volhovi rinne vastavalt 12,011 ja 38 289, 2. Balti rinne 7942 ja 26 810 ja Balti laevastik vastavalt 169 ja 1292 meest. Väegrupp „Nord“ kaotas ainuüksi kahe Leningradi alt Narva jõe ja Peipsi järve joonele taganemise nädalaga 14.–29. jaanuaril 1944 umbes 13 000 meest surnute ja teadmata kadunutena ning 39 000 meest haavatutena.

Tabel 2. Mõnede Narva rindel võidelnud üksuste kaotused 14. jaanuarist kuni 20. veebruarini 1944

ÜksusOhvitseridAllohvitserid ja sõduridKokku
tap.haav.kad.tap.haav.kad.Ohv.A.o. ja s.
58. jalaväediviis125193701250338721974
61. jalaväediviis165083741440409742223
170. jalaväediv., ilma suurtükirügemendita2681344318651,1501033458
225. jalaväediviis, osaliselt155062701,053237711560
227. jalaväediviis215454701,765311802546
Feldherrnhalle (1.–20.2.1944)1335117264514049957
„Nordlandi“ diviis195284741,501426792401
„Nederlandi“ brigaad16274272970417471659
94. julg. rüg. I pat.88
29. eesti politseipataljon224
30. eesti politseipataljon55
Eesti idapataljonide täienduspataljon12421064
640. väli-väljaõpperüg. III pat.358
540. eriotstarbeline jalaväepataljon1236575398

17.–27. veebruarini 1944 kaotas 170. jalaväediviis surnutena 28 ohvitseri ja 117 allohvitseri ja sõdurit, haavatutena 28 ohvitseri ja 1069 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 5 ohvitseri ja 271 allohvitseri ja sõdurit. 415 allohvitseri ja sõdurit olid haiged.

1.–4. märtsini kaotas armeegrupp „Narwa“ surnute ja haavatutena (ilma haigete ja külmavõetuteta) 83 ohvitseri ning 2350 allohvitseri ja sõdurit – see on kaks keskmise tugevusega pataljoni päevas.

20. Eesti SS-diviis kaotas 17. veebruarist kuni 9. märtsini 1944 surnutena 6 ohvitseri ja 143 allohvitseri ja sõdurit, haavatutena 20 ohvitseri ja 692 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 48 allohvitseri ja sõdurit.

Tabel 3. Armeegrupi „Narwa“ inimkaotused 7.–13. märtsini 1944

ÜksusOhvitseridAllohvitserid ja sõdurid
tap.haav.kad.tap.haav.kad.
11. jalaväediviis11013258663
58. jalaväediviis6716237311
122. jalaväediviis61415064015
214. jalaväediviis31465
225. jalaväediviis1521111
Ratsarügement „Nord“879
477. tankihävituspataljon13
Korpuseüksused133189
227. jalaväediviis11722723
61. jalaväediviis2146225
170. jalaväediviis51213972815
„Feldherrnhalle“ diviis52877
Rügement „Gnesen“2695
Eesti üksused („Reval“, politseipataljonid)1111321
„Nordlandi“ diviis229101
„Nederlandi“ brigaad414184699105
20. Eesti SS-diviis1411673
Suurtükiväeülem nr 1132
32. pioneeriüksuste kõrgemale juhatajale alluvad üksused3240812
Kokku328419774425218

Lisaks oli sel nädalal 85 I grupi, 319 II grupi ja 79 III grupi külmavõetut.

1944. a aprilli alguses kirjutas armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja jalaväekindral Johannes Friessner väegrupi „Nord“ peakorterile, et 1.–31. märtsini 1944 on diviisid kaotanud 16 376 meest, samal ajal on täienduseks saadud 4327 meest ja lubatud veel 4231 meest. Kindral Friessner kirjutas, et ilma piisava täienduseta on armeegrupi võime Narva rinnet hoida küsitav.

Armeegrupp „Narwa“ kaotas alates 25. veebruarist 1944 kuni 30. juunini 1944 (incl.) surnutena 165 ohvitseri ja 5583 sõdurit ja allohvitseri, haavatutena 590 ohvitseri ja 26 732 allohvitseri ja sõdurit ning teadmata kadunutena 10 ohvitseri ja 1079 allohvitseri ja sõdurit.

Punaarmee kaotuste kohta nõnda detailseid andmeid uurijate käsutuses ei ole. Vene uurija Vladimir Rodini teatel, kes viitab armeede ettekannetele Leningradi Rinde juhatusele, kaotas Punaarmee veebruaris Narva rindel 6033 meest surnutena ja evakueeriti 7144 haavatut ning märtsis 9766 meest surnutena, evakueeriti 13 744 haavatut. Armeegrupi „Narwa“ sõjapäevikusse aeg-ajalt märgitud andmed lahinguväljal loendatud langenud punaarmeelaste arvu kohta sunnivad V. Rodini vahendatud andmetes kahtlema.

Väekoondiste ümberpaigutamine 1944. a kevadel ja suvel

1944. a vahetus korduvalt väegrupi „Nord“ juhtkond. 28. märtsil astus väegrupi ülemjuhataja kindralkolonel Modeli asemele senine 18. armee ülemjuhataja kindralkolonel Lindemann, kelle asemele asus suurtükiväekindral Herbert Loch. 3. juulil 1944 määrati väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks senine armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja Johannes Frießner, kes võttis ülemjuhatuse üle 5. juulil 1944. Tema asemele määrati armeegrupi „Narwa“ juhatajaks jalaväekindral Anton Grasser. Kuid juba 24. juulil võttis väegrupi „Nord“ juhtimise üle kindralkolonel Ferdinand Schörner.

Wehrmacht’i ja Relva-SSi väekoondised ning eestlastest formeeritud üksused

Aprilli lõpuks lahingud Narva rindel soikusid, sõjategevuse raskuspunkt oli väegrupi „Mitte“ lõigus Valgevenes, kus Punaarmee 1944. a juulis jõudis Poola piirini. Juunis alustas Punaarmee pealetungi Soome vastu Karjala kannasel, et Soome alistada, 20. juunil 1944 langes Viiburi. Mõlemad pooled vajasid Narva rindele koondatud väekoondisi teistes rindelõikudes. Saksa väejuhatuse arvukaimaks reserviks olid mobilisatsiooniga väkke kutsutud eestlased, kellest formeeritud ja väljaõpetatud üksused hakkasid alates märtsist ja aprillist järk-järgult rindele jõudma. Aprillis ja mais lõpetati 20. Eesti SS-diviisi diviisikoosseisuliseks formeerimine. Diviisi nimekirjaline isikkoosseis kasvas 6980 mehelt 25. märtsil 16 202 meheni 8. juulil 1944. Samuti formeeriti kuus piirikaitserügementi koos tagavararügemendiga, neli politseipataljoni (nr. 286, 288, 291, 292), Omakaitse lahingupataljonid jm üksused.

Saksa väejuhatus viis Narva rindelt maist juulini 1944 ära:

  1. soomusgrenaderidiviisi Feldherrnhalle (viimased üksused lahkusid 15. mail, viidi Valgevenesse);
  2. diviisi Großdeutschland V pataljoni (lahkus 16. ja 17. mail);
  3. 122. jalaväediviisi, mis viidi Tallinna kaudu Soome, kus anti Soome ülemjuhatuse alluvusse ja sõdis juulis Viiburi all (viimased üksused lahkusid Tallinnast 30. juunil);
  4. 170. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 9. juulil, viidi Leedusse);
  5. 225. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 10. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale);
  6. 61. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 22. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale);
  7. 58. jalaväediviisi (viimased üksused lahkusid 23. juulil, viidi Daugavpilsi lähedale).
  8. XXVI. armeekorpuse ja korpuseüksused (6. juulil, viidi Leedusse);
  9. XXXXIII armeekorpuse ja korpuseüksused (20. juulil, viidi 16. armee alluvusse Lätisse).

1944. a mais formeeriti mobiliseeritutest moodustatud eesti politseipataljonide nr 286, 288, 291 ja 292 juhtimiseks 1. eesti politseirügemendi staap, mis paigutati armeegrupi „Narwa“ alluvuses rindele 26. mail 1944. Rügement vahetas välja eesti politseipataljonid nr 29–32, mis saadeti laiali ja mille mehed anti täienduseks väegrupi „Nord“ tagalas võitlevatele politseipataljonidele nr 37, 38 ja 40. 5. juulil 1944 viidi 1. eesti politseirügemendi staap armeegrupi „Narwa“ alluvusest välja, nimetati 2. eesti politseirügemendi staabiks ja määrati juhtima 37, 38 ja 40 politseipataljoni, mis saadeti rindele Daugavpilsi piirkonda.

Kahe armeekorpuse ja 6 diviisi äraviimine nõudis rinde õgvendamist. Sellepärast kavatses Saksa väejuhatus Narva ja Ivangorodi sillapea Narva jõe idakaldal maha jätta ning taganeda kuni Vaivara Sinimägedeni, kuhu olid rajatud uued kaitsepositsioonid. Uus rindejoon kulges Auvere platsdarmi läänetipust otse mereni ning võimaldas vabastada Auvere platsdarmi põhjakülge ning Narva jõe läänekallast Narvast põhjas kaitsnud üksused, samuti rannakaitseüksused Narva-Jõesuust kuni uue rindeni.

22. juulil, enne taganemise algust oli Saksa vägede lahingukord Narva rindel järgmine: pärast XXXXIII armeekorpuse äraviimist allutati 227. jalaväediviisi staap otse armeegrupi peakorterile ning diviis vastutas rindelõigu eest Narva jõel alates Vasknarvast Peipsi ääres kuni Auvere platsdarmini. Diviisi üksustest olid rindel 7 jalaväepataljoni ja väli-tagavarapataljon, lisaks oli diviisile allutatud 11. jalaväediviisi väli-tagavarapataljon, ning 2. ja 3. eesti piirikaitserügement, kummaski kolm pataljoni. Auvere platsdarmi ümber oli kaitses 11. jalaväediviis, mis oli allutatud SSi III soomuskorpusele. Diviisi üksustest olid rindel 7 jalaväepataljoni, lisaks oli diviisile allutatud 285. julgestusdiviisi 113. julgestusrügemendi 2 pataljoni ja endine „Revali“ rügemendi III pataljon, mis nüüd oli 20. Eesti SS-diviisi üks väljaõppepataljone. Samale korpusele alluva SS-soomusgrenaderidiviisi „Nordland“ üksustest olid diviisiga rindel 4 pataljoni ja väli-tagavarapataljon ning diviisile olid allutatud neli 20. Eesti SS-diviisi pataljoni: kaks 45. rügemendi pataljoni, 47. rügemendi I pataljon ja diviisi füsiljeepataljon. „Nordland“ oli kaitses Ivangorodi sillapeal, osa üksusi ka Auvere platsdarmi Narvaga piirnevas põhjaservas. SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ asus samuti Ivangorodi sillapeal, selle koosseisus oli rindel 4 pataljoni ja väli-tagavarapataljon ning sellele olid allutatud 2 „Nordlandi“ pataljoni. 20. Eesti SS-diviis vastutas rindelõigu eest Narvast kuni mereni, diviisi staabile allusid neli oma pataljoni ja väli-väljaõppepataljon, üks väljaõppepataljon oli kindlustustöödel. Rannakaitses idalõigus olid mobiliseeritutest formeeritud 286., 291. ja 292. eesti politseipataljonid, läänelõigu eest vastutas 285. julgestusdiviis, mille oma pataljonid olid aga vastavalt 11. jalaväediviisi (113. julgestusrügement) ja 281. julgestusdiviisi (322. grenaderirügement) alluvuses. 285. julgestusdiviisile oli rannakaitseks allutatud 288. eesti politseipataljon.

22. juulil 1944 allutati armeegrupile „Narwa“ 300. eriotstarbeline diviis. See oli aprillis-mais laialisaadetud 13. Luftwaffe välidiviisi staap, mis formeeriti eesti piirikaitserügementide juhtimisstruktuuriks. Diviisiülemaks määrati juunis kindralmajor Rudolf Höfer. Diviis võttis üle 227. jalaväediviisi senise vastutusala Narva jõe läänekaldal Peipsi järvest kuni Auvere platsdarmini. Narva rindele paigutati lisaks senistele 2. ja 3. piirikaitserügemendile ka 4. ja 6. piirikaitserügement.

Sinimägede lahingute ajal, 29. juulil 1944, oli Narva rindel 300. eriotstarbelise diviisi alluvuses 12 piirikaitserügementide jalaväepataljoni ja äraviimisel olev 227. jalaväerügemendi väli-tagavarapataljon. 11. jalaväediviisile allusid 13 oma ja teiste diviiside saksa pataljoni ja 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon, „Nordlandi“ diviisil olid 6 oma pataljoni ning sellele olid allutatud 3 20. Eesti SS-diviisi pataljoni ja ründebrigaadi „Langemarck“ I pataljon. „Nederlandi“ brigaadil oli rindel kaks oma pataljoni ning sellele oli allutatud üks võõras saksa pataljon ja 20. Eesti SS-diviisi üks pataljon. 20. Eesti SS-diviisil oli rindel neli oma pataljoni. Rannakaitses oli neli eesti politseipataljoni.

Seega oli augusti alguseks Narva rindel 25 eesti ning 24 saksa, hollandi, taani, norra ja flaami jalaväepataljoni. Suurtükivägi, tankiüksused ja muud eriüksused oli mehitatud põhiliselt sakslastega, välja arvatud formeeritav 20. Eesti SS-diviisi suurtükirügement.

Punaarmee üksused

Juuni lõpus viis Punaarmee Narva rindelt Karjala rindele 13., 382. ja 125. laskurdiviisi ning 115. laskurkorpuse staabi. Saksa poole andmetel jäid Narva rindele veel üheksa Punaarmee laskurdiviisi, nende hulgas kaks eesti diviisi. Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse laskurdiviisid (7. ja 249.) lahingutegevuses ei osalenud, olid kindlustustöödel rinde tagalas. Juuli keskel alustati uute väekoondiste koondamist Narva rindele otsustavaks läbimurdeks. Saksa luure andmeil olid 22. juulil viis ešeloni tankidega teel Karjalast Narva rindele.

Vladimir Rodini andmetel olid Narva rindel enne pealetungi algust 24. juulil 1944 järgmised Leningradi rinde väekoondised: Auvere platsdarmil kindralleitnant Filipp Starikovi juhitud 8. armee kaks laskurkorpust 201. (ülem kindralmajor Vjatšeslav Jakutovitš), 48. (polkovnik Jakov Koževnikov), 256. (kindralmajor Anatoli Kozijev) ja 120. laskurdiviisiga (kindralmajor Aleksei Batluk). 8. armeele alluvates üksustes oli 28 000 jalaväelast, 174 tanki, 44 liikursuurtükki ja 518 122 ja 152 mm suurtükki. Armeegrupi „Narwa“ raadioluure andmetel oli aga 8. armee peakorter raadioühenduses nelja staabiga ja oletas, et armeele allub vähemalt 12 väekoondist (diviisi või brigaadi), millest kuus olid sõjavangidelt saadud andmetega kinnitust leidnud: nimeliselt märgitakse 2. ja 377. laskurdiviisi.

Narva jõel Narvast põhjas seisis 2. löögiarmee (ülemjuhataja Ivan Fedjuninski), mille koosseisus oli Vladimir Rodini järgi samuti 2 laskurkorpust 131. (ülem kindralmajor Pjotr Romanenko), 191. (kindramajor Ivan Burakovski), 109. (kindralmajor Nikolai Truškin) ja 125. laskurdiviisiga (polkovnik Vassili Zinovjev). 2. löögiarmee alluvuses oli 26 850 jalaväelast, 458 122 ja 152 mm suurtükki ja 112 tanki. Armeegrupi „Narwa“ luureandmetel allus 2. löögiarmeele 43. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 131. ja 191. laskurdiviis. Samuti asus luureandmetel 2. löögiarmee tagalas 8. Eesti laskurkorpus kahe diviisiga ning oletati, et Karjala rindelt tuuakse tagasi ka 30. kaardiväe laskurkorpus. Kindral Fedjuninski mälestuste järgi olid 131. ja 191. laskurdiviis Narva jõel eesliinil, tagalas asus 109. laskurkorpus, Narva vastas oli kaitsel 16. kindlustatud rajoon ning lahingute käigus allutati 2. löögiarmeele ka 8. armee 122. laskurkorpus, lisaks 21. insenerivägede brigaad (ülem alampolkovnik Vassilkov).

26. juulil 1944 andis Stalin käskkirja Leningradi Rinde ülemjuhatajale Leonid Govorovile Narva vallutamisel osalenud väekoondiste juhatajate autasustamise kohta. 2. löögiarmee ja 8. armee ülemjuhatajate kõrval nimetatakse ka 117. laskurkorpuse juhatajat kindralmajor Vassili Trubatševi, 8. suurtükikorpuse juhatajat kindralmajor Ivan Pjadussovit, 8. Eesti laskurkorpuse suurtükiväeülemat polkovnik Karl Aru jt kõrgemaid ning vanemohvitsere. „Narva“ aunimetus anti 8. armee koosseisus võidelnud 82. üksikule tankipolgule (ülem alampolkovnik Fjodor Gritsev) ja 1811. liikursuurtükkide polgule (ülem alampolkovnik Aleksei Kuzin).

28. juulil teatas armeegrupp „Narwa“ väegrupi „Nord“ ülemjuhatusele, et 24.–28. juulini tehti SSi III Soomuskorpuse rindelõigus kindlaks Punaarmee 11., 98., 189., 43., 48., 120., 123., 256., 125. ja 206. laskurdiviisi, 18. ja 23. suurtükidiviisi, 9. üksiku õppe-tankipolgu, 45. ja 98. tankipolgu, 1811. liikursuurtükipolgu ning 17. inseneribrigaadi ja 2. kaardiväe-inseneribrigaadi väeosad, esimesed 6 laskurdiviisi löödi puruks. 2. löögiarmee alluvuses võitlesid 109., 201., 191., 131. ja 125. laskurdiviisid, Saksa poole andmetel oli oodata veel kolmediviisilise 30. kaardiväe laskurkorpuse, 109. laskurkorpuse ning 372., 177., 124., 382. ja 314. laskurdiviisi saabumist Narva rindele, samuti 80. ja 374. laskurdiviisi saabumist 8. armee käsutusse. Seega, nagu ka aasta esimese poole lahingute kohta, puudub koondülevaade Punaarmee maavägede väekoondistest ja nende suurusest.

Lahingud Narva rindel ja Tannenbergi liinil Vaivara Sinimägedes juulis ja augustis 1944

Juulis jätkus Narva rindel positsioonisõda koos aktiivse suurtüki-tulevahetuse ja väiksemate löögiüksuste rünnakutega. III SS-soomuskorpus kaotas 8. juulil kolm meest teadmata kadunute, 12 surnute ja 49 haavatutena, 14. juuli varahommikul „Nederlandi“ 48. rügemendi I pataljon kolm meest surnute, neli haavatute ja kaks teadmata kadunutena. 16. juuli tungisid punaarmeelased Narva sillapeal Dolgaja Niva juures III SS-soomuskorpuse kaevikutesse. Rünnak tõrjuti õhtuks, SS-soomuskorpus kaotas 12 surnut ja 30 haavatut, punaarmeelased 85 meest surnutena. 20. juuli pärastlõunal ründas Nõukogude lennuvägi u 60 pommitajaga viies laines Mustvee sadamat. Saksa Peipsi flotilli üksused kaotasid surnutena kaks ja haavatutena 40–50 mereväelast.

Saksa vägedel oli kavas jätta maha Narva ja positsioonid Narva jõel ning taanduda Sinimägedes umbes 15 km Narvast läänes ettevalmistatud uutele positsioonidele („Tannenbergi liin“), õgvendades rinde Punaarmee Auvere tugiala loodetipust kuni mereni. Auvere tugialast lõunas olid suured sood ja ürgmets looduslikuks takistuseks. Taandumist kavatseti alustada juuli lõpus. Loa taganemiseks Tannenbergi liinile andis Hitler 22. juulil.

24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel suurt pealetungi. Pärast kolmetunnist ettevalmistavat suurtükituld (Saksa poole hinnangul tulistasid 30–50 suurtükipatareid 17 000 mürsku) alustas jalavägi Auvere tugialal pealetungi 2–3 diviisiga tankibrigaadi toetusel. Rünnakud tõrjuti, lahingutes paistsid silma 20. Eesti SS-diviisi 45. rügement Waffen-Sturmbannführer Riipalu juhtimisel, Kauschi lahinggrupp („Nordlandi“ tankipataljon koos juurdeantud üksustega) ja 11. jalaväediviisi 44. rügemendi III pataljon ülemleitnant von der Marwitzi juhtimisel. 18 Punaarmee tanki lasti puruks. 45. rügement ja samas lõigus kaitsel olnud 11. jalaväediviis kandsid raskeid kaotusi, viimane kaotas surnute ja haavatutena umbes 800 meest. Rünnakud jätkusid õhtul. Saksa väejuhatus andis korralduse evakueerida Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale. Korraldus täideti kella kolmeks 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku. 25. juuli hommikul alustas Punaarmee pealetungi Narva jõel Narvast põhjas 20. Eesti SS-diviisi lõigus, ületades 2 diviisi üksustega neljas kohas jõe. Rünnaku raskuspunkt oli 46. rügemendi rindelõigus, mis purustati. Punaarmee moodustas jõe läänekaldal sillapead ja jätkas nendelt pealetungi. III SS-soomuskorpuse üksused alustasid taganemist Sinimägedesse.

26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ 49. rügement Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedes. „Nederlandi“ 48. rügement sattus piiramisrõngasse ja purustati. Sinimägedes asus „Nederland“ positsioonidele vasakul ja „Nordland“ paremal tiival.

26. juulil olid 20. Eesti SS-diviisist võitlusvõimelised veel vaid kolm pataljoni ja diviis viidi Sillamäe-Toila piirkonda täiendamisele. Sinimägede lahingutes osalesid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid ja kompaniid „Nordlandi“ diviisile ja „Nederlandi“ brigaadile või nende rügementidele allutatutena. 26. juulist sõdis Sinimägedes 20. füsiljeepataljon. „Nordlandi“ alluvuses võitles 47. rügemendi I pataljon. 28. juulil saadeti „Nederlandi“ diviisi alluvuses rindele 47. rügemendi II pataljon. 29. juulil saadeti 11. jalaväediviisi lõigus rindele 45. rügement.

25. juulil saabus Narva rindele 6. SS-ründebrigaadi „Langemarck“ (flaami vabatahtlikud) üks pataljon. 27. juulil saabus Narva rindele ka 5. SS-ründebrigaadi „Wallonien“ üks pataljon: 11 ohvitseri ning 450 allohvitseri ja sõdurit.

27. juulil jätkusid lahingud Sinimägedes, Punaarmee ründas tugevate üksustega ka 2. eesti piirikaitserügemendi positsioone Narva jõel. 29. juulil alustas Punaarmee pärast ettevalmistavat suurtükilööki (umbes 25 000 mürsku) tankide toetusel uut pealetungi nii 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugialalt, kui ka Sinimägedele. Rünnaku raskuspunkt oli „Nordlandi“ diviisi lõigus. Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatus hindas pealetungivate jõudude suuruseks 11 laskurdiviisi ja 6 tankipolku. Päeva jooksul lasti puruks 58 Punaarmee tanki ja tulistati alla 10 lennukit. 30. juulil tulistas Punaarmee suurtükivägi välja 30,000 mürsku ja üritas tankide toel uuesti läbi murda. Rünnakud tõrjuti. 27.–30. juulil hävitati 113 Punaarmee tanki. 31. juulil tulistas Punaarmee suurtükivägi umbes 9000 mürsku. Punaarmee koondas Sinimägede alla värskeid üksusi, sealhulgas 30. kaardiväe-laskurkorpuse. 1. augustil jätkusid rünnakud väiksema aktiivsusega (suurtükivägi tulistas u 7000 mürsku). 2. augustil oli Punaarmee rünnakute raskuspunkt 11. jalaväediviisi lõigus ja 2. piirikaitserügemendi kaitsepositsioonide vastu. 2. piirikaitserügement oli 2. augusti õhtuks kaotanud 50% võitlusvõimest. 2. augustil ründas Punaarmee Auvere tugialalt 11. Ida-Preisi jalaväediviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi positsioonide puutepunktis kuni kuue rügemendi tugevuste jõududega. Läbimurre õnnestus. Vasturünnakule saadeti 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi üksused ja lahinggrupp Harald Riipalu juhtimisel (45. rügemendi I pataljon, 20. füsiljeepataljon, korvetikapten Malchowi mereväepataljon ja 113. julgestusrügement). Rünnak peatati. Punaarmee liikus Auvere tugialal edasi seitse kilomeetrit. 3. augustil jätkas Punaarmee pealetungi kogu III SS-soomuskorpuse rindel, suurtükivägi tulistas u 30 000 väiksema kaliibri mürsku ja miini, rünnakule rakendati üheksa laskurdiviisi ja neli tankipolku. Rünnaku raskuspunktid olid Sinimägedel „Nordlandi“ lõigus ja 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugiala vastas. Punaarmee rünnakud tõrjuti, alla tulistati seitse lennukit ja hävitati 20 tanki. Saksa väed kandsid samuti raskeid kaotusi: „Nordlandi“ ja „Nederlandi“ rindelõigus kaotasid võitlusvõime seitse pataljoni, 11. jalaväediviisi lõigus kolm pataljoni. Rünnakud jätkusid 4. ja 5. augustil väiksema jõuga. 4. augustil hävitati 11, 5. augustil seitse Punaarmee tanki, alla tulistati kaheksa lennukit.

4. augustil allutati 20. Eesti SS-diviisi staap 11. jalaväediviisi staabile. Ööl vastu 6. augustit purustati kuus Punaarmee tanki. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatus oletas Punaarmee vähenenud aktiivsuse tõttu vägede ümbergrupeerimist uueks rünnakuks. 11. augustil tungis Punaarmee 300. eriotstarbelise diviisi lõigus Permisküla saarele, purustas seal asunud 4. eesti piirikaitserügemendi III pataljoni (vähemalt 60 meest võeti vangi) ja rajas Narva jõe läänekaldal sillapea, mis õhtuks purustati. Saar jäi Punaarmee kätte. Ehkki vägede ümbergrupeerimine jätkus ka augusti keskel, Sinimägedes uut rünnakut ei järgnenud. Rinne püsis Sinimägedes kuni septembri teise pooleni, kui Eesti evakueerimisel maha jäeti.

Nõukogude Liidu ametlik sõjaajalugu käsitleb põhjalikumalt Narva vallutamist 25. ja 26. juulil 1944 ja Narva jõe kaitseliini murdmist. 25. juulil osales 2. löögiarmee ettevalmistavas tulelöögis Saksa positsioonidele rohkem kui 1000 suurtükki ja miinipildujat. Esimesena ületasid jõe 131. ja 191. laskurdiviiside üksused. 27. juuliks jõuti hästikindlustatud kaitseliinile (Tannenbergi liin), millest läbi murda ei õnnestunud. Läbimurdekatsed lõpetati 10. augustil. 8. Eesti Laskurkorpus oli ette nähtud pealetungi teiseks etapiks peale jõe forsseerimist ja Narva vallutamist. Et pealetung Sinimägedes soikus, korpust ka lahingusse ei saadetud. Eesti laskurkorpuse põhijõudude paigutamine rünnaku teise etappi viitab korpuse propagandistliku tähtsuse arvestamisele: korpus pidi esimesena Tallinna tungima, mis suurte kaotuste tõttu Narva jõe ületamisel esimeses etapis ei pruukinuks olla võimalik.

Kaotused

Lahingud 24. juulist kuni augusti alguseni olid ohvriterohked. Armeegrupi „Narwa“ kaotuste nimekirju sellest ajast ei ole säilinud ning isikkoosseisu nädalaaruannete järgi ei ole võimalik kaotusi kindlaks teha, sest esitatud arvudes sisalduvad ka saabunud täiendused ja tervenenud haavatud, kes rivvi tagasi pöördusid. On teada mitme kõrgema ohvitseri hukkumine: 28. juulil sai surma 11. SS-diviisi „Nordland“ ülem SS-Gruppenführer Fritz Scholz Edler von Rarancze, 29. juulil suri haavadesse 49. hollandi SS-rügemendi „De Ruyter“ ülem SS-Obersturmbannführer Hans Collani. Sinimägedes langes 24. taani SS-rügemendi ülem SS-Obersturmbannführer krahv Hermengild von Westphalen zu Fürstenberg. 20. Eesti SS-diviisi pataljoniülematest langesid 47. rügemendi I pataljoni ülem Waffen-Sturmbannführer Georg Sooden ja 20. füsiljeepataljoni ülema kt SS-Obersturmführer Oskar Ruut.

Punaarmee kaotuste kohta kirjutab Vladimir Rodin Leningradi Rinde peakorteri operatiivosakonna 6. augusti raportile tuginedes, et Leningradi Rinde väeosad kaotasid 8166 meest tapetute ja 10 789 evakueeritud haavatutena.

Lahingud Lõuna-Eestis 1944. a augustis ja septembris. Saksa vägede ja ametiasutuste evakueerimine Mandri-Eestist

Sõjaväe- ja tsiviilvõimu vahekord

1944. a veebruarist juulini esindas kõrgemat sõjaväevõimu Eestis ehk väegrupi „Nord“ ülemjuhatajat väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja 18. armee tagalakomandandi kohustustes. 11. juulil 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja jalaväekindral Frießner Hitleri volitusel korralduse, millega täidesaatev võim Eestis, Lätis ja Leedus anti alates 12. juuli keskööst armeede ülemjuhatajatele: Leedu Kaunase ja Panevežyse maakondades 3. tankiarmee ülemjuhatajale, Lõuna-Lätis ja Leedu Zarasai maakonnas 16. armee ülemjuhatajale ning Põhja-Lätis ja Lõuna-Eestis 18. armee ülemjuhatajale. Põhja-Eestis, Viru-, Järva- ja Harju maakondades ning Tartu maakonna põhjaosas esindas kõrgemat täidesaatvat võimu armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja. Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale. Eesti Omavalitsus Hjalmar Mäe juhtimisel jäi kindralkomissari alluvusse, kuid Eesti Omavalitsuse asutused allusid vastavalt asukohale ka 18. armee ja armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatajatele.

1941–1944 Narva välikomandant (nr. 238) olnud kindralmajor Heinrich Aschenbrandt sai armeegrupi „Narwa“ moodustamisel 1944. a veebruaris armeegrupi tagalakomandandiks. 1944. a augustis saadeti ta Saksamaale ja tema kohustustesse astus kolonel Schuppan. Pärast Tallinna ning Harju, Viru ja Järva maakonna allutamist armeegrupi ülemjuhataja täidesaatvale võimule jaotati armeegrupi tagalapiirkond kaheks osaks: Virumaa ja osa Harju- ning Järvamaast koos Türi linnaga jäid armeegrupi tagalakomandandi alluvusse, Tallinnas ja ülejäänud Harjumaa osas moodustati „Komandantuuripiirkond Tallinn“ senise Tallinna linnakomandandi (nr. 192) kindralmajor Artur Bisle juhtimisel. Rannakaitse eest Virumaa rannikul vastutas Ida rannakaitsepiirkond (Küstenverteidigung Ost, hiljem Küstenabschnitt Narwa), mille ülem oli kindralleitnant Kurt Gerock.

24. juulil 1944 nimetas Hitler kindralkolonel Ferdinand Schörneri väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks ja ühendas sama korraldusega kõik Wehrmacht’i, Relva-SSi, NSDAPi ja tsiviilasutuste jõud ja vahendid „vaenlase rünnakute tõrjumiseks ja Ostlandi kaitsmiseks“ tema üldjuhtimise alla.

Võimu jaotamine Eesti territooriumil erinevate sõjaväe- ja tsiviilametkondade vahel tekitas tõsiseid bürokraatlikke probleeme. Probleemide olemasolu nentides teatas ülemjuhataja Schörner 19. augustil armeegrupile „Narwa“, et võimujaotuse muutmine pole võimalik, sest:

„A) 18. armee ja armeegrupp „Narwa“ on Eestis võrdses staatuses ning ei ole võimalik, et üks armee saadab oma nõudmised tsiviilvalitsusele teise armee kaudu;

B) kindralkomissari kui tsiviilvalitsuse juhi allutamine ühele ülemjuhatajale Eestis (s.t kas armeegrupi „Narwa“ või 18. armee ülemjuhatajale) on võimatu, sest see oleks vastuolus ühe Hitleri põhimõttelise tähtsusega korraldusega, mille muutmist ei ole antud olukorras oodata“;

C) Eesti kaitseväelaste mobiliseerimine ei ole mitte armee, vaid samuti selge Hitleri korraldusega määratuna SSi riigifüüreri ülesanne, keda kohapeal esindab Ostlandi kõrgem SSi ja politseijuht;

D) Eesti SS-Leegioni kindralinspektorit tuleb käsitleda vaid kui Ostlandi kõrgema SSi ja politseijuhi juures tegutsevat asutust.“

1944. a augustis, pärast seda, kui Punaarmee murdis läbi Marienburgi kaitseliini Kirde-Lätis, vallutas Võru ja tungis edasi Tartu suunas, pandi armeegrupile „Narwa“ vastutus ka kaitse eest Emajõe rindel Peipsi järve ja Võrtsjärve vahel. 15. augustil 1944 kehtestati armeegrupi „Narwa“ ja 18. armee eraldusjooneks Pihkva järve lõunatipp – Põlva – Võrtsjärve põhjakallas Oiu juures – Kolga Jaani – Põltsamaa ja edasi jäi nagu varem (s.o Harjumaa ja osa Järvamaast kuulusid „Narwa“ võimupiirkonda).

16. septembril andis Hitler loa taganemiseks Mandri-Eestist. 17. septembril lõpetasid tegevuse Eestimaa kindralkomissari ametkond ja Eesti Omavalitsus ning kogu võim läks sõjaväelastele.

21. septembril 1944, päev enne Tallinna mahajätmist, allutati armeegrupp „Narwa“ jälle 18. armeele. 7. septembril 1944 andis väegrupi „Nord“ peakorter korralduse 23. jalaväediviisi paigutamiseks Saaremaale, Hiiumaale ja Muhusse. Diviis oli sõdinud 1943. ja 1944. a Leningradi ja Neveli rindel. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer nimetati Läänemere saarte komandandiks. Kindral Schirmer oli saarte komandant kuni Sõrve mahajätmiseni 24. novembril 1944. 30. septembril kell 14.00 viidi Läänemere saarte komandant 18. armee alluvusest välja ja allutati otse väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale.

Saksa väekoondised Eestis ja nende ümberpaigutamine 1944. a augustist novembrini

1944. a augusti alguses paiknesid kõik armeegrupi „Narwa“ lahinguüksused Narva rindel. Sinimägedes oli kaitses SSi III Germaani Soomuskorpus, millele allusid soomusgrenaderidiviis „Nordland“ ja soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ kumbki kahe rügemendi ja suurtükirügemendiga, „Nordlandi“ koosseisu kuulus ka tankipataljon. Kummalegi diviisile oli allutatud väiksemaid üksusi, nagu flaamide ja valloonide SS-pataljonid „Langemarck“ ja „Wallonien“, mereväe ja merejalaväeüksused (korvetikapten Hohnschildti pataljon jm), Einsatz-Bataillon 43 ja väiksemad üksused. SSi III soomuskorpusele allus ka Narva rannakaitse idalõik, mis oli mehitatud 291. eesti politseipataljoniga. Auvere platsdarmi vastas Sinimägedest lõunas allus III SSi soomuskorpusele Reymanni Grupp (ülem 11. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hellmuth Reymann). Sellele allusid 11. jalaväediviisi ja 20. Eesti SS-diviisi väeosad, aga ka mõnede teiste väekoondiste üksused: 113. julgestusrügement, 227. jalaväediviisi füsiljeepataljon, 531. meresuurtükiväe divisjon jt. Armeegrupi otsealluvuses, Auvere platsdarmist lõunas piki Narva jõge kuni Peipsini ja Peipsi põhjarannikul kuni 207. julgestusdiviisi piirkonnani paiknes 300. eriotstarbeline diviis 2., 3, 4. ja 6. eesti piirikaitserügemendiga. 300. diviisile allusid ka eesti politseipataljonid nr 286., 288. ja 292., 227. jalaväediviisi väli-tagavarapataljon, korvetikapten Malchowi mereväepataljon jt üksused. Rannakaitse läänelõik oli samuti armeegrupi otsealluvuses. See oli mehitatud eesti tollipiirikaitse ja Omakaitse üksustega. Suurtükiväe tegevust koordineerisid suurtükiväeülemad nr 113 (armeegrupi otsealluvuses, juulis oli sellel ametikohal kindralleitnant Wilhelm Metger) ja nr 138 (SSi III soomuskorpuse alluvuses, alates 1. augustist kolonel Paul Kresin). Armeesuurtükiväge juhtisid III soomuskorpuse lõigus armee-rannakaitsesuurtükiväe (Heeres-Küsten-Artillerie) rügemendistaabid 1005 ja 1006 ning armeegrupi otsealluvuses 818. suurtükirügemendi staap.

Armeegrupi kaitstava territooriumi laiendamisega Kagu-Eestisse 14. augustil moodustati Wagneri Grupp („Nederlandi“ diviisi ülema SS-Brigadeführer Jürgen Wagneri juhtimisel), mille koosseisu määrati Narva rindelt 11. jalaväediviisi 23. jalaväerügement, SS-pataljon „Wallonien“, 11. SS-soomusgrenaderidiviisi „Nordland“ soomus-luurepataljon, sama diviisi liikursuurtükkide divisjon ja suurem hulk erinevaid suurtükiüksusi, viimaste tegevust koordineeris 3. raskete uduheitjate rügemendi staap. 18. armee alluvusest toodi Wagneri Grupi alluvusse 207. julgestusdiviis, mille koosseisu kuulus 94. julgestusrügement ja millele allusid 1. ja 5. eesti piirikaitserügement ning piirikaitserügementide täiendusrügement, samuti Peipsi kaldal rannakaitses olevad Omakaitse pataljonid. Emajõe joonele määrati kindlustusi rajama 505. pioneeripataljon, 2. eesti ehitus-pioneeripataljon jt üksused. Nende tegevust koordineeris pioneerirügemendi staap kindralmajor Dietrich von Schliebeni juhtimisel.

Nendest üksustest Punaarmee edasitungi tõkestamiseks Kagu-Eestis ei piisanud. 17. augustil määrati Wagneri Grupi alluvusse 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap ja II pataljon (Rebase Grupp ülema Waffen-Sturmbannführer Alfons Rebase järgi) ja 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon. 18. augustil saadeti Narva rindelt Wagneri Grupi käsutusse 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla juhtimisel ja mõned suurtükidivisjonid. 20. augustil andis armeegrupi ülemjuhatus korralduse allutada Wagneri Grupile 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi staap ja lahinguüksused (s.t I ja II pataljon, sest III pataljon oli 25. juulil puruks löödud) ning veel mõned suurtükiüksused. 23. augustil 1944 suunas väegrupp „Nord“ armeegrupi „Narwa“ käsutusse rakendamiseks Kagu-Eestis motoriseeritud pataljoni „Roller“ ja lahinggrupi kolonelleitnant Manni juhtimisel, mis koosnes 87. jalaväediviisi 187. grenaderirügemendi staabist, 132. jalaväediviisi 436. grenaderirügemendi II pataljonist, 393. ründesuurtükkide brigaadi 1. patareist seitsme ründesuurtükiga, 630. armee-pioneeripataljoni 2. kompaniist ja armee-tankitõrjedivisjoni 3. patareist.

19. augustil kirjutas SSi III soomuskorpuse ülem Steiner armeegrupi „Narwa“ ülemjuhatajale, et Wagneri Grupi staap ei ole kogemuste puudumise ja väikese isikkoosseisu tõttu võimeline juhtima suuremat kui diviisisuurust lahinggruppi ja palus 207. julgestusdiviisi allutada otse armeegrupi peakorterile. Armeegrupi „Narwa“ peakorterist vastati, et operatsioonide ühtne juhtimine lõunarindel tuleb säilitada ning et 207. julgestusdiviis on sulanud nõrga rügemendi suuruseks ja Wagneri Grupi juhitavad väeosad ei olegi suuremad kui diviis. Olukord nõudis siiski lõunarinde tugevdamist uute väekoondistega ja alates 25. augustist allutas väegrupi „Nord“ peakorter armeegrupile „Narwa“ II armeekorpuse „kui juhtimisstaabi lõunarinde jaoks“. II armeekorpus paiknes seni Sangaste piirkonnas ja allus 18. armeele.

24. augustil jõudis armeegrupi „Narwa“ alluvusse kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitzi tankikoondis, mis koosnes SS-Sturmbannführer Martin Grossi SS-tankibrigaadist „Gross“ ja kolonelleitnant Meinrad von Laucherti 101. tankibrigaadist.

Skeem 1. II. armeekorpusele alluvad üksused 25. augustil 1944

  • II ARMEEKORPUS (kindralleitnant Wilhelm Hasse)
    • Suurtükiväeülem nr 105
    • 42. korpuse-sidepataljon
    • Wagneri Grupp (SS-Brigadeführer ja Relva-SSi kindralmajor Jürgen Wagner)
      • 11. jalaväediviisi 23. grenaderirügemendi staap
        • Kaks 23. grenaderirügemendi pataljoni
        • 94. julgestusrügemendi III pataljon
        • 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi staap
          • 46. rügemendi I ja II pataljon
          • SS-pataljoni „Wallonien“ riismed
      • 207. julgestusdiviis (kindralmajor krahv Bogislaus von Schwerin)
        • 94. julgestusrügemendi I ja II pataljon
        • 1. eesti piirikaitserügement
        • Lahinggrupp Rebane (Waffen-Sturmbannführer Alfons Rebane)
          • 5. eesti piirikaitserügrement
          • 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon
          • 42. eesti politsei-pioneeripataljon
      • Lahinggrupp „Mann“
      • 11. SS-diviisi „Nordland“ soomus-luurepataljon
      • motoriseeritud pataljon „Roller“
      • 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon
      • 11. SS-diviisi „Nordland“ liikursuurtükkide divisjon
      • Kindral von Schliebeni staap
      • Tartu välikomandant
      • suurtükiväeülem nr 113
      • 676. pioneeripataljon
      • jm toetusüksused.

Punaarmee tugevate rünnakute tõrjumiseks jätkati II armeekorpuse tugevdamist Emajõe rindel. 26. augustil määrati 18. armeekorpuse alluvusest armeegrupi „Narwa“ II armeekorpuse alluvusse 87. saksi-tüüringi jalaväediviis (ülem kindralleitnant vabahärra Mauritz von Strachwitz) ja niinimetatud „soomepoiste“ I pataljon (Eestisse tagasi pöördunud Soome 200. eesti jalaväerügemendi I pataljon), mis nimetati ümber 20. Eesti SS-diviisi III pataljoniks. Suurtükiväe tegevuse juhtimiseks toodi Emajõe rindele 1016. suurtükirügemendi staap, mis asendas suurtükiväeülema nr 138 ja suurtükiväeülema nr 113 staabi Emajõe rindel tegutsenud osa. 28. augustil allutati II armeekorpusele 37. ja 38. eesti politseipataljon, 30. augustist 7. septembrini toodi Saksamaalt Emajõe rindele 563. rahvagrenaderidiviis 1147., 1148. ja 1149. grenaderirügement, suurtükirügement jt üksused).

Kahe uue täiskoosseisulise diviisi toomine Emajõe rindele võimaldas teiste väekoondiste osad tagasi saata. 29. augustil saadeti Narva rindele tagasi SS-pataljon „Wallonien“, mis oli Emajõe lahingutes kandnud raskeid kaotusi. 5.–6. septembri ööl saadeti von Strachwitzi tankikoondis (pärast kindralmajor von Strachwitzi haavatasaamist juhtis seda kolonelleitnant von Lauchert ja tankikoondist nimetati tema nime järgi) Cēsisesse 18. armee alluvusse. 7.–12. septembrini saadeti Emajõe rindelt ära lahinggrupp „Mann“, motoriseeritud pataljon „Roller“, Wagneri Grupi staap, 23. grenaderirügement, 11. jalaväediviisi füsiljeepataljon, „Nordlandi“ soomus-luurepataljon, tankitõrjedivisjon ja suurtükirügemendi II divisjon, 54. SS-suurtükirügemendi II divisjon ja 19. Läti SS-diviisi suurtükirügemendi 7. ja 9. patarei ning veel mõned suurtükiväeosad. 10.–12. septembrini saadeti Eestist ära viimased 227. jalaväediviisi osad: väli-tagavarapataljon, füsiljeepataljon ja suurtükirügemendi II divisjon.

Seega jäid Punaarmee suurpealetungi ja Saksa vägede Eestist taganemise alguseks Emajõe rindele täiskoosseisulised 87. jalaväediviis ja 563. rahvagrenaderidiviis ning 207. julgestusdiviisi staap, Emajõe rindel oli selle 94. julgestusrügement. Ülejäänud jalaväeüksused olid eestlaste üksused: 207. julgestusdiviisile allusid 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi II pataljon, 1. ja 5. piirikaitserügement ja Omakaitse pataljonid, 87. jalaväediviisile 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi I ja II pataljon ning 563. jalaväediviisile eesti politseipataljonid nr 37 ja 38. 46. rügemendi III pataljon oli armeekorpuse reservis. Armee-suurtükiväe tegevust koordineeris 1016. suurtükirügemendi staap ja pioneeriüksuste tegevust 541. pioneerirügemendi staap. Pioneeriüksuste seas olid Emajõe rindel 42. eesti politsei-pioneeripataljon ning 1. ja 2. eesti ehitus-pioneeripataljon. Rannakaitses Peipsi rannakaitselõigus Emajõe suudmest kuni 300. eriotstarbelise diviisi vastutusalani olid Tartu ja Võru Omakaitse territoriaalrügementide pataljonid.

1944. a augustis piki Eesti-Läti piiriala läände tungivate Punaarmee üksuste vastu võitles Lõuna-Eestis XXVIII armeekorpus (komandeeriv kindral jalaväekindral Hans Gollnick), kellele allusid 30. jalaväediviis (ülem kindralmajor Otto Barth), 21. jalaväediviis (ülem kolonel Heinrich Götz) ja 12. Luftwaffe välidiviis (ülem Gottfried Weber). Augusti keskel, lahingute ajal Võru- ja Valgamaal, toodi lisaks II. armeekorpus, millele olid allutatud 31. grenaderidiviis ja 87. jalaväediviis. Eesti-Läti piirialal võitlesid ka XXXVIII armeekorpuse (komandeeriv kindral suurtükiväekindral Kurt Herzog) vasaku tiiva väekoondised. 14. augustil 1944 saatis 18. armee ülemjuhataja rindele kõik tema võimualal olevad Omakaitse lahinguüksused, mis võitlesid Väike-Emajõel, Pikasillas Võrtsjärve lõunatipus ja mujal.

1944. a septembris paigutati Saaremaale ja Hiiumaale 23. jalaväediviis: 67. grenaderirügement, 68. füsiljeerügement ja 23. suurtükirügement. 10. septembril sai diviis korralduse kindlustuda Muhu idakaldal ja hoida sillapead Muhu vastas mandril. Kuid diviisi 68. füsiljeerügemendi staap ja üks pataljon ning pioneerikompanii osalesid 15. septembril 1944 ebaõnnestunud katses hõivata soomlastelt, kes olid selleks ajaks sõjast väljunud, Suursaar: suur osa dessandis osalenud meestest langes soomlaste kätte vangi. 30. septembril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus korralduse paigutada Saaremaale 218. jalaväediviisi (ülem kindralleitnant Viktor Lang) lahinguüksused (323., 386. ja 397. grenaderirügement, füsiljeepataljon, pioneeripataljon, tankitõrjedivisjon jms). Diviis viidi kahel aurikul Saaremaale juba järgmise päeva varahommikul. Peale selle asus Saaremaa rannikul mereväe 9. julgestusdiviis (ülem kontradmiral Kurt Böhmer, pärast tema hukkumist fregatikapten Adalbert von Blanc) ja Mandri-Eestist taganenud 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid. Saaremaal jätkusid lahingud veel kaks kuud. 21. oktoobril käis saarel 16. armee, millele saarel võitlevad diviisid olid vahepeal allutatud, operatiivosakonna ülem, kes teatas väegrupi „Nord“ peakorterile, et saare kaitsmiseks vajatakse lisajõude. 23. jalaväediviis ei olnud eliitdiviis ja paigutati Saaremaale õieti puhkusele, ka 218. jalaväediviisi võitlusvõime jättis soovida ning meresuurtükiväe divisjonidel ja mereväelastel ei olnud jalaväe väljaõpet. 22. oktoobril andis 16. armee peakorter korralduse saata Saaremaale täienduseks 12. Luftwaffe välidiviisi 23. jäägrirügement ja diviisi füsiljeepataljon, hiljem ka ülejäänud üksused.

Punaarmee väekoondised Eestis ja nende ümberpaigutamine 1944. a augustist novembrini

Marienburgi (Alūksne) kaitseliini läbimurdel Kirde-Lätis allusid Punaarmee 3. Balti Rindele (ülemjuhataja armeekindral Ivan Maslennikov) 67. armee, 1. löögiarmee ja 54. armee.

67. armeele (ülemjuhataja kindralleitnant Vladimir Romanovski) allusid:

  • 116. laskurkorpus (ülem kindralmajor Fjodor Fetissov, koosseisus 86., 291. ja 326. laskurdiviis)
  • 119. laskurkorpus (ülem kindralmajor Nikolai Nikišin, koosseisus 44., 128. ja 376. laskurdiviis ning 38. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon)
  • 14. kindlustatud rajoon (suurtükkide ja kuulipildujate pataljonid nr 39, 40, 72, 261, 290, 291, 292)
  • 122. laskurkorpus (ülem Nikolai Martõntšuk, koosseisus 43., 98. ja 189. laskurdiviis ning 38. üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon), toodi vahetult enne pealetungi algust Narva rindelt Lenigradi Rinde alluvusest

67. armeele allusid suurtüki- ja tankiüksustest:

  • 48. raskete haubitsate brigaad
  • 141. suurtükibrigaad
  • 129. korpuse-suurtükipolk
  • 35. tankitõrjesuurtükibrigaad
  • 304. ja 705. tankitõrjesuurtükipolk
  • 281., 109. ja 120. miinipildujate polk
  • 320. reaktiivmiinipildujate polk
  • 51. ja 511. üksik tankipolk
  • 326., 724., 768. liikursuurtükkide polk ja väiksemad toetusüksused.

1. löögiarmeele (ülemjuhataja kindralleitnant Nikanor Zahvatajev) allusid:

  • 14. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralmajor Pavel Stepanenko, koosseisus 23., 52. ja 53. kaardiväe laskurdiviis)
  • 12. kaardiväe laskurkorpus (ülem kindralmajor Stepan Bunkov, koosseisus 33. ja 56. kaardiväe laskurdiviis)
  • 123. laskurkorpus (ülem kindralmajor Viktor Veržbitski, koosseisus 196., 285., 364. ja 377. laskurdiviis)

1. löögiarmeele allusid suurtüki- ja tankiüksustest:

  • 509. tankitõrjepolk
  • 5. korpuse-suurtükibrigaad
  • 30. miinipildujate brigaad
  • 1486. kahuripolk
  • 319. ja 321. reaktiivmiinipildujate polk
  • 10. ja 12. reaktiivmiinipildujate brigaad
  • 37. kaardiväe haubitsapolk
  • 16. ja 122. tankibrigaad (ülemad vastavalt polkovnik K. Urvanov, alates 26. augustist polkovnik V. Kudrjavtsev, ja alampolkovnik Dmitri Savotškin, pärast tema langemist polkovnik a Lukjanov)
  • 33. tankipolk, 332. ja 1433. liikursuurtükkide polk
  • 9. inseneri-sapööri ründebrigaad

Augusti keskel rakendati 1. löögiarmee alluvuses lahingutesse ka Punaarmee Kõrgema Peakorteri reservi kuulunud 2. suurtükiväe läbimurdediviis (ülem polkovnik S. Fastritski, koosseisus 48. raskehaubitsate, 10. haubitsate, 5. miinipildujate ja 16. suurtükiväebrigaad).

54. armeele (ülemjuhataja kindralmajor Sergei Roginski) allusid:

  • 7. laskurkorpus (ülem kindralmajor Aleksander Jegorov, koosseisus 229., 245. ja 374. laskurdiviis)
  • 111. laskurkorpus (ülem kindralmajor Boris Roždestvenski, koosseisus 225. ja 288. laskurdiviis, viimane armee reservis)

54. armee oli pealetungi alguses kõige nõrgem, temale täiendavaid soomusüksusi ei allutatud.

Rinde reservis olid 118. laskurkorpus (ülem kindralmajor Dmitri Abakumov, koosseisus 85., 146. ja 282. laskurdiviis), 198. (anti 14. augustil 12. kaardiväe laskurkorpuse koosseisu) ja 321. laskurdiviis.

67. armee ja 1. löögiarmee väekoondised tungisid Kagu-Eestisse, 54. armee väekoondised liikusid mööda Eesti-Läti piiriala läände.

16. augustil 1944 tegi rinde ülemjuhataja korraldusel formeeritud dessantgrupp (ülem 3. Balti Rinde ülemjuhataja asetäitja kindralleitnant Aleksei Gretškin) dessandi üle Lämmijärve Peipsi ja Pihkva järve vahel.

Dessantgruppi kuulusid:

  • 191. laskurdiviis (toodi Narva rindelt Leningradi Rinde 2. löögiarmee koosseisust)
  • 128. laskurdiviis
  • 14. kindlustatud rajooni 291. ja 292. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon
  • 52. üksik raskesuurtükidivisjon
  • 281. miinipildujate polk
  • 320. reaktiivmiinipildujate polgu üks divisjon ja väiksemad suurtüki- ning pioneeriüksused
  • 25. üksik jõelaevade brigaad

Pärast seda, kui 3. Balti Rinde väekoondised olid jõudnud augusti lõpuks Emajõe joonele ning Saksa väejuhatus oli suutnud rinde stabiliseerida, vahetati kaotusi kandnud Punaarmee üksused Emajõel värskete vastu. Väljavahetamise tingis ka see, et 3. Balti Rinde pealöök oli suunatud Riia peale ning Eesti vallutamiseks oli otstarbekam kasutada Narva rindel seisvaid Leningradi Rinde vägesid. 2. septembril 1944 andis Punaarmee Peakorter korralduse tuua Leningradi Rinde 2. Löögiarmee Emajõe rindele, et tungida üle Rakvere Tallinna peale – samaaegselt Sinimägedest pealetungiva 8. armeega ja koostöös Balti Laevastikuga. 5.–19. septembrini 1944 veeti 2. Löögiarmee väekoondised üle Lämmijärve Eestisse. Augusti lõpus formeeriti 3. Balti Rinde parema tiiva väekoondised Emajõe rindel põhjalahinggrupiks, mille koosseisu kuulusid 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajoon ja mille ülem oli kindralleitnant Gretškin. Põhjalahinggrupi väekoondised allutati pärast 2. Löögiarmee jõudmist Emajõe rindele 2. Löögiarmeele. Seega olid 2. Löögiarmee alluvuses Emajõe rindel 5 laskurkorpust: 30. kaardiväe laskurkorpus (45., 63. ja 64. kaardiväe laskurdiviis), 8. Eesti laskurkorpus (7. ja 249. laskurdiviis) ning 108. (46., 90. ja 372. laskurdiviis), 116. (86. ja 321. laskurdiviis) ja 118. laskurkorpus (128., 282. ja 291. laskurdiviis).

Korpuste eelüksustena moodustati 18. septembril liikuvad löögigrupid. 108. laskurkorpuse löögigrupi koosseisu kuulusid 1. tankibrigaad, 397. ründesuurtükkide kaardiväepolk ja 221. tankipolk. 30. kaardiväe laskurpolgu löögigrupi koosseisus olid 152. tankibrigaad, 26. tankipolk ja 1294. liikursuurtükkide polk. Leningradi Rinde ülemjuhatus moodustas 15 km põhja pool Tartut ka rinde löögigrupi, mille koosseisu kuulusid 30. ja 220. tankibrigaad, 226., 124. ja 27. kaardiväe tankipolk, 351. liikursuurtükkide kaardiväepolk, 86. laskurdiviisi 330. laskurpolk, 17. inseneriväe ründebrigaad, 33. tankitõrje- ja 1387. õhutõrjesuurtükkide polk ning väiksemad üksused.

Esimesena Tallinna tungimiseks pidi mehhaniseeritud löögiüksuse moodustama 8. Eesti laskurkorpus – Tallinna vallutamine tuli esitada Tallinna vabastamisena Eesti laskurkorpuse poolt. Löögiüksusse määrati 7. Eesti laskurdiviisi 45. tankipolk, 925. liikursuurtükkide polk ja 7. laskurdiviisi 27. laskurpolgu üks pataljon.

Paralleelselt pealetungiga Emajõelt ründas septembris Narva rindelt 8. armee, mille koosseisu kuulusid 117. (72., 120. ja 125. laskurdiviis) ja 109. laskurkorpus (109. ja 131. laskurdiviis) ning 9. (109., 267. ja 345. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon) ja 16. kindlustatud rajoon (kuus üksikut suurtükkide ja kuulipildujate pataljoni). Lisaks allutati 8. armeele 79. kindlustatud rajoon (130., 247., 339. üksik suurtükkide ja kuulipildujate pataljon), suurtükidiviis, neli Kõrgema Peakorteri reservi suurtükipolku, kaks reaktiivmiinipildujate polku, tankitõrjepolk, õhutõrjediviis ja väiksemaid üksusi. Pärast Eesti laskurkorpuse jõudmist Põhja-Eestisse allutati ta 8. armeele.

28. septembriks 1944 kontrollis 8. armee kogu Mandri-Eesti territooriumi. Eraldusjoon 3. Balti Rinde vägedega kulges üle Elva, Mustla, Mõisaküla ja Ainaži. Saarte vallutamine tehti ülesandeks 109. laskurkorpusele (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusüksustega, mis pidi vallutama Hiiumaa ja tungima sealt Saaremaale, ning 8. Eesti Laskurkorpusele, mis puidi vallutama Muhu ja tungima sealt Saaremaale. 14. kindlustatud rajoon paigutati rannakaitsesse Lääne-Eesti rannikul. Lahingutes Sõrve poolsaarel oktoobri teisel poolel ja novembris osales 249. eesti laskurdiviis, 109. laskurkorpuse koosseisu kuulusid 109. ja 131. laskurdiviis ning 30. kaardiväe laskurkorpuse koosseisust 109. laskurkorpuse alluvusse toodud 64. kaardiväe laskurdiviis (ülem kindralmajor Ivan Romantsov).

***

Ülevaatlikku kokkuvõtet Saksa ja Punaarmee väekoondiste isikkoosseisu suuruse ja kaotuste kohta arhiiviandmete nappuse tõttu anda ei saa. Saksa jõud koosnesid 1944. a sügissuviste ja sügiseste lahingute ajal suuresti lahinggruppidest, mis komplekteeriti erinevate väekoondiste ja väeliikide väiksematest üksustest. Teated saabunud täienduste kohta on lünklikud. Ka lahingutes osalenud Punaarmee laskurdiviisid ei olnud enam täiskoosseisulised: 3. Balti Rinde pealetungi alguseks 10. augustil 1944 olid rinde laskurdiviisid komplekteeritud järgmiselt: kolm 6000-mehelist, viis 5000-mehelist, kaks 4500-mehelist, kolm 4000-mehelist, kümme 3500-mehelist ja viis 3000-mehelist. Enne 17. septembri 1944. a pealetungi algust olid 8. Eesti Laskurkorpuse diviisid 10 000-mehelised, 30. kaardiväe laskurkorpuse diviisides oli igas üle 7000 mehe, 108. laskurkorpuse diviisides à 5000 meest, 116. ja 118. laskurkorpuse diviisides, mis olid osalenud augusti lahingutes, oli vastavalt u 3000 ja 2000 meest igas diviisis. Toetusüksuste (suurtükivägi, tankikoondised, kindlustatud rajoonid jms) suuruse ja isikkoosseisu kohta on veel vähem andmeid, sest neid rakendati tihti allüksuste kaupa. Nõukogude Liidus ilmunud kirjanduse põhjal on raske tervikpilti saada (selle takistamine oli tsensuuri ülesandeks, eriti mis puudutab kaotusi). Eesti arhiivides säilinud koopiad Nõukogude Liidu, praeguste Venemaa arhiivide dokumentidest ei võimalda terviklikku ülevaadet. Saksa arhiivide dokumendid 1944. a hilissuve ja sügise lahingute kohta Eestis on lünklikud. Ruumipuudusel on käsitlemata jäetud lennu- ja mereväe ning mõlema poole Peipsi flotillide tegevus.

Lahingud Kagu-Eestis augustis ja septembri alguses 1944

10. augustil 1944 alustas Punaarmee 3. Balti Rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu. Marienburgi (läti linna Alūksne saksakeelse nime järgi) kaitseliin ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge üle Laura Petseri maakonnas ja Alūksne kuni Gulbene raudteesõlmeni Lätis. Marienburgi liin kulges Kagu-Eesti ja Kirde-Läti kõrgustikel ja pidi takistama sissetungi Kagu-Eestisse läbi Petserimaa ja ühtlasi Punaarmee edasitungi läände Põhja-Lätis üle Valga ja Riia, mis oleks ähvardanud Saksa Eestis asuvaid üksusi äralõikamisega ja sundinuks neid Eestit maha jätma.

Pealöök anti Laura ja Pankjavitsa vahelises rindelõigus Petserimaal. Marienburgi liini kaitses Saksa 18. armee: pealöögi suunal Petserimaal XXVIII. armeekorpus vahetult enne pealetungi Soomest tagasi toodud 122. jalaväediviisi, 30. jalaväediviisi ja 12. Luftwaffe välisdiviisiga. Punaarmee murdis läbi 10 km laiuses lõigus ja tema esimesed rünnakukiilud jõudsid 20 km kaugusele Võrust. 18. armee ülemjuhatus andis XXVIII. armeekorpusele lisajõude teiste korpuste alluvusest, suurematest üksustest 21. jalaväediviisi ja 227. jalaväediviisi 328. rügemendi. Punaarmee ründas kolmes suunas: Petseri peale, Võru peale ja piki Riia-Pihkva kiviteed läände. 18. armee hindas Punaarmee jõudude tugevuseks 14 laskurdiviisi, 3–4 tankikoondist ja tugevad suurtüki- ja reaktiivmiinipildujate üksused. 3. Balti Rinde armeede ülesanded olid järgmised: 67. armee pidi andma pealöögi oma vasakul tiival vähemalt kuue laskurdiviisiga, ületama Piusa jõe ja tungima üle Vastseliina Võru suunas. 1. löögiarmee pidi andma pealöögi vähemalt kuue laskurdiviisiga Rõuge suunas, murdma läbi Marienburgi kaitseliini ning seejärel ründama loodest Alūksnet ja linna vallutama. 54. armee pidi nelja laskurkorpusega pealöögi suunal tungima piki Eesti-Läti piiri Gaujiena suunas.

11. augustil kohtusid väegrupi „Nord“ ülemjuhataja ja 18. armee ülemjuhataja XXVIII. armeekorpuse staabis. 18. armee ülesandeks otsustati vastu pidada kuni värskete jõudude juurdetoomiseni Saksamaalt.

12. augustil alarmeeriti 18. armee tagalapiirkonnas olevad Omakaitse üksused.

13. augustil hõivas 67. armee 43. laskurdiviis Võru. Linna kaitsnud 30. ja 21. jalaväediviisi üksused taandusid ida suunas.

14. augustil määrati XXVIII. armeekorpusele toeks II armeekorpus, millele allutati 31. grenaderidiviis ja 87. jalaväediviis.

Pärast Võrumaa vallutamist jätkasid 67. armee laskurkorpused pealetungi Põlva suunas. 16. augustil tegi kindralleitnant Gretškini grupp, mille põhijõuks oli 191. laskurdiviis, dessandi üle Lämmijärve Saksa vägede tagalasse Mehikoormas ja moodustas sillapea, tõrjudes 207. julgestusdiviisile alluvate Omakaitse üksuste vastupanu. Wagneri Grupp suutis 191. laskurdiviisi edasitungi peatada, kuid pidi varsti taanduma oma parempoolse naabri, 12. Luftwaffe välidiviisi taganemise tõttu. 17. augustil tungisid tugevad Punaarmee motoriseeritud üksused Wagneri Grupile alluva 207. julgestusdiviisi ja 12. Luftwaffe välidiviisi üksuste vahele ning Saksa vägede taganemine jätkus. Mehikoorma vallutamise järel piiramisrõngasse sattunud 207. julgestusdiviisile alluv kolonel Paul Gallase võitlusgrupp (94. julgestusrügemendi I pataljon, 5. eesti piirikaitserügemendi II pataljon, 1. eesti piirikaitserügemendi kaks kompaniid ja 507. armee-kergesuurtükidivisjon) murdis koos raskerelvadega piiramisrõngast välja. Wagneri Grupp alustas kaitsepositsioonide rajamist Tartu ümber. Punaarmee 67. armee 86. laskurdiviis vallutas 16. augustil Põlva.

Samal ajal tungisid edelast Tartu suunas 1. löögiarmeele alluvad 14. ja 12. kaardiväe laskurkorpus, kelle vastas seisis 18,. armee II armeekorpus. 16.–18. augustil õnnestus II armeekorpuse 87. jalaväediviisil, 31. grenaderidiviisil ja lahinggrupil „Mann“ Punaarmee edasitung Sangaste juures peatada ja vastane tagasi tõrjuda. 1. löögiarmee grupeeris oma jõud ümber ja suutis 21.–23. augustil kaotatud positsioonid tagasi võita. Rinne stabiliseerus mõneks päevaks Sangaste juures.

21. augusti hommikul kohtusid väegrupi „Nord“ ülemjuhataja Schörner ja armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja Grasser Tartus. Äsja olid 86. laskurdiviisi üksused vallutanud Kambja (15 km Tartust lõunas), vaatamata Paul Maitla juhitud lahinggrupi (45. eesti SS-rügemendi I pataljon ja SS-pataljoni „Wallonien“ riismed) ohvriterohkele vastupanule, ja olukord oli kriitiline. Wagneri Grupi ja 18. armee väekoondiste vahele Tartust lõunas tungisid Punaarmee tankikoondised. Suureks probleemiks pidasid kindralid eesti piirikaitserügementide nõrka võitlusvõimet, samuti puudus 207. julgestusdiviisi staabil välilahingu juhtimise kogemus. 18. armee ja Wagneri Grupi vahelise lõhe katteks otsustati tuua kindralmajor krahv von Strachwitzi tankikoondis.

Kindralmajor von Strachwitz sai vahetult enne 24. augusti hommikuks kavandatud pealetungi algust autoõnnetuses raskesti vigastada. Sellegipoolest läks tema tankikoondis, millele oli toetuseks antud 153. armee-raskesuurtükidivisjon üheksa kahuriga, 24. augusti hommikul Elvast üle Tamsa Tartu suunas rünnakule eesmärgiga tungida 67. armee laskurdiviiside tagalasse. Tankikoondise põhijõuks olid üheksa „Panther“-tanki, lisaks hulk väiksemaid tanke ja soomukeid. Tamsa juures põrkas tankikoondis 189. laskurdiviisi, 690. ja 1247. tankitõrjepolgu ning 1047. liikursuurtükkide polgu tugevale vastupanule ning kandis raskeid kaotusi, pärastlõunaks oli alles veel kolm tervet tanki ja umbes 100 meest. Ka Punaarmee kaotused olid suured, teiste hulgas langes 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Strachwitzi tankikoondise riismed taandusid üle Elva ja Puhja Jõesuu suunas Emajõe lähtel Võrtsjärve ääres.

Pärast Strachwitzi tankikoondise operatsiooni ebaõnnestumist puudusid armeegrupil „Narwa“ jõud Tartu kaitsmiseks. Wagneri Grupi käsutuses olnud üksused olid rohkem kui nädala kestnud lahingutes välja kurnatud, Tartut ei kaitsnud pealetungivate Punaarmee laskurkorpuste vastu ühtegi täiskoosseisulist diviisi, vaid ainult lahinggrupid. Tamsa tankilahingu ajal tungis 118. laskurkorpuse 282. laskurdiviis 16. üksiku tankibrigaadi, 361. liikursuurtükkide kaardiväepolgu ja 1433. liikursuurtükkide polgu toetusel edasi põhja suunas, jõudis Tartust läänes Tallinn-Tartu maanteele ja tungis üle Kärevere silla, mis oli Wagneri Grupi eksituse tõttu jäänud õhku laskmata, üle Emajõe (Emajõgi voolab kogu oma ulatuses soises maastikus, suviti oli jõe ületamine võimalik vaid üle sildade Jõesuus Võrtsjärve ääres, Käreveres, Tartus ja üle raudteesilla Tartu juures). Diviisi 877. laskurpolk liikus koos tankide ja liikursuurtükkidega mööda maanteed edasi Laeva suunas, 872. ja 874. polk aga pöördusid kirdesse ja tungisid raudtee suunas. SS-Brigadeführer Wagner tegi SS-pataljonile „Wallonien“ ülesandeks sild tagasi vallutada, mis vaatamata suurtele kaotustele ei läinud korda.

24. ja 25. augusti ööl taganesid Tartu ümber kaitses olevad Wagneri Grupi üksused, 23. grenaderirügement ja 46. Eesti SS-rügemendi I ja II pataljon, linna. Järgmisel päeval vallutasid 146., 86. ja 128. laskurdiviis soomus- ja suurtükiüksuste toetusel linna ja tungisid mitmes kohas üle jõe. 25. augustil 1944 langes Tartu Punaarmee kätte.

Üle Kärevere silla Emajõe põhjakaldale tunginud Punaarmee 282. laskurdiviisi ja soomusüksuste loodud tugiala ning Tartu vallutamine ähvardasid nurjata Saksa väejuhatuse plaani peatada Punaarmee edasitung Emajõel. Pärast seda, kui II armeekorpus alates 25. augustist võttis üle juhtimise Emajõe rindel, kiirustati värskete väekoondiste allutamisega sellele. II armeekorpuse komandeeriv kindral jalaväekindral Hasse nentis rindelõiku üle võttes tema käsutusse antud üksuste nõrkust: 207. julgestusdiviisil ei ole tugevaid komandöre, vaid ainult täienduskursused läbinud mehed. 94. julgestusrügement oli kaotanud 140 meest surnute, 200 haavatute ja 40 teadmata kadunutena. Eesti üksusi, välja arvatud Rebase lahinggrupi mehed, pidas ta viletsateks, näidates ära ka põhjused: napp väljaõpe, kirev relvastus (saksa, itaalia, hollandi, prantsuse ja nõukogude relvad) ning sellest tulenevad raskused laskemoonaga. Kuid raugenud oli ka 3. Balti Rinde rünnakuhoog, kaks nädalat kestnud lahingutes olid laskurdiviisid ja soomusjõud kandnud raskeid kaotusi.

26.–28. augustil 1944 jõudsid II armeekorpuse alluvusse järk-järgult 87. jalaväediviisi üksused. Samuti allutati II armeekorpusele Soome armee endise 200. eesti jalaväerügemendi I pataljon. Eesti rügement tuli augusti keskel Soomest tagasi, et võidelda pealetungiva Punaarmee vastu Eestis, samuti soovis Soome väejuhatus eestlasi Eestisse tagasi saates vältida Nõukogude Liidu nõudmist nende väljaandmiseks Nõukogude Liidule võimaliku vaherahu sõlmimisel Soome ja Nõukogude Liidu vahel. Rügemendi II pataljon saadeti tagavaraüksustesse, kuid lahingukogenum I pataljon suunati Emajõe rindele, kus allutati 87. jalaväediviisile ja nimetati 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljoniks. II. armeekorpuse alluvusse suunati ka 37. ja 38. eesti politseipataljon. Need pataljonid olid võidelnud väegrupi „Nord“ tagala julgestusdiviiside alluvuses alates 1941. aastast ja suure lahingukogemusega. Augusti alguses olid nad Daugavpilsi lähedalt rindelt Eestisse tagasi toodud. Värskete jõududega õnnestus II armeekorpusel likvideerida Kärevere juures üle jõe tunginud 282. laskurdiviisi kolm polku ning soomusüksused ja vastane üle jõe tagasi suruda. 2. septembril 1944 märgiti Wehrmacht’i rindeteates: „Tartu piirkonnas võitles raskel soo- ja metsamaastikul suurepäraselt 87. saksi-tüüringi jalaväediviis kindralleitnant vabahärra von Strachwitzi juhtimisel koos kolme eesti pataljoniga.“ Väegrupi „Nord“ esialgsetel andmetel purusati 37 tanki, sõjasaagiks saadi või purustati 56 suurtükki ja tankitõrjekahurit, üks reaktiivmiinipilduja, hulgaliselt raskekuulipildujaid, granaadiheitjaid, veoautosid ja muud sõjatehnikat. Operatsiooni toetamise eest tunnustas väegrupp „Nord“ ka kolonel Kurt Kuhlmey 3. lahingulennukite gruppi.

Septembri alguses kavandas väegrupp „Nord“ ka Tartus üle Emajõe tunginud Punaarmee üksuste tagasitõrjumist ja oma sillapea moodustamist Emajõe Punaarmee poolt vallutatud kaldal. Armeegrupp „Narwa“ ei näinud pealetungi alustamise võimalust enne 4. septembrit. 3. septembril teatas Saksa raadioluure, et Punaarmee 67. armee peakorter asus Puka lähedal Tartust umbes 40–50 km edelas, millest väegrupi „Nord“ peakorter järeldas, et suuremaid operatsioone Emajõe rindel see armee ei planeeri ning et pealetungi raskuspunkt on Tõrva juures (Pikasilla juures Väike Emajõe suudmes Võrtsjärve lõunatipus), mis omakorda viitas kavatsusele hõivata Valga raudteesõlm. Pealetungi algus Tartus 87. jalaväediviisi ja varem Strachwitzi juhitud, nüüd Meinrad von Laucherti juhtitava tankikoondise jõududega kavandati 4. septembri keskpäevaks. Pärastlõunal kaasati operatsiooni ka Rebase Grupp 207. julgestusdiviisi alluvusest. Rünnak algas edukalt, kuid 5. septembri õhtul teatas armeegurpi „Narwa“ peakorter, et pealetung ei edene eeldatud eduga, üksused on väsinud ja ilm on halb. Punaarmee poolel võitlesid 86., 128., 291. ja 321. laskurdiviisi osad, viimane oli septembri alguses välja vahetanud 146. laskurdiviisi. 5. septembri õhtul asusid II armeekorpuse jõud Tartus kaitsele. Saksa väejuhatus nägi Tartu tagasivallutamise katse tulemust eelkõige suure hulga Punaarmee jõudude sidumises, mida muidu oleks rakendatud teistes rindelõikudes.

Saksa väejuhatuste ettevalmistused Mandri-Eesti mahajätmiseks

Eesti mahajätmise võimalust kaalus väegrupi „Nord“ ülemjuhatus juba 1944. a alguses, Punaarmee suurpealetungi ajal Leningradi all. Rinde õgvendamine oleks vabastanud hulga väekoondisi. Hitleri korraldusel jäädi Narva rindel kaitsele. Saksa väejuhatus pidas oluliseks kontrolli säilitamist Soome lahe lõunaranniku üle, mis kergendas Soome olukorda ja hoidis Balti laevastiku Soome lahe idasopis. Sõjamajanduslikult oli oluline ka Ida-Eesti põlevkivimaardlate ja tööstuse säilitamine. Uute tehaste ehitamine jätkus hoolimata Punaarmee pealetungist.

1944. a juuni lõpus ja juuli alguses ähvardas Punaarmee läbi murda väegrupi „Nord“ kaitse Daugavpilsi ja Polotski juures, mis ähvardas väegrupi „Nord“ äralõikamisega väegrupist „Mitte“ ja Punaarmee pealetungiga Riia suunas. Hitler nõudis vastupealetungi, väegrupi „Nord“ ülemjuhataja kindralkolonel Georg Lindemann, kes pidas vajalikuks Polotski loovutamist, astus pärast pikka telefonikõnet Hitleriga tagasi. Armeegrupp „Narwa“ oli sunnitud väegrupi „Nord“ lõunarindel nappivate vägede kompenseerimiseks loovutama mitu diviisi ning Punaarmee suurema pealetungi korral „Narwa“ lõigus olnuks läbimurre vältimatu. Senine „Narwa“ ülemjuhataja jalaväekindral Johannes Frießner nimetati alates 5. juulist 1944 väegrupi „Nord“ ülemjuhatajaks.

20. juuli 1944. a ennelõunal käis kindral Frießner armeegrupi „Narwa“ peakorteris. XXXXIII armeekorpuse kavandatava äraviimise tõttu Narva rindelt pidas SSi III soomuskorpust komandeeriv kindral Felix Steiner vajalikuks taandumist Tannenbergi liinile, pealegi oli ainuke Narva ja Ivangorodi sillapeale viiv tee Punaarmee suurtükitule all. Frießner teatas, et Hitleri käsul tuleb Narvat iga hinna eest hoida.

21. juuli seisuga oli väegrupil „Nord“ neli purukslöödud, 11 kurnatud, kuus tingimisi võitlusvõimelist ja üheksa täielikult võitlusvõimelist diviisi. 18. armee teatas samal päeval, et ilma täienduseta ei suuda armee uut pealetungi tõrjuda ja nägi ette oma vasaku tiiva taganemise Valgani kaheksa päeva jooksul, rõhutades, et see on võimalik vaid juhul, kui armeegrupp „Narwa“ suudab oma rinnet seni hoida. Samal päeval toimus maavägede kindralstaabis nõupidamine äsja Hitleri poolt kindralstaabi ülema kohustustesse nimetatud kindralkolonel Heinz Guderiani juhtimisel, kus osales ka väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülem kindralleitnant Eberhard Kinzel. Nenditi, et Hitler nõuab rinde hoidmist iga hinna eest, kuid reservide puudumise tõttu ei suuda väegrupp „Nord“ enam Punaarmee võimalikku rünnakut tõrjuda. See ei tähendaks mitte ainult kahe armee (16. ja 18.) purustamist, vaid ka Ostlandi kaotamist.

22. juulil, pärast konsultatsioone Soome liitlastega, andis maavägede kindralstaap loa taganeda Tannenbergi liinile Sinimägedes. Samal ajal otsustati ka taganemine Marienburgi liinile ja positsioonidele Daugava ääres Daugavpilsi lähedal, mis andis vabaks kaksteist jalaväediviisi. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus ei pidanud neid abinõusid piisavaks, soovitades ulatuslikumat tagasitõmbumist. Seejärel vahetas Hitler välja väegrupi juhtkonna. Uueks ülemjuhatajaks nimetati kindralkolonel Schörner ja kindralstaabi ülemaks kolonel Oldwig von Natzmer.

22. juunist 10. septembrini sai väegrupp „Nord“ täienduseks kolm diviisi ja väiksemaid üksusi kokku 34 380 mehega ning pidi teistesse rindelõikudesse ära andma ühe armeekorpuse, neli diviisi ja väiksemaid üksusi 48 541 mehega. Tuleb silmas pidada, et samal ajal jätkus kohapeal uute üksuste formeerimine eestlastest, lätlastest ja leedulastest.

Poliitilise tõuke Eesti mahajätmiseks andis Soome väljumine sõjast. 3. septembri varahommikul teatas Saksa sõjaväeatašee Soomes väegrupi „Nord“ ülemjuhatajale, et eelmise päeva õhtul oli Soome välisminister välissaadikuid informeerinud Soome valitsuse eelseisvatest sammudest relvarahu sõlmimiseks ja rahuläbirääkimisteks ning sellest, et Saksamaal tuleb oma väed Soome territooriumilt välja tõmmata kahe nädala jooksul. 5. septembril käis kolonel Natzmer kindralkolonel Guderiani juures ja lõunatas koos Hitleriga. Guderian oli seisukohal, et Ostlandi ei õnnestu hoida ja selle evakueerimine on lähitulevikus vältimatu ning käskis alustada evakueerimisoperatsiooni „Königsberg“ planeerimist. Hitler aga teatas, et Ostlandi tuleb iga hinna eest hoida, sest see on toeks nendele soomlastele, kes valitsuse uue kursiga kaasa ei lähe, ning mõjutaks Rootsit püsima senisel välispoliitilisel kursil. Pärast lõunasööki käskis Guderian plaaniga „Königsberg“ sellegipoolest salaja alustada.

Saksa väejuhatus kavatses alustada väekoondise moodustamist kapituleerumisega rahulolematutest Soome sõjaväelastest, mis jätkaks koos Saksa armeega võitlust Punaarmee vastu. Värbamine tehti ülesandeks Saksa sideohvitserile Soome armee ülemjuhatuse juures. Soome väekoondis tuli formeerida Esimese maailmasõja ajal Saksamaal soomlastest formeeritud 27. jäägripataljoni traditsioone järgides. Formeerimiskohana nähti ette Männiku õppelaager Tallinna lähedal ja aktsiooni juhiks kolonel Hellmuth Mäder, kelle väegrupi „Mitte“ 3. tankiarmee pidi selleks otstarbeks väegrupi „Nord“ käsutusse komandeerima. Arutuse all oli siiski küsimus, kas soomlaste väekoondis moodustada Lapimaal asuva 20. armee või Eestis asuva SSi III soomuskorpuse alluvuses. Himmler palus väegrupi „Nord“ ülemjuhatajalt toetust soomlaste väekoondise moodustamiseks Eestis.

6. septembril 1944 käis kolonel Natzmer armeegrupi „Narwa“ peakorteris evakueerimise küsimusi arutamas. Ehkki taganemiskorraldust ei olnud antud, pidas Natzmer vajalikuks ettevalmistuste alustamist: kohaliku elanikkonna eest salaja, et vältida paanikat ja säilitada majandustegevuse jätkumine. Nenditi, et tsiviilelanikkonna ja kariloomade evakueerimiseks ei jätku aega. Arvestati tsiviil- ja majandussektori kiire evakueerimisega 2–3 päeva enne sõjaväe taganemist. „BaltÖl GmbH“ põlevkivikaevandustes ja tehastes Kirde-Eestis oli veel 20 000 töölist ja hulk väärtuslikku sisseseadet, kuid need ei allunud sõjaväele ja nende evakueerimiskorralduse andmine polnud sõjaväe pädevuses. Evakueerimiseks vajalik laevaruum oli sel ajal veel rakendatud Saksa vägede evakueerimisele Soomest.

10. septembril anti evakueerimisplaanile „Königsberg uus koodnimi: „Aster“.

11. septembril arutati Eesti evakueerimist Maavägede peakorteris, ettekandega esines väegrupi „Nord“ operatiivosakonna juhataja. Ta peatus pikemalt eesti üksuste rakendamisel: suuremal osal 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide eestlastest puudus vastupanutahe, ka Omakaitse üksused ei olnud usaldusväärsed. Oli alustatud eesti üksuste ümberkorraldamist saksa-eesti lahinggruppideks ning raskerelvade koondamist saksa üksuste või usaldusväärsete eestlaste juhtimise alla. Ta nentis, et eestlastega võib arvestada taganemise algfaasis, samas oli oht, et eestlased hakkavad vastu, eriti Tallinna ümbruses, ja keelduvad taganemast. Ainult väike osa eesti „aktivistidest“ oli valmis jätkama võitlust ka väljaspool Eestit.

14. septembril algas Punaarmee pealetung 18. armee vastu kogu selle rinde ulatuses ning lähipäevil oli oodata ka Punaarmee suurrünnakut Emajõe rindel. 15. septembril helistas väegrupi „Nord“ ülemjuhataja kindralkolonel Schörner maavägede kindralstaabi ülemale Guderianile ja palus teda Hitlerit mõjutada andma korraldust operatsiooni „Aster“ käivitamiseks. Ta rõhutas, et ehkki rinne veel püsib, on evakueerimiskorraldusega viivitamine elu ja surma küsimus ja tähendaks Eestis olevate väekoondiste kottijäämist. Lisaargumendiks peatse evakueerimise kasuks oli lähenev teedelagunemine ja talv: edasilükkamise korral tekiks vajadus talvevarustuse ja majutuskohtade järele. 16. septembril andis Hitler nõusoleku plaani „Aster“ rakendamiseks, s.o Eesti evakueerimiseks.

Mandri-Eesti mahajätmine Saksa vägede poolt 17.–24. septembril 1944

14. septembril algas Punaarmee pealetung kogu 18. armee rindelõigus Madonast Lätis kuni Võrtsjärve lõunatipuni Eestis. Punaarmee jaoks oli see Riia pealetungioperatsiooni algus. Valga ja Võrtsjärve vahel tungisid Punaarmee andmetel peale Emajõe rindelt toodud 67. armee 122., 112. ja 111. laskurkorpusega (98., 201., 11., 265., 85., 377., 196. laskurdiviisid, teises ešelonis 189. ja 43. laskurdiviis ning armeejuhataja reservis 191. laskurdiviis) ja 1. Löögiarmee 14. ja 12. kaardiväe laskurkorpuse ja 119. laskurkorpusega (23., 52., 53., 56., 44. kaardiväe laskurdiviis, 376. ja 245. laskurdiviis, teises ešelonis 146. laskurdiviis). Saksa poolel oli kaitses XXVIII armeekorpus 31. grenaderidiviisi, 21., 30. ja 61. jalaväediviisi ning 12. Luftwaffe välidiviisiga. 18. septembriks surus Punaarmee Saksa rinde tagasi ja vallutas Tõrva.

Emajõe rindel olid Võrtsjärvest Peipsini kaitsel järgmised Saksa väekoondised: 563. rahvagrenaderidiviis, 87. jalaväediviis ja 207. julgestusdiviis, mis allusid II armeekorpusele, mis omakorda allus armeegrupile „Narwa“. 87. jalaväediviisile olid allutatud 37. ja 38. eesti politseipataljon, 207. julgestusdiviisile peale 94. julgestusrügemendi ja 11. jalaväediviisi 2. grenaderirügemendi I pataljoni ka 20. Eesti SS-diviisi 47. rügemendi staap koos sellele allutatud 47. rügemendi II pataljoni jm üksustega (Rebase lahinggrupp), 46. rügemendi staap ja kaks pataljoni (Venti lahinggrupp rügemendiülema Paul Venti järgi), 1. ja 5. piirikaitserügement ning 42. eesti politsei-pioneeripataljon. 46. rügemendi III pataljon (soomepoisid) oli 207. julgestusdiviisi reservis.

Septembri alguses Emajõe rindele toodud Punaarmee 2. Löögiarmee koosseisus oli 3 laskurkorpust: 8. Eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus. Samuti allutati 2. löögiarmeele ka varem Emajõe rindel olnud 67. armee 116. ja 118. laskurkorpus ning 14. kindlustatud rajoon.

17. septembri varahommikul, pärast pooleteisttunnist suurtüki-ettevalmistustuld, ületasid 8. Eesti laskurkorpus, 30. kaardiväe laskurkorpus ja 108. laskurkorpus rindelõigus Tartust Kavastuni Emajõe, läksid tankide ja lennuväe toetusel rünnakule. 207. julgestusdiviisi kaitse murti läbi, pealöögi suunal seisnud 1. eesti piirikaitserügement purustati ja Punaarmee tungis rügemendistaapideni, diviisistaabini ja raskerelvade positsioonideni. Rinnet suutis hoida vaid diviisi paremal tiival seisnud Rebase lahinggrupp. 207. julgestusdiviisi staabi ümberpaigutamisel sai diviisiülem kindralmajor von Schwerin surma. Taganema sunniti ka 87. jalaväediviis. Saksa väed kandsid suuri kaotusi elavjõus ja eriti suurtükkide osas: 87. jalaväediviis kaotas 187. suurtükirügemendi II divisjoni ja III divisjoni 5 suurtükki ning veel 23 suurtükki, õhutõrjesuurtükki ja miinipildujat. 207. julgestusdiviis kaotas kõik talle allutatud 537. raskesuurtükidivisjoni suurtükid, 58. suurtükirügemendi II divisjoni ning 1. ja 5. piirikaitserügemendi suurtükipatareid. Hävitati 10 Punaarmee tanki. II armeekorpuse ülemjuhatus teatas, et 207. julgestusdiviis on hajutatud, 87. jalaväediviis kandnud tõsiseid kaotusi.

Samal ajal murdis Punaarmee läbi ka 12. Luftwaffe välidiviisi kaitse Võrtsjärvest lõunas ning armeegruppi „Narwa“ ähvardas Eestisse kottijäämine. Väegrupi „Nord“ peakorteris kaaluti kogu armeegrupi evakueerimist meritisi Tallinna kaudu, mis oleks aga laevaruumi puudusel tähendanud suure osa sõjatehnika mahajätmist ning hulga sõdurite vangilangemist, eriti II armeekorpusele alluvatest väekoondistest. Seetõttu anti II armeekorpusele korraldus võimalikult kiiresti liikuda ümber Võrtsjärve põhjatipu ja sealt Võrtsjärve läänekallast mööda Läti suunas. Armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja teatas, et pärast vestlust Eestimaa kindralkomissariaadi juhtidega otsustas ta teatada tsiviilvalitsuse lõpetamisest Eestis ja kogu võimutäiuse andmisest sõjaväele, „mis pole mitte niivõrd praktilise kuivõrd psühholoogilise tähendusega“ otsus.

18. septembril jätkus taandumine Tartu rindelt, II armeekorpuse üksuste riismed tõrjusid Punaarmee tankide ja motoriseeritud löögirühmade jalaväe rünnakuid. 2. löögiarmee teatas, et 17. ja 18. septembril tapeti või haavati kuni 2100 vastase sõdurit, vange võeti 470. 207. julgestusdiviisi (nüüd nime all Eberthi Grupp) uueks ülemaks oli eelmisel päeval määratud kolonel Anton Eberth, senine armeegrupi „Narwa“ lahingukooli ülem. 18. septembri hommikul sai Mullavere lähedal Tartust põhja pool miinipildujatules haavata 87. jalaväediviisi ülem kindralleitnant vabahärra von Strachwitz. Tema kohusetäitjaks määrati diviisi 187. suurtükirügemendi ülem kolonel dr Rudolf Boeckmann, kes aga järgmisel päeval langes. Pärastlõunal tulistasid viis Balti laevastiku Peipsi flotilli suurtükipaati suurtükkidest Mustveed ja Kasepääd. Mustvees sai selle käigus surmavalt haavata Peipsi rannakaitse ülem kolonel Paul Gallas, kes ülendati postuumselt kindralmajoriks. 19. septembril allutati II armeekorpusele Höferi Grupp, s.o 300. eriotstarbelise diviisi staap kindralmajor Rudolf Höferi juhtimisel, mis taganes Narva rindelt koos diviisiüksustega. Diviisile allunud eesti piirikaitserügemendid jäid maha. 20. septembril oli II armeekorpuse peakorter Pilistveres, 21. septembril Olustveres Viljandi lähedal. 22. septembril oli korpuse üksuste viimane kokkupõrge Punaarmeega Võhma lähedal. II armeekorpuse diviise jälitasid 2. Löögiarmee vasakul tiiva laskurkorpused (108., 116. ja 118.). 30. kaardiväe laskurkorpus tungis Kesk-Eestisse, selle 45. kaardiväe laskurdiviis läbis 23. septembri õhtul Türi.

Saksa väekoondistel: 563. rahvagrenaderidiviis ning 87. jalaväediviisi ja 207. julgestusdiviisi riismetel õnnestus Eestist välja taganeda. 23. septembri varahommikul oli II armeekorpuse staap 4 km Ruijenast kirdes, 563. rahvagreanderidiviisi staap 9 km Abja-Paluojast lõunas ja 87. jalaväediviisi staap 3 km Mõisakülast kagus. II. armeekorpus hävitas taganemise käigus 67 Punaarmee tanki ja liikursuurtükki, loendati 700 langenud vastast, langenud punaarmeelaste koguarvu hinnati mitu korda suuremaks.

Taganeda õnnestus paremal tiival olnud 37. ja 38. politseipataljonil, välja murdsid ka edasitungivate Punaarmee väekoondiste tagalasse jäänud Rebase Grupp ja 46. rügemendi III pataljon. 1. ja 5. piirikaitserügement, 42. politsei-pioneeripataljon, 46. rügemendi I ja II pataljon ning Peipsi rannakaitses olnud Omakaitse üksused langesid vangi või hajusid metsadesse. Osa Läti piirini jõudnud eestlastest otsustasid Eestisse jääda.

Narva rindel juhtis kaitset SSi III soomuskorpuse peakorter. Sellele allusid SS-soomusgrenaderidiviis „Nordland“ ja SS-soomusgrenaderibrigaad „Nederland“ Narva rinde põhjalõigus. Soomuskorpusele oli allutatud ka Reymanni lahinggrupp (11. jalaväediviisi staap), mis juhtis diviisi 2. ja 44. rügemendi kolme pataljoni ja diviisi füsiljeepataljoni ning 47. Eesti SS-rügemendi III pataljoni. Reymanni lahinggrupile allus omakorda 20. Eesti SS-diviisi staap, mis juhtis 113. julgestusrügementi ja kolmepataljonilist Riipalu lahinggruppi, nende hulgas 20. Eesti SS-diviisi füsiljeepataljon ja 45. rügemendi II pataljon. Ülejäänud rindelõigu eest piki Narva jõge kuni Peipsini vastutas samuti SSi III soomuskorpusele alluv 300. eriotstarbelise diviisi staap 2., 3., 4. ja 6. eesti piirikaitserügemendi ning 286., 288. ja 292. eesti politseipataljoniga.

Vastas seisis Punaarmee 8. armee 117. ja 109. laskurkorpusega (125., 120., 72., 131. ja 109. laskurdiviis ning soomus- ja suurtükiväekoondised).

Narva rinde tagalas, s.o rannakaitses Sillamäelt Tallinnani ning Tallinnas ja Paldiskis paiknevad Saksa väeosad olid koondatud Gerocki lahinggrupiks (Narva rannakaitse ülema kindralleitnant Kurt Gerocki juhtimise all). Gerocki lahinggrupp koosnes peamiselt mereväele ja armeegrupile „Narwa“ allunud rannakaitsepatareide meeskondadest, 1004. armee-rannakaitsedivisjonist ja kahest pioneeripataljonist; eestlaste üksustest olid sellele allutatud 291. politseipataljon ja 286. politseipataljoni 4. kompanii. Gerocki lahinggrupile allusid Tallinna komandandi (kindralmajor Artur Bisle) ja Paldiski komandandi lahinggrupid. Esimese koosseisu kuulusid Tallinna garnison, 1005. armee-rannakaitserügemendi staap, 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljon (sealhulgas nn „soomepoiste“ II pataljon) ja 45. Eesti SS-rügemendi III pataljon, 1002. armee-rannakaitsesuurtükidivisjon ning väiksemad suurtüki- ja pioneeriüksused; Paldiski komandandile allutati peale Paldiski garnisoni ka mitmetuhandemeheline 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavararügement.

Lisaks allusid Idapoolse Läänemere Admiralile viitseadmiral Theodor Burchardile Eesti (hiljem Läänemere saarte) mereväekomandandi kaudu 530., 531. ja 532. meresuurtükidivisjon, mis taganesid koos Gerocki grupiga. 530. ja 532. divisjon hävitasid oma suurtükid enne taganemist, 531. divisjon (ülem korvetikapten Hans Hossfeld) oli oma suurtükid varem ära andnud ning oli saanud seejärel eriväljaõppe evakueerimiste katmiseks.

Väegrupi „Nord“ peakorter andis taganemiskorralduse SSi III Soomuskorpuse väekoondistele 18. septembri varahommikul. Taandumist tuli alustada 18. septembri õhtul kell 20.00 üle Rakvere ja motoriseeritud üksused pidid 20. septembriks jõudma Pärnusse. Voorid ja hoburakenditega väeosad tuli sõltuvalt teede koormatusest ja laevaruumi olemasolust evakueerida kas Tallinna või Lääne-Eesti saartele. 18. armee pidi iga hinna eest takistama Punaarmee läbimurret Võrtsjärve lõunatipust Viljandi suunas, et garanteerida taganeva armeegrupi „Narwa“ turvalisus. Väegrupi ülemjuhataja Schörner oli eriti mures 11. ida-preisi jalaväediviisi saatuse pärast. Ta käskis diviis iga hinna eest motoriseerida, kasutades vajaduse korral SSi III soomuskorpuse transpordivahendeid, ja nõudis diviisi jalaväelaste evakueerimist viimase meheni. Armeegrupp „Narwa“ koostas detailsema taganemiskava: SSi III Soomuskorpus pidi koos 11. jalaväediviisiga läbima 19. septembriks Rakvere, viimased üksused pidid 19. septembri õhtul paiknema Rakverest idas. 300. eriotstarbeline diviis (Höferi Grupp) koos sellele allutatud 20. Eesti SS-diviisi osadega tuli alates 19. septembri kell 00.00 allutada II armeekorpusele ja pidi taganema üle Tudulinna Avinurme ja Paasvere suunal, kattes korpuse vasakut tiiba. Gerocki Grupp pidi oma võitlusvõimeliste üksustega tõrjuma Punaarmee rünnakud Tallinna suunas ning katma Tallinna evakueerimist.

SSi III soomuskorpusel ja 11. jalaväediviisil õnnestus positsioonid vastasele märkamatult maha jätta. Punaarmee 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 120. laskurdiviis hakkasid edasi liikuma 19. septembri varahommikul (Saksa suurtükituli katkes 8. armee peakorteri andmetel kell 03.00 Moskva aja järgi), hõivasid Jõhvi ja jõudsid õhtuks Toila-Jõhvi-Kurtna joonele, võttes 63 vangi „Nederlandi“ 49. rügemendist, 11. jalaväediviisist ja 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendist. Soomuskorpus ise teatas 30 langenust ja teadmata kadunust ning 30 haavatust. 20. septembri õhtul oli korpuse staap Raeküla teeristis, „Nordlandi“ staap Toris, „Nederlandi“ staap Sindis ja 11. jalaväediviisi staap Häädemeestel. „Nordland“ ja 11. jalaväediviis suunati 16. armee alluvusse Lätti. „Nederland“ jäeti Pärnu kaitset organiseerima. 23. septembril õhkis „Nederland“ Pärnu sadama ja taganes Lätti. „Nederlandi“ järelvägi, 49. rügemendi II pataljon, pidas 24. septembril Ainaži lähedal Läti piiri ääres viimase lahingu Eesti pinnal 25 Punaarmee tanki vastu, hävitades neist 12–15.

Höferi Grupi staap oli 19. septembri keskpäeval Rakkes, 286. eesti politseipataljon ja 100 eesti politseipataljonide ja piirikaitserügementide juurde määratud sakslast Avinurme ja Rakke vahel. 20. Eesti SS-diviisi suurtükirügemendi hoburakendiga suurtükid jõudsid 20. septembri hommikuks Rakkesse. 113. julgestusrügement ja Riipalu Grupp jõudsid 19. septembri pärastlõunaks Tudulinna, kus oli kavas nad autodele paigutada ja 20. septembri ennelõunaks Rakke piirkonda viia. Eesti piirikaitserügemendid pidid jõudma 19. septembri õhtuks Rannapungerja ja Tudulinna vahelisele teele. Punaarmee 8. armee 109. laskurkorpuse 131. ja 109. laskurdiviis jõudsid õhtuks umbes Kurtna-Vihtse joonele. Päeva jooksul võeti seitse vangi 3. ja 6. piirikaitserügemendist. Vangide sõnul olid piirikaitserügemendid jäetud taganemist katma.

20. septembril murdis Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse eelüksus polkovnik Nikolai Trankmanni juhtimisel (7. eesti laskurdiviisi 27. laskurpolgu II pataljon, 45. tankipolk ja 925. liikursuurtükkide polk) läbi Jõgeva ja Mustvee vahelt. Avinurmest kirdesse jäänud 113. julgestusrügemendi ja eesti piirikaitserügementide taganemistee lõigati läbi. 8. Eesti laskurkorpuse eelüksuse lahing Avinurme juures 113. julgestusrügemendi, 20. Eesti SS-diviisi ja 2. piirikaitserügemendi üksustega kestis terve päeva. Saksa pool kaotas 300 meest tapetutena, 200 langes vangi. Osa eestlastest ja sakslastest haavatuid, kes olid varjunud Avinurme kirikusse, tapeti käsigranaatidega.

21. septembril põrkasid Porkuni järve juures kokku Punaarmee 249. eesti laskurdiviisi 921. ja 925. laskurpolgu pataljonid, korpuse 85. ja 779. suurtükipolk ja 938. liikursuurtükkide polk ning Narva rindelt taganenud 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide riismed, kokku umbes 1500 meest. Porkuni lahingus langes umbes 400 ja langes vangi umbes 700 meest (2. löögiarmee lahinguettekande andmetel vastavalt 500 ja 630).

8. Eesti laskurkorpuse 17. septembri pealetungi ajal Kavastu juures ning Avinurme ja Porkuni lahingutes sõdisid eestlaste väeosad vastaspooltel.

Gerocki Grupi ülesandeks määras armeegrupp „Narwa“ Punaarmee edasitungi takistamise piki Tapa-Tallinna raudteed ja Rakvere-Tallinna maanteed ning Tallinna ja Paldiski kaitsmise kuni linnade evakueerimise lõpetamiseni. Grupi taganemine pidi algama Rakverest kuni Varanguni ulatuvatelt positsioonidelt (staap oli Haljalas), Rakvere ja Tallinna vahel rajati kolm vahepositisiooni (Loobu, Kahala ja Jägala). Viimased Gerocki Grupi üksused jõudsid Rakvere positsioonidele alles 19. septembril, sest raudtee ja maantee olid koormatud taganevate SSi III soomuskorpuse üksustega. Et SSi III soomuskorpuse ja 300. eriotstarbelise diviisi üksuste taganemine veel kestis, motoriseeriti kogu grupp Tallinnas grupi tarbeks rekvireeritud 40 veoautoga, mis võimaldas kauem hoida Rakvere positsiooni. Tallinna kagu- ja idaserval paigutati positsioonidele mõlemad grupile allunud Eesti SS-pataljonid. 19. septembri õhtul pommitas Nõukogude lennuvägi Rakveret, kuid Gerocki grupp ei kandnud nimetamisväärseid kaotusi. 20. septembril alustati taganemist. Esimene suurem kokkupõrge oli 21. septembri keskpäeval, kui Punaarmee ründas Kahala positsioonile taganenud Gerocki Gruppi 40–50 tankiga. Ümberhaaramisohus Gerocki grupp taganes pärastlõunal Tallinna suunas. Kokkupõrkes Jägala positsioonil 17.30 kasutas Punaarmee reaktiivmiinipildujaid ja suurtükiväge. Jägala positsioon jäeti maha ööl vastu 22. septembrit. Mittevajalik auto- ja hobutransport saadeti Haapsalu ja Pärnu suunas. 22. septembri hommikul kell 08.45 oli kogu grupi meeskond laevadele paigutatud ja liikus Paldiski kaudu läände.

Gerocki grupi ülesandeks oli ka sadama jm rajatiste hävitamine taganemisel. Eesti sideohvitser armeegrupi „Narwa“ peakorteri juures kapten Aleks Kurgvel vahendas Gerocki grupile armeegrupi korralduse: hävitada tuleb vaid seda, mida „venelased võiksid koheselt oma sõjapidamise kasuks rakendada“. Nõnda purustati enne laevadele asumist kõik statsionaarsed suurtükid ja relvastus ning eriseadmed, kahurid, mida ei jõutud evakueerida, laskemoon, telefonikeskjaam, raadiomaja, vedurid ja vagunid ning raudtee. Tallinna elektrijaama tulistati merelt ning hävitati ka Tallinna sadam. Viimase Saksa üksusena lahkus Tallinnast 22. septembri hommikul 531. meresuurtükiväedivisjon. Tallinnas ei olnud taanduvatel Saksa üksustel Punaarmeega lahingukontakti.

Pärast Tallinna ja Paldiski evakueerimist ning Pärnu langemist olid Saksa väed veel Haapsalus, Rohukülas ja Virtsus. Neid positsioone hoidsid Läänemere saarte komandandile, 23. jalaväediviisi ülemale kindralleitnant Schirmerile alluvad väeosad. 22. septembri õhtul õhiti Haapsalu sadam, Virtsut ja Rohuküla taheti hoida kuni viimase võimaluseni. 24. septembril pärastlõunaks jäeti Rohuküla maha ja sadam lasti õhku. Katteüksuseks määratud turkmeeni kompanii üks rühm läks Punaarmee poole üle, ka teisi ei peetud usaldusväärseiks (Wasserschutzpolizei ülem Eestis korvetikapten Fritz Knuth kirjutas oma aruandes, et taganemist jäeti katma kaks turkmeeni pataljoni, millest üks üle läks). 25. septembril jäeti maha Vormsi ja Virtsu, Virtsu sadam lasti õhku.

27. septembril 1944 nimetati Lätisse taganenud armeegrupp „Narwa“ armeegrupiks „Grasser“.

21. septembril kella 17.00-ks (Moskva aeg) jõudis Punaarmee 2. löögiarmee 8. Eesti laskurkorpus (249. diviisi 925. laskurpolk) Loksale Eesti põhjarannikul, 30. kaardiväe laskurkorpuse 63. kaardiväe laskurdiviis Vao mõisani ning 108. ja 116. laskurkorpus Põltsamaani. 22. septembril hõivasid 8. armee 117. laskurkorpuse 125. ja 72. laskurdiviisi (ülemad vastavalt polkovnik Vassili Zinovjev ja kindralmajor Ilja Jastrebov) väeosad koostöös 27. ja 82. tankipolgu, 1811. liikursuurtükkide polgu ja 152. tankibrigaadiga (ülem polkovnik Aleksander Kovalski) Tallinna. Operatsioonis osales ka 8. eesti laskurkorpuse löögirühm, millesse kuulusid 7. laskurdiviisi 354. laskurpolgu kaks pataljoni, 45. tankipolk, 952. liikursuurtükkide polk ja väiksemad üksused 354. polgu ülema polkovnik Vassili Võrk’i juhtimisel. Nõukogude propaganda näitas hiljem Eesti laskurkorpust Tallinna vabastajana, esitades selle rolli operatsioonis tegelikust suuremana.

22. septembril 1944 kell 16.00 viidi 8. Eesti laskurkorpus 2. löögiarmee alluvusest 8. armee alluvusse. Sama päeva õhtul määras Leningradi rinde ülemjuhataja 8. armee rünnakusuunaks Haapsalu, 2. löögiarmee rünnakusuunaks aga Pärnu. 23. septembril hõivas 2. löögiarmee 108. laskurkorpus Pärnu ja 116. laskurkorpus Viljandi. 23. septembriks anti 8. armee 117. laskurkorpuse diviisidele ja 79. kindlustatud rajoonile korraldus jääda rannakaitsesse Kundast Tallinnani, kusjuures Tallinna garnisoniks tuli jätta vähemalt üks diviis. 109. laskurkorpus pidi 23. septembri õhtuks jõudma Keila ja Vasalemmani ning tungima Klooga juures mereni, 8. Eesti laskurkorpus pidi jõudma Nissi ja Märjamaani. 24. septembril hõivas 8. eesti laskurkorpuse 7. laskurdiviisi eelüksus koos 152. tankibrigaadiga Haapsalu. 26. septembriks oli Punaarmee hõivanud Eesti mandriosa. 8. armee ülemjuhataja andis 8. eesti laskurkorpusele ja 109. laskurkorpusele korralduse teha 27. septembril dessant saartele.

Eesti sõjaväelaste katsed jätkata vastupanu

30. jaanuaril 1944 välja kuulutatud aastakäikude 1904–1923 mobilisatsiooni toetuseks andis Eesti Vabariigi viimane peaminister Jüri Uluots 7. veebruaril raadiointervjuu. Ta ütles: „Minu arvamise järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad saavad leidma korraldamist edaspidi. Sõjalist jõudu on praegu vaja. Kui kommunistlikud võimud meie maa ja rahva vallutavad, siis on kõik kadunud. Ei ole siis eestlastel enam võimalik ennast mobiliseerida ega midagi korraldada.“ 19. augustil 1944 esines Jüri Uluots raadiokõnega, kus rõhutas, et Eesti rahva päästmiseks ei ole muud teed kui võidelda. Ta ütles: „Ainult üks eeldus ja üks võimalus on praegu eesti rahva ja kogu tema tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et ära hoitakse ja kõrvaldatakse Eesti maa ja rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamise all idast tuleb mõelda vallutamist Nõukogude Liidu poolt. […] Et säilitada meie maad, meie rahvast, ja kõiki, mis temale on kallis, peame võitlema. Aga on veel üks teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega Eesti rahvas tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda.“

20. aprillil 1944 oli põranda all kogunenud Eesti põhiseaduse järgne Valimiskogu tunnistanud Jüri Uluotsa peaministriks Vabariigi Presidendi ülesannetes. 18. septembril, pärast Saksa tsiviilvalitsuse tegevuse lõppu Eesti territooriumil, vannutas Jüri Uluots Tallinnas ametisse valitsuse peaministri asetäitja Otto Tiefi juhtimisel. Saksa sõjaväevõimud, kelle jaoks Eesti mahajätmine oli päevade küsimus, vaatasid sellele läbi sõrmede.

Kõige rahvuslikumalt olid meelestatud augusti keskel Soomest tagasi pöördunud Soome armee endise 200. eesti jalaväerügemendi sõdurid, mille II pataljon kuulus 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljoni koosseisus Gerocki Gruppi ja oli paigutatud Tallinna kaitseks, ning niinimetatud „pitkapoisid“.

13. juulil tegi armeegrupi „Narwa“ ülemjuhataja kindral Grasser ettepaneku moodustada Eesti Omakaitse baasil organisatsioon, mis Eesti mahajätmise korral jätkaks partisanivõitlust Punaarmee tagalas. Kui augustis tuli Soomest Eestisse tagasi kontradmiral Johan Pitka, alustatigi selleotstarbelise eesti üksuse formeerimist. Kontradmiral Johan Pitka oli Eesti Vabadussõja aegne merejõudude juhataja, kellel õnnestus 1940. a juulis Riia kaudu Soome põgeneda. 1944. a augusti teisel poolel ja septembri alguses pidasid Eestimaa kindralkomissariaadi, Julgeolekupolitsei ja SD Eestis ning armeegrupi „Narwa“ juhid kirjavahetust „Admiral Pitka lahinggrupi“ formeerimise üle. Loodeti, et Pitka suudab oma üksusesse tuua noored mehed, kes Saksa mobilisatsioonist kõrvale hoidsid ja samuti desertöörid. Üksuse suuruseks kavandati umbes 600 meest. nn „pitkapoisid“ olid Kehras väljaõppel, nende laager oli kõrvuti 20. Eesti SS-diviisi väli-tagavarapataljoni laagriga, kuid „pitkapoiste“ laagris oli heisatud Eesti lipp ning teenistus toimus Eesti sõjaväe määrustike järgi.

Saksa vägede taganemise ajal Eestist algasid kokkupõrked rahvuslikult meelestatud eesti sõjaväelaste ja eelkõige Gerocki Grupi saksa üksuste vahel. Narva rindelt taganedes piiramisrõngasse jäänud piirikaitserügementide meestel valikuvõimalust – jääda Eestisse või Saksamaale taanduda – õieti ei tekkinudki. Saksa väejuhatus ei muretsenud piirikaitserügementide Eestisse jäämise pärast, nende vilets väljaõpe, nõrk distsipliin ja kehv relvastus olid suve jooksul tekitanud palju peavalu nii armeegrupile „Narwa“ kui ka 207. julgestusdiviisile. Emajõe rindelt taandunud „soomepoiste“ I pataljoni (46. Eesti SS-rügemendi III pataljon) liikmetele lubas pataljoniülem Karl Pärnoja valida, kas nad jäävad Eestisse või lähevad Saksamaale. 46. rügemendi II pataljoni ülem Friedrich Kurg saatis ka oma pataljoni laiali, jäädes ise Eestisse. Kuid Emajõe rindelt taanduti lahingukontaktis vastasega ning meeste Eestisse jäämine oli lihtsam. Teine lugu oli Gerocki Grupile alluvate eestlaste üksustega: 45. Eesti SS-rügemendi III pataljon, Paldiskis ja Kloogal asuvad väljaõppe- ja tagavaraüksused ning 20. Eesti SS-diviisi välitagavarapataljon, sealhulgas „soomepoiste“ II pataljon, koosnesid nooremate aastakäikude meestest ning need tuhanded võitlusvõimelised, peamiselt nooremate aastakäikude mehed (sh rohkem kui 2500 1926. aastakäigu poissi, kes mobiliseeriti augustis) kujutasid endast inimressurssi, mida oleks saanud rakendada edasises sõjategevuses. Gerocki Grupi ohvitserid said eesti sõjaväelaste soovi Eestisse jääda tõlgendada ainult kui deserteerumist.

Mõned juhtumid. 11. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Reymann kirjutas oma aruandes taganemise kohta Eestist, et elanikkonna jaoks tuli taganemine üllatusena ning tekitas suure peataoleku. Hirm bolševike ees sundis paljusid ilma mingi plaanita igasse ilmakaarde põgenema. Eesti sõjaväelased, kes tundsid end reedetuna, suhtusid lahkuvatesse sakslastesse vaenulikult või vähemalt tõrjuvalt.

Läänemere saarte mereväekomandant Mulsow kirjutas oma aruandes, et Natturi neemel asunud rannakaitsepatarei meeskonnal oli taganemisel mitu kokkupõrget Omakaitse meestega, neli sakslast said haavata. Natturi neemele mahajäänud 10-mehelist õhkimiskomandot ründasid umbes 350 eestlast, et patareide õhkulaskmist takistada. Õhkimiskomandol õnnestus sellest hoolimata ülesanne täita ja neemelt meritsi lahkuda.

531. meresuurtükiväedivisjon allutati 20. septembril 1944 alarmpataljonina Tallinna komandandile. Divisjoni kuulus 7 ohvitseri, 52 allohvitseri ja 247 sõdurit. 20.–21. septembri ööl võitles divisjoni üks kompanii Tallinna Kopli linnaosas umbes 100 relvastatud „terroristiga“ ja suutis korra jalule seada. Samal ööl võitles divisjoni üks allüksus Tallinnas ühes Wehrmacht’i majutuspaigas rüüstavate eesti politseinike ja tsiviilisikute vastu. Politseinikelt võeti relvad ja nad anti koos tsviilisikutega Tallinna komandandi kätte. 21. septembril sai divisjon ülesande julgestada Tallinna sadamat. Sadam piirati sisse ja puhastati tsiviilisikutest. Tallinna komandandi korraldusel võeti eesti sõjaväelastelt relvad ära. 21.–22. septembri ööl toimusid sadamas kokkupõrked relvastatud eesti „terroristidega“. Umbes 25 eestlast tapeti. Sadamajulgestus võeti 22. septembri hommikul kell 10 maha, relvakontakti pealetungivate Punaarmee üksustega ei olnud. 150 relvitustatud eesti sõjaväelast saadeti tööjõuna Saksamaale.

532. meresuurtükiväedivisjoni meeskond taganes Narva rinde rannakaitsest alates 19. septembrist. 21. septembril sattus divisjoniülem korvetikapten Blum Tallinna lähistel Nehatu juures eesti sõjaväelaste jalaväerelvade tule alla. Üks Luftwaffe leitnant hulga sõduritega teatasid, et eesti sõjaväelased olid neilt relvad ära võtnud. Kokkupõrke käigus eestlastega oli ühe ülemveltveebli teatel langenud kolm sakslast, oli palju haavatuid. Korvetikapten Blum moodustas kaks löögirühma, mis puhastasid tee eestlasest ja võtsid 80 meest vangi. Blumi enda divisjon kaotas ühe staabiveltveebli langenuna ja kaks sõdurit teadmata kadunutena.

Narva rindel võidelnud mereväelaste väekoondis (koosseisus Marine-Einsatz-Abteilung Narwa ja Marinekampfgruppe Küste, ülem Dittscher) taganes viimaste üksuste seas Tallinna suunas. 21. septembril saatis pataljoniülem 70 meest Viinistu neemelt ära tooma seal olnud kahte üksuse koosseisu kuuluvat madrust. Ühte ei leitud, teist olid aga rünnanud eestlased, temalt relvad ja dokumendid ära võtnud ning ta läbi peksnud.

Gerocki Grupi staabile allutatud 818. motoriseeritud sidekompanii ülema kohusetäitja leitnant Müller kirjutas, et Eesti elanikkonna vaenulikkust põhjustas sakslaste hävitustöö taganemisel: tööstusettevõtete, sideliinide ja postiasutuste õhkulaskmine. Tallinnas sai teatavaks kavandatav veevärgi ja elektrijaama õhkulaskmine ning see teravdas oluliselt taganevate Saksa sõjaväelaste ja Tallinna elanike suhteid. Eesti sõjaväelaste deserteerumine ei olnud haruldane ja suurenes sedavõrd, kuivõrd taganevad üksused Tallinnale lähenesid.

Kindral Gerock ise kirjutas oma aruandes, et 21. septembril muutus olukord Tallinnas pingeliseks. Tsiviilisikud tõmbasid alla Saksa sõjalipu ja vallutasid Tallinna raadio saatejaama. Tänavatel oli laskmist, rüüstati sõjaväeladusid. Tallinna kaitse välimistele positsioonidele paigutatud kaks eestlaste pataljoni lahkusid positsioonidelt ja liikusid itta, et alustada partisanivõitlust. Gerocki Grupi juhtkonnani jõudsid hiljem teated, et eestlased kavandasid Tallinnas ülestõusu, sakslastelt relvade äravõtmist ja nende interneerimist. Ülestõusu ärajäämise olevat põhjustanud Nõukogude lennukite rünnak sadamarajoonile 21. septembri õhtul kell 22.00. Kindral Gerock kirjutas aruande lõpuks: „Kommunistlikest vaadetest nakatatud isikud, aga ka rahvuslikult meelestatud ringkonnad, samuti tsiviilelanike seas levinud kuuldused, et sakslased tahavad hävitada linna elutähtsad ettevõtted, võisid olla rahutuste ajendiks. Eesti Omakaitse mehed kurtsid kibestunult, et neid, kes nad sakslasi kolme aasta jooksul kõiges olid aidanud, eelseisvast õigeaegselt ei informeeritud ja nad nii löögi alla jäeti.“

21. septembril üritasid Paldiskist Haapsallu toodud 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavaraüksuste mehed Haapsalus Eesti lippu heisata ja sadama õhkulaskmist takistada. Kokkuõrgetes said kaks Saksa tollipiirikaitse meest haavata. 23. jalaväediviisi üksus, mis paiknes Haapsalus, sai korralduse kõik Haapsalus olnud eestlastest Relva-SSi mehed kinni võtta ja neilt relvad ära võtta. Eestlaste seast võeti 10 pantvangi. Õhtul rivistati eestlased üles, Wehrmacht’i kapten, arvatavasti Haapsalu komandant, valis rivist välja kaks meest, kes kohapeal maha lasti. Korvetikapten Fritz Knuth kirjeldas oma aruandes juhtunut täpsemalt. Eesti Relva-SSi mehed võtsid kahelt 7. suurtükipraamide flotilli praamikaptenilt relvad ära ja hõivasid praamid. Nad vabastati mereväe-löögirühma poolt, kaks pantvangi võetud eestlast lasti pärast maha. Haavatud tollipiirikaitse mehed olid tollipaadi „Reporter“ ülem ja motorist.

Pärast sakslaste lahkumist jätkasid eestlaste üksused vastupanu Punaarmeeüksustele. 23. septembril olid eestlaste kaitseliinid Keila linna juures ja Ristil Lääne maakonnas. Keila juures toimus lahing eesti üksuste ja Punaarmee eelüksuste vahel. 24. septembril olid veel umbes 2000 eestlast Lääne-Eestis Lihula, Kasari, Kullamaa ja Risti piirkonnas, kes allusid kolonel Juhan Maidele (viimane Omakaitse ülem) ja kontradmiral Johan Pitkale. Nende hulgas oli ka 20. Eesti SS-diviisi mehi. 1500 neist saadeti hiljem üle Saaremaa Saksamaale, ülejäänud jäid Eestisse.

Eestlaste vastupanu Eesti mahajätmisele mõjutas Eestist välja taganenud eesti üksuste edasist saatust. Suur mõju järgmistel päevadel langetatud eesti üksustesse puutuvatele otsustele oli Haapsalus toimunud kokkupõrkes 23. jalaväediviisi ja 20. Eesti SS-väljaõppe- ja tagavaraüksuste meeste vahel. 25. septembril andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus 18. armee ülemjuhatusele korralduse viia Riia kaudu Saaremaale ka kõik 20. Eesti SS-diviisi ja piirikaitserügementide võitlusvõimelised üksused, et nad saaksid kaitsta viimast osa oma kodumaast, mis pole veel Punaarmee kätte langenud. SSi III soomuskorpuse ülem tegi aga ettepaneku kõik eestlased Saksamaale koondada. SSi riigifüürer Himmler toetas viimast seisukohta. Otsustavaks sai 23. jalaväediviisi ülema palve eestlasi mitte Saaremaale viia, sest ta nägi „eestlaste kohalolekus Saaremaal vaid ohtu“. 27. septembri varahommikul andis väegrupi „Nord“ ülemjuhatus korralduse kõik eestlaste üksused Saksamaale ümberformeerimisele saata.

Evakueerimine meritsi

Sõjaväelased, haavatud, asutused ja tööstused, sõjavangid, poliitilised vangid ja tsiviilisikud evakueeriti Eestist põhiliselt meritsi. Mereväe-poolne evakueerimise üldjuht oli Idapoolse Läänemere Admiral viitseadmiral Burchardi, kellele alluva 9. mereväe julgestusdiviisi alluvusse määrati 19. septembril evakueerimisjuhiks kaptenleitnant Georg Pinkepank, kes tegeles põhiliselt Tallinna ja Paldiski evakueerimise julgestamisega. Tema käsutuses olid selleks 24. dessantflotill, 14. julgestusflotill, 31. miinitraalerite flotill, 5. julgestusflotill ja 1. evakueerimisflotill kokku umbes 50 väiksema sõjalaeva, kaatri, saatelaeva jms ujuvvahendiga.

Maaväe poolt määrati Tallinna evakueerimiskomandandiks alates 17. septembrist senine armeegrupi „Narwa“ tagalakomandant kolonel Schuppan. Tema aruanne kajastab nii materiaalsete väärtuste kui ka inimeste evakueerimist Tallinnast ja Paldiskist (alljärgnevalt esitame vaid ülevaate inimeste evakueerimisest):

19. septembril pandi Tallinnas laevadele 400 venelast (Ida-Virumaalt evakueeritud BaltÖl G.m.b.H. töölised), veel 1550 BaltÖli personali kuuluvat isikut, 1835 mereväelast, 1550 Wehrmacht’i sõdurit ja ohvitseri, 1517 (või 1588) haavatut ja 1480 (või 1392) Tütarsaare garnisoni kuulunud meest.

20. septembril pandi laevadele 330 vangi, 3800 organisatsiooni „Todt“ meest, 2000 Eestimaa kindralkomissariaadi ja Eesti Omavalitsuse teenistuses olnud isikut (viimased laeval „Wartheland“), 1800 SS-meest (sh 1000 Relva-SSi sõjaväelast laeval „Mimi Horn“), 690 lennuväelast, 300 mereväelast, 3360 Wehrmacht’i sõdurit ja ohvitseri, 2080 haavatut ja 6906 tsiviilisikut.

21. ja 22. septembril pandi laevadele (nüüd on näidatud vaid isikute arv ja laevade nimed) 3050 inimest „Lapplandile“, 1200 inimest „Moerole“, 2500 inimest laevale „RO-1“, 2100 laevale „RO-22“, 4500 „Eberhard Essbergerile“, 1200 „Peter Wesselile“, 1000 laevale „RO-24“ ja 1445 „Tangale“. 2000 inimese puhul ei ole laeva nimi teada.

Erinevates aruannetes ja dokumentides erineb ka kategooriatesse liigitamine, seetõttu ei ole arvuliselt selge, keda konkreetselt evakueeriti. Segaduse põhjustab eeskätt evakueeritavate tsiviilisikute kategooria mitmetimõistetavus. 18. septembri hommikul kutsus kolonel Schuppan evakueerimise küsimuste arutamiseks kokku Tallinna Saksa ameti- ja sõjaväeasutuste juhid. Muuhulgas määrati ka evakueeritavate tsiviilisikute kategooriad: sakslased, nn saladusekandjad, erialaspetsialistid ja „võitlevate vabatahtlike perekonnaliikmed“ (mõeldi Saksa sõjaväes ja Relva-SSis teenivate eestlaste perekonnaliikmeid). Hiljem sellisest liigitusest enam kinni ei peeta, eriti salapärane on „saladusekandjate“ kategooria, mille suurust 18. septembri õhtul hinnati 12 000-le isikule. Et sõjavangid on esitatud samas loetelus eraldi, võib oletada, et arv sisaldab poliitvangid, juudid, aga ka koonduslaagrite, politseiasutuste ja Julgeolekupolitsei ning SD personali, võib-olla ka Eesti Omavalitsuse teenistujad, keda eraldi teiste kategooriate all ei nimetata.

Üldarvu, mis päris täpselt ei lange kokku kolonel Schuppani andmetega, esitas oma koondaruandes viitseadmiral Burchardi.

Tabel 4. Tallinnast ja Paldiskist 19.–22. septembrini 1944 evakueeritud isikute arv (Tallinnast / Paldiskist)

KuupäevHaavatudSõjaväelasedTeised (BaltÖl, Todt jm)VangidEvakueeritud tsiviilisikud
19. sept.1588 / –4794 / –1550 / –460 / –– / –
20. sept.2080 / –5937 / 1957032 / 2180– / –6726 / 2405
21. sept.750 / –153 / 230041 / –640 / –8351 / 2500
22. sept.65 / –6650 / 3100– / 1558435 / 3002060 / 5280

Lisaks lahkus osa Saksa sõjaväeasutusi Tallinnast ja Paldiskist autodel, osa sõjaväelasi, sõjavange ja tsiviilisikuid evakueeriti Rohuküla ja Virtsu sadamate kaudu saartele ja sealt edasi Kuramaale või Saksamaale.

Tallinnast evakueerimise käigus said Nõukogude lennuväe rünnakutes tõsisemalt pihta järgmised laevad: 21. septembril „Nettelbeck“ ja Vp 1611, mõlemad jõudsid kodusadamasse, hukkus 8 ja haavata sai 29 inimest. 22. septembri öösel kell 01.50 sai pommitabamuse „RO-22“, surma sai umbes 100 inimest, ka see laev jõudis kodusadamasse. 22. septembril lasti ainsana Gotlandi ja Ventspilsi vahel põhja laatsarettlaev „Moero“: laeval oli 1155 põgenikku, haavatut ja meeskonnaliiget, neist hukkus 637 ja päästeti 518.

Meritsi evakueerimine hinnati vaatamata sellele, et evakueerimise aeg jäi kavandatust tunduvalt lühemaks, täiesti õnnestunuks, hukkus ainult 0,9% evakueeritavatest.

Transpordilaevad „Malgache“, „Sumatra“ ja „Gotenland“ lahkusid Tallinnast tühjalt, sest nende jaoks ei jätkunud evakueeritavaid. Nähtavasti mereväe sideohvitser armeegrupi „Narwa“ juures kirjutas, et põgenike vool Tallinna katkes, sest eestlased olid kuulujuttude kütkeis ja heietasid vääraid lootusi. Ta ei teadnud arvatavasti, et väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülema asetäitja ise oli andnud armeegrupi „Narwa“ operatiivosakonna ülemale korralduse propageerida tsiviilelanikkonna seas evakueerimissihina Lääne-Eesti saari, et vältida Tallinna ummistumist.

Jalgsimarsil lõunasse saadetud evakueeritavad, eeskätt sõjavangid, viidi Saaremaale ja Hiiumaale. Väegrupi „Nord“ mereväe sideohvitseri korvetikapten Harries’i aruande järgi viidi alates 24. septembrist saartele ligi 25 000 isikut: 15 595 sõjavangi, 538 valvurit, 7089 põgenikku, 1500 eesti sõjaväelast (Pitkale ja Maidele allunud mehed), 164 haavatut, 70 meest meditsiinipersonalist ja 7 tsiviilametnikku. Hiljem saadeti nad edasi Saksamaale: 29. septembril, 3. ja 4. oktoobril viidi Saksamaale sõjavangid, 6. ja 8. oktoobril järelejäänud turkmeenid, 1. oktoobril 2000 eesti sõjaväelast ja tsiviilisikut jne.

Pärnu kaudu evakueeriti peamiselt sõjaväelasi ja haavatuid, sealhulgas näiteks ka eesti piirikaitserügementide tagavararügement.

Koondandmed 17.–25. septembrini 1944 Eesti sadamate kaudu evakueeritute kohta on esitatud väegrupi „Nord“ sõjapäevikus: 37 831 meest (mõeldud on sõjaväelasi), 13 049 haavatut, 20 418 evakueeritut (tsiviilisikud), 931 sõjavangi; Mandri-Eestist saartele viidi 2500 meest, 3440 evakueeritut (tsiviilisikud) ja 22 500 sõjavangi.

Mereväe ülemjuhatuse koondaruande järgi evakueeriti 25. juulist kuni 15. oktoobrini Ostland’i riigikomissariaadist 445 018 meest. Samal ajavahemikul toodi Saksamaalt Eesti, Läti ja Leedu territooriumile 102 483 sõjaväelast, nii uute väekoondiste ja üksustena kui ka siin võitlevatele väekoondistele täienduseks. Eesti sadamatest evakueeritute arv on esitatud tabelis nr 5.

Tabel 5. Eesti sadamatest 25. juulist 15. oktoobrini 1944 evakueeritud isikute arv

SadamHaavatudSõjaväelasedSõjavangidEvakueeritud tsiviilisikud
Tallinn14 87138 10221 11523 995
Paldiski2988
Pärnu590038841904
Saaremaa305719 600

Mereväe ülemjuhatuse ja väegrupi „Nord“ ülemjuhatuse andmed ei lange päriselt kokku kolonel Schuppani eelpool esitatud andmetega, mis on nii suure arvu inimeste ümberpaigutamisel väga lühikese aja jooksul ka loomulik. Nii on Paldiskist evakueeritud sõjaväelaste arv viimasel palju suurem (on muidugi võimalik, et mereväe ülemjuhatus arvestas ainult sakslasi), mereväe ülemjuhatus jällegi on kohati sõjavangid topelt arvestanud. Tallinnast veeti sõjavange Saksamaale muidugi ka 25. juulist kuni suure evakueerimise alguseni, kuid Saaremaalt ära viidud sõjavangide arvus sisalduvad nii septembrilõpus jalgsimarsil Saaremaale saadetud vangid kui ka kuni oktoobri keskpaigani Saaremaal peetud lahingutes võetud vangid.

6. oktoobril 1944 kell 10.15 laskis Nõukogude allveelaev Klaipedast 50 miili läänes põhja aurulaeva „Nordstern“. Laev oli väljunud eelmisel õhtul kell 18.00 Ventspilsist. Laeva pardal oli 695 haavatut ja põgenikku, viimaste hulgas palju eestlasi. Päästeti 71, hukkus 624 inimest.

Põgenemine Rootsi

Rootsi põgenemine algas juba 1940. a suvel, kui üksikud eestlased erinevaid teid pidi Rootsi pääsesid. Nii näiteks põgenes 1940. a juulis Riia kaudu Rootsi viimane Eesti saadik Moskvas August Rei. Rootsi jäi viimane Eesti saadik Rootsis Heinrich Laretei, 1944. a läks Soomest Rootsi viimane Eesti saadik Soomes Aleksander Warma. Rootsis tegutsesid Eesti pangandustegelane Klaus Scheel, reeder Alfred Kalm jt majandustegelased, kes pärast 1940. a Rootsi põgenesid. Palju eestlasi põgenes Rootsi koos eestirootslastega aastatel 1943–1944.

Suurem põgenemine algas siiski 1944. aastal. Põgenike täpne arv ei ole teada, arvatakse, et ainuüksi 1944. a jooksul jõudis Rootsi vähemalt 22 000 eestlast, sh umbes 5000, kes toimetati Soomest Rootsi pärast 19. septembrit 1944, kui Soome parlament kiitis heaks vaherahu Nõukogude Liiduga. Eestlaste toimetamist Soomest Rootsi juhtis Soome Peastaabi vastuluureohvitser Otto Kumenius, kes enne sõda oli olnud politseidetektiiv Helsingis. Ta jäi koos viimaste Soomest lahkunud eestlastega Rootsi, teenis Rootsi vastuluures ja oli hiljem ärimees Hispaanias.

Eestlaste äratoomisel Eestist osales ka Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin Delano Roosevelti asutatud War Refugee Board, mille esindajaks Stockholmis oli Ivar Olsen. Ta organiseeris Stockholmis evakueerimiskomiteed eestlaste, lätlaste ja leedulaste evakueerimiseks. Peale humanitaarsete kaalutluste seisis Olseni tegevuse taustal ka Office of Strategic Services, USA tolleaegne välisluure. Olseni käepikenduseks Eesti suunal oli Jaan Ots, kes Olseni vahendusel hangitud raha eest ostis ja mehitas kaks kiirpaati (OK1 ja OK2), mis anti mereväekapten Heinrich Rangi juhatuse alla. 15. juunist kuni 30. septembrini toodi nendel kiirpaatidel Eestist Rootsi 274 inimest. Üks paat pidi 1944. a septembri lõpus Matsalu lahe rannikul peale võtma ka Otto Tiefi valitsuse liikmed, kuid see ei õnnestunud. Paat hilines ja valitsuse liikmed võeti vangi. 30. septembril pääses ainsana paadile Tiefi valitsuse riigisekretär Helmut Maandi.

Eestlaste äratoomisega oli seotud ka Rootsi kaitsejõudude staap. Rootsi sõjavägi oli huvitatud informatsioonist selle kohta, kuidas ja millal kavatsevad sakslased Eesti ja laiemalt kogu Baltikumi maha jätta. Punaarmee jõudmine Läänemere äärde mõjutas otseselt Rootsi rahvusvahelist olukorda Teises maailmasõjas neutraliteedi säilitanud riigina, aga samuti Rootsi majandussuhteid Saksamaaga. Rootsi kaitsejõudude staabi lähetatud paadid tõid veebruarist septembrini Eestist ära 192 inimest.

Evakueerimisoperatsioone organiseerisid ka varem Rootsi pääsenud eestlased. Eesti abistamisorganisatsiooni paadid Klaus Scheeli korraldusel tõid 28. augustist 16. oktoobrini ära 1430 inimest. Ehkki eesmärgiks oli päästa Eesti ühiskonna eliit – õppejõud ja akadeemikud, erialaspetsialistid, kultuuritegelased, kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, sõjaväelased, kirikuõpetajad ja usutegelased, õpetajad, ärimehed ja töösturid ning riigiametnikud, ei olnud äratoodavate ülesleidmine ja selekteerimine järelejäänud lühikese aja jooksul võimalik ning ära toodi ka teisi. Endise Stockholmi Eesti saatkonna atašee Aksel Linkhorst korraldas põgenike äratoomist Stockholmis tegutseva Eesti Komitee nimel, 9. septembrist 12. oktoobrini toodi ära umbes 1500 inimest.

Kuid enamik Rootsi pääsenutest jõudis sihtkohta oma paatidel või ettevõtlike paadiomanike abil, kes üleveo eest ka raha võtsid.

Suurem osa Eestist põgenenuid jõudsid Rootsi üle Gotlandi saare. 1944. a juulist novembrini registreeriti Gotlandil 6462 Eesti põgenikku. 8. juunil 1945 oli Rootsis 28 369 Eesti kodanikku, nendest 21 815 eestlast ja 6554 eestirootslast. Põgenemise käigus tormisel merel hukkunute, aga ka Nõukogude või Saksa mere- ja lennuväe tegevuse tõttu hukkunute arvu hinnatakse mõnele sajale.

Lahingud Lääne-Eesti saartel oktoobris ja novembris 1944

Muhu, Hiiumaa ja Saaremaa vallutamine Punaarmee poolt

18. septembril 1944 tagandati kindralleitnant Charles de Beaulieu 23. jalaväediviisi ülema kohalt ja tema asemele määrati kindralleitnant Hans Schirmer, kes nimetati Läänemere Saarte Komandandiks. 20. septembril allutati talle ka kogu tsiviilvõim saartel. Saarte kaitse oli organiseeritud järgnevalt. Muhu kaitset juhtis 23. diviisi 68. füsiljeerügemendi staap, millele allusid sama diviisi 67. grenaderirügemendi kolm kompaniisuuruseks kahanenud pataljoni, kaks 23. suurtükirügemendi suurtükki ja 23. pioneeripataljoni üks kompanii. 774. dessant-pioneerikompanii oli Kuivastus ja Virtsus, selle käsutuses olid 902. ja 903. ründepaadikompanii 27 paati. Hiiumaa kaitset juhtis 23. suurtükirügemendi ülem kolonel Rehmer, kellele allusid 23. diviisi füsiljeepataljon ja tema oma rügemendi 2 patareid, lisaks üks väliraudteekompanii, 772. dessant-pioneerikompanii Orjaku sadamas ja 810. raske armeesuurtükidivisjoni 2. kompanii. Ülejäänud kindral Schirmerile alluvad üksused ja enamik staape olid Saaremaal: 23. jalaväediviisi staap, 67. grenaderirügemendi staap, 769. ja 772. dessantpioneeripataljoni staabid. Saaremaale viidi ka mõned varem Gerocki Gruppi kuulunud üksused: Dittscheri Grupi mereväelased, 531. ja 532. meresuurtükiväe divisjonid, mida rakendati jalaväelastena jm.

26. septembril andis Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse ülem kindralleitnant Lembit Pärn korpuse 7. ja 249. laskurdiviisile korralduse asuda lähtepositsioonidele dessandiks Saaremaale. 7. laskurdiviis paigutati Matsalu lahe tippu Kasari ümbrusse, 249. laskurdiviis Virtsu lähedale Karuse ümbrusse. Major Valdur Hannula juhitud eelüksus hõivas pärastlõunaks Virtsu.

28. septembril andis 8. armee peakorter korralduse saarte vallutamiseks: 8. Eesti laskurkorpus ja 109. laskurkorpus pidid 13. õhuarmee ja Balti laevastiku toetusel 3. oktoobriks vallutama ja 5. oktoobriks vaenlasest puhastama Muhu, Saare- ja Hiiumaa. 109. laskurkorpus (109., 131. ja 72. laskurdiviis) koos toetusüksustega pidi 1. oktoobril tegema dessandi Hiiumaale ning pärast saare vallutamist koonduma 3. oktoobril Hiiumaa lõunatippu, valmistudes dessandiks Saaremaale. Korpus pidi tungima Saaremaal läände ja edelasse ning vallutama koostöös 8. Eesti laskurkorpusega Saaremaa.

Eesti laskurkorpus pidi 30. septembril vallutama Muhu, tungima samal päeval üle Väikese väina tammi Saaremaale ja vallutama koos 109. laskurkorpusega saare. 14. kindlustatud rajoon oli rannakaitses Mandri-Eesti läänerannikul, et tõrjuda vastase võimalikke dessante, ja toetas suurtükitulega laskurkorpuste dessante Hiiumaale ja Muhumaale. Soomega sõlmitud rahuleping võimaldas Balti laevastikul kasutada Soome territoriaalvesi, lennukid (356 13. õhuarmee ja 85 Balti laevastiku lennukit) said kasutada Lõuna- ja Edela-Soome lennuvälju.

28. septembril kutsus Hitler enda juurde väegrupi „Nord“ ülemjuhataja, et arutada vastupealetungi Šiauliai suunas. Väegrupi diviisid olid kurnatud ja väegrupi ülemjuhatus pidas vastupealetungi pigem poliitilise kui sõjalise tähtsusega operatsiooniks. Saaremaa oli algselt ette nähtud varupositsiooniks juhuks, kui Punaarmee Valga juures enne läbi murrab, kui Eesti evakueerimine on lõpetatud. Nüüd oli Saaremaa hoidmine vajalik Riia evakueerimise julgestamiseks. Riia evakueerimine kavandati 12.–15. oktoobriks 1944.

Dessanti Muhusse suurtükitule ja lennuväe toetusel alustati soodsa ilma tõttu juba 29. septembri õhtul. 30. septembri hommikuks oli Punaarmee 249. eesti laskurdiviisi 925. laskurpolk alampolkovnik Hans Viriti juhtimisel tunginud 5–7 kilomeetri sügavuselt Muhu saarele ja ennelõunaks oli saar Punaarmee valduses, Muhule oli viidud ka 921. laskurpolk. Saare komandandiks määrati 249. laskurdiviisi ülem polkovnik August Feldman. Saaremaa idarannikult tulistas Punaarmee üksusi Saksa suurtükivägi.

Juba 29. septembri hilisõhtul teatas väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülem, et Muhu tagasivallutamine ei õnnestu ning soovitas Saaremaal olevaid jõude tugevdada Hiiumaal olevate üksustega, mis Saaremaa vallutamise korral muidu ära lõigatakse. Väegrupi ülemjuhatus andis 23. jalaväediviisile korralduse Saaremaad kaitsta ja kui see ei õnnestu, siis kindlustuda Sõrve poolsaarel, sest Irbeni väina hoidmine on „eluliselt hädavajalik“. Korralduse evakueerida Hiiumaa tühistas Maavägede Ülemjuhatus (OKH) samal päeval. Kuigi Muhu mahajätmise ja Väikese väina tammi õhkulaskmise põhjustas Muhul olnud pataljonide nõrkus, saadeti 30. septembril Muhu mahajätmise asjaolusid uurima kindralkohtunik Ernst Wunderlich.

1. oktoobril 1944 andis väegrupi „Nord“ ülemjuhataja korralduse Kuressaare ja Sõrve maakitsuse kindlustamiseks. 3. oktoobri hommikul arutati Hiiumaa mahajätmist. Sel ajal olid saarel veel kaks sillapead Kassarit Hiiumaaga ühendavatel tammidel ning sillapea saare lõunatipus Sõru sadamas. Kassari sillapead evakueeriti 4. oktoobri varahommikuks, hommikul andis kindral Schirmer korralduse viia ka enamiku Sõrus olevatest meestest Saaremaale. 4. oktoobri õhtuks olid Saaremaa kaitsel 23. jalaväediviis saare edelaosas, 218. jalaväediviis saare loodeosas ja mereväe lahinggrupid saare läänerannikul vastu Muhu saart. Sõru sillapea oli evakueeritud ja Soela väin läbipääsmatuks muudetud.

Punaarmee lootus Saaremaa 5. oktoobriks vallutada luhtus vaatamata edule Muhu hõivamisel. 4. oktoobriks koondati Muhusse kogu 8. Eesti laskurkorpuse lahingujõud: 7. ja 249. laskurdiviis, 228 suurtükki ja miinipildujat, 12 tanki T-34 jm, kokku umbes 20,000 meest. 4. oktoobri õhtul andis 109. laskurkorpuse staap, mis oli vallutanud Hiiumaa, oma 131. laskurdiviisile korralduse teha dessant Saaremaa põhjarannikule. Saaremaal pidi 131. laskurdiviis allutatama 8. Eesti laskurkorpusele. 109. laskurdiviis julgestas tagalat ja oli valmis laskurpolgu tugevuseks dessandiks Kassarist Saaremaale.

5. oktoobri hommikul kell 3.10 Saksa aja järgi maabus Punaarmee Saaremaa idarannikul. Punaarmee ründas viie polguga: 249. eesti laskurdiviisi 921. polk forsseeris Väikese väina tammist põhja pool, 921. polk tammi läheduses ja 7. laskurdiviisi 300. polk tammist lõuna poolt. Tammi ületamine ei olnud võimalik, sest sakslased olid selle neljast kohast õhkinud ja hoidsid tammi selle taastamise takistamiseks pideva tule all. Taaliku juures Saaremaa kirderannikul sooritasid dessandi 131. laskurdiviisi kaks polku, mis lähtusid kaatritel Rohuküla sadamast.

Saaremaa kaitsjatele anti korraldus vältida oma üksuste sissepiiramist ja hävitamist ning valmistuda kindlustumiseks Kuressaares ja Sõrves. Mereväe Ülemjuhatus „Ost“ nõustus suurte laevade „Prinz Eugen“ ja „Lützow“ ning hävitajate saatmisega Sõrve läänerannikule.

5. oktoobri pärastlõunal toodi Muhust Saaremaale ka 7. laskurdiviisi 27. laskurpolk polkovnik Nikolai Trankmanni juhtimisel. 7. oktoobriks olid Saaremaal 8. Eesti laskurkorpuse 5 polku. 921. laskurpolk ründas Tagalahe suunas Saaremaa looderannikul, et ühineda seal 131. laskurdiviisi üksustega ja ära lõigata Saksa väed Saaremaa põhjarannikul. 917. ja 925. laskurpolk liikusid Kuressaare peale ning 7. laskurdiviisi 27. ja 300. polk samuti Kuresaare suunas piki Saaremaa lõunarannikut. 7. oktoobri pärastlõunaks vallutasid 7. eesti laskurdiviisi väeosad koos 952. liikursuurtükkide polguga Kuressaare. Kindral Schirmeri staap süüdistas linna kiires langemises mereväelasi ja maakaitseväelasi, kes puuduliku väljaõppe tõttu laiali jooksid. Kuid mereväelased süüdistasid ka jalaväelasi, et viimased ei teata oma taganemistest.

Saksa üksused taganesid Sõrve poolsaare algusesse rajatud kaitseliinide taha. Eesti laskurkorpus kaotas Saaremaa lahingutes u 250 meest surnute ja 800 haavatutena.

Kindraleitnant Pärn kavatses ära lõigata Saksa üksuste taganemise Sõrve poolsaarele ja käskis moodustada mehhaniseeritud löögiüksuse tankide, liikursuurtükkide, suurtükkide, kahe tugevdatud jalaväeroodu jt toetusüksustega 307. tankihävitusdivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel. Ööl vastu 9. oktoobrit põrkas löögiüksus Tehumardi küla lähedal kokku 67. grenaderirügemendi II pataljoniga (ülem kapten Klaus Ritter), mis üritas Sõrve poolsaarele läbi murda. Öölahingus, mis muutus käsitsivõitluseks, kandsid mõlemad pooled tõsiseid kaotusi (Ritteri andmetel kaotas tema 350-meheline pataljon 190 meest), Ritteri pataljoni riismed murdsid Sõrve läbi. Mööda mereranda liikus Sõrve poole ka rügemendi I pataljon kapten Hermann Ulrichsi juhtimisel, mis samuti lahingus osales. Eesti laskurkorpuse üksused kaotasid samuti paarsada meest. 23. jalaväediviisi kronoloogia on aga seda lahingut käsitledes napisõnaline, märkides vaid võitlusi Salme sillapea pärast. 1960. aastatel muudeti Tehumardi lahingupaik üheks kõige olulisemaks sõjamemoriaaliks Eesti territooriumil.

Rinde stabiliseerumine Sõrve poolsaarel

8. oktoobril 1944 arutasid kindralkolonel Schörner ja viitseadmiral Burchardi Saaremaa evakueerimise võimalusi. Evakueerida tuli 16 000 meest, kes oleks paigutatud Kuramaale rannakaitsesse. Samal päeval andis kindralkolonel Schörner kindralleitnant Schirmerile veel kord korralduse Sõrve poolsaart iga hinna eest hoida.

Sõrve poolsaare hoidmist peeti oluliseks, tagamaks Riia sadama kasutamise võimalust väegrupi „Nord“ varustamisel, kuid Sõrve hoidmine kavandati ka ajaks pärast Riia lagemist. 12. oktoobril arutasid väegrupi „Nord“ ja 23. jalaväediviisi operatiivosakondade ülemad evakueerimise võimalusi Sõrvest. Mereväel ei olnud suuri ujuvvahendeid, aga Sõrves oli veel 300 veoautot ja 1000 hobust.

12. oktoobri varahommikul üritati saata 7. eesti laskurdiviisi 300. laskurpolgu 700 meest dessandina Vintri küla juures Sõrve idarannikul Saksa kaitseliini selja taha. Dessanti juhtis polguülem alampolkovnik Ilmar Paul. Dessant ebaõnnestus halva planeerimise tõttu, ka olid Saksa üksused dessandiks valmis. Operatsiooni käigus sai surma vähemalt 230 sõdurit ja ohvitseri, 215 meest langes vangi.

Saksa poole kaotustest Saaremaa lahingutes annab aimu teade jalaväelastena rakendatud mereväelaste kohta: 3200-st mereväelasest olid 12. oktoobriks surnute ja haavatutena välja langenud 1092.

Samal päeval kirjutas Schörner Guderianile ja palus anda talle alates 15. oktoobrist, kui Riia maha jäetakse, vabad käed Sõrve mahajätmiseks. 14. oktoobril 1944 tegi kindral Schirmer ettepaneku evakueerida Sõrve 16. ja 17. oktoobri ööl, mis oleks ühe ööga võimalik vaid rahuliku mere korral. 14. oktoobril arutati Maavägede Ülemjuhatuses muuhulgas ka Sõrve mahajätmist. Mereväe sideohvitser OKH juures pidas Sõrve hoidmist vajalikuks ka pärast Riia langemist, sest muidu kõrvaldaks Balti laevastik miinitõkked Irbeni väinas ja pääseks Riia kaudu avamerele. Samas märgiti, et meretee kulgeb piki Kuramaa rannikut ja on niikuinii Saksa rannakaitsepatareide tuleulatuses. Sõrve mahajätmise luba sellegipoolest ei antud. 15. oktoobri õhtul teatas viitseadmiral Burchardi, kes pidas evakueerimist vajalikuks, oma kaalutlused: Sõrve hoidmine ei takista Kuramaale tungimist Kuressaare sadamast, Irbeni väina mineeritus ei ole takistuseks väikestele laevadele, pealegi on väin Saksa Kuramaal asuvate rannakaitsepatareide tuleulatuses, Sõrvel olevate üksuste varustamine seob ujuvvahendeid, mida oleks tarvis mujal ning sügistormide alates võib varustamine hoopis katkeda ja 14 000 meest lõigatakse ära. Järgmisel päeval teatas 16. armee peakorter väegrupile „Nord“, et Sõrves on 10 000 meest; väegrupp palus OKH-lt luba evakueerimiseks.

18. oktoobri õhtul andis 8. Eesti laskurkorpuse staap talle alluvatele üksustele korralduse läbimurdeks Ariste kaitseliinil Sõrve poolsaare kaelas. Saksa poole jõudude suuruseks hinnati kuni viis pataljoni jalaväge, 10 suurtüki- ja kaheksa miinipildujapatareid. 19. oktoobril pidi esimeses ešelonis ründama 249. eesti laskurdiviis kõigi laskurpolkudega soomusüksuste ja suurtükiväe toetusel ja teises ešelonis 131. laskurdiviis. Pealetung algas 19. oktoobri pärastlõunal. Õhtul läks lahingusse 131. laskurdiviis ja operatsiooni juhtimise võttis üle 109. laskurkorpuse staap. 20. oktoobril murdis Punaarmee pärast tugevat ettevalmistustuld tankide toetusel läbi Ariste kaitseliinist. 19.–20. oktoobri lahingutes kaotasid sakslased 141 meest surnute, 548 haavatute ja 171 teadmata kadunutena. Mitmes kohas tungis Punaarmee ka läbi järgmise, Ranna kaitseliini.

21. oktoobril oli Sõrve poolsaarel 10 000 Saksa sõdurit, nendest 4000 võitlusvõimelist meest, kellest omakorda 2000 olid mereväelased. 21. oktoobri varahommikul andis Punaarmee 109. laskurkorpuse staap 131. laskurdiviisile ja 249. eesti laskurdiviisile korralduse puhastada 21. oktoobri õhtuks kogu Sõrve poolsaar vaenlase vägedest. Esimeses ešelonis pidi ründama 131. laskurdiviis ja teises ešelonis 249. eesti laskurdiviis. Läbimurre ei õnnestunud.

22. oktoobril teatas 16. armee ülemjuhataja, et Sõrve tuleb veel samal ööl saata üks tugevdatud grenaderirügement ja raskesuurtükiväge. OKH andis korralduse jätkata Sõrve kaitsmist. Hitler käskis kuulutada Sõrve kindluseks ja kaitsta seda viimse meheni. 22. oktoobril oli sakslastel Sõrves 7177 meest, nendest 4620 meest lahinguüksustes, viimastest omakorda 2740 jalaväelast.

24. oktoobril jõudis Sõrve läänerannikule mereväe 2. lahinggrupp (ristlejad „Prinz Eugen“, „Admiral Scheer“, „Leipzig“, „Emden“ koos väiksemate laevadega, ülemjuhataja viitseadmiral August Thiele). Laevasuurtükid pidid kompenseerima maal puuduvad raskesuurtükid ja lennuväe toetuse. Alates 23. oktoobri õhtust jõudsid Sõrve ka 12. Luftwaffe välidiviisi üksused (23., 24. ja 25. jäägrirügement, 12. füsiljeepataljon jt).

24. oktoobril saatis 109. laskurkorpuse juhatus pealetungile 131. laskurdiviisi ja uue jõuna 64. kaardiväe laskurdiviisi. Ka nüüd ei suudetud Saksa kaitset murda ja 25. oktoobril pealetung katkestati. Punaarmee kandis tõsiseid kaotusi, eriti laevasuurtükkide tule tõttu. Saksa pool kaotas 19.–25. oktoobrini 3000 meest surnute, haavatute ja teadmata kadunutena. 26. oktoobril oli mereväelaste üksused pea olematuiks kahanenud: 531. meresuurtükiväe divisjonis oli 197, 532. meresuurtükiväe divisjonis 110, Marine-Einsatz-Abteilung Ostland’is 120 ja mereväe alarmüksustes (Gruppe Eichstädt) 240 võitlusvõimelist meest. 1. novembril palus admiral Burchardi väegrupi ülemjuhatuselt luba välja vahetada Marine-Einsatz-Abteilung Ostland. Saaremaa lahingute alguses oli selle koosseisus 10 ohvitseri, 56 allohvitseri ja 370 meest, 1. novembriks oli aga võitlusvõimelisi mehi alles veel üks ohvitser, kolm allohvitseri ja 37 sõdurit. Üksus saadeti Sõrve lõunaossa kindlustustöödele, väegrupi ülemjuhatus ei lubanud seda enam lahingusse saata, sest lahingukogemusega mehed olid vajalikud väljaõpetajatena.

16. armee ülemjuhatus kaalus 23. ja 218. diviisi riismete väljavahetamist 83. jalaväediviisi vastu ja lisaks veel ühe diviisi poolsaarele viimist. Sõrve saatmiseks määrati 389. jalaväediviisi 545. grenaderirügement ja 202. ründesuurtükkide brigaad. Kavandati ka vasturünnakut „Herbstnebel“ kaotatud positsioonide tagasivallutamiseks. Vägede ja laskemoona nappuse tõttu ka teistes väegrupi rindelõikudes ning halbade ilmastikuolude pärast, mis takistasid lisaüksuste juurdevedu, tühistati rünnakukava. 545. grenaderirügementi Sõrve ei saadetud, poolsaarele jäeti vaid kümme 202. brigaadi ründesuurtükki, ülejäänud viidi Kuramaale tagasi. 26. oktoobril jõudsid Ventspilsist Sõrve 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni neli patareid, mille meeskondadesse kuulusid ka mobiliseeritud eesti lennuväeabiteenistuse poisid (1927. aastakäigust), kes polnud veel vannetki andnud, nad vannutati Sõrves.

Leningradi rinde juhatus otsustas pealetungid ajutiselt katkestada, et koondada jõude, suurtükke ja laskemoona, mille kohalevedu raskendas tormine meri. Rinde staabiülem Markian Popov sai selleks loa Kõrgemalt Ülemjuhatajalt Stalinilt, ehkki viimane rõhutas Sõrve kiire vallutamise tähtsust. 4. novembri 1944. a direktiivis analüüsis 8. armee peakorter senise ebaedu põhjusi. Süüdistati allüksuste ja väekoondiste ülemaid ebaefektiivse ja eesmärgipäratu juhtimise pärast, halba lahingulist väljaõpet, vaenlase kehva tundmist ning liigset lobisemist raadio ja telefoni teel, mis vastasele sõjaplaanid paljastas. Alluvatele väekoondistele anti uued ülesanded. 109. laskurkorpuse esimeses ešelonis pidid ründama 109. ja 131. laskurdiviis ning teises ešelonis 64. kaardiväe laskurdiviis. Vajaduse korral tuli armee reservist kaasata 249. Eesti laskurdiviis. 109. laskurdiviisi toetuseks määrati 45. ja 806. tanki- ning 952. liikursuurtükkide polk, 131. laskurdiviisi toetuseks 27. tanki- ja 1198. liikursuurtükkide polk.

12. Luftwaffe välidiviis viidi 8.–12. novembrini Kuramaale tagasi. Kogu väegrupp oli kandnud sügislahingutes Eestis, Lätis ja Leedus, takistades Punaarmee edasitungi Ida-Preisimaale, suuri kaotusi: septembris oli langenuid, haavatuid ja teadmata kadunuid 52 993, tagasi saadi 18 128 meest laatsarettidest ja hospidalidest ning 17 735 meest täiendusena. Oktoobris olid vastavad arvud 25 200, 5872 ja 19 279.

Tsiviilelanikkonna evakueerimine Sõrvest

Tsiviilelanikkonna evakueerimine Sõrvest tõusis päevakorda seoses Hitleri käsuga kaitsta poolsaart viimse meheni. 23. oktoobril 1944, palus 16. armee staabiülem kindralstaabi kolonel vabahärra Rudolf von Gersdorff jätta tsiviilelanikud saarele kauemaks, sest nad on hädavajalikud kaitsepositsioonide ehitamiseks ja teede korrashoiuks. Tsiviilelanike evakueerimine algas 27. oktoobril, kui Ventspilsi viidi esimesed 250 inimest, ja lõppes 18. novembril. Kokku viidi Sõrvest ära umbes 2500 inimest, kes Kuramaalt saadeti Saksamaa põgenikelaagreisse. Enamik Saksamaale evakueeritud Sõrve elanikke pöördus pärast sõda Eestisse tagasi. 1945. a novembri lõpuks oli Saaremaal tagasi 1520 inimest ja inimeste tagasitulek jätkus.

Sõjategevuse lõpp Eesti territooriumil – Sõrve poolsaare vallutamine

18. novembril 1944 alustas Punaarmee Lõu kaitseliinilt, kus rinne oli seisnud alates 23. oktoobrist, uut pealetungi. Pealetungi alustas 109. laskurkorpus. 21. novembriks olid korpuse alluvuses lahingus 109. ja 131. laskurdiviis ning 249. eesti laskurdiviis. 64. kaardiväe laskurdiviis oli poolsaare keskel reservis. Admiral Burchardi teatas 18. novembril, et on alustanud laevaruumi organiseerimist Sõrve evakueerimiseks. Kuid 19. novembri hommikul kanti väegrupi sõjapäevikusse Hitleri korraldus jätkata Sõrve kaitsmist. Evakueerida lubati vaid haavatuid.

19. novembril alustas Punaarmee pealetungi ka 18. armee lõigus Kuramaal. Sõrve varustamist ja haavatute äravedu takistas mere jäätumine, lennuväe kasutamist kütusepuudus. Kütust jätkus 11 lennuki kaheks lahingulennuks päevas.

19. novembri pärastlõunal andis väegrupi peakorter kindralleitnant Schirmerile korralduse taganeda Mõntu ja Sääre sadamatesse, moodustada seal sillapead ja evakueerida kõik, mida pole otseselt sõdimiseks tarvis. Oodati Hitleri korraldust Sõrve mahajätmiseks. Evakueerimise julgestamiseks saadeti Sõrve uusi väeosi. 20. novembri varahommikul oli merel 81. jalaväediviisi 189. grenaderirügemendi II pataljon, mille maabumine ei õnnestunud tugeva lainetuse tõttu. Pataljon suunati Ventspilsi tagasi ja paigutati suurematele laevadele.

21. novembril varahommikul õnnestus Sõrve toimetada 189. rügemendi II pataljon ja 215. jalaväediviisi 435. grenaderirügemendi üks pataljon. Punaarmee vallutas Mõntu sadama. 21. novembril ei olnud evakueerimine võimalik halbade ilmastikuolude tõttu, ka evakueerimiskorraldust polnud antud.

18.–21. novembrini 1944 kaotas Saksa pool Sõrves umbes 3000 meest, neist 1187 haavatutena. Evakueerida tuli 13 liikursuurtükki, 25 kerget ja seitse rasket välihaubitsat, neli rasket trofeevälihaubitsat, kaks rasket välisuurtükki (152 mm), üks 21 cm kahur ja 37 000 mürsku koos laengutega.

Alates 23. novembrist juhtis Sõrve evakueerimist kindralmajor Carl Henke. Evakueerimine toimus kindralmajor Carl Henkele alluvatel ja mereväe 9. julgestusdiviisi ujuvvahenditel. 23. novembri keskööni sujus kõik plaanipäraselt, 3000 meest ja seitse liikursuurtükki pandi laevadele. Ilma halvenemise tõttu määras kindral Schirmer laadimise lõpptähtajaks kell 01.59 24. novembri hommikul. Kell 04.00 jõudsid esimesed evakueeritud Ventspilsi. 09.20 teatati laadimise lõpetamisest, laevadel oli 700 haavatut, 4000 meest, kuud liikursuurtükki, 10 veoautot ja 10 õhutõrjesuurtükki. Kokku evakueeriti 23.–24. novembril Sõrvest 7087 meest, 758 haavatut, 169 sõjavangi, tsiviilisikut ja vabatahtlikku (viimaste hulgas ka lennuväe abiteenistuse poisid). Saksa sõjaväelaste seas oli 12 ohvitseri, 604 allohvitseri ja mereväelased. Väegrupi „Nord“ sõjapäevik, admiral Burchardi sõjapäevik ja viimase juurde kuuluvad laevade liikumise nimekirjad esitavad kõik veidi erinevaid andmeid ning ei ole selge, mis on erinevuse põhjuseks. Kuid suurusjärk on kõigil ühesugune, siin kasutatakse admiral Burchardi sõjapäeviku andmeid.

Aruandes Leningradi rinde sõjanõukogule teatas 8. armee peakorter Sõrve operatsiooni tulemustest 18.–24. novembrini 1944: vastane kaotas tapetute ja haavatutena ligi 7000 meest, vangi võeti 500 meest. Purustati 40 suurtükki, 50 miinipildujat, 14 tanki ja soomustransportööri; sõjasaagiks saadi 80 suurtükki, 75 miinipildujat, 12 sõidu- ja 77 veoautot, neli tanki ja liikursuurtükki, seitse suurtükiveokit jms. Mis puudutab Saksa poole kaotusi elavjõus, siis suurendas 8. armee peakorter oma aruandes neid tunduvalt. Samuti oli hävitatud tankide ja liikursuurtükkide arv ettekandes sama suur, kui neid poolsaarel üldse oli.

Lisalugemist:

Ajapaik – Johannes Mildebrathi pildid Tallinna sõjapurustustest (37 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=20775

Ajapaik – Sõjapurustused Tallinnas (161 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=20179

Ajapaik – Sõjapurustused Tallinnas (147 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=553

Ajapaik – Pommitatud Tallinn Rahvusarhiivi kogust (58 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=25

Narva ja Sinimäed 1944

1. veebruaril 1944 jõudsid rannikul pealetungiva Punaarmee 2. löögiarmee üksused Narva jõeni. 2.-3. veebruaril tungiti üle jõe kolmes kohas – Kudruküla piirkonnas, Narva-Jõesuus ja Narvast edelas Ust-Zerdjanka ja Vääska piirkonnas. Põhjapoolsed sillapead likvideeriti kiiresti, kuid Narvast edelas laiendas Punaarmee sissetungi ja moodustus Auvere platsdarm e Krivasoo kott. Juba 6. veebruaril jõudis Punaarmee 25 km laiuse rindega Auvere jaama juures Narva-Tallinna raudteeni, kuid seal rünnak takerdus.

Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maakitsusel oli Saksamaa seisukohalt esmajärguline tähtsus. Oli karta, et kui rinne seal laguneb ja Punaarmee hõivab Põhja-Eesti, üritab seni Saksamaa poolel sõdinud Soome teha Nõukogude Liiduga separaatrahu ja sõjast välja astuda. Väga oluline oli saksa armeele ka Eesti tehastes toodetud põlevkiviõli.

1944 Narva

11. veebruari hommikul alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel. 12. veebruaril tungisid 11. laskurdiviisi väeosad üle jõe ning moodustasid Riigiküla ja Siivertsi vahel uue sillapea.14. veebruari varahommikul maandus Meriküla juures vene merejalaväe dessant – 517 võitlejat, sealhulgas 6 naisradisti ja 2 naissanitari major Stepan Maslovi juhatusel. Dessandi peaülesandeks oli jõuda Narva-Tallinna maanteeni ja ühineda seal lõuna poolt pealetungiva 2. löögiarmee väeosadega. Dessant ebaõnnestus ja ei jõudnud maandumispaigast kuigi kaugele. 83 dessantlast uppus (sealhulgas kõik naisradistid), maalejõudnuist langes valdav osa lahingus. Vaid kümmekond dessantlast vangistati ja teist niipalju jõudis läbi 10 km kaugusel olnud rindejoone omadeni. Punarmee dessantüksuse liikmed tapsid Merekülas ühe naise koos aastase pojaga.

Narva jõe läänekaldale püsima jäänud sillapeade likvideerimiseks rakendas Saksa pool 20. Eesti SS-diviisi üksusi. 21. veebruariks suutsid nad Narva jõeni välja murdes eraldada Riigi sillapea Siivertsist. 24. veebruaril vallutas 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi II pataljon Waffen-Hauptsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapea, 29. veebruaril alustati Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist. Läänest ründasid sillapead 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi mõlemad pataljonid ja 45. rügemendi I pataljon. Rünnakut juhtis 45. rügemendi ülem Paul Vent. Lõunast, Narva suunalt, ründas sillapead 24. SS-rügement „Denmark“. Samal ajal ründas Punaarmee aktiivselt Saksa vägede sillapead Ivangorodi ümber ja sidus ülejäänud III SS-soomuskorpuse üksused. 5. märtsil jõuti mõlemal pool Vepsküla Narva jõeni, Siivertsi juures jäi Punaarmee sillapea püsima. 7. märtsil lõpetasid 20. Eesti SS-diviisi pataljonid Punaarmee Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamise. Nende lahingute käigus teenis oma autasud: lisaks olemasolevale II klassi Raudristile ka I klassi Raudristi ning Raudristi Rüütliristi, 46. rügemendi 1. kompanii rühmaülem SS-Unterscharführer Harald Nugiseks. 11. märtsi hommikul ründas Punaarmee 20. Eesti SS-diviisi lõigus Siivertsist Vepskülani. Õhtuks rünnak tõrjuti. Viimane Punaarmee suurem rünnak III SS-soomuskorpuse positsioonide vastu toimus 16. ja 17. märtsil 1944. Pärast selle tõrjumist jätkus positsioonisõda.

6.–7. märtsi ööl pommitas Punaarmee suurtüki- ja lennuvägi (rohkem kui 100 pommitajat) Narvat. Linn purustati täielikult. Järgmisel ööl heitis Punaarmee lennuvägi Narvale ning Mereküla ja Sillamäe piirkonnas asuvatele objektidele veel umbes 3000 pommi.

1. märtsil 1944 algas 59. armee rünnak Saksa Narva grupeeringu äralõikamiseks. See oli suunatud üle tänapäevase Sinimäe aleviku Mummassaare rannikule. 59. armee rünnakut toetas 2. löögiarmee rünnak Narvale ning Narva jõe läänekaldale, et siduda sealseid Saksa-Eesti väeosi. Punaarmee pealetung Vaivara-Auvere positsioonide läbimurdmiseks lõunasuunalt kestsid 59. armee poolt vahetpidamata kuni 8. aprillini. Auvere tugiala lääne- ja idakõrva tagasitõrjumiseks alustasid Saksa väed 26. märtsil vastupealetungi. „Kõrvad“, rindest väljaulatuvad eendid, ohustasid Tallinn-Narva raudteed ja neid saanuks kasutada tugialadena mereni tungimiseks ning Narva jõel olevate väekoondiste sissepiiramiseks. Operatsiooni tulemusena purustati kuus Punaarmee laskurdiviisi. Lahingutes juhtis Saksa soomusvägesid „tankikrahv“ oberst Hyazinth von Strachwitz. 19. aprillil jätkas Saksa XXXXIII armeekorpus rünnakut Auvere tugiala lääneküljel, kuid ilma suurema eduta. 23. aprillil lõpetati XXXXIII armeekorpuse pealetung väeosade kurnatuse, vastase tugeva vastupanu, kehva ilma, teedelagunemise ja üksuste langenud võitlusvõime tõttu. Maist juulini peeti Narva rindel positsioonisõda.

Veebruari keskpaigast aprilli lõpuni sõdis Narva ja Auvere lahingutes 502. rasketankide pataljoni koosseisus „Tiiger“ tanki komandör saksa kuulsaim tankiäss Otto Carius

24. juuli hommikul alustasid Punaarmee 2. löögiarmee ja 8. armee Narva rindel suurt pealetungi. Pärast kolmetunnist ettevalmistavat suurtükituld alustas jalavägi Auvere tugialal pealetungi 2–3 diviisiga tankibrigaadi toetusel. Rünnakuid tõrjuti. Saksa väejuhatus andis sama päeva õhtul korralduse evakueerida Narva sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale. Korraldus täideti kella kolmeks 25. juuli varahommikul ja Narva sild lasti õhku. 25. juuli hommikul alustas Punaarmee pealetungi Narva jõel Narvast põhjas 20. Eesti SS-diviisi lõigus, ületades kahe diviisi üksustega neljas kohas jõe. Rünnaku raskuspunkt oli 46. rügemendi rindelõigus, mis purustati. Punaarmee moodustas jõe läänekaldal sillapead ja jätkas nendelt pealetungi. III SS-soomuskorpuse üksused alustasid taganemist Sinimägedesse.

26. juuli hommikuks taandus III SS-soomuskorpus: 20. Eesti SS-diviis, „Nordlandi“ diviis ja „Nederlandi“ 49. rügement Tannenbergi liinile Vaivara Sinimägedes. „Nederlandi“ 48. rügement sattus piiramisrõngasse ja purustati. Sinimägedes asus „Nederland“ positsioonidele vasakul ja „Nordland“ paremal tiival. Saksa pool tõi vägedele täiendust. 27. juuli õhtuks vallutas Punaarmee Lastekodumäe, katsed mägi 28. juulil tagasi vallutada ebaõnnestusid. Põrguhauamägi (Grenaderimägi) vallutati Punaarmee poolt 29. juulil kuid saksa vägede vasturünnak paiskas vastase tagasi. Kõigil järgnevatel päevadel kuni 10. augustini jätkas Punaarmee läbimurdekatseid Tannebergi liinist. Septembri keskpaigani valitses rindelõigus suhteline vaikus. 16. septembril käivitus Saksa vägede Eestist väljaviimise plaan „Aster“ ning saksa üksused jätsid Tannebergi liini maha.

Lahingute käigus surma ja haava saanute ning teadmata kadunute kohta on aegade jooksul avaldatud erinevaid arve. Mõlema poole arhiiviandmetele toetudes jõudsid Artjom Astafjev, Andrus Kütt, Reigo Rosenthal ajakirjas Tuna (2015/4) artiklis Vastaspoolte inimkaotustest Narva rindel 1944. aasta 24. juulist kuni 7. augustini (Narva ja Sinimägede lahingud) järeldusele, et lahingu käigus hukkunud ja teadmata kadunud punaarmeelaste arv 7700–7800 inimest, koos haavatute ja haigestunutega kaotati aga umbes 35 000 meest. Saksa poole kogukaotused olid dokumentide järgi umbes 10 100 inimest, neist umbes 1500 surnut ja 2000 teadmata kadunut (nende hulgas võis olla ka desertööre).

Purustatud tehnika koguarvusid ei ole õnnestunud tuvastada. Aerofotodelt on näha hulgaliselt purustatud tanke ja muid soomusmasinaid, sama kinnitavad lahingutejärgsed pärimusallikad. Armeegrupp „Narva“ lahingpäevikud konstanteerivad enam kui 150 Punaarmee soomusmasina hävitamist, kuid tuleb arvestada, et tõenäoliselt üsna paljud neist olid pärast remonti taas rivis.

1944 Sinimäed

Lisalugemist:

Mart Laar. Sinimäed 1944, Tallinn 2006

Ajapaik – Sõjapurustused Narvas (344 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=457

Ajapaik – Norra Riigiarhiivist 1944. a pilte Narva rindelt (45 fotot)
ajapaik.ee/?album=27149

Lõuna-Eesti 1944

Aivar Kass, täiendused Meelis Kivi ja Ain Tähiste

1944. aasta augusti alguses algas Punaarmee sissetung Lõuna-Eestisse. 2. löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist. 67. armee tungis edasi Võru suunas, 1. löögiarmee aga Rõuge suunas. 11. augustil vallutas 67. armee koosseisu kuuluv 116. laskurkorpus Petseri. 13. augustil vallutas Punaarmee Võru. Punaarmee pealetungisuunal Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Tartu operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus 4,3 korda rohkem sõdureid, 14,8 korda rohkem suurtükke ja 4,1 korda rohkem soomusmasinaid kui sakslastel. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.

Saksa väed asusid liinil „Walk“ Väikese Emajõe – Koiva jõe joonel kaitsepositsioonile. Kuni Riiani oli rajatud lisaks kaitseliinid Cesise, Sigulda ja Riia all. Eelpositsioon asus Puka – Sangaste – Karula – Varstu – Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid punased lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes sakslasi, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi sakslased Sangastesse tagasi.

Võitlused sakslaste eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil sakslased tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe – Koiva jõe joonele. Punaarmee katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.

Väike Emajõe – Koiva jõe joonele oli rajatud kaitseliin „Walk“. Selle põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Iigaste mõisani Väike Emajõe vasakkaldal. Liin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit. Peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist hästi arendatud ühenduskäikude süsteemiga. Kaitseliini ehitamist alustati juuni algul, rakendati vene sõjavange, vene naistest sundrakendatud tsiviilelanikkonda ja poola naisi, kes olid palgatöölised. Kaitse eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega, ka kaitse sügavuses oli mitmesuguseid tõkkeid. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti 26. augusti keskpäeval), kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning hõlmas vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.

Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni septembri keskpaigani toimus kaitseliinil „Walk“ mitmeid tulevahetusi ja kokkupõrkeid. Punaarmee tungis 30-kilomeetrisel lõigul peale kahe armee: 67. armee ja 1. löögiarmee jõududega, kummaski kolm laskurkorpust ühtekokku 18 diviisiga. Nende vastas oli 4 diviisi saksa vägesid: alates Pikasillalt Valga suunas ja Koikküla – Koiva all Läti territooriumini 12. Luftwaffe välidiviis, 30., 21.ja 31. Wehrmachti diviis ja reservis 61. diviis. Lisaks Eesti Omakaitse Valgamaa ja Pärnumaa pataljonid, kellel puudus aga igasugune raskerelvastus ja tuletoetusjõud ning vormiriietus. Relvastuseks olid trofeed, eraldusmärgiks käeside tsiviilriietusel.

14. septembril kell 9 algas Punaarmee suurtükiväe ja lennuväe ettevalmistav tulelöök, mis kestis üle tunni. Selle massiivsusest annab ettekujutuse välja tulistatud lahingmoona kogus: kokku 69 raudteevaguni täit + ligikaudu 9000 lennukipommi. Seejärel asusid 67. armee ja 1. löögiarmee forsseerima jõge kogu rinde ulatuses. Kahe armee liitekohta olid koondatud armeede põhijõud, kelle lähim pealetungisuund oli Tõrva. Tulega toetas neid suurtükivägi, ründelennuvägi ja tankid. Esimeses ešelonis ründas 12 diviisi. Paremal tiiva väed liikusid ööpäeva jooksul edasi kuni viis kilomeetrit, tõrjudes vasturünnakuid. Läbimurde kesklõigus suudeti hõivata saksa kaitseliini esimesed kaks positsiooni. 67. armee tervikuna oma päevaülesannet täita ei suutnud. 1. löögiarmee edu oli veelgi väiksem. Armee esimese ešeloni viis diviisi ületasid küll jõe, kuid ei suutnud vallutada isegi sakslaste esimesi positsioone. Punaarmee korpuste rünnaküksused olid rivistatud kahes ešelonis. Korpuse reservis, teises ešelonis, asus tavaliselt ühe diviisi suurune üksus. Suurtükituli oli ühtlaselt jaotatud kogu ründelõigule, seetõttu ei saavutatud küllaldast tuletihedust. Venelased tunnistavad, et suurt kasu ettevalmistav suurtükitulelöök ei andnud. Sakslaste tõkketuli oli tugev ja seetõttu ei suutnud venelased hõivatud platsdarmide rajoonis üle jõe luua piisava arvu ülepääse. Ettenähtud üheksast sillast tehti õigeks ajaks valmis ainult kaks 16 tonnise kandejõuga pontoonsilda ja kaks 60-tonnist. Viis tundi pärast rünnaku algust oli üle jõe toimetatud ainult üks liikursuurtükkide polk. Kuna venelastel rasketehnika ja suurtükiväe toomine jõe läänekaldale oli raskendatud, siis aeglustus ka jalaväe edasiliikumine. 256st vahetult jalaväge toetavast tankist ja liikursuurtükist suudeti üle viia ainult 71 masinat.

Väike-Emajõel kaitses olnud saksa XXVIII armeekorpuse lahinguid sellel perioodil iseloomustas Saksa sõjaajaloolane Werner Haupt järgmiselt:

„14. septembril puhkesid lõuna pool Võrtsjärve Valga ruumis kõige ägedamad võitlused, mida 28. armeekorpus sel kuul läbi tegi. Korpus pidi suures ülekaalus oleva vaenlase vastu rinnet hoidma, et 2. arrneekorpus saaks taanduda Lätirnaale. 13 vaenlase diviisi tormasid kujuteldamatu jõuga Valga suunas. Meie väed pidid end tihedais metsades siilisarnaselt kokku tõmbama ja igas suunas läbimurdva vastase vastu tõkke looma. Laiaulatuslikes metsalahingutes kandsid Saksa üksused väga suuri kaotusi. Kõikjal muutus kogenud ohvitseride väljalangemine märgatavaks. Väed ei saanud päeval ega öösel rahu. Päeval olid grenaderid, sapöörid, side- ja varustusmehed võitluses, öösel marssisid nad kindlustuspositsioonide tagalas, ehitasid telefoniliine, sõitsid veoautol või soomusmasinal läbi muda ja räsitud metsa; arstid olid 24 tundi jalul“.

15. septembri hommikuks suudeti ehitada sillad rasketehnika üleveoks. Pealetungivad vene armeed laiendasid jõe läänekalda platsdarmi kuni 22 kilomeetrini piki rinnet. 67. armee teostas sellel päeval kaks pealetungi, kuid erilist edu ei suudetud saavutada. Rohkem oldi hädas saksa vägede vasturünnakute tõrjumisega. 1. löögiarmee jätkas lahinguid sakslaste esimesel kaitsepositsioonil, kuid edu ei saavutatud, tõrjuti sakslaste vasturünnakuid ja peeti luurelahinguid. Kahel esimesel päeval olid 3. Balti rinde üksused suutnud küll jõe ületada aga edu ei saavutatud. 3. Balti rinde juhtkond hindas kujunenud olukorda ja järeldas, et saksa üksuste tugevad vasturünnakud tulenevad reservüksuste kaasamisest lahingutegevusse. Võeti vastu otsus oma vägede tegevuse forsseerirniseks.

16. septembri keskpäeval, pärast tunniajalist tulelööki, asusid rünnakule rinde kõigi laskurkorpuste teised ešelonid ja päeva lõpuks suudeti vallutada sakslaste teine kaitseliin. 67. armee väeosad suutsid ületada Õhne jõe ja lõid saksa üksused välja Rulli alevikust ning ületasid Tõrva-Valga maantee. Ägedamad lahingud käisid Rulli, Keskküla, Lusti ja Kolga piirkonnas, kus sakslane teostas vasturünnakuid kahe pataljoni suuruste jõududega, mida toetasid ründesuurtükid. Osa vene vägesid suudeti sakslaste poolt lüüa tagasi Õhne jõe idakaldale. Aktiivselt tegutses sellel päeval ka saksa lennuvägi. 1. löögiarmee grupeeris oma väed 16. septembriks ümber. Paremale tiivale, kahe armee liitekohta, toodi juurde kaks reservis asunud laskurdiviisi. Hommikul sooritatud pealetung edu ei toonud. Päeval alanud teine pealetung oli 14. laskurkorpusele mõnevõrra edukam. 12. laskurkorpusest liikus edasi ainult üks diviis, kolm diviisi jätkasid võitlust esialgsetel positsioonidel. Lätis asuvad 54. armee põhiväed suutsid lüüa kiilu saksa kaitsesse, mistõttu saksa 18. armee juhatus ei saanud koondada täiendavaid reserve Valga ja Tõrva suunale 1. ja 67 armee üksuste vastu. Neljandaks pealetungipäevaks jõudsid 3. Balti rinde väed sakslaste kaitsepositsioonini Õhne jõe läänekaldal ja asuti Valgast põhja poole jäävatesse metsamassiividesse. Kolme päevaga suutsid rinde peagrupeeringu väed edasi liikuda ainult 7-11 kilomeetrit 25 kilomeetri laiusel läbimurdelõigul.

17. septembril ületasid 67. armee väeosad mitmest kohast Õhne jõe ja jõudsid Tõrva lähistele. Venelased grupeerisid väed ümber, mitmed eesliinil raskeid kaotusi kandnud diviisid vahetati välja. 1. löögiarmee koondas peamise jõu Valga haaramiseks põhjast. Armee liikus päevas . edasi edela suunas kuni kaheksa kilomeetrit. 14. kaardiväe laskurkorpuse diviisi eelväed jõudsid Läti piiridele. Samas 119. laskurkorpuse diviisid edu ei saavutanud, peeti luurelahinguid endistel positsioonidel.

18. septembril alustasid 67. armee ja 1. löögiarmee rünnakuid Valga ja Tõrva hõivamiseks. 67. armee hommikune pealetung takerdus ja uus pealetungikatse võeti ette keskpäevaL Suudeti laiendada platsdarme Õhne jõe läänekaldal, põhja pool Tõrvat, ja liiguti edasi 1–4,5 kilomeetrit. Lõuna pool Tõrvat oli läbimurdelõik Õhne jõel kuni 6 kilomeetri laiune, kuid edasi suudeti liikuda ainult 0,5–3,5 kilomeetrit. Päeva jooksul peeti lahinguid Tõrvast põhja ja ida pool asuvate maastikupunktide pärast. Ägedad lahingud toimusid veel ida pool Õhne jõge. 1. löögiarmee väeosad alustasid hommikul kell 7 pealetungi ja jõudsid Valgast 10 kilomeetri kaugusele. Hõivati Valga-Rujiena kitsarööpmeline raudteelõik. 14. kaardiväelaskurkorpus tungis lahingutega edasi Valgas loode pool, forsseeris Pedeli jõe ja jõudis välja Läti piirile. 12. kaardiväelaskurkorpuse üksused tungisid põhjast Valga suunas mööda Tõrva-Valga maanteed. 119. laskurkorpus üksused, kes olid pealetungi algusest kõik neli päeva püsinud oma esialgsetel positsioonidel, alustasid nüüd ida suunast pealetungi ja jõudsid Valga raudteejaamast kahe kilomeetri kaugusele. Tõrva ja Valga olid nüüd haaratud lõunast ja põhjast ning seetõttu olid saksa väed sunnitud 19. septembri öösel linnadest taanduma. 19. septembril hõivas 1. löögiarmee Valga kolme diviisi suuruste jõududega põhjast, idast ja kagust. 67. armee üksused hõivasid Tõrva.

19. septembri seisuga jõudsid Punaarmee 54. ja 1. löögiarmee Eesti territooriumilt välja. Eesti lõunapiirkondades sõdisid veel rinde paremal tiival asuvad 67. armee väeosad, kes jätkasid lahinguid lääne ja põhja pool Tõrvat. Päevaga laiendasid armee väeosad oma platsdarmi Õhne jõe vasakul kaldal 20 kilomeetrini ja tungiti edasi 3–6 kilomeetrit.

20. septembril algas rindejoonel saksa vägede parema tiiva üksuste taandumine ning vene üksused alustasid nende jälitamist. Vene 67. armee vasak tiib liikus edasi 5–7 kilomeetrit, jõudes välja Läti territooriumile. Rindelõigu keskel ja paremal tiival, vaatamata mitmetele rünnakukatsetele, edu ei saavutatud.

21.–23. septembril löödi lahinguid Taagepera ja Ala ümbruses. Liiguti edasi mõned kilomeetrid rinde vasaku tiivaga ja keskosaga. Üle Õhne jõe suutis tungida ka armee paremal tiival asuv 112. laskurkorpus. Karksi-Nuia hõivati Punaarmee poolt 23.septembril.

24. septembriks jõudis 67. armee tervenisti Läti territooriumile. Rindejoon oli liikunud Eestist välja ja lahingud jätkusid juba Läti territooriumil.

Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et 3. Balti rinde väed ei saavutanud Väike Emajõel kolmel esimesel päeval erilist edu. Saksa kaitseliini ei purustatud, vaid „näriti“ sellest aeglaselt läbi, liikudes päevas edasi maksimaalselt 2-3 kilomeetrit. Nõukogude allikad on kirjeldanud antud lahingutes oma vägede ebaedu sageli väga lühidalt ja kuivalt: edu ei saavutatud; jätkati võitlust esialgsetel positsioonidel; tõrjuti edukalt vasturünnakuid jne. Punaarmee isikkooseisu kaotused lahingute 10 päeva jooksul olid suured. Nii visa vastupanu kaitseliinil „Walk“ oli tingitud sakslaste operatiivgrupi „Narva“ väljaviimise vajadusest Põhja-Eestist, plaanist „Aster“: saksa vägede järkjärguline tagasitõmbumine Eestist uutele kaitseliinidele Lätis, mis oleks lühendanud tunduvalt rindejoont ja võimaldanud kaitset tugevdada. Narva juurest taanduvate vägede vasak tiib pidi jõudma läbi Jõhvi Rakverre, kust ühe osa taandumistee kulges Tapa, Paide ja Türi kaudu Pärnu. See tee oli ette nähtud motoriseeritud ja rakendites väeosadele. Teine osa operatiivgrupi jõududest pidi pärast Rakveret liikuma Väike-Maarja, Kiltsi, Koigi ja Võhma kaudu Viljandisse. Kolmanda, peamiselt eriotstarbelise 300. jalaväediviisi jõudude liikumistee oli ette nähtud piki Peipsi kallast kuni Mustveeni ning sealt Jõgeva ja Põltsamaa kaudu Viljandisse. Kuna seda teed võis kasutada ka Tartu juurest taanduv operatiivgrupi „Narva“ koosseisu kuuluv 2. armeekorpus, siis oli paralleelseks liikumiseks Tudulinna, Avinurme, Rakke ja sealt edelasse. Tee Rakverest Tallinna, Haapsalu ja Virtsu suunas jäeti vooridele. Plaan „Aster“ järgi pidid peajõud taanduma läbi Lääne-Eesti positsioonide s.o läbi Viljandi ja Pärnu. Väiksema osa jõudude evakueerimine toimuma Tallinna ja teiste sadamate kaudu. Oli arvestatud, et seitsmendaks päevaks peavad olema väed uutel positsioonidel ja ühinenud 18. armee vasaku tiivaga. Ainult pärast seda, kui operatiivgrupi „Narva“ väed on jõudnud 18. armee selja taha, võis viimane hakata taanduma. Igal juhul tuli taandumistee lahti hoida Riia lahe rannikul Riia ja Kuramaa suunas, samuti tuli hoida enda käes mandri sadamaid. Operatsiooni „Aster“ elluviimist segas mõnevõrra Punaarmee pealetungi algus Tartu all 17.septembril, kuid kokkuvõttes vägede Eesti territooriumilt väljatõmbamise plaan sakslastel õnnestus.

Teine maailmasõda ja Saaremaa

Refereeritud Meelis Maripuu. Koguteos Saaremaa. Tallinn 2007. lk 305-344.
Täiendanud Ain Tähiste

1941. aasta lahingud

22. juuni koidu ajal 1941 jõudis Teine maailmasõda lennukiga Saaremaale kohale. Saksamaa oli samal ööl alustanud rünnakut oma senise liitlase Nõukogude Liidu vastu. Saaremaale rajatud Nõukogude rannakaitse, lennu- ning mereväebaasid hakkasid tõsiselt häirima Saksamaa laevastiku liikumist Läänemere idaosas ning pääsu Liivi lahte. Juba esimesel rünnakuhommikul asus Saksa lennuvägi pommitama Sõrves asuvaid Nõukogude rannakaitsepatareisid. Esialgu pommitati eelmise ilmasõja ajast sakslastele tuttavat, hilisema Nõukogude kindrali Ungermani poolt projekteeritud rannakaitsepatarei aset. Targu oli Nõukogude sõjavägi uutele patareidele valinud uued kohad. Järgnevates lahingutes kuulsust kogunud kapten Aleksandr Moissejevitš Stebeli juhitud Nõukogude 180 mm rannakaitse patarei nr 315 jäi vanadest kindlustustest paar kilomeetrit eemale.

22. juuni hommikuks olid sakslased mineerinud ka Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse väinad. Irbe väina sulgesid miinitõkked „Eisenach” ja „Erfurt”, Soela väina miinitõke „Coburg”. Hiiumaa ja Vormsi vahelisse Hari kurku oli paigutatud miinitõke „Gotha”, Soome lahe sulges „Apolda” ja Tallinnast loodes oli „Corbetha”. Saaremaast läänes valvasid Saksa allveelaevad U-144, U-145, U-149.Sel kombel püüti lõksu püüda Liivi lahes ja Muhu väinades olevaid Nõukogude laevu ning takistada sisenemist ja väljumist Soome lahest. Sakslaste peamine eesmärk oli takistada Nõukogude sõjalaevade rünnakuid oma Soome ning Põhja-Rootsi vahet sõitvate kauba- ning varustuslaevade vastu. Päästmaks oma laevu viis Nõukogude pool Suures väinas ja Väinameres läbi silmapaistva operatsiooni- ristleja Kirov pukseerimise.

27. juunil lahkus Balti laevastik ka Daugavgriva baasist Daugava suudmes. Riia langemine kiirelt edasiliikuvate saksa vägede kätte oli vaid päevade küsimus jalaevastik ei tahtnudLiivi lahele lõksu jääda.

Kell 18 läksid teele ristleja Kirov ja hävitajad Stoiki, Silnõi, Serditõi, Grozjaštši ning Engels nelja torpeedokaatri saatel. Kell 1 öösel, algaval 28. juunil, heitis Kirov ankrud Viire kurgus Virtsu ja Viirelaiu vahel.

Muhu väin oli kohati liiga madal vene ristlejate läbisõiduks. Aga läbi Irbe väina avamerele ei lubanud laevastikujuhataja Tributs oma ainsat lahingukorras ristlejat viia ja nii ei olnud valikut. Kirov pidi läbi Muhu väina pääsema ja selleks tehti mitmeid ettevalmistusi. Kõigepealt traaliti läbi Esimese maailmasõja aegne faarvaater. Seda tegid hüdrograafialaevad Lood ja Val. Neist esimene oli Eesti Vabadussõja veteran ja kogu esimese iseseisvuse aegne meremärkide hooldaja Eesti vetes.

Traalimine näitas, et vaid ühes kohas tuleb 200 m pikkuselt põhja süvendada, siis jääks faarvaatri sügavuseks igal pool vähemalt 7 m. Kirovi süvis oli suurem, kuid talt võeti Viire kurgus pargastele ja tankereile üle 1000 tonni laskemoona, masuuti ja katlavett ning ta süvis vähenes sellest 55 cm võrra. Seda oli ikkagi vähe ja ristleja süvise vähendamiseks pumbati osa masuuti vööri, et ahter veest rohkem välja kerkiks. Kirovi rool ulatus 1,1 m ja sõukruvid 1,3 m allapoole kiilu.

Samaaegselt käis faarvaatri madala osa süvendamine. 29. juuni õhtuks olid kõik need tööd tehtud. Kirov läks oma käiguga Kessulaiu juurde ja võeti seal kahe puksiirilaeva vahele. Läti jäämurdja Lacplesis ja puksiir Mednis vedasid ristleja järgneva 13 tunni jooksul läbi Väinamere. Viiel korral sõitis Kirov madalikele, kuid iga kord saadi ta sealt lahti ja 30. juuni hommikul kell 10 oli ta vabas vees Hari kurgu põhjasuudmes. Edasi sõitis ristleja juba oma käiguga. 1. juulil sõitis ta koos hävitajate Grozjaštši, Smetlivõi ja Stoikiga Tallinna; ristlejat kaitsesid teel traalerid T-207, T-209 ja T-216 ning MO-kaatrid.

Kirovi eel ja järel tulid läbi Muhu väina ka hulk teisi laevu. Neist osal (Vtoraja pjatiletka, Imanta, Skauts, Skrunda) tuli Virtsu ja Pärnu sadamais hulk kaupa teistele laevadele ümber laadida, et süvist vähendada. Tükk tegemist oli ka suure süvisega jäämurdja Krišjanis Valdemars väinadest läbiviimisega, kuid 1. juulil jõudis seegi Soome lahte, kus võttis kursi Leningradile.

Laevaliiklus merel hakkas kohe nõudma ka ohvreid. 29. juunil uppus Soela väinas pommitabamusest aurik Marta. 19. juulil uputasid Saksa lennukid Kuivastu reidil Nõukogude hävitaja Serditõi.

22. juulil tulistasid Saksa kaatrid Abruka juures kahureist Läti jäämurdjat Lāčplēšis. See sai vigastada ja pukseeriti Vene traaleri poolt Roomassaare sadamasse. Siin võeti talt maha Mõntu määratud torpeedolast, seejärel lasti otse kai ääres uppuda. Sama aasta sügisel tõsteti Lāčplēšis üles ja ta sõitis Saksa okupatsiooni ajal Virtsu-Kuivastu liinil.

27. juulil sõitis Irbe väinas miinile Nõukogude hävitaja Smelõi. 30. juulil pommitati Kihelkonna lahes põhja Nõukogude allveelaev S-62. 2. augustil sattus Nõukogude allveelaev S-11 Soela väinas magnetmiinile. 11. augustil sõitis Suures väinas magnetmiinile Eesti miiniveeskja Suurop. 40 mehest pääses 25. 19. augustil sõitis Kumari laiu juures magnetmiinile Eesti jäämurdja Merikaru; kogu meeskond hukkus.

29. augustil pommitati Triigi sadamas põhja Eesti aurik Helge. Laev oli Saaremaale toonud Mandri-Eestist mobiliseerituid, õnneks olid neist suurem osa – 385 meest – maale jõudnud. 23 meest jäi kadunuks.

Kuigi maismaalahingutest jäid saared esialgu puutumata, olid siin paiknevad Nõukogude sõjaväelased juba haaratud sõjategevusse. Sakslaste vastulöögid baaside pihta tabasid ka Saaremaad. Saaremaa sai Nõukogude Liidule neil päevil eriti oluliseks sõjapropaganda mõttes. Stalin pidas psühholoogiliselt ja propagandistlikult tähtsaks võimalust pommitada Berliini. Selleks formeeriti rasketest pommituslennukitest TB-7 spetsiaalne 81. lennuväediviis, kuid see nõudis aega. 30. juulil edastas sõjalaevastiku rahvakomissar admiral Nikolai Kuznetsov Balti laevastikule peakorteri korralduse Berliini pommitada. Selleks valiti välja Balti laevastiku 8. pommitajate brigaadi 1. miini-torpeedopolk, mis lendas lennukitel DB-3. Kogula lennuvälja stardirada pikendati 1200 meetrini. Ööl vastu 8. augustit saadeti Saaremaalt 13 lennukit Berliini kohale, kust ka kõik ülesande täitnuna tagasi pöördusid. Üks lennuk kukkus mõnisada meetrit enne maandumist metsa, meeskond hukkus. 8. augustil andis Stalin kaitse rahvakomissarina korralduse Berliini pommitajate premeerimiseks, ühtlasi nõudes ka 81. lennuväediviisi informeerimist sellest. Viimane pommitas Berliini ööl vastu 11. augustit, misjärel diviisiülem aga tagandati. Berliini pommitamisel ei olnud mingisugust sõjalist tähtsust. Selle propagandistlikku eesmärki tunnistasid ka NSV Liidu ametliku ajaloo kirjutajad. Seda, et Berliini pommitatakse arvatavasti Saaremaalt, taipasid õige pea ka sakslased ja vastav märge tehti 18. augustil väegrupi „Nord” sõjapäevikusse. 6. septembril pommitas Luftwaffe Kogula lennuvälja puruks.

Peagi oli oodata ka otseste lahingute kandumist saartele. Saksa maaväed olid Eesti piiri ületanud juba 7. juulil. Augusti lõpuks oli Mandri-Eesti sakslaste kontrolli all. Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas.

Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit.

Juuli alguses oli Eestis alanud kutsealuste võtmine Punaarmeesse. Sellele järgnes kuu teisest poolest alates vanemate aastakäikude teenistusse kutsumine maakondades, mis olid veel Punaarmee võimu all. Saaremaal mobiliseeriti garnisoni ülema juhise alusel antud maakonna sõjakomissariaadi 30. juuli 1941. aasta käskkirjaga nr 30 1.–3. augustini 1907.–1922. aastakäigu sõjaväekohuslased. Kokku saadi 2935 meest.

Saaremaal jagati mobiliseeritavad juba valdades kahte gruppi. Osa mehi saadeti mandrile, kohale jäetud aga saadeti täienduseks kohalikule hävituspataljonile. Umbes 300 mobiliseeritud mehest formeeriti eraldi pataljon. Üksus viidi peatselt Hiiumaale ja sealt saadeti septembris üks rood Vormsi lahingutesse, kus peaaegu kõik mehed sakslaste poole üle jooksid. Tallinna evakueerimisel 1941. aasta augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut Saaremaale, kellega liideti ka Saaremaal mobiliseerituid ning rakendati samas ilma väljaõppe ja relvastuseta kindlustustöödel.

„Barbarossa” plaani järgi kuulus Lääne-Eesti saarte vallutamine Saksa väegrupi „Nord” olulisimate ülesannete hulka. Selleks koostati väegrupi peakorteris kaks plaani: „Beowulf I” ja „Beowulf II”. Esimene plaan nägi ette Saaremaa vallutamist laias laastus sarnaselt Esimese maailmasõja aegse plaaniga „Albion”: saata dessant Saaremaale läänest. 1917. aasta oktoobris oli Saksa 8. armee meredessandi maandanud Saaremaa põhjarannikul Tagalahes. Seekord planeeriti Kuramaalt Ventspilsi lähedalt lähtuv dessant maandada Kuressaare ja Salme vahelisse rannalõiku. Tugevdatud rügemendi suurune väekoondis pidanuks Saaremaa vallutama.

Esimese maailmasõja kogemusi arvestas ka Punaarmee: Lääne-Eesti saartel asusid suured väekoondised. Alates 1939. aastast olid Nõukogude väed esmajärjekorras välja ehitanud rannakaitse suurtükipositsioone Saare- ja Hiiumaa lääne ja põhjarannikul.

Rannapatareid Saaremaal, 1941.aasta suvi

  • Sõrve 4 x 180 mm
  • Ninase 4 x 180 mm
  • Kübassaare 4 x 130 mm
  • Undva 4 x 130 mm
  • Kõruse 4 x 130 mm
  • Abruka 3x 130 mm, hiljem 1 x 130 mm
  • Võiküla 3 x 100mm
  • Pulli 4 x 100 mm
  • Ruhve (Kõiguste) 3×130 mm
  • Rahuste (Lindmetsa) 1 x 130 mm

Pammana patareis oli algselt 4 100mm suurtükki. Allikates on nende laialipaigutamises lahknevusi: on andmeid, et 2 toru paigutati Triigi ninale või Pulli pangale Taaliku sadama lähedusse. Teine allikas kinnitab 4 x 100 mm patarei olemasolu Pulli pangal.

Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure.

Lisaks paiknes Lääne- ja Kesk-Eestis 16. laskurdiviis peaülesandega tõrjuda saartelt lähtuv võimalik rünnak. Ninase patarei asukoha olid kinniajamata kaablikraavi tõttu avastanud juba ka Saksa õhuluure.

Väegrupi „Nord” ülemjuhatus pidas seetõttu plaani „Beowulf I” rakendamist võimatuks ning otsustas plaani „Beowulf II” kasuks, mis nägi ette dessandi üle Suure väina Muhusse ja sealt edasi Saaremaale tungimise. Muhu rannik ning Saaremaa idakallas olid rünnaku tagasilöömiseks märksa halvemini ette valmistatud. Oli küll alustatud 130 mm patarei ehitamist Kübassaare poolsaarele ja kergemate kindlustuste rajamist Muhu idarannikule vastu Suurt väina, kuid need tööd olid lõpetamata. Olukorras selguse saamiseks viskasid sakslased septembri alguses Luulupe sohu kaks langevarjurit. Samast kandist pärit Eimar Rosenfeld ja tema mandrimehest kaaslane Oskar Lutter (Luther) olid Soomes ettevalmistuse saanud eesti luurerühma „Erna” liikmed, kes saadeti Saaremaale koguma andmeid eelkõige Muhus ja Saaremaa idaosas olevate kaitserajatiste kohta. Sugulaste ja tuttavate abil infot ka hangiti ning edastati see raadio teel Saksa vägedele. Andmeid Punaarmee kaitserajatiste kohta saadi ka kaheksa Saaremaalt mobiliseeritud mehe käest, kes olid jõudnud Staraja Russa all juba sakslaste poole üle joosta ning valmistusid osalema dessandis üle Suure väina.

Väegrupi „Nord” ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele kindral Walter Kuntze juhtimisel, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis. Korpus soovis saarte vallutamiseks oma alluvusse ka „Erna” rühma baasil formeeritud eesti pataljoni (ülem ülemleitnant Kurt Reinhardt). Korpuse staap planeeris „Erna” ülesandeks Suure- ja Väike-Pakri saarte ning Osmussaare vabastamise. „Erna” osales Lääne-Eesti saarte vallutamisel 217. jalaväediviisi koosseisus. 4. septembril vallutas 61. jalaväediviis Virtsu poolsaare. Soomest toodi operatsiooni toetuseks 72 kaluripaati.

Laevastiku roll saarte vallutamisel oli väike: Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel paiknesid kaugelaskesuurtükkide hästikindlustatud patareid, samuti oli meri tugevasti mineeritud ja Saksa väejuhatus ei soovinud oma suuri laevu ohtu seada. Pealegi oli Balti laevastik selleks ajaks oma suuremad laevad juba Soome lahe idasoppi viinud. Saksa laevastiku üksused Läänemere idaosas – väekoondis „Erprobungsverband Ostsee”, ülem mereväekapten Friedrich Rieve – allusid mereväe juhatajale Riias kontradmiral Franz Claassenile, Marine-Befehlshaber „C”. „Eprobungsverband Ostsee” käsutuses oli saarte hõivamise toetuseks sadakond väiksemat alust. Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt (Marine-Befehlshaber D, hilisem Marine-Befehlshaber „Ostland”) osales mõnekümne alusega.

Suuremad Lääne-Eesti saarte vallutamisel osalenud sõjalaevad kuulusid hoopis Soome mereväele. Kaks rannakaitse soomuslaeva, Ilmarinen ja Väinämöinen, kuulusid pettemanöövri „Nordwind” koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele Hiiumaa läänetipus. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad Emden ja Leipzig Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas ristleja Köln Ristna patareid Hiiumaal.

Suure väina forsseerimise põhiraskus lasus korpuse staabile allutatud 904., 905. ja 906. ründepaatide üksusel 220 ründepaadiga. Ründepaadid olid maaväe koosseisus, sest olid ette nähtud jõgede ületamiseks. Ka Suure väina ületamine kavandati suure jõe forsseerimise eeskujul. XXXXII armeekorpusest oli Muhu vallutamise peajõuks määratud kindralleitnant Siegfrid Haenicke juhitav 61. jalaväediviis.

Muhusse saadetava dessandi eelduseks oli Kessulaiu vallutamine. 10. septembri hommikul kell 5.15 saatis sakslaste 161. luurepataljon vanemleitnant Finkensteini juhtimisel dessandi Kessule. Ainsa eestlasena tegi selle dessandi kaasa vabatahtlik Otto Peters. Kessulaid hõivati vastupanuta ja päeva jooksul toodi sinna 21 cm suurtükipatarei, mis võis tule all hoida kogu Muhu idarannikut.

Suurema dessandi korraldamiseks nappis sakslastel aga väina ületamiseks sobivaid paate. Juba juulis 1941 hakati Soome mereväe juurde sakslaste palvel komplekteerima mootorpaadirühma, mis sai selle komandöri, vanemleitnant Ilmari Virkki järgi nimeks Virkki üksus (Osasto Virkki). Üksuse baaslaevaks eraldati vana rannasõidu reisiaurik Porkkala. Algselt peeti silmas Soome lahes asuvate Eesti saarte hõivamist. Soomlaste kõrval kuulus üksusesse ka üks eestlane, „Erna” rühmast pärit radist Johan Eilau. Operatiivselt oli Virkki üksus Saksa sõjaväeluure Abwehri esindaja korvetikapten Alexander Cellariuse alluvuses. Vanemleitnant Virkki ise sai haavata 9. septembri öösel dessantüksuste toimetamisel Vormsile ja rohkem siinsetes lahingutes ei osalenud.

Saarte vallutamisega kaasnesid Nõukogude vägede eksitamiseks ulatuslikud pettemanöövrid merel. Ulatuslikumad olid „Südwind” Liivi lahest Saaremaa lõunaranniku suunas ja hiljem „Westwind” Saaremaa läänerannikule. Suurim ja ohvriterohkeim oli „Nordwind”, mille käigus Soome sõjalaevad imiteerisid dessanti Soome lahest Hiiumaa suunas. Operatsioonis osalesid kaks rannakaitse soomuslaeva, Ilmarinen ja Väinamöinen, jäälõhkujad Jääkarhu ja Tarmo, üks miinilaev ning hulk väiksemaid laevu. Manöövri käigus sattus Soome mereväe lipulaev Ilmarinen miinile ja uppus. Hukkus 271 soome meremeest, 132 pääses. Pääsenute hulgas olid Soome laevastiku juhataja kommodoor Rahola, rannakaitselaevastiku juhataja ja Ilmarise komandör kapten Göransson. Õnnetu pettemanöövri tegelik eesmärk jäi aga hoopis saavutamata, Nõukogude pool lihtsalt ei märganud seda.

Muhu kaitseks oli moodustatud lahinguüksus polkovnik Nikolai Kljutšnikovi juhtimisel, kellel oli soomlaste vastu peetud Talvesõjast diviisikomandöri kogemus. Admiral Tributsi andmeil moodustasid selle üksuse kaks 79. polgu laskurpataljoni ja kaks ehitusvägede roodu, kuulipildujarood, mereväelasterood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja 100 mm rannapatarei (suurim kaliiber Muhus). Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest. Tugevat kaitseabi võimaldas neile Kübassaare 130 mm statsionaarne patarei.

14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement ooberst Walther Melzeri juhtimisel 180 ründepaadil kahe lainena Virtsust dessandi Muhu saarele Kuivastust põhja poole ning Tusti küla alla moodustati sillapea. Osa paate eksis Virtsust välja sõites hommikuhämaruses kursilt, jõudis tagasi Virtsu alla ja asus ekslikult tulistama oma mehi. Kompasse ei saanud rohke raua tõttu kasutada. Õhtupoolikul järgnes 162. jalaväerügement. Dessandi maandamine ei toimunud enam ootamatusena, ilmselt olid eelnevate päevade ettevalmistused Nõukogude poolele siiski arusaadavad.

Samaaegselt väljus Matsalu lahe äärest Saastnast teine, väiksem dessantüksus, mille ülesandeks oli maabuda Muhu põhjarannikul Nõmmküla – Kallaste piirkonnas ning desorienteerida Nõukogude kaitsetegevust. Võimaluse korral tuli tungida edasi lõunasse Kuivastu poolt taganevate Punaarmee üksuste seljataha. Dessantüksuse (Sondergruppe Cellarius) põhijõu moodustasid sakslaste 161. luurepataljon ning eestlastest moodustatud „Erna” pataljon. Et tegu oli eelkõige luureüksustega, juhtis ettevõtmist Abwehri esindaja Eestis korvetikapten Cellarius. Dessandi Muhusse toimetamiseks oli Matsalu lahte toodud soomlaste Virkki paadiüksus. Cellariuse juhitava paadikaravaniga liitus sõjandusnõuniku sildi all ka Tallinnas asuv mereväe juhataja kontradmiral Theodor Burchardt, aasta lõpust Läänemere idaosa laevastiku komandör.

14. septembri öösel kell 2.15 startis Saastnast 10 Saksa ründepaati, 20 Eesti ja 12 Soome mootorpaati kokku umbes 390 mehega. Soome paatide ahtris lehvisid Soome lipud. Paadid olid jagatud kolme rühma. Üht rühma juhtis Mustjala vallast pärit ja Eesti mereväe vormis leitnant Leopold Loodus. Dessandi tegid kaasa ka Kuressaare Ühisgümnaasiumi klassivennad, mereväe nooremleitnandid Evald Ordlik ja „Erna” vabatahtlik Paul Jalakas. Nõmmküla piirkonnas rannale lähenedes kohati ootamatult tugevat tuld miinipildujaist, kuulipildujaist, püssidest ja tagasiteel ka suurtükkidest. Dessandi teine laine maandati alates kella 14.30 Nõmmkülast nii ida kui lääne pool. Esimestena alustasid Muhu põhjarannikult edasitungi 161. luurepataljoni sakslased, liikudes mööda Liivale suunduvat teed. Sakslastega oli taas kaasas ka juba Kessulaiul käinud vabatahtlik Otto Peters. Petersi sõnul osales luureüksuste dessandis ka kaheksa saarlast, kes olid punaväkke mobiliseerituina sealt Staraja Russa all üle tulnud. Need mehed pakkusid sakslastele erilist huvi, kuna olid pärit Saaremaa erinevaist paigust. Mehed olid jutustanud, et Saksa staabis küsitleti neid seinasuuruse kaardi ees üksikasjalikult punaväe kaitserajatiste kohta, mida Saaremaale enne sõja algust ehitati. Nimepidi mäletas Peters neist vaid endist meremeest Männit, kes oli Muhu-Liival haavata saanud. Nende kaheksa saarlasega oli sakslastel kokkulepe, et mehed teevad kaasa Muhu ja Saaremaa vallutamise ning lähevad seejärel koju. Järgmisel päeval kohatud Külasemast lõuna pool kadastikus ülestõstetud kätega punaväelasi. Nähes meeste Soome sõjaväevormi, küsinud üks kohkunud vang, kas tal lõigatakse kõrvad ja nina ära. Pataljoni komandör major Hindpere ütelnud seepeale, et kõrvade ja nina lõikamiseks peab esitama kirjaliku palve ja minema sellega pataljoni arsti juurde. Selgus, et küsija oli Leningradi kunstiüliõpilane. Nii oli küsimus ehk põhjustatud Soome Talvesõjaaegsetest hirmulugudest Nõukogude Liidus.

Dessandipäeva hommikul toimus punaarmeelaste segadusse ajamiseks ka pettemanööver „Südwind”, mille käigus imiteeriti rünnakut Saaremaa lõunarannikul Kõiguste lahe piirkonnas. Samal päeval toimus erikomando „Benesch” dessant Kübassaare poolsaarele eesmärgiga hävitada seal paiknev kauglaskesuurtükkide patarei. Merelt lähenev dessant löödi Nõukogude vägede poolt tagasi. Osa dessandist maandati purilennukitel, kuid nende maandumine ebaõnnestus ja satuti valesse kohta. Nõukogude tagalasse tule alla jäänud üksusel õnnestus järgmisel päeval kummipaatidel saarelt lahkuda.

Öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse polkovnik Kljutšnikovile täienduseks tugevdatud laskurpataljon, kuid sakslaste edasiliikumist see ei peatanud. 16. septembri hommikuks oli Muhu vallutatud.

16. septembri hommikul algas rünnak Muhust Saaremaale. 151. jalaväerügemendi II pataljoni üksused ületasid leitnant Mertinsi ja Brossoki juhtimisel suuremate takistusteta Väikese väina tammi. Leitnant Mertins sai ettevõtmise eest autasuks Saksa risti kullas. Ainult tammi Saaremaa-poolses otsas avas tule üks kuulipildujapesa, mis aga alistus. Sealt edasi hõivati omaalgatuslikult Orissaare, kus vastupanu ei kohatud. Sama päeva hommikul pataljoniülemaks saanud kapten Pankow ei jõudnud oma vastsete alluvate tegevusega sammu pidada ja oli kaotanud ülevaate nende tegevusest. Väikese väina eduka ületamise eest sai Raudristi Rüütliristi siiski kapten Pankow.

Pärast Väikese väina kiiret ületamist Saksa üksuste poolt Punaarmee kaitse lagunes ning algas kiire taganemine. Kohapealt mobiliseeritud mehed hakkasid lahingusse saatmisel järk-järgult võimaluse korral Nõukogude üksustest lahkuma ning andsid end sakslastele vangi. Osal õnnestus kohalike elanike käest endale erariided hankida ning märkamatult rindest läbi imbuda. Sakslaste tagalas olles seati sammud kodu poole. Teedele olid juba seatud formeeritava Omakaitse patrullid, kes pidid Punaarmeest tulijad kinni pidama. Iseäranis raske oli märkamatu koju pääsemine muhulastel, sest ka Väina tamm oli Omakaitse valve all. Koju pöörduvatele omakandi meestele vaadati siiski läbi sõrmede ja lasti nad rahus minna.

Kaugele Saksa tagalasse äralõigatud saarele jäänud punaarmeelaste võitlusvaim hakkas lagunema, kaotus muutus ilmseks. Päev enne Kuressaarde jõudmist avastas Saksa 151. jalaväerügemendi II pataljoni komandör üksuse ees luurekäigul olles põõsastest Nõukogude tanki, mis otsustati kahjutuks teha. Tankis oli aga kaks meest, kes tahtsid end vangi anda ning olid omadest mahajäämiseks lavastanud mootoririkke. Et pataljoni komandöril polnud aega vange konvoeerima jääda, lepiti kokku, et mehed panevad tanki uuesti sõidukorda ja sõidavad ise Saksa tagalasse end vangi andma. Nii asi ka toimus.

20. septembri pärastlõunal lendas Saksa lennuk üle Kuressaare ja teatas: õhutõrjet ei ole, inimesed lehvitavad, lehvivad Eesti lipud. 21. septembri ennelõunal Kuressaare vallutati. Punaarmee 3. üksik jalaväebrigaad kindlustus Sõrve poolsaarel. Sõrve vallutati 61. jalaväediviisi 162. ja 151. jalaväerügemendi rünnakuga maad mööda, sest meredessandiks oli rand liiga kivine ja dessantaluseid hoiti Hiiumaa vallutamise jaoks. Kümmekond päeva kestsid rasked lahingud Sõrves. Lahingute ajal pandi taganevate punaväelaste poolt Torgu lähedal Iide külas toime massimõrv: kuklalaskudega tapeti 16 saarlast ja neli Saksa sõjavangi. Türju kalapunkti juhatajal õnnestus aga mahalaskmisest pääseda eluga, kuul läbistas ainult mehe mütsi ning tal õnnestus august põgeneda.

3. oktoobril hakkasid punaarmeelased end vangi andma. Nende lennuvägi lendas ära Leningradi suunas. 5. oktoobril varises Sõrve kaitse kokku. Ööl vastu 6. oktoobrit langes Sõrve kaitse juht polkovnik P. Gavrilov . Omade juurde Hiiumaale põgenes neljal torpeedokaatril ainult 102 punaarmeelast, teiste seas Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Mitusada Punaarmee sõdurit ja ohvitseri otsustasid pigem põgeneda üle mere Rootsi ja interneeriti seal sõja lõpuni. Üle 500 mehe põgenes üle Irbe väina Kuramaale ja vangistati seal.

Saksa XXXXII armeekorpusele allunud üksused kaotasid saarte vallutamisel surnutena 18 ja haavatutena 47 ohvitseri; alamväelasi sai surma 455, haavata 1441 ja teadmata kadunuks jäi 92 . Vormsil võeti vangi 317, Muhus ja Saaremaal (ilma Sõrveta) 3542 meest. Sõrve poolsaarel võeti 8481 sõjavangi; 7. oktoobril võttis laevastik vangi veel 150 meest, Kuramaal võeti kinni umbes 500 üle Irbe väina sinna põgenenud meest.

Saaremaa vallutamise lõpul oktoobris langes sakslaste kätte Sõrves punaarmeelastest sõjavangide hulgas ka ligikaudu 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast, nn Eesti pataljoni liiget, kes hiljem vabastati. Juba 13. oktoobril jõudsid Tallinna tagasi 300 Tallinnast, Harjumaalt ja Läänemaalt mobiliseeritud meest, kes olid augusti lõpus aurikul Helga viidud Saaremaale kindlustustöödele. Kohalike elanike abiga oli peidetud end metsa ja sobival hetkel mindi Saksa poolele üle. Saaremaa langemise järel olid nad koondatud Kuressaarde, sealt edasi Kuivastu ja Virtsu kaudu Valga sõjavangide laagrisse, kust nad saadeti oma kodukohtadesse. Raskemini läks neil eestlastel, kes sattusid Sõrve lahingutesse, seal hukkus 40–50 meest. Mobiliseerituist olid relvad antud ainult saarlastele, kuid needki laskemoonata. See ettevaatus ei olnud asjata. Pärast laskemoona jagamist tuli Punaarmeel oma „usaldust” kahetseda, sest saarlased kadusid koos püsside ja laskemoonaga metsa. 4. oktoobril asusid laskemoona saanud saarlased kohati võimu üle võtma ning vangistasid osa punaarmeelasi, jäädes oma vangidega aga ise Punaarmee piiramisrõngasse. Neid ümbritsevad punaarmeelased olid aga omakorda juba sakslaste piiramisrõngas. 5. oktoobril lahingute lõppedes anti sakslastele üle 483 Nõukogude sõjavangi.

Leitnant Brossok on vestluses autoriga 2002. aastal meenutanud Saaremaal Sõrves vangilangenud eestlasi: „Vangid marssisid pikkades kolonnides (Sõrvest) põhja poole. Kõige ees üks kolonn venelasi, siis eestlased, kes kandsid kolonni peas sini-must-valget lippu, mida saatis lõõtspillimängija.“

Uus võim

Esialgu jäi Saaremaa Saksa sõjaväevõimude kontrolli alla. Saartele paigutati 207. julgestusdiviisi 94. julgestusrügemendi üksused. Rügemendi staabiülem ooberst, hiljem kindralmajor Walter Mylo oli ühtlasi Saarte komandant. Saarele saabus ka Saksa Einsatzkommando 1a osakomando, mille baasil asus tööle Saksa Julgeolekupolitsei ja SD väliosakond SS Hauptscharführer Remde juhtimisel. Saksa tsiviilvõim esialgu Eestisse ei jõudnud. Sõjaväevõimude volitusel alustas aga kohe tegevust Hjalmar Mäe juhitud Eesti Omavalitsus. Selle kohapealsete esindajatena määrati ametisse maavanem ja linnapea.

14. oktoobril 1941 deklareeris sisedirektor Oskar Angelus omapoolse määrusega enne 21. juunit 1940 Eestis kehtinud seaduste ja määruste jõusolekut. Samas jäid püsima kõik Nõukogude võimu perioodil rajatud õigussuhted. Kehtima jäi Eesti Vabariigi aegne territoriaalne jaotus, hakkasid tegutsema kohtud. Legaliseeriti ka kohalike omavalitsuste tegevus, mis olid kokkuleppel sõjaväevõimudega tegutsenud okupatsiooni esimestest päevadest saadik. Siiski ei taastatud sõja oludes kohalike omavalitsuste esinduskogusid – volikogusid – ning kohalike omavalitsuste funktsioonid pandi linnapeadele, maa- ja vallavanematele.

Uue maavanemana asus esmalt tegevusse varasem Kuressare jaoskonna loomaarst Aleksander Koov, 1942. veebruaris Arnold Paas Kuressaare linnapeana määrati ametisse varasem linnanõunik Vladimir Kallas, Oskar Sepp kandis esialgu abilinnapea kohuseid.

5. detsembril 1941 anti Eesti territoorium üle Saksa tsiviilvalitsuse kontrolli alla ning ametisse asusid Saksa tsiviilametnikud. Eestimaa kindralkomissariks määrati ametisse Karl-Siegmund Litzmann. Kindralkomissariaadi koosseisus moodustati seitse piirkonnakomissariaati. Saare ja Lääne maakond moodustasid koos Kuressaare piirkonnakomissariaadi. Piirkonnakomissariks määrati Holsteinist pärit maanõunik Heino Schröder. Haapsalus asus piirkonnakomissari büroo. Piirkonnakomissarile alluvas aparaadis oli Kuressaares vaid paar sakslast, mis ei võimaldanud tal eriti sekkuda kahe maakonna administeerimisse. Erinevate valdkondade kureerimiseks määrati ametisse Saksa sonderführerid, kes pidid jälgima Saksa riigi huvidest juhindumist.

Okupatsioonivõimu repressioonid Saaremaal

Rahva hulgas olid levinud kahtlused, et Nõukogude okupatsioonivõimud on vähemalt osa arreteerituid koha peal hukanud. Kohe algasid otsingud Punaarmee ja NKVD käes olnud lossihoovis, kust leitigi punase terrori ohvrite ühishauad. Rahva masendus oli suur. Saksa Einsatzkommando ja salavälipolitsei polnuks võimeline leidma saarele jäänud ja end varjavaid Nõukogude aasta aktiivseid tegelasi. Kohalikele elanikele olid nad aga nägupidigi tuttavad. Vastloodud Omakaitse korraldas valve teedel ning järgnevate kuude jooksul toimusid tihedalt haarangud, et tabada Nõukogude aktiviste. Selle käigus tuli ette ka omakohtu juhtumeid. Pöide valla Omakaitse liikmed Ervin Kald ja Voldemar Kaldvee vahistasid 1941. aasta oktoobris EK(b)P Saaremaa Komitee II sekretäri Aleksander Kuuli ema Melanie. Koos Omakaitse liikmete Mihkel Nõu ja Eduard Ansperega asusid nad teda Pöidelt Orissaarde Omakaitse staapi viima. Teel viidi aga naine metsavahele ja lasti omavoliliselt maha. Kald ja Kaldvee mõisteti 1950. aastal surma.

1942. aasta kevadeks tabati ja hukati kõik kohale jäänud aktivistid, välja arvatud Vassili Riis. Aleksander Mui tabati Pöide kandis juba 21. oktoobril 1941 ja lasti vastupanu osutamisel maha samas talu lakas. Saaremaa Täitevkomitee esimees Johan Ellam ning partei maakonnakomitee II sekretär ja hävituspataljoni komissar Aleksander Kuul varjasid end metsa kaevatud koopas, nagu partei oligi käskinud. Kohalik talumees avastas nad 1942. aasta mais ning mehed said Omakaitse poolt korraldatud haarangu käigus surma. Riisil õnnestus end vaatamata pidevatele otsingutele varjata Valjala valla Kiriku küla Mäe vabadikukohas kuni Saaremaa taasokupeerimiseni Nõukogude vägede poolt. Perenaine Marie Peet oli üksik usklik inimene, kes oli nõustunud Riisi enda juures varjama. 1942. aasta veebruaris tabati Kaarma kandis Saaremaa miilitsaülem ja küüditamise läbiviija Johannes Mets. Ta sai tulevahetuses politsei ning omakaitselastega surmavalt haavata. Nõukogude-aegne Kuressaare linnapea Hermann Sannik läks samuti põranda alla, aga uuris vahendajate kaudu Kuressaare Omakaitse ülemalt Villem Raidilt, kas oleks võimalik end legaliseerida. Raid soovitanud kindlasti end ise üles anda, sest ta tabatakse niigi. Sannik läkski ise politseisse, kuid temagi hukati 1941. aasta detsembris Loode tammikus.

1941. aasta sügisel pärast Nõukogude võimu langemist võtsid arreteerimised vastuseks punaterrorile Saaremaal massilise ilme. Ainuüksi esimese kuuga arreteeriti poliitilistel põhjustel ilmselt üle 600 inimese. Detsembri keskpaigaks ulatus Julgeolekupolitsei ja SD poolt arreteeritute arv juba 813 inimeseni, neist 193 olid juba maha lastud . Ligikaudu viiendik arreteerituist vabastati pärast ülekuulamisi karistuseta.

Kui üldiselt püüdsid mõlemad okupatsioonivõimud oma hukkamisi toimetada vaikselt ja varjatult, siis üks sedasorti ettevõtmine kuulutati elanike hoiatamiseks suisa avalikult välja. 14. novembri õhtul oli Kuressaares kallale tungitud ühele Saksa sõdurile. Vastuseks sellele teatas Saarte komandant Mylo 15. novembril avalikult, et kõik Kuressaares olevad poliitvangid loetakse pantvangideks ning karistuseks lasti maha kümme pantvangi. Vassili Riisi arvates oli algselt tegu hoopis sakslaste provokatsiooniga.

Kui palju saarlasi hukati Saksa okupatsiooni ajal kokku, ei ole täpselt teada. Osa Saaremaalt pärit inimesi hukati ka Tallinnas või mujal. Nimeliselt kindlaks tehtud Saaremaaga seotud ohvrite arv on eri andmeil kuni 400.

Omakaitse Saaremaal

Saaremaa Omakaitse (Saarte Omakaitse) juhatajaks määrati Saksa sõjajõudude poolt kaptenmajor Karl Sääsk ning formeerimine algas 4. septembril Pärnus juba enne Punaarmee väljatõrjumist Saaremaalt. Saaremaale sõideti 17. septembril, kuid rindetegevusest osa ei võetud. 20. septembril oldi Orissaares, kus asuti ka valdade omakaitseüksuste loomise juurde. Esimesena alustas Omakaitse tegevust Leisis. Kuressaare linn vallutati sakslaste poolt 21. septembril. Kohapeal oli juba tekkinud organiseeritud salk E. Kuutmani juhtimisel. Omakaitse organiseerimiseks Kuressaares saadeti kohale kapten Villem Raid. Raid oli teeninud Eesti piirivalve Mõisaküla kordonis ning Suvesõja algusest saati võidelnud aktiivselt oma peamiselt piirivalvuritest koosneva salgaga Punaarmee ja hävituspataljonide vastu. Pärast Pärnu langemist sakslaste kätte oli ta juhtiv tegelane Pärnu Omakaitses. Samal ajal saabus Kuressaarde Saaremaa Omakaitse juhataja Karl Sääsk.

Küüditamise, arreteerimise ja mobilisatsiooni eest metsa pagenud rühmad tegelesid peamiselt enda varjamisega. Enne maakondliku Omakaitse loomist ja Saksa sõjaväe saabumist ei toimunud mandri metsavendadega võrreldavat organiseerumist ega partisanitegevust. Selle põhjuseks peeti suurt küüditatute ja arreteeritute arvu, suuremate metsade puudumist, Nõukogude sõjaväebaasidest tingitud tihedat sõjaväelist valvet, eraldatust mandrist, vähest informeeritust toimuvast.

Siiski oli ka Kuressaares tekkinud grupp, kes valmistus otsustaval hetkel linna tähtsamaid asutusi üle võtma. Relvi ja laskemoona oli hangitud kohalikust miilitsast seal töötanud usaldusväärsete meeste kaudu. Kohalikus telefonivõrgus oli sisse seatud alaline valve ning nii saadi ka informatsiooni maakonda saadetud korraldustest. Postkontori hoone keldris asunud raadio kaudu hangiti informatsiooni välismaalt. Juuli algul oli osa grupi tegevusplaanidest punavõimudele reetmise tõttu teatavaks saanud ja miilitsas teeninud kaasosalisi päästis arreteerimisest ainult linnas alanud õhuhäire, mis võimaldas meestel põgeneda Kärla ja Lümanda metsadesse. Miilitsamajast võeti kaasa kaks püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Järgmisel ööl liitus nendega veel kaks postkontori välivalves olnud miilitsat. Peatselt saadeti hävituspataljoni meestest ja miilitsatest koosnev üksus põgenikke püüdma. Tekkinud tulevahetuses sai kaks metsavenda surma. Kaks miilitsat arreteeriti ja mõisteti surma.

Saaremaa Omakaitse osales 17. septembrist 1941 1. jaanuarini 1942 98 haarangul, läbiotsimisi korraldati 24. Nende operatsioonide käigus tabati 453 punaväelast ja 294 kohalikku kommunisti või metsas asuvate jõukude abistajat. Operatsioonide käigus sai surma kaks Omakaitse liiget. Vahi- ja valveteenistust peeti kogu Saaremaa ulatuses. Objektideks olid sõjavangilaagrid, haiglad, sõjasaagi kogumispunktid, mitmesugused sõjavarustuse ja toiduainete laod, üldtähtsad asutused (elektrijaam, käitised, post), sillad jm. Peale selle oli rannavalve ja sisemise liikumise kontroll. Otsese vahiteenistuse kõrval võttis Saaremaa Omakaitse Kuressaare sadamakapteni nõusolekul osa ka kalurite kontrollimisest, et vältida kahtlaste isikute põgenemist. Ühtlasi tehti ülesandeks seada korda purustatud telefoniliinid. Majutusküsimus lahendati, võttes staabi tarvis enda valdusse endise Saare prefektuuri hoone Kuressaares koos vanglaga, lisaks kohandati vanglaks Kuressaare lossi hoovil asuv endise veinitehase „Osilia” hoone. Formeeritavad allüksused paigutati nn Turistide kodusse Kuressaare lossi hoovil, 10. novembril 1941 asuti endisesse Kaitseliidu majja.

Omakaitse algusaja majanduslik olukord oli keeruline, kasutati Saksa sõjaväevõimud toetust – maakond oli taanduva Punaarmee poolt rüüstatud. Relvastuseks saadi 80 Vene vintpüssi ja 8000 padrunit, hiljem lisandus trofeerelvi, ka muu varustus ja raha hangiti peamiselt ise. Saksa rindeüksuste operatiivjuhatus andis Saaremaa Omakaitsele õiguse koguda sõjasaaki, ainult ülejääk tuli anda sakslastele. Trofeerelvadena saadi 6000 Vene vintpüssi, 20 poolautomaati, 20 raskekuulipildujat, 70 kergekuulipildujat, ka ilmuti värbamispunktidesse oma relvastusega. Laskemoona saadi umbes pool miljonit padrunit. Sõidu- ja veovahendeid saadi kokku 32 veoautot, 6 sõiduautot ja 10 mootorratast, neist jäeti endale ainult 5 veoautot, 3 sõiduautot ning 7 mootorratast. Bensiin (66 000 kg) ja määrdeained (9000 kg) hangiti punaväe lennuväebaasidest, ülejääk anti üle Saksa sõjaväevõimudele. Raha saadi asutustelt laenuna, millega kaeti esialgne vajadus. 28. septembriks oli laenatud 28 000 rubla, 26. septembril organiseeriti ülesaaremaaline korjandus, mis andis tulemusi nii rahas kui ka natuuras – 6000 isikut annetasid 1941. aasta vältel kokku 118 000 rubla ja toiduaineid. Et oktoobris 1941 siiski tekkisid toitlustus-raskused, võeti mitmelt vallavalitsuselt ja asutuselt laenu kokku 107 000 rubla, mis hiljem kaeti eespool mainitud korjandusel saadud summadega.

Saaremaa Omakaitse juhataja käskkirjaga moodustati septembri lõpus Saaremaal kolm ja Hiiumaal üks ringkond; viimane allus operatiivselt Saksa sõjaväevõimudele ning majanduslikult Saaremaa (Saarte) Omakaitsele, kuid tal oli oma juht. 4. novembril 1941 nimetati ringkonnad ümber piirkondadeks. 16. detsembril 1941 likvideeris Saarte komandant kindralmajor Mylo kogu senise vabatahtliku Saaremaa Omakaitse ja moodustas selle asemel neli palgalist kompaniid, mis läksid Wehrmacht’i alluvusse. 1. detsembriks oli Omakaitsel Saaremaal olnud 1637 liiget, pärast reorganiseerimist jäi järgi umbes 300. 8. jaanuaril 1942 likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis umbes sellisena ka edaspidi. Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares) pataljoni ülem leitnant B. Rätsep, II (Kihelkonnal) pataljoni ülem leitnant R. Lintsi, III (Leisi) pataljoni ülem kapten-major Alfred-Johannes Pupp. Omakaitselaste pidevaks ülesandeks oli vahiteenistuse pidamine erinevatel sõjalise tähtsusega objektidel. 1942. aasta märtsis oli näiteks Saaremaal 26 erinevat valvatavat objekti, kus korraga pidi valves olema 128 meest. Vabatahtliku Omakaitse maleva tegevus jätkus Saaremaal 1944. aasta sügiseni.

Rahva meeleolu läbi salasilma

Võimul olijaid huvitab ikka rohkem või vähem, mida rahvas tema tegemistest arvab. Okupeerivaid võime, kes tunnevad end olevat võõral maal ja rahva usalduseta, huvitab see seda enam. Kui puudub vastastikune usaldus, siis peab alamate meeleolusid jälgima salasilm ja salakõrv. Saksa okupatsiooni aegne Julgeolekupolitsei oma allüksustega maakondades oli selleks kanaliks, kust kaudu jõudis rahva hulgas räägitav võimulolijateni. Et politseitöötajad ise olid „inimesed meie hulgast”, siis ei tekkinud neil raskusi info kogumisega. Tolleaegsed politsei ilustamata ettekanded rahva meeleoludest on ehk tihti objektiivsemadki kui inimeste hilisemad meenutused, mida on mõjutanud juba järgnenud sündmused.

Esimese okupatsiooniaasta jooksul ei täitunud paljude inimeste esialgne lootus, et Saksa võimud taastavad Eesti iseseisvuse. Eriti oli seda oodatud seoses vabariigi aastapäevaga 24. veebruaril 1942. Sellises olukorras otsis kaine inimmõistus alternatiive, mis käimasoleva sõja jooksul tundusid tõenäolised. Kommunistliku riigikorra pooldajate hulgaks hindasid võimud ainult 1–2%. Kui Saksa politseivõimud mõne vahepeal arreteeritud kommunisti vanglast vabastama juhtusid, pälvis see rahva pahameele. Okupatsiooni algul arvati ligi viiendik inimesi nõus olevat Eesti liitmisega Suur-Saksamaaga selle autonoomse osana. Aastaga kahanes nende osa aga 3–5% peale. Tegelikke võimuvahekordi arvestades olnuks see 1942. aasta lõpul siiski kõige realistlikum tulevikustsenaarium. Kuressaare oli enne 1940. aastat olnud kõige baltisaksalikum linn Eestis ning ümberasumiste käigus oli valdav osa neist lahkunud. Nüüd pelgas rahvas, et baltisakslased hakkavad massiliselt tagasi pöörduma, kuid see ei olnud kooskõlas ka Saksamaa ametliku poliitikaga.

80% saarlasist arvati aga pooldavat suust-suhu levivat Suur-Soome ideed. Lootus ühineda Saksamaa ametliku liitlase Soomega tundus kindlasti ahvatlev. Esimese sõja-aasta sügisel aastaste lepingute alusel Idarindele suundunud vabatahtlikud tõid puhkusele tulles vahetuid rindeuudiseid. Enamikul neist lõppes leping 1. septembril ja mehed ei soovinud edasi sõdida, kuni pole selge, milline on Eesti seisund uues Euroopas. 1942. aasta sügisel usuti küll veel, et Saksamaa võidab Nõukogude Liidu, kuid arvati, et lõpuks võidab ikkagi Inglismaa. Saksamaa võidu saavutamiseks arvas saarerahvas vajaliku olevat sõja lõpetamise kauges Aafrikas ning prantslaste aktiivsema kaasamise Nõukogude Liidu vastu. Sõjasündmused 1942. aasta lõpus Idarindel panid rahva juba kartma Saksamaa lüüasaamist.

Suurt pahameelt tekitas rahva hulgas sõjaaegne kaubapuudus. Suurt puudust tunti suhkrust ning ilmselt ükski viis, kuidas seda vähest jagada, poleks hea olnud. Majandus- ja Transpordidirektooriumi otsus, et suhkrut antakse vastukaubana marjade eest, tõi kaasa, et nüüd ei müünud aiaomanikud enam teistele marju ja kogu suhkur läks ainult nende kätte. Sõjaaegses lihapuuduses panid okupatsioonivõimud suurt rõhku kalapüügi edendamisele ja selle eest lubati preemiaid. Saaremaal oli see eriti oluline. Kalurid nurisesid aga kõrgete maksude ja sakslaste täitmata lubaduste üle – ei makstud välja lubatud preemiaid jne. Toiduainetega kaubitsemine oli ametlikult rangelt reglementeeritud. Must turg õitses. Rahva hulgas levisid jutud, et Saksa sandarmid, kontrollides postipakkide sisu, võtavad sealjuures pakkidest ära toiduained, ning et Kuressaare postkontoris oli keegi erariides saksa sandarm ühte eesti noormeest rahva ees vastu nägu löönud. Seda laadi vahejuhtumid ainult süvendasid pettumust sakslastes. 1943. aasta kevadel tekitanud rahvas rahulolu toitlusolukorra paranemine: poodidest oli jätkuvalt võimalik osta leiba, liha, võid, sahhariini, marmelaadi, kohupiima ning meeskodanikele oli jagatud viina, kuid linnas oli puudus piimast.

1943. aasta alguses hakkas ka juba idapiirist kaugel oleval Saaremaal levima kartus, et sakslased võivad olukorra halvenedes Baltimaadest tagasi tõmbuda. Inimesed püsisid arvamusel, et sellisel korral tuleb Balti rahvastel endil astuda võitlusse Nõukogude Liiduga. Selline mõttekäik oli peamisi asjaolusid, miks ei tahetud astuda sügisel asutatud SS Eesti Leegioni.

Järjekordne iseseisvuspäeva lähenemine tekitas taas äreva olukorra – loodeti autonoomia väljakuulutamist seekordsel aastapäeval. Aga seda ei tulnud. 6. märtsil ilmus ajalehes „Meie Maa” hoopis Eesti Julgeolekupolitsei ülema major Ain-Ervin Mere teade, et varsti kuulutatakse välja sundtöömobilisatsioon. Teade võeti vastu küllalt rahulikult, sest oli kardetud sõjalist mobilisatsiooni. Meeleolude rahunemisele aitasid kaasa puhkusel viibivad rindesõdurid, kelle juttudest selgunud, et rindeolukord „polegi nii hull”. Toit ja muu hoolitsuslik külg rindel nurinat ei põhjusta, küll aga relvastus. Eesti kaitsepataljonidel olevat vaid Vene vintpüssid ja granaadid ning üksikud Maxim-kuulipildujad.

Aprillis köitis enim rahva tähelepanu Eesti Omavalitsuse Juhi Hjalmar Mäe korraldus eesti ohvitseride ja allohvitseride kohta, millega neid kohustati end registreerima Eesti Leegioni minekuks. Paljud arvasid, et sakslased viivad teiste siltide all ikkagi läbi mobilisatsiooni, ilma et nad seoksid end mingite lubadustega Eesti maa ja rahva vastu. Aprillikuu lõpus saabusid Saaremaale Velikije Luki all üle tulnud saarlased. Nende jutust selgunud, et nad olla seatud pärast ületulekut sakslaste poolt valiku ette, kas astuda vabatahtlikult Saksa sõjaväkke või minna Saksamaale Vene sõjavangide laagrisse. Alles siis, kui nad kokku saades kahe eestlasega olid saatnud vastavad kirjad Tallinnasse, vist Eesti Rahva Ühisabile, oli toit paranenud ja nad lasti lõpuks koju.

1943. aasta suvel muutis rahva meeleolu närviliseks Soome raadio eestikeelsete saadete lõppemine. Seni oli see usaldatavaks allikaks, mida usuti. Mobiliseeritute metsa põgenemist peeti rahva hulgas siiski ebamõistlikuks, isegi bolševike toetamiseks. Samal ajal Soome põgenemine arvati tingitud olevat hirmust bolševike ees. Velikije Luki alt ületulnutest astusid mitmed Saaremaal teenima tollipiirikaitsesse, kuid Tallinnast nõuti, et nad astuksid politseipataljonidesse. Neile Tallinnast järele tulnud autobussis ootasid sandarmid, kes nad valve all minema viisid. Rahvas tõmbas sel puhul paralleele Nõukogude-aegse küüditamisega.

1943. aasta lõpuks oli hakatud mehi Eesti Omavalitsuse vahendusel kaitseteenistuse sildi all Saksa sõjaväkke mobiliseerima. Mäe ja tema Omavalitsuse usaldatavus oli muutunud olematuks. 7. veebruaril 1944 reklaamiti ette professor Uluotsa raadioesinemist. Rahvas tärkas veel kord lootus, et ehk nüüd kuulutatakse välja iseseisvus või autonoomia. Oli ju Punaarmee Narva juures taas Eesti piiril ning olukord muutunud kriitiliseks. Raadiost tuli aga hoopis üleskutse mobilisatsiooniks Saksa sõjaväkke. Inimeste reageeringud olid väga erinevad, paljud olid Uluotsa sellises esinemises pettunud. Saaremaale saabus omakorda mobilisatsioonipropagandat tegema Otto Pukk, üks ilmselt mõjukamaid saarlasi tol ajal Eestis. Sellel oli ka mõningane mõju. Üle Eesti toimus aga mobilisatsioon edukamalt kui keegi lootagi julges. Läheneva Punaarmee hirmus kogunes mehi rohkem kui sakslased soovisidki.

Kogenud vaheldumisi kahte okupatsiooni, öeldi, et kommunism ja rahvussotsialism on peaaegu üks ja sama, vahe on ainult selles, et nüüd võib inimene vähemalt rahulikult kodus magada.

Lõpuheitlused

Põgenemine 1944

Alates 1944. aasta algusest oli Punaarmee Eesti piiridel ja alustas samm-sammult sissetungi. 16. septembril otsustas Saksa armee Eesti maha jätta. Eestis seisis rinne küll alles Sinimägedes ja Emajõel, kuid Riia all oli Punaarmee jõudnud juba peaaegu mereni ja oodata oli uut suurt pealetungi. Lisaks oli senine liitlane Soome kuu alguses sõjast väljunud ning oodata oli, et nad pööravad Nõukogude Liidu survel oma relvad nüüd Saksamaa vastu. Algas Saksa vägede kiirustav lahkumine, sest neid ähvardas kotti jäämine. Sel puhul oli kavas kogu siinne väegrupp evakueerida saartele. Kotti ajamist õnnestus sakslastel Eestis vältida ning 22. septembri hommikul lõppes evakueerumine Tallinna sadama kaudu meritsi Ida-Preisimaale ja Leetu. Viie päevaga lahkus sel teel laevadega Saksamaa tagalasse 70 000 inimest, neist 20 000 tsiviilisikut. Üle 16 000 Nõukogude sõjavangi, kellele kohe laevaruumi ei jätkunud, saadeti esialgu jalgsimarsil Rohuküla ja Virtsu sadamatesse, kust nad juba viidi üle väina ning evakueeriti seejärel Saaremaalt edasi Saksa tagalasse.

Paljud, kes soovisid pääseda pakku uue Nõukogude okupatsiooni eest, hoidsid siiski kõrvale Saksamaale suunduvatest laevadest. Viimased laevad lahkusid Tallinnast tühjadena. Ees kumav sõja lõpp ei meelitanud inimesi Saksamaale. Kel vähegi võimalust, otsis variante pääsemiseks Rootsi, sest ka Nõukogude Liiduga vaherahu sõlminud Soome ei maksnud enam minna. Seni olid sakslased püüdnud takistada Rootsi pagemisi, kuigi ka siin pigistati aeg-ajalt silm kinni. Nüüd, üldise taganemise segaduses, loodeti vabamalt ka Rootsi pääseda.

Sellel ajal osutus „rootslane” olemine kasulikuks. Kokkuleppel Saksa ja Rootsi välisministeeriumide vahel lubati Eestis elavatel rootslastel Nõukogude vägede lähenedes ümber asuda Rootsi. Saaremaal suuremat hulka rootslasi küll polnud, aga ruhnlastele oli tee lahti. Saarlaste mootorpurjekas Juhan tegi üheksa reisi Rootsi. Ruhnlased lahkusid 4. augustil 1944. Ametlikult rootslastena lahkunute hulgas oli vaatamata politsei kontrollile ometi ka neid, kes vajalikke sidemeid leidsid. Saarlased, kel mineku mõtted peas keerlesid, hakkasid selleks võimaluse korral valmistuma juba varakult. 1944. aastani ei olnud massilist põgenemist toimunud, läksid need, kel häda suur. Enamasti nooremad mehed, kes Saksa mundris rindele minna ei tahtnud. Kuna valve randades ja merel oli tugev, ei hakatud niisama riskima. Võimaluse korral varuti kamba peale varjulisse kohta purjepaat, parem veel ka mootor, ning oodati õiget aega.

Oskar Sepp oli üks purjeka Juhan kaasomanikest ning oli esimese Nõukogude aasta Saaremaal õnnega pooleks üle elanud. Kui Punaarmee aga uuesti Eesti piiridesse tungima hakkas, seadis ka tema koos kaaslastega paadi valmis. Sepp oli Saksa okupatsiooni alguses mõnda aega Kuressaare abilinnapea ametis ja pidas hiljem transpordifirmat. Venelaste käest sakslaste kätte läinud Juhan oli 1944. aastal lõpuks denatsionaliseeritud, kuid jäänud rendile Saksa majandusorganisatsioonile „Todt”. Sepp oli saanud isegi AS „Joh. Kahu & Ko” villa- ja saetööstuse hooldaja-juhatajaks, kuid seda Saksa võim omanikele tagasi ei andnud.

Nüüd kui purjelaev Juhan oli pandud rootslasi vedama, tekkis Sepal plaan, et prooviks ka oma naise ja nooremad pojad rootslastega koos laevale panna. Ta lootis, et saab laeva osanikuna ehk kaubale. Vanem poeg käis mobilisatsiooni alla ning tema tuli ära saata salaja. Probleem oli aga pere saamisega Tallinna kaudu Haapsallu, kust laev väljus, sest liikumine mandri ja saarte vahel toimus lubadega. Sepp oli Kuressaares siiski nii palju tuntud mees, et sai Saksa Julgeolekupolitseist loa Tallinna sõiduks, et just kui oma peret Saksamaale saata. Ta oli käinud juba Rootsi komitee esindaja Ludwig Lienhardi juures pinda sondeerimas. Viimane polnud andnud küll sõnaselget lubadust, kuid lootust oli. 6. septembril oli aeg käes ja pere Haapsalu sadamas. Nõmmelt oli kaasa tulnud veel Sepa tädipoja keelemees Johannes Aaviku pere ja ning proua Aaviku kaks sõbrannat oma peredega – kõik lootuses laeva peale saada. Lienhardi abiga sai kogu „suurpere” Saksa sandarmite vahelt läbi ja laevale. Vanem poeg Reino pidi samal ajal Saaremaa rannast salaja paadiga Rootsi poole teele asuma.

Oskar Sepp pöördus ise tagasi Saaremaale. 15. septembri õhtul oldi niikaugel, et vanem poeg Reino sai paadi peale ja Rootsi poole minema. Sakslaste valve oli juba märksa ükskõiksemaks muutunud ning läks rannas valvamise asemel meelsasti külapeale õlut jooma, kui aga kutsuti. Nii oli rannarahval rahulikum tegutseda.

22. septembril langes Tallinn Punaarmee kätte, järgmisel päeval oli juba Läänemaa nende käes. Põgenikud olid rinde ees liikunud läänerannikule ning sealt edasi saartele, otsima oma võimalust. „Saaremaa onupoeg” muutus väärtuslikuks kaubaks. Kuressaare tänavatele oli siginenud hulk võõraid, komps käes, kes käisid ringi ja otsisid kõikvõimaliku vahetuskauba eest paadikohta Rootsi poole. Kel Saaremaal peatuskoht olemas, olid siia saabunud aegsasti. Juba augusti keskpaiku olid kodusaarele jõudnud viimane Riigikogu esimees Otto Pukk ja ülikooli juuraprofessor Nikolai Kaasik. Nad olid kuulnud, et Oskar Sepal on paat olemas ja olid ka oma peredega kampa astumas. Pärast mandri langemist olid sakslased mitteametlikult Rootsi pagemise takistamisele käega löönud. Mootorpurjekas Helena läks välja Kõiguste sadamast, Elli Mustjalast, ametlikult Saksamaale, kuid merel võeti kurss Rootsile. Oskar Sepp koos Pukki ja Kaasiku perede ning muude kambalistega sõitsid Pidulasse, kust õhtu saabudes paati asusid ja kodusaarelt lahkusid.

Kõigi põgenike käsi ei käinud sel tormisel ja sõjatulisel sügisel sugugi nii hästi. Kui palju paate läks põhja Eesti ja Rootsi randade vahel, ei tea keegi täpselt. Osa neist võttis torm, teised leidsid oma lõpu Saksa või Vene kuulide läbi. Kaitstud ei olnud ka need, kes asusid Saaremaalt sakslaste kohale saadetud laevadele, et jõuda Punaarmee eest vähemalt Saksa tagalasse, Nõukogude allveelaevad ja lennukid varitsesid neid merel. Suurim õnnetus tabas neid, kes lahkusid Kuressaarest viimaste hulgas. 4. oktoobril, päev enne Punaarmee dessanti Muhust Saaremaale, lahkus Saksa laevadega veel 595 põgenikku. Pärast vahepeatust Vindavis (Ventspilsis) saadeti põgenikud kahel laeval edasi Gotenhafenisse (Gdyniasse). 7. oktoobril jõudis pärale Nautik 300 eestlasega. Teine laev Nordstern läks 6. oktoobril kell 10.15 Meemelist (Klaipedast) 50 miili läände kahe torpeedotabamuse järel paari minutiga põhja. Pardal oli olnud 310 eestlast, üldse päästeti 45 inimest. Kui palju ja kes hukkunute seas saarlased olid, ei tea.

Lahingud 1944

24. septembril 1944 vallutas Punaarmee Paldiski ja Haapsalu, õhtuks Mandri-Eestisse Saksa armee üksusi enam ei jäänud. Samal päeval oli Lihula, Kasari, Kullamaa ja Risti piirkonnas veel umbes 2000 eestlast, kes olid tegutsenud kapten Julius Made ja kontradmiral Johan Pitka juhtimisel ning lootsid mingit vastupanu osutada. Suurem osa nendest evakueerus Muhumaale ja nimetati rügemendiks „Saaremaa” (ka võitlusgrupp Made või rügement „Made”), mis koosnes kahest pataljonist. Rügemendiülem oli Julius Made, I pataljoni ülem Enn Sirvet ja II pataljoni ülem Eugen Sutt. Esialgsest plaanist tagasi vallutada Virtsu-Lihula piirkond ja seal sillapea moodustada loobuti raskerelvade puudumise tõttu. 30. septembril 1944 pandi mehed Kuressaares laevale RO-1 kui 1500 „eesti mahajäänut” ja saadeti Danzigi. Väiksem osa oli neist „pitkapoistena” Mandri-Eestisse jäänud.

Septembri alguseks oli saarte kaitse pandud 9. mere-julgestusdiviisile, mille staap eesotsas fregatikapten Adalbert von Blanciga asus Vindavis (Ventspilsis). Diviisi koosseisus oli traalereid, miiniveeskjaid, valvelaevu ja -kaatreid, suurtükipraame, allveelaevahävitajaid ja dessantlaev. Nende ülesanne olnuks sakslaste Eestisse kotti jäämise korral tagada üksuste evakueerimine saartele ja sealt edasi tagalasse.

Saarte pikemaajaline kaitsmine ei olnud esialgu päevakorral. Seda peeti vajalikuks kuni Saksa vägede ümberpaiknemise lõpuni Riia all. Punaarmee rünnakute tõrjumiseks ei olnud saartel aga mingeid üksusi. 9. septembrist oli kiirkorras alustatud 23. jalaväediviisi osade üleviimist Riiast Kuressaarde, et paigutada need üksused saarte kaitsele. Diviisiülem kindralleitnant Hans Schirmer määrati ühtlasi saarte komandandiks ning talle allutati ka kogu tsiviilvõim. 23. diviis oli lahingutes Lätis tugevalt kannatada saanud ning selle üksuste võitlusvõime oli õige kesine. Tallinna evakueerimise lõpuks oli Kuressaarde suudetud viia umbes 3700 meest, puudusid aga raskerelvad. Pärast Tallinna evakueerimise lõppu alustati 23. diviisile täienduseks äsja Tallinnast evakueerunud mereväe suurtükiüksuste Saaremaale viimist. 27. septembriks oli seal juba 1700 mereväelast, kohe pärast Punaarmee dessanti Muhusse järgnes veel 2000 mereväelast, aga suuremas osas ilma suurtükkideta (531. ja 532. mereväe suurtükipataljon). Mereväelased olid jagatud kas muude suuremate üksuste juurde või koondatud korvetikapten Kurt Schulzi juhitavasse võitlusgruppi.

Diviisiülem uute lisajõudude toomisega arvestada ei saanud ning saarte kaitseks paigutati igale saarele üks pataljon. Reservid jäid Saaremaale. Hiiumaa kaitsele jäi 23. diviisi füsiljeepataljon koos kahe suurtükipatarei ja väiksemate abijõududega. Muhumaa kaitsele määrati 68. füsiljeerügemendi staap koos juurde antud 67. rügemendi kompaniidega, väiksemate pioneeri- ja muude üksustega major Melzeri juhtimisel. Saaremaa kaitsele oli määratud 67. grenaderirügement koos juurde antud üksustega ooberst Jonas Graf zu Eulenburgi juhtimisel. Saksa väejuhatusele oli ka selge, et saarte pikemaajaliseks kaitseks sellest jõust ei piisa. Punaarmee dessanti võis oodata iga päev ning mis tahes saarele. Seetõttu olid ka olemasolevad jõud jagatud suhteliselt ühtlaselt, see tähendab igale poole vähe. Suurimaks hinnati siiski ohtu Muhu idarannikule või/ja samaaegselt Hiiumaale. Tingituna meeste nappusest ei olnud võimalik ette valmistada normaalseid kaitseliine, vaid tegu oli pigem vaatluspostidega. Reservis olevad jõud pidid olema valmis reageerima igas suunas.

Saarte kaitse võimalusi vähendas veelgi Hitler käsk käivitada operatsioon „Tanne Ost”. Soome sõjast väljaastumise järel käskis Hitler hõivata soomlastelt Soome lahes asuv Suursaar, enne kui see jõutakse venelastele üle anda. Kindralleitnant Schirmer sai korralduse eraldada selle tarvis 68. luurerügement ja 902. ning 903. rünnakpaatide kompanii, mis olid juba paigutatud Muhu saare kaitsele ja olid ühtlasi peakaitseliiniks. Suursaare operatsioon ebaõnnestus sakslastel täielikult, sest vastupidiselt loodetule osutasid soomlased vastupanu. 68. rügemendi niigi alakoosseisulised pataljonid kaotasid Suursaarel 650 meest ja rünnakpaatide pioneerid 155 meest. Schirmer võttis vastu otsuse jätta tagasi Muhusse saabunud 68. rügement ilma jalaväepataljonideta ja tagasitulnud mehed anti täienduseks vahepeal positsioonidele asunud 67. grenaderirügemendile. 18. septembril oli 23. diviisile teada antud, et Mandri-Eesti jäetakse maha ning neil tuleb jääda saari kaitsma. Saarte pikemaajalist kaitsmist ei pidanud otstarbekaks ei Saksa sõjavägede, maavägede ega mereväe ülemjuhatus, kuid Hitleril oli plaan teha saartest „Festung Estland” ehk kindlus Eesti.

Kindralleitnant Schirmeril oli algselt plaan paigutada saarte kaitsele ka juba eelmainitud Mandri-Eestist Muhusse taandunud eesti väeosade riismeid, kuid mandril toimunud kokkupõrked eestlaste ja Saksa väeosade vahel tingisid usaldamatuse ja mehed saadeti Saksamaale.

Suures meestepuuduses olev Schirmer eestlaste teenetest siiski päris ära öelda ei tahtnud. Ta tegi Saaremaa Omakaitsele ettepaneku asuda kaitsele Muhus Saksa üksuste selja taha nn teisele kaitseliinile. Saaremaa Omakaitse ülema Peeter Kangro suhtumine oli jahe. Ka läbirääkimised Omakaitse piirkondlike ülematega ei andnud tulemust. Viimased pöördusid Kangro poole, kelle soovitus oli resoluutne: „Kuna Tallinn on langenud ja Eesti Omakaitse likvideeritud, siis nüüd soovitan ma igaühel päästa ise oma nahk.” Samas andis ta loa väljastada Omakaitse laost Kuressaares paadimootorite tarvis bensiini, et need saaksid Rootsi sõita.

Sel moel ootasid sakslased Punaarmee rünnakut üsnagi lootusetus seisus. 27. septembril hõivasid Punaarmee üksused Vormsi. Luureandmete alusel oodati Virtsus dessanti Muhu saarele. Siiski hoiti vägesid laiali kogu saarte ulatuses, sest dessandioht ei varitsenud mitte ainult Muhus. Kaitseliinist kui sellisest ei saanud rääkida.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii oli koos kogu oma varandusega paisatud rahulikust rindelõigust Lätis laevaga Kuressaarde ja sealt jalgsimarsil Muhumaad kaitsma. Kapral Kurt Vetterile oli see olnud tema esimene merereis. Kompanii paigutati Muhumaa kirderannikule, võimalik et Vahtraste küla alla. Mehed paigutati külameeste küüni. Kaitseliin kujutas endast kivisesse pinnasesse kaevatud kraavi ühe kuulipildujapesaga. Ka tavalisele sõdurile oli selge, et sellise kaitsega ei saa vastu seista vastase tõsisele maabumiskatsele. 29. septembri pealelõunal sai rahulik elu kalurikülas otsa.

Punaarmeel oli Eesti saari valmis ründama kolm korpust ehk üheksa diviisi. 8. Eesti Laskurkorpus moodustas saarte vallutamise põhijõu ning kindralleitnant Lembit Pärn määrati saartele tehtava dessandi ülemaks. 27. septembril 1944 oli 249. laskurdiviis koondunud Virtsu ja 7. laskurdiviis Lihula ümbruses. Dessandi esimesse ešeloni määrati 249. laskurdiviis. Esimesena pidi Muhu saarel Kuivastus tugiala looma 925. laskurpolk. Teises ešelonis pidi väina ületama 7. laskurdiviis ja korpuseüksused. Korpusele anti 96 amfiibautot ja Balti laevastik eraldas 11 kaatrit.

29. septembril said 925. laskurpolgu I pataljoni allüksused ülesande ületada Suur väin, hõivata Kuivastu sadam ja luua Muhu saarel tugipunkt. Dessandid maandati õhtu jooksul saare kirdenurgast kuni lõunarannani Suurlaiu juures. Suure väina forsseerimisel sai surma pataljoniülem kapten Belov. Öösel kell kolm oli terve polk väina forsseerinud. Korpuse poliitettekande järgi langes Muhus 99 sakslast, 23 võeti vangi. 925. laskurpolgu ajaloopäevik annab samas teised arvud – tapeti üle 250 vastase ja 26 võeti vangi.

Suure väina forsseerimise eest nimetati Nõukogude Liidu kangelaseks nooremseersant Nikolai Matjašin ja leitnant Albert Repson. Matjašin ja Repson said Nõukogude Liidu kangelaseks vastavalt Nõukogude Liidu ÜN Presiidiumi 24. märtsi 1945. aasta seadlusele. 30. septembril maabusid Muhus 249. laskurdiviisi ülejäänud väeosad, 1. oktoobril ka 7. diviisi ja korpuse väeosad.

30. septembri hommikul taganesid umbes 150 allesjäänud Saksa sõdurit üle Väikese väina tammi Saaremaale, õhkides tammi neljast kohast. Juba varem verest tühjaks jooksnud 23. diviis oli mõeldud Eestist Läti suunas taganemise ebaõnnestumisel vaid mandrilt taganevate väeosade vastuvõtuks. Ta ei olnud aga suuteline täitma füüreri korraldust hoida saari iga hinna eest. Tammi Saaremaa poolses otsas suudeti siiski organiseerida sillapea, mis ei lubanud punaarmeelastel pealetungi kohest jätkamist Saaremaale, nagu see oli toimunud kolm aastat varem vastupidiste rollide juures.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii võttis rünnaku vastu oma positsioonidel, kuid neile oli selge, et kui nad vangi langeda ei taha, siis peavad nad enne vastast Väikese väina tammile jõudma. Kompanii asus pimeduses teele läbi tundmatuse. Kergendustundega nägi Kurt Vetter päikesetõusul enda ees Väikest väina ning lõuna pool Väina tammi. Aga oli juba hilja, nende silmade all lendas tamm õhku ning kompanii jäi Muhusse lõksu. Kompanii ülem leitnant Renne käsutas mehed vette, et jalgsi läbi madalaveelise Väikese väina nelja kilomeetri kaugusel olevale Saaremaale jõuda. Vees olevad mehed olid heaks märklauaks punaarmeelastele, kes neid tulistama asusid. Kurt koos umbes poole tosina mehega jooksid paanikas mööda kallast põhja poole, lootuses leida kaldalt mõnd paati, millega üle väina pääseda. Ilmselt kusagilt Rootsivere või Koguva kandist leitigi paat, millega merele tõtati, aerudeks teise paadi pardalauad. Nii kukuti aga oma ülemate seatud lõksu. Mõned päevad varem oli antud korraldus muuta merekõlbmatuks kõik rannas leiduvad paadid, et sõdurid kaitsepositsioonidelt lahkuda ei saaks ja võitleksid viimse veretilgani. Võimalik ka, et paadid olid lõhutud pigem takistamaks kohalike elanike pagemist Rootsi. Äsja saartele saabunud saksa sõdur ei pruukinud veel tunda kohalike probleeme. Igatahes paat lekkis ning üha suurema hooga. Peagi pidid paadis olijad põhjaminemise vältimiseks tegelema ainult vee välja loopimisega. Tõusev tuul keeras isehakanud meremeeste paadi ümber ning nad leidsid end veest, kuhu jäid paadi külge klammerdunutena triivima. Pärast kuus tundi kestnud põgenemisteekonda ajas tuul põgenikud Muhust loodes oleval Kõinastu laiul randa. Kõinlased andsid põgenikele süüa ja peavarju. Järgmisel õhtul anti meestele korras paat ja aerud ning saadeti nad Saaremaa poole teele, aerutada oli umbes viis kilomeetrit. Punaarmeed laiul veel ei olnud, kuid viivitada ei maksnud. Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.

Pärast Muhu langemist tuli kätte Hiiumaa kord. 2. oktoobri öösel alustasid Punaarmee 109. laskurkorpuse eelväed katsega maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi esmalt tagasi. Teine katse oli edukam. Saksa väed alustasid tõrjelahinguid pidades kohe taandumist lõuna poole. 2.–3. oktoobri öösel evakueeriti enamus mehi Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Kuni 3. oktoobri pärastlõunani hoiti veel väikest sillapead Sõru sadama juures, et anda võimalust üksikutele laialipudenenud gruppidele omade juurde jõuda. Päeva jooksul suudeti Saaremaale viia kõik raskerelvad ja tehnika ning päeva lõpuks jätsid viimased Hiiumaal olnud sakslased saare maha. Karta oli ka kohest rünnakut Saaremaale ning mehi otsustati kasutada pigem Saaremaa kaitseks.

Juba enne Hiiumaa langemist hakkasid 30. septembril Roomassaare ja Mõntu sadamasse saabuma Saksa 218. jalaväediviisi üksused kindralmajor Viktor Langi juhtimisel. Ka see diviis ei olnud just parimas vormis, kuid hinnanguliselt siiski kolm korda tugevam 23. diviisist. Uue diviisi koosseisus tuli Saaremaale täiendavalt kolm grenaderirügementi, füsiljeepataljon, pioneeri- ja tankitõrjepataljonid ning üks suurtükirügemendi pataljon.

Pärast Muhumaa ja Hiiumaa kaotust oli vaatamata uue diviisi saabumisele sakslaste olukord Saaremaal „puuduliku varustuse ja üksuste ilmselt vaid vähese võitlusvõime tõttu mitte väga lootusrõõmus”. Saaremaa kaitset juhtiv 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Hans Schirmer paigutas oma käsutuses olevad väeüksused nii, et vajaduse korral oleks neid kiiresti võimalik viia ükskõik millisesse saare ossa, kui sinna peaks maabuma venelaste dessant. Vähemalt väegrupi „Nord” ja mereväe seisukohalt peetakse Saaremaa kaitsmist hädatarvilikuks veel 12. oktoobrini. Selle aja jooksul grupeeritakse ümber Saksa üksused Riia piirkonnas.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii paadipõgenikud jõudsid kõinlaste paadiga öösel Saaremaa randa ning järgmisel päeval läksid enda saabumisest ette kandma rügemendi staapi. Kohale sattus rügemendiülem ooberst Jonas Graf zu Eulenburg isiklikult, kes pidas relvitut ja räsitud kampa bolševikeks ning pidas õigeks nad kohe maha lasta. Siiski õnnestus kaasas olnud allohvitseril asjaolusid selgitada. Meestele anti püssid pihku ning nad said „tänuks” erilise lahinguülesande. Nad saadeti kaitse eelpostile Väina tammi õhitud aukudesse. Nendesse samadesse, mille õhkimist Kurt Vetter oli koos kaaslastega näinud ning mille järel oli neil tulnud ette võtta seiklusrikas merereis. Järgmised viis päeva vegeteerisid nad selles augus, sisse ja välja pääses sealt vaid pimeduse varjus.

Ööl vastu 5. oktoobrit algas Punaarmee Väikese väina dessant, mille põhijõu moodustas Muhumaal asuv 8. Eesti Laskurkorpus ja seda toetasid 109. korpuse väeosad Rohukülast ja Kassarist. Esmalt saadeti Muhust väikesed grupid üle väina aerupaatidel, tullid nartsudega üle mähitud, et sõudmist merel udus kuulda ei oleks. Nende ülesandeks oli märkamatult kohale jõuda ja hõlbustada dessandi põhijõudude maabumist. Kell kuus algas dessant umbes 20 km laiusel rindel Jaanist kuni Kõrkvereni. Rinde lõunatiival ründasid 8. Eesti Laskurkorpuse 7. laskurdiviisi väeosad, kelle komandöriks Karl Allikas, kes samal päeval ülendati kindralmajoriks. Keskel 249. laskurdiviis, komandör kindralmajor Johan Lombak. Rinde põhjatiival maabusid Rohukülast ja Kassarist lähtunud 109. korpuse 131. laskurdiviisi väeosad komandör kindral Pjotr Romanenkoga eesotsas. Need allutati Saaremaal operatiivselt 8. korpuse juhtimise alla. Paksus hommikuudus ning suurtükitule katte all maabus dessant edukalt. Sakslased olid dessanti oodanud pigem põhja- või lõunarannikult, kus meri sügavam ja suuremad laevad pääsevad liikuma. Nüüd oli tuldud kaluripaatides ja ameeriklastelt saadud amfiibautode ning dessantpraamidega. Et kaluripaatidega oli 1944. aasta sügisel Eesti randades kitsas, siis olid punaarmeelasedki neid lisaks Soomest kaasa toonud. Sedapuhku küll meeskondadeta.

Dessant, mida oli oodatud iga päev, jõudis kohale siiski ootamatult. Ainult mõni üksik väiksem grupp suutis jääda kaitsele ja pani vastu, rünnak mööda Väina tammi löödi esialgu tagasi. Olukorda püüdis päästa 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi ülem ooberst Graf zu Eulenburg oma võitlusgrupiga (67. ja 323. grenaderirügement 218. füsiljeepataljon ja 532. mereväe suurtükipataljoni mehed jalaväelastena), kes olid algselt kaitsel Orissaare piirkonnas ja sealt lõunapool Kübassaareni. Selle vastupealetungiga suudeti vallutada osa juba suureks kasvanud punaarmeelaste sillapeast, kuid rünnak takerdus Taaliku küla piirkonnas, mille punaväelased oli suutnud juba tugevasti kindlustada. Saksa reservis olnud üksustest püüti moodustada küll ajutist kaitseliini Triigi ja Kõiguste lahe vahelisele joonele, kuid see ei andnud tulemusi. Vägesid oli liialt vähe ning kasutades Saaremaa maastikku – varju pakkuvaid kadastikke ja kiviaedu – õnnestus punaarmeelastel ikka ja jälle hõredast kaitseliinist läbi minna. Järgmisel hommikul alustas dessanti ka punaväe 109. laskurkorpus ja siis ei jäänud Schirmeril üle muud kui anda oma vägedele käsk taandumiseks Sõrve. 6.- 7. oktoobri ööl tuli Kuressaarest evakueerida varustust nii palju kui võimalik. 7. oktoobri hommikuks oli Kuressaare maha jäetud. 218. diviis oli juba asunud kindlustama Salme kaitseliini. Laevaühenduse raskuspunkt viidi üle Mõntu sadamasse. Võimaldamaks Saaremaalt taganevate üksikute laiali puistatud gruppide taganemist Sõrve, püüti 7. ja 8. oktoobril Kuressaarest idapool Nasva–Lümanda joonel hoida ajutist kaitseliini Linie Fuchs, kuid seda ei suudetud. 9. oktoobriks tõmbusid Saksa väed Salme kaitseliini taha. Tagala ja Saaremaal olevate Saksa vägede vahel ühendustpidava mereväe tegutsemisvõimalused jäid üha ahtamaks. Õhus oli Punaarmeel täielik ülekaal. Seetõttu kasutati Saaremaaga ühenduse pidamiseks maksimaalselt ära päevi, kui polnud lennuilma. Muudel päevadel saabusid laevad Sõrve õhtupimeduse saabudes ning pidid enne koitu taas lahkunud olema. Reeglite rikkumine läks kalliks maksma: 9. oktoobril lasid Nõukogude lennukid Mõntu sadamas ja läheduses põhja neli aurikut: Iller, Elbing I, Inge Christophersen ja Marie Siedler. Edasine transport pidi toimuma põhiliselt dessantpraamidega. 24. maabumisflotilli arvestuste kohaselt oli Sõrves selleks ajaks 16 000 meest.

67. grenaderirügemendi I pataljoni 2. kompanii oli olnud kaitsel Väina tammil. Punaarmee pealetungi alates tõmbuti kilomeetri jagu tagasi ja püüti uut kaitsepositsiooni sisse seada. Kuid juba oli vastane kohale toonud raskerelvastuse ning kompaniil jäi üle ainult taanduda. Järgnevad kolm-neli päeva mõjusid sõdurite võitlusmoraalile tunduvalt. Kurt Vetter tundis end jänesena, kes ikka ja jälle on sunnitud jooksma üle lageda põllu järgmise kiviaia või kadakate varju, samal ajal kui vastane neile seljatagant peab jahti. Sõbrad langesid kõrval surnute või haavatutena, nad tuli sinna jätta, et ennast päästa. Kohati muutus taganemine paaniliseks põgenemiseks, kus mõeldi vaid sellele, kuidas ehk veel eluga sellelt saarelt pääseda. Lootusi näis neil selleks vähe.

Tehumardi

Mõlemad vaenupooled kiirustasid Sõrve poole. Mida ligemale maakitsusele, seda tõenäolisem oli kohtumine vastasega. 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi II pataljon (umbes 360 meest) kapten Klaus Ritteri juhtimisel oli katnud Saksa üksuste taandumist Nasva jõel. Ühendus tagalaga oli katkenud, puudus ülevaade olukorrast. 8. oktoobri õhtul alustati taandumist Kuressaare poolt maanteed mööda Sõrve poolsaare suunas. Nende kõrval mööda mereranda liikus 300-meheline 67. rügemendi I pataljon Hermann Ulrichsi juhtimisel. Samal päeval oli Punaarmee Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi üksustest moodustatud motoriseeritud eelsalk (370 meest) 307. üksiku tankitõrjedivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel ülesandega murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses. Õhtul jõudis Milleri eelsalk Tehumardi juures sakslaste kaitseliinini. Eelsalga järel liikusid 300 meest 917. laskurpolgu I pataljonist major Grigori Karaulnõi juhtimisel. Kumbki üksus ei teadnud, et neile ligineb selja tagant kaks taganevat Saksa pataljoni, kes omakorda ei teadnud, et Punaarmee üksused olid neist juba mööda läinud. Ritter koos oma pataljoniga taipas esimesena, mis olukorda oldi satutud, kuid jätkas veel mõni aeg külg-külje kõrval marssimist punaväelastega. Ööl vastu 9. oktoobrit puhkenud lahingus, mis kohati muutus käsivõitluseks, langes 917. laskurpolgu andmetel üle 300 sakslase. Punaarmee üksused oma kaotusi ei ole avaldanud. Klaus Ritteri andmetel sai sakslasi surma 190 ja umbes samapalju ka Eesti laskurkorpuse võitlejaid, teiste hulgas ka eelsalga ülem major Miller ja korpuse auto-tankiosakonna ülem alampolkovnik Rosse. Sõjalises mõttes ei olnud Tehumardi lahingul olulist tähendust. Nõukogude vägede edasitung peatus küll hetkel, kuid juba järgmisel päeval jätkus pealetung. Sõrve vallutamine jäi Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviis ülesandeks.

9.-10. oktoober 1944. Salme kaitseliin

Sõrve poolsaare algusesse kiiruga rajatud Salme kaitseliini kaitsesid 218. jalaväediviisi 323. ja 397. grenaderirügement ja meresuurtükiväe 531. divisjon. Samal ajal alustati ka järgmise, Ariste kaitseliini rajamist. 67. grenaderirügemendi I pataljon (sealhulgas 2. kompanii) oli hetkel reservis, lahingukära muutus aina valjemaks ning juba saabuski käsk tõtata appi fregatikapten Hossfeldi juhitud 531. meresuurtükiväe divisjonile põhja pool Salmet. Umbes 85 meest tõttas hanereas minema. Lähenedes rindejoonele, märgati taeva all punaarmeelaste tulejuhtimisõhupalle, nende kompaniid oli märgatud ja „Stalini orelitega” (katjuušadega) sihikule võetud. Pärast tabavat tulelööki tõusis edasiminekuks ainult 12 meest, Kurt Vetter nende hulgas. Ülejäänud osa pataljonist oli jäänud lebama kas surnute või haavatutena. Kuid ka õnneliku tosina võitlusvaim oli murtud.

10. oktoobril 1944 murdsid Eesti laskurkorpuse üksused tankiüksuste toetusel Salme liinist läbi.

10.-20. oktoober 1944. Ariste kaitseliin

Ariste liin asus Sõrve poolsaare kõige kitsamas kohas ning see mehitati siia taganevate väeosadega – 23. jalaväediviisi 67. grenaderirügemendi meestest ja diviisi 23. suurtüki-rügemendi suurtükkidest ja suurtükiväelastest moodustati võitlusgrupp „Eulenburg”. 67. rügement oli selleks ajaks Väikese väina dessandi tõrjumisel ning Tehumardi all läbimurdes kaotanud arvestatava hulga oma meestest. Ariste kaitseliini läbimurdmine punaväelastel käigult ei õnnestunud kindlustuste ja sakslaste meeleheitliku vastupanu tõttu. Kaitseliini tagalasse otsustati maandada meredessant.

Kaugatuma ja Vintri dessandid

Ariste kaitseliini korduv ründamine tankide toel ei toonud punaväelastele loodetud edu ning kaitse murdmiseks otsustati teha dessant kaitseliini taha.

11. oktoobril 1944 maabusid Punaarmee üksused amfiibautodel ja maabumispraamidel Kaugatoma randa. Saksa üksusi ei õnnestunud üllatada: 67. grenaderirügemendi II pataljon ja 23. jalaväediviisi tagavarapataljon surusid dessantüksused tagasi merre. Samal päeval üritas Punaarmee veel teist dessanti Vintri rannas. Dessandi pidid tegema 300. eesti laskurpolgu kaks pataljoni, kokku 742 meest. Dessanti juhtis polguülem alampolkovnik Ilmar Paul ja tema asetäitja poliitalal major Peeter Volt. Mehed saadeti dessantalustelt vette 400 m kaugusel rannast. Sakslased olid dessandi vastuvõtmiseks valmis ja vette aetud mehed sattusid tule alla. Üle meeste peade tulistasid vastastikku Balti laevastiku laevade suurtükid ning teisel poolt õhutõrjekahurite grupp „Fröhlich” ja 239. mereväe õhutõrjekahurite divisjon. Rannikul olid kaitsel 218. jalaväediviisi 386. grenaderirügement ja 218. pioneerpataljon ning 532. mereväe suurtükidivisjoni mehed. Pärast Nõukogude laevade taandumist korjasid sakslased merest välja umbes 200 Eesti laskurkorpuse võitleja surnukeha. 250 meest võeti vangi.

19. oktoobril murdsid 249. eesti laskurdiviisi 921. laskurpolgu II ja III pataljon pärast poolteist nädalat kestnud rünnakuid Ariste kaitseliinist läbi, lahingus osalesid ka 917. laskurpolk ja 925. laskurpolgu II pataljon. Kaitseliini läbimurdmise korral oli 131. laskurdiviisi väeosade ülesandeks pealetungi edasiarendamine sakslaste tagalasse.

Esimene Sõrvest evakueerumise plaan

10. oktoobril oli Saarte kaitse staap teinud otsuse, et Sõrvet ei suudeta kaitsta ja sellel ei ole enam ka erilist strateegilist tähtsust. Sellest otsusest tulenevalt töötas 24. maabumisflotilli komandör ja staabiülem kindralmajor Karl Henke välja Sõrvest evakueerumise plaani, mis pidi teostuma kolmes etapis. Väeosade viimaseks lahkumistähtajaks olnuks 19. oktoober.

12. oktoobriks oli täidetud ka esialgu nimetatud eesmärk Saaremaa kaitsmiseks. Laevaliiklus Riia sadama kaudu lõppes, Saksa väed tõmbusid Riia alt tagasi ja see langes seejärel Punaarmee kätte. Läänemere idaosa admirali Theodor Burchardti ettepanek väegrupile „Nord” oli samuti loobuda edasisest kaitsest. Sõrves olevad üksused ei saanud kuidagi takistada võimalikku Punaarmee dessanti Kuramaale ning Sõrves olevate vägede varustamine muutus päev-päevalt raskemaks. Päevas tuli kohale toimetada 200 tonni varustust, kuid korralikku sadamat ei olnud ning mereolud muutusid talve lähenedes väikestele alustele järjest ebasobivamaks. Oli oht, et 14 000 meest jäävad talve tulles hoopis ära lõigatuks.

Ent samal ajal kui Sõrves peeti evakueerumise plaane ja üksuste voorid olid juba evakueeritud Kuramaale, viis Saksa armee kõrgem ülemjuhatus kõik Saaremaa kaitsel olnud väeüksused üle XXXXIII armeekorpuse juhtimise alla. Korpuse komandör kindral Kurt Versock tühistas planeeritud evakueerumise, põhjendades, et 7000 saksa sõdurist piisab Sõrve edukaks kaitsmiseks. Olukorda tundvate ohvitseride selgitusi, et tegu on peamiselt erinevate ehitus-, varustus-, piirivalve-, pioneeri-, õhutõrje- ja meresuurtükiväe üksuste sõduritega, kel ei ole piisavat jalaväelase ettevalmistust ega relvi ning laskemoona ja et pea täiesti puuduvad raskerelvad, ei võtnud kindral kuulda.

Sõrve jätkuv kaitsmine eeldas talveks kolme kuu varustusbaasi loomist, sest merevägi hindas laevaliikluse võimalikku jätkumist olemasolevate vahenditega ainult 15. detsembrini. Talv tulnuks läbi ajada varem kohale viidud varudega. Veel novembri alguses peeti plaani transpordi poolest teoreetiliselt teostatavaks, kuid probleem oli, et polnud, mida viia, ning Sõrves polnud ka kohta, kuhu viia – kogu poolsaar oli vastase tule all ning segi pommitatud. Kaevuda maa alla oli võimatu – põhjaveeni oli kohati kõigest pool meetrit.

Kuni 20. oktoobrini juhtis Nõukogude poolel lahinguid Saaremaal 8. Eesti Laskurkorpuse staap, pärast seda 109. laskurkorpuse (komandör kindralleitnant Ivan Alferov) staap. Korpusele alluva 131. laskurdiviisi (komandör kindralmajor Pjotr Romanenko) väeosad vahetasid välja 249. laskurdiviisi, mis määrati teise ešeloni. Koos korpuse suurtükiväeosadega anti 249. diviis 109. laskurkorpuse operatiivsesse alluvusse. Ülejäänud eesti väeosad viidi tagasi mandrile Virtsu rajooni.

20.-21. oktoober 1944. Ranna kaitseliin

Ariste kaitseliinilt taganema löödud väeosad taandusid kiiresti rajatud Ranna kaitseliini taha, mida kaitses väga kirju seltskond, mis oli kokku pandud erinevatest väiksematest mereväe ja maavägede üksustest. Kaitse põhijõuks oli mereväe 239. õhutõrjepataljon ja kaitseliini juhiks sama pataljoni komandör korvetikapten Kurt Schulz. Samal ajal hakati rajama ka uut – Leo kaitseliini. 20. oktoobril suudeti Ranna kaitseliinil rünnakud tagasi suruda, kuid 21. oktoobril tungisid Nõukogude väed tankidega vasakust tiivast läbi. Järgmisel hommikul kogus korvetikapten Schulz veel Ranna liinil kaitsel olevad üksused ja võttis ette vasturünnaku, mida kroonis ka esialgu edu. Nõukogude poole uuele rünnakule aga vastu panna ei suudetud ja sissepiiramisest pääsemiseks taganesid Saksa üksused Leo kaitseliinile.

23. oktoober – 18. november 1944. Lõu – Kaimri (Leo) kaitseliin

23. oktoobril jätkusid lahingud Lõu – Kaimri joonel olevate, nn Leo kaitseliinil. Seal takerdus pealetung ligi kuuks ja pooled hakkasid Sõrve poolsaarele koondama lisavägesid. Punaarmee Sõrve operatsiooni juhtisid Leningradi rinde staabiülem kindralpolkovnik Markian Popov ja Balti sõjalaevastiku juhataja admiral Vladimir Tributs. Sõrve toodi juurde suurtükiväge. Balti mere sõjalaevastik tõi kohale rasked rannakaitsesuurtükid, mis pandi üles Saaremaa lõunarannikule. Kroonlinnast kohale toodud admiral Svjatovi torpeedokaatrid said ülesande hävitada kõik Sõrve poolsaare ümber liikuvad Saksa laevad ja blokeerida Mõntu sadam. Pärnu lennuväljale toodi 236 ründelennukit.

Sõrve kaitset juhtinud staabil oli Hitleri käsk – vastu panna kuni viimase meheni! Esialgselt 19. oktoobriks planeeritud evakueerumiseks ei saadud luba. Vastupidi, täienduseks toodi juurde uusi Saksa üksusi. 23. oktoobril maabusid Sõrves 12. Luftwaffe välidiviisi üksused: Luftwaffe 23. jäägrirügemendi staap koos staabikompaniiga, sama rügemendi II pataljon ja diviisi luurepataljon, 24. jäägrirügemendi I pataljon ning 25. jäägrirügemendi staap ja I pataljon. 25. oktoobri öösel toodi Kuramaalt Sõrve 289. suurtükirügemendi I pataljon ja 6. õhutõrjediviisi neli patareid 36 õhutõrjesuurtükiga, mille meeskondadesse kuulusid ka 1944. aasta augustis Pärnumaalt mobiliseeritud 65 lennuväe abiteenistuse poissi. Osa mereväe üksusi tõmmati samas Sõrvest välja. 6. novembriks arvestati Sõrves olevat 10 824 meest. Paralleelselt sellega evakueeriti 2500 sõrulast lahingute piirkonnast kitsal poolsaarel Saksa tagalasse Poolasse ja Saksamaale. Pärast esimeste päevade ägedaid rünnakuid värske Nõukogude diviisi poolt vaibusid rünnakud ning oktoobri lõpus – novembri alguses püsis olukord Lõu kaitseliinil suhteliselt rahulikuna. Mõlemad pooled valmistusid uueks kokkupõrkeks. Saksa väejuhatus planeeris esialgu asuda veel vastupealetungile, et tagasi võtta Ranna kaitseliin, kuid 28. oktoobriks siiski sellest plaanist loobuti. Osa vahepeal täiendavalt Sõrve toodud Saksa vägesid tõmmati tagasi, 8.–12. novembrini viidi ära 2500 äsja saabunud 12. Luftwaffe välidiviisi meest, mille järel jäi kohale veel 7000 Saksa sõjaväelast.

Muhu ja suure osa Saaremaa kaotus vaid loetud päevade jooksul oli kindralleitnant Schirmerile kaasa toonud sõjakohtuliku juurdluse. Kohtuniku järelduste kohaselt ei olnud siiski tegu tahtliku allaandmisega. 16. armee, kellele Schirmeri juhitud 23. diviis parasjagu allus, oli seisukohal, et Schirmer ei ole küll parim, kuid mees, kes täidab talle pandud ülesande kompromissitult. Saksa kaitseliini taga patrullisid välisandarmid, kes rindelt lahkuvad sõdurid välikohtu ette saatsid. Kindralleitnant Schirmer oli oma suurtükiväele andnud ka käsu avada tuli oma taganevate jalaväelaste suunas.

Otsustavad lahingud algasid novembri teisel poolel. Nõukogude vägede ülekaal meeste ja relvastuse osas oli totaalne. 18. novembri hommikul anti 2-3-kilomeetrisel kaitseliinil kahetunnine ettevalmistav suurtükilöök ligi tuhandest suurtükist. Pealetungi alustasid Punaarmee 109. ja 131. laskurdiviis. Õhust toetas rünnakut Balti laevastiku lennuvägi. Samuti lülitati õhtul lahingusse ka 64. kaardiväe laskurdiviis. 19. novembril anti vahepeal reservis olnud 249. eesti laskurdiviis uuesti 109. laskurkorpuse operatiivalluvusse ja koos 109. laskurdiviisiga asuti 19. novembri hommikul samuti pealetungile. 64. ja 131. laskurdiviis hõivasid samal ajal Vintri piirkonna. Lisaks jalaväele osales rünnakus kaks tankipolku.

67. jalaväerügemendi I pataljoni 2. kompanii lõi esimese rünnaku tagasi, kuid punaarmeelased tulid üha uuesti. Paremalt tiivalt murdsid punaarmeelased läbi ja kompaniid haaras hirm ning Kurt Vetter jooksis koos kaaslastega seljataga paistva metsaveeru poole. Sinna oli ligi kilomeeter ning kogu selle tee olid nad vastasele märklauks. Kes tabamuse sai ja omal jõul edasi liikuda ei suutnud, see maha ka jäi. Metsa kogunes kaheksa meest, kelle mõte otsis võimalusi sellest põrgust veel eluga pääseda. Haavatuna olnuks lootus saada evakueeritud, kuid enesehaavamised tulid püssirohu jälgede tõttu sidumispunktis kohe ilmsiks. Nendel puhkudel järgnes sidumisele kiire välikohus ja „reeturi” mahalaskmine. „Ehtsa” haava hankimiseks tuli tulistada piisavalt kaugelt. Mehed tõmbasid paarikaupa loosi: kes saab haava, kes peab tulistama. Kurt pidi tulistama ja aitas haavatu sidumispunkti. Järgmisel päeval saadeti Kurt koos muude kokkukogutud sõduritega vasturünnakule. Enne, kui nad pidid taas jänestena lagendikule vastase kuulide ette jooksma, plahvatas läheduses granaat. Kurt sai endale ehtsa haava ja suutis õnneks ise veel kõndida. Pärast kuus tundi kestnud teekonda leidis ta ühest talumajast sidumispunkti ja pandi rehala põrandale lebama. Samal ööl pandi Kurt koos teiste haavatutega maabumispraamile. Kurt Vetteri kompanii oli muutunud pea olematuks ning tema enda jaoks olid meeleheitlikud lahingud Muhu- ja Saaremaal lõppenud.

Saksa vägede Sõrve kaitse staap tegi otsuse: täieliku hävingu vältimiseks taganeda organiseeritud korras tõrjelahinguid pidades järgmisele – Torkenhofi (Türju – Torgu – Mäebe) kaitseliinile. Ülesanne oli keeruline, sest tuli säilitada võimalus toetada oma suurtükitulega rinnet, ükskõik kus ka läbimurre toimuks. Taganemise käigus tuli läbi viia väeüksuste täielik reorganiseerimine, sest pidevalt kaitselahinguid pidavad üksused olid verest tühjaks jooksmas. Osa pataljone oli hävinud peaaegu täiesti, need tuli täiendada ja taastada nende lahinguvõime. Idapoolse kaitsesektori nõrgenemise hinnaga toodi sealt ära kaks pataljoni ja paigutati rinde keskossa. Nendest pidid saama mobiilsed pataljonid, mida oli võimalik kiiresti ümber paigutada. Selleks varustati need veoautodega. Merelt toetas sakslaste taandumist oma kahuritulega raskeristleja Prinz Eugen. Punaväed öösel taganevaid sakslasi ei rünnanud ja 21. novembri hommikuks kella kaheksaks olid kõik Saksa üksused taganenud Mäebe – Torgu – Türju (Torkenhof) liinile.

21.-23. november 1944. Mäebe – Torgu – Türju (Torkenhofi) kaitseliin

Kaitseliin oli jagatud kolme umbes rügemendisuuruse võitlusgrupi vahel. Idapoolset lõiku kaitses 386. grenaderirügement, mis oli tugevdatud kõikvõimalikest Sõrves olnud abiüksustest pärit sõduritega. Sektori kaitset juhtis ooberst Reuter. Keskmist lõiku kaitsesid 323. grenaderirügemendi 1. pataljon ja 397. grenaderirügemendi 1. pataljon. Kaitset juhtis ooberst von Vietinghoff. Läänepoolsesse lõiku koguti kindralleitnant Schirmeri juhtimise alla kokku nõrga rügemendi jagu mehi, kõik mis 23. jalaväediviisist veel järgi oli. Rinde taha reservi jäid kahe pataljoni jagu Sõrve juurde toodud mehi. Likvideeriti kõik Sõrve pinnal asuvad varustus- ja teenindusüksused ja mehed saadeti täienduseks kaitseliinile. Tagalasse lubati jääda vaid raskelt haavatutel, kes relva kanda ei suutnud. Merelt toetasid rinnet Saksa ristlejad.

21. novembril alustasid Nõukogude väed kogu rinde laiuselt rünnakuid Mäebe – Torgu – Türju kaitseliini vastu. Sissemurded rinde kesk- ja lääneosas löödi sakslaste vasturünnakutega tagasi ja liin pidas vastu. 22. novembri hommikul alustasid Punaarmee suurtükid ettevalmistustulega. Kell kaheksa algas pealetung kogu rinde ulatuses. Nii lääne- kui ka idasektori kaitsjad pidasid lähivõitlust nende kaitsekraavide ette tunginud punaarmeelastega. Rinde keskosas tungisid punaarmeelased hoolimata ooberst Vietinghoffi juhitud pataljonide visast vastupanust Soodevahe piirkonnas rindest läbi. Rinde tagalasse tunginud vaenlasele astus vastu varus olnud 189. grenaderirügemendi 2. pataljon ja peatas läbimurde. Kitsale läbimurdealale surutud Punaarmee üksused võeti merelt kahuritule alla ja õhtuks olid need oma endisele rindejoonele tagasi surutud. 23. novembril ründasid Nõukogude väed kogu rindejoont 4 diviisi ja 3 tankipolgu tugevuste jõududega. Neid toetasid arvukad ründe-, hävitus- ja pommilennukid. Punaväelaste ülekaal selles lahingus oli 10–12-kordne. Kõigile oli selge, et vastupanu on mõttetu, kuid taganeda polnud enam kuhugi. Tänu merel olnud laevadelt saadud tugevale tuletoetusele pidas rinne veel vastu.

Evakueerimise plaan „Delphin”

Vaatamata Hitleri käsule kaitsta Sõrvet viimase meheni, võttis Sõrve väegrupi juhtkonna vastu otsuse Sõrvest evakueeruda. Väegrupi ülemjuhatusele edastati juba varem valminud plaan „Delphin”. Väegrupi „Nord” esindajad saabusid Sõrve olukorraga tutvuma ning leidsid, et olukord on kriitiline ja 23. jalaväediviisi komandör kindralleitnant Schirmer sai loa alustada vägede evakueerimist. Väegrupi ülemjuhataja oli võtnud endale voli astuda vastu füüreri korraldusele kaitsta Sõrvet viimse veretilgani. Esialgse plaani kohaselt pidi evakuatsiooniks kuluma kaks ööd, esmalt haavatud ja teisel ööl võitlejad. Et aga meeste arv Sõrves oli jäänud arvatavast vähemaks, leidis merevägi, et nad suudavad evakuatsiooni läbi viia ühe ööga. Kaasa võtta lubati vaid käsirelvad, isiklik norm laskemoona ja suurtükiväeüksustel ainult kahurid. Ülejäänud varustus tuli võimaluse korral hävitada või lihtsalt maha jätta.

Sõrve väegrupi evakueerimine

Pimeduse saabumisega kell 19.00 alustati kohe üksuste evakueerimist, alustades haavatutest. Kõik väeüksused said käsu taandumiseks Edelstahli kaitseliinile, mis asus Läbara–Kuhusaadu–Karuste joonel. Ooberst Vietinghoff ja kindralleitnant Schirmer pidid püsima nn Edelstahli liinil kuni 23.00-ni. Seejärel liiguti vaikselt pealelaadimiskohtadesse, kõik kolisev kraam tuli jätta maha. Taandumist katsid vaid mõnemehelised grupid. Ooberst Reuteri võitlusgrupp kattis taandumist „Eisernes Tor” liinil, mis asus juba vahetult Sääre otsas kuni kell 03.15-ni. Kell 05.40 alustas laevadele minekut ooberst Reuteri võitlusgrupp ning kell 06.15 lahkus viimase üksusena 128. maabumispioneeride pataljon, kelle komandöri raporti kohaselt ühtegi Saksa sõdurit maha ei jäänud. Evakueerumine oli õnnestunud, ilma et Punaarmee jõudnuks lahkuvaid üksusi rünnata. Koos viimaste üksustega lahkus Saaremaalt ka tulevane Saksamaa liidupresident, tookord suurtükiväeohvitser Richard von Weizsäcker.

Ühe öö jooksul viidi Sõrvest ära üle kaheksa tuhande inimese: 7087 sõdurit, 758 haavatut, 169 vabatahtlikku, sõjavangi ja tsiviilisikut. Kell 8.50 randus viimane praam Vindavis (Ventspilsis).

Samal ajal hõivasid 249. Eesti Laskurdiviis ja 131. ja 109. diviisi väeosad Sääre otsa. Öisest evakueerumisest mahajäänutena võeti veel vangi umbes 250 sõdurit ja ohvitseri. Lahingud Saaremaal ja sellega kogu Eestis olid lõppenud. Nõukogude poole andmeil hukkus Saaremaal peetud lahinguis umbes 7000 Saksa sõdurit, ligi 700 langes vangi.

Järjekordsed lahingud Eesti saarte pärast oli sellega lõppenud. Kahes ilmasõjas olid need muutunud iga korraga raskemateks: 1917. aastal pidas Vene kaitse vastu 13 päeva, 1941. aastal 38 päeva ja suur osa mehi langes vangi, 1944. aastal pidasid Saksa väed, vaatamata esimeste päevade kiirele taandumisele, vastu 56 päeva.

Sõrulaste evakueerimine

Lahingute lõppemine Sõrves ei toonud veel kõigile sõrulastele kaasa sõja lõppu. 23. oktoobril, kui füürer oli teinud korralduse Sõrve jätkuvaks kaitsmiseks ja juurde oli hakatud tooma uusi Saksa üksusi, said sõrulased Sõrve väegrupi juhatuselt käsu Saksamaale evakueerumiseks. Nende transpordiks kasutati samu laevu, millega toodi Sõrve uusi üksusi, väegrupile laskemoona, toiduaineid ja muud sõjavarustust. Sõrulaste laevadele panek toimus põhiliselt Mõntu sadamas, kuid ka Sääre rannas. Kodudest sunnitud lahkumine ja majapidamise ning loomade mahajätmine saatuse hooleks valmistas sõrulastele hulgaliselt kannatusi. Samal kombel olid pidanud oma kodud maha jätma Narva taguste valdade ja Narva linna elanikud. Tsiviilelanikke kohustas eelseisvate lahingute piirkonnast evakueerima ka rahvusvaheline Genfi konventsioon. Saksa mereväe andmetel evakueeriti Sõrvest 25. oktoobri ja 18. novembri vahelisel ajal kokku umbes 2400–2500 elanikku. Teistel andmetel võis neid kokku olla kuni 3000.

Millal täpselt ning kes võttis vastu otsuse sõrulaste evakueerimiseks, ei ole selge. Kindralleitnant Schirmeri tunnistuste kohaselt tema sellist korraldust ei andnud ega tea, et ka keegi teine seda teinuks. Tema sõnul toimunud sõrulaste evakueerumine vabatahtlikult. Sõrulaste lahkumise järel hulkus metsades ja karjamaadel hulganisti kodutuks jäänud kariloomi, keda sakslased nüüd püüdsid ja väeosade köökide juurde koondasid, kus neid toideti ja toiduks veristati.

Danzigi ja Gotenhafeni (tänapäeval Gdańsk ja Gdynia) sadamates tegutses juba augustikuust alates Eesti Omavalitsuse organiseerimisel Eesti Toimkond. Toimkonna ülesandeks oli sinna evakueeritud eestlaste abistamine asjaajamisel kohalike Saksa ametiasutustega: kuhu saada majutuskohta, toidukaardid, kõikvõimalike lubade-dokumentide vormistamine jne. Põgenikud ja evakueeritud, kellel ei olnud omal kindlat reisisihti, paigutati ajutistesse põgenikelaagritesse. Esimesed 218 sõrulast saabus Saksa miinitraaleri pardal Gotenhafeni sadamasse 31. oktoobril 1944, teele oli asutud 27. oktoobril. Teel sinna oli eelmisel päeval pommitabamusest põhja läinud aurik Bremerhaven. Auriku pardal oli olnud 259 sõrulast, kellest umbes 200 õnnestus laevahukust pääseda ja järgmisel päeval samuti Gotenhafenisse jõuda. 11. novembril saabus laev 282 sõrulasega, 17. novembril veel 242. Täiskasvanud koos lastega olid olukorraga rahulolematud. Nad olid sunnitud olnud rinde lähenedes kodusid maha jätma ja edasi liikuma, kuni nad lõpuks laevadele pandi: ilma soojade riiete ja toidutagavarata pimedas ja külmas novembriilmas merele. Sadamaski sai nende esimeseks varjualuseks külm ladu ning suuri raskusi oli toidu hankimisel. 110 inimest jõudsid kohale veel 24. novembril ning teadsid varem saabunud eestlastele jutustada viimaste sõjapäevade sündmusi. Nad olid rinde liginedes kodudest välja aetud ning majad süüdatud. Õnnelikumad olnud need, kellele sugulased-tuttavad Rootsist paatidega järgi käisid. Erilisi takistusi polevat sakslased selleks teinud. Saksamaale sattunud sõrulased, oskamata enamasti ka saksa keelt, tundsid end üsna õnnetus olukorras olevat. Olukorra lahendamist raskendas ka mõnetine teineteise mittemõistmine sõrulaste ja nende vastuvõtjate vahel. Viimased olid saabunud Eestist juba varem vabatahtlike põgenikena ning neil oli raske mõista sõrulaste kibestunud olekut ja soovi kiiresti koju tagasi pääseda.

Pärast sõja lõppu Euroopas alustas Nõukogude Liit aktiivset propagandat, kutsudes kodumaalt lahkunud eestlasi tagasi pöörduma Nõukogude võimu all olevasse Eestisse. Enamik eestlasi püüdis sellest lõksust pääseda. Sõrulastega oli teisiti. Suur osa neist kasutas võimalust võimalikult kiiresti naasta Saaremaale. 30. novembriks 1945 oli Saaremaale repatrieeritutena Euroopast tagasi pöördunud 1520 isikut, kellest peamise osa moodustasidki sõrulased.

Kui palju saarlasi sõjaaastatel kokku kodumaalt ülemere lahkus, ei ole tänaseni täpselt teada. Arvestuste kohaselt võis see arv olla 5000–6000. Sõja-aastate segadused paraku jätavadki paljud inimsaatused varjule.

Saaremaa KS üld

Pärast Teist maailmasõda oli Saaremaa väga militariseeritud piirkond. Peamiseks põhjuseks oli saare asukoht Nõukogude Liidu läänepiiril. Saaremaa oli üks nn Raudse eesriide eesliine.

Piirivalveväed

Nii nagu Eesti lääne- ja põhjarannikul kehtis ka Saaremaal piiritsooni režiim. Kogu nõukogude perioodi vältel olid saarel piirivalveväed. Kuressaares Tallinna mnt 19 paiknes 11. piirivalvesalga staap. Kasarmulinnak asus Pihtla tee 24, elamulinnak sealsamas kõrval, õppepunkt ja kopteriplats Marientali tee ääres, õppepunkti väliõppekeskus Marientalis teisel pool maanteed, Roomassaare sadamas oli piirikontrolli jaoskond. Saare- ja Muhumaale sissesõitu kontrolliti Kuivastu sadamas ja Roomassaare lennuväljal.

1991. aastal oli Saaremaal 8 piirivalvekordonit: Liiküla, Tagaranna, Kõruse, Kihelkonna, Austla, Kipi-Koovi, Kargi ja Tammuna, lisaks veel komandatuur Kihelkonnas ja väliõppekeskus Papissaares. Pidevat valvet peeti tehnilise vaatluse postides ja prožektoripostides, kus oli selleks otstarbeks vaatlustornid, radarid ja muu tehnika ning helgiheitjad. Merealade kontrollimisega tegelesid merepiirivalve tehnilise vaatluse postid Sääre külas Sõrve poolsaarel ja Pihlalaiul. Soela väinas ja Irbe väinas patrullisid valvekaatrid.

Rannasuurtükivägi ja rannakaitseraudtee

1950. aastate teise pooleni arendati Saaremaal rannasuurtükiväge. Teise maailmasõja aegsetest rannapatareidest võeti uuesti kasutusele ainult Abruka patarei (4 x 127 mm). Uued statsionaarsed rannapatareid rajati Sõrve poolsaarel Säärele (3 x 152 mm), Kõrustele (4 x 180 mm) ja Mõntu (4 x 127 mm), Undvasse (4 x 130 mm), Vilsandile, Kõrusele (3 x 127 mm), Murikale (4 x 100 mm), Triigile. Lisaks olid veel mobiilsed suurtükipatareid ja perspektiivi võeti raudteepatareid, mille tarbeks hakati ehitama laiarööpmelist raudteed. Selle süsteemi rajamise otsus võeti vastu 1951. a. Saaremaal oli plaanis rajada üle 500 km raudteed peajaama ja depooga Kuressaares (praeguse Saaremaa Piimatööstuse asukohas). Raudtee oli mõeldud raskete (kaal 348 t) 16-teljeliste raudteesuurtükkide vedamiseks ja olemasolevate rannapatareide, lennuväljade, sadamate ja muude sõjaliste objektide teenindamiseks. Esimestel valminud liinidel avati ajutine liiklus 1952. a suvel. Ehitamine lõpetati 1956. a, põhjuseks oli ilmselt rakettrelvastuse kiire areng, mis võimaldas kulukast raudteesuurtükkide süsteemist loobuda. Valmis jõuti ehitada u 200 km laiarööpmelist raudteed. Kogu raudtee võeti üles 1960. aastaks. Suurele osale raudteetammile rajati maantee, kaartidel on sirged teelõigud selgelt näha.

Merevägi

Sadamatest olid vahetult pärast sõda mereväe käes Mõntu, Roomassaare, Jaagarahu, Triigi ja Kõiguste. Järk-järgult loovutati need tsiviilvõimudele. Osaliselt kasutas merevägi nõukogude aja lõpus Mõntu sadamat. Undval paiknes mereväe raadiotehniline rühm.

Lennuvägi

Saaremaa lennuväljad olid mereväe alluvuses, need paiknesid Kogulas ja Astes, lisaks veel vesilennukite tarbeks Papissaares. 1940. aastal hakati lennuvälja rajama ka Sandlas ja Kõnnus, need alad olid sõjaväe kasutuses ka pärast sõda, aga mitte enam lennuväljana. Lennuväeosad lahkusid 1960. aastatel, Aste ja Kogula jäid merelennuväe varulennuväljadeks.

Karujärve

Suurimaks sõjaväebaasiks Saaremaal oli Karujärve, nõukogude ajal kandis see nime Dejevo, kus mõne hinnangu kohaselt oli kuni 300 tanki (T-34, seejärel T-54, T-55 ja ujuvtankid PT-76). 1963. a viidi väeosa üle Kloogale ja tankodroomi asukohta hakati 1965. aastal ehitama raketibaasi.

Õhukaitsevägi

1960. aastate alguses hakati Saaremaale rajama raketibaase ja raadiolokatsioonijaamu. Nõukogude aja lõpuks oli seniitraketidivisjone süsteemidega S-75, S-125 ja S-200 Saaremaal 12.

S-200 kolm divisjoni paiknesid Dejevos.

S-75 divisjonid olid Maantee, Kallemäe, Piiri (Muhus). Orikülas tegutses divisjon 1961-67.

S-125 divisjonid olid Liiva (Muhus), Paaste (Jõiste), Tagaranna, Tammese, Tehumardi, Laadla. Nende rajamine langes kokku 1968. aasta „Praha kevade“ sündmustega, Sulev Truuväärti meenutused:

„1966. aasta suvel toodi polku uute raketikomplekside S-125 „Neva“ materjalosa kuue divisjoni tarvis, aga kohtadele seda ei pandud. Asukohad olid välja valitud ja radarite asukohad maasse löödud vaiadega tähistatud. 1968.aasta 21. augusti õhtul teatati vägede Tšehhoslovakkiasse viimisest „kontrrevolutsiooni lämmatamiseks“, nagu siis öeldi. Olukord näis olevat vägagi tõsine, valmisolek kestis edasi. Kõigile ohvitseridele anti välja püstolid, mille tavaliselt said ainult toimkonda minnes; muidu olid need korrapidaja juures raudkapis. Garnisonist lahkuda oli keelatud, puhkused peatati, seal juba olnud kutsuti teenistusse. Selgus, et juba esimesel ööl olid kõik kuus kompleksi S-125 paisatud nende varem välja valitud positsioonidele, kus peale radari asukohta tähistava vaia polnud mitte midagi. Senini oli nende materjalosa mitmel pool aia ääres seisnud. Ohvitserid olid olemas, leiti ka sõdurid. Algas asukohtade korrastamine. Ja juba kahe päeva pärast tuli ette kanda nende valmisolekust!“

Seniitraketisüsteemide S-75 ja S-200 relvastusse kuulusid ka väikese (vastavalt 15 ja 25 kilotonni) võimsusega tuumalõhkepeadega raketid. Need olid ette nähtud suurte sihtmärgigruppide hävitamiseks või sellise lennuki allatulistamiseks, mille pardal oli tuumarelv. Tuumalõhkepäid rakettidele S-75 hoiti Piiril, Kallemäel ja Maanteel spetsiaalsetes hoidlates.

Raadiolokatsioonijaamad olid Undvas, Orikülas, Maanteel ja Ruhnus.

Orikülla rajati põhiliselt 1970. aastail suur komandokeskus, kust toimus Pärnu- ja Saaremaal paiknevate õhukaitseüksuste juhtimine, lisaks tegutses seal hävituslennuväe suunamispunkt.

Teistest väeliikidest paiknesid Saaremaal sõjaväehospital, sõjaväe vastuluure üksus ja lühikest aega 1990. aastatel sõjaväe kullerpostijaam. Kullerpostijaama vajaduse võis tingida Eesti tsiviilpostisüsteemi ebausaldusväärseks muutumine Nõukogude Armee jaoks. Kõik need üksused olid Kuressaares.

S-75 seniitraketidivisjon

Kõnekeeles kasutatav mõiste raketibaas on üldine termin, mille alla liigituvad erineva otstarbe ja relvastusega lahingüksused alates mandritevahelise ulatusega ballistilistest rakettidest kuni lähiulatusega õhutõrjerakettideni.

Eestis paiknenud seniitraketibaasid pärinevad 1960.-1970. aastatest. Nõukogude perioodi lõpuaastail algas seniitraketivägede ümberrelvastamine mobiilsete süsteemidega S-300 ja need ei vajanud enam statsionaarseid rajatisi.

Täpne termin sellele lahingüksusele on seniitraketidivisjon ehk tuledivisjon. Selle koosseisu kuulus lahingjuhtimisjaoskond, raadiotehniline patarei ja stardipatarei.

Raadiotehniline patarei tegeles radarite abil sihtmärkide avastamise ja seirega. Radaritüübiks oli algselt P-15M, hiljem P-18 ja see pidi raadiohäirete vältimiseks paiknema vähemalt 500 meetri kaugusel rakettide suunamisradarist RSN-75

Stardipatarei teenindada oli 6 õhutõrjerakettide stardi- ehk laskeseadet (tüüp algul S75, hiljem S-75M „Volhov” ja selle edasised modifikatsioonid), mis asusid kuusnurkselt ümber komandopunkti, pinnasevallidega ääristatud positsioonidel ehk õuedel. Neid ümbritses ringtee, mille ääres olid varjed rakettide tankimisvahenditele ja 3 raketihoidlat ettevalmistatud rakettidega, mis asusid spetsiaalsetel poolhaagistel: transpordi- ning laadimismasinatel. Ringteelt viisid kuusnurkselt haruteed iga stardiseadmeni, nii et vajadusel sai kõigi laskeseadmete juurde laadima sõita üheaegselt, ilma et veokid oleksid üksteist seganud, seda ka siis, kui mõni oleks rivist välja läinud. S-75 igal stardiseadmel oli üks rakett. Kokku oli ühes tuledivisjonis määrustikujärgselt kuni 24 raketti, tegelikkuses enamasti vähem. Pärimusallikast on näiteks teada, et Leetses oli 18 raketti.

Kaheastmelise raketi stardikiirendi töötas tahkekütusel, teine, nn „marsiaste“ aga kahekomponendisel vedelkütusel: petrooleumi ja oksüdeerija e „hapnikutootjaga“. Oksüdeerija põhikomponendiks oli lämmastikhape ja see segu on väga mürgine ja söövitav. Seetõttu ei saanud raketisüsteem S-75 olla pidevas lahingvalmiduses. Praktikas lahendati olukord nii, et ühes piirkonnas paiknenud S-75 tuledivisjonid olid kordamööda valmisolekus nr 1: kõik kuus laskeseadet tangitud rakettidega laaditud.

Positsiooni keskel paikeva komandopunktist juhiti rakettide lendu sihtmärgini. Selle põhiosaks oli suunamisradar RSN-75 (tüübi lühendile lisandusid tähed vastavalt raketikompleksi modifikatsioonile, nt S-75M1 „Volhov-M1” puhul V1 jne), mis koosnes tugevdatud varjesse paigutatud aparaadikabiinidest, 3 diiselgeneraatorist ja komandopunkti kõrvale tehiskünka otsa paigutatud antennipostist. Komandopunkti ruumides olid ajateenijad ning ohvitserid eesotsas komandöri või tema asetäitjaga, kes sihtmärke jälgisid, edastasid infot brigaadi komandopunkti ning vajadusel andis divisjoni komandör või tema asendaja stardikäsu.

1970. aastatel lisandusid kompleksi S-75 relvastusse tuumalõhkepeadega raketid. Need olid ette nähtud suurte sihtmärgigruppide hävitamiseks või sellise lennuki allatulistamiseks, mille pardal oli tuumarelv. Tuumalõhkepäid rakettidele S-75 hoiti spetsiaalsetes hoidlates „rajatis 7A“, mille tüüpideks oli „Granit“ või „Pantsir“, mis mahutas kolm raketti. Nõuetekohase temperatuuri ning õhuniiskuse tagamiseks oli hoidlas autonoomne kütte- ja ventilatsioonisüsteem. Kohapealsete sõjaväelaste juurdepääs sellele oli piiratud vaid paari ohvitseriga, ajateenijad pidasid vaid valveteenistust selle ümber. Hoidlat käisid aeg-ajalt kontrollimas spetsialistid Valga lähedalt, Jaanikese külas asunud liikuvast remondi- ja tehnikabaasist.

Täiendavaid lahingukomplekte hoiti raketihoidlates, raketikütuse ja selle oksüdeerija tankimiseks on eraldi rajatised, autotranspordi jaoks garaažid.

Sõdurite elamiseks oli kasarm või komplekshoone, kus lisaks magamisruumidele oli söökla, punanurk, olmeblokk, staabiruumid. Iga raketibaasi kohustuslik element oli riviplats koos agitatsiooniseinaga. Ohvitseride ja nende perede jaoks paiknesid harilikult vahetult baasi naabruses korter- või ridaelamud. S-75 tuledivisjoni koosseisu kuulus määrustikujärgselt 11 ohvitseri ja 97 ajateenijat, reaalsuses olid üksused pigem alakomplekteeritud.

Kasutuses olnud tehnika, viimased modifikatsioonid.

  • Rakett 5Я23 (В-759): pikkus, 10,91 m; lahingvalmiduses raketi kogukaal 2406 kg; lõhkepea БЧ 5Ж98 kogukaal 200 kg, sellest lõhkeaine 90 kg, kildude koguarv lõhkepeas 29 000. Tuumalõhkepea võimus 15 kilotonni. Raketi maksimaalne kiirus 3,5 Mach, laskeulatus 6-56 km, sihtmärgi kõrgus 100 meetrit kuni 30 kilomeetrit
  • Stardiseadeldis СМ-63-IIА
  • Transpordi- ja laadimisseadeldis ПР-11ДА, veduk Zil-157
  • Raadiolokatsioonijaam РЛС П-18
  • Raketisuunamisjaam РСН-75В3
  • Antennipost ehk „kabiin“ П2В

Raketisüsteemi hooldust ja komplekteerimis viidi läbi tehnilistes divisjonides, need võisid paikneda teistes asukohtades. Tuumalõhkepäid S-75 ja S-200 rakettide tarbeks ladustati ja hooldati Valga lähedal Jaanikese külas paiknenud Metsniku remondi- ja tehnikabaasis.

Esimene lennuk, mis tulistati alla S-75 raketiga oli Taiwani õhujõudude luurelennuk RB-57D, Pekingi lähedal, 7. oktoober 1959, lennukõrgus 20 000 m.

1. mail 1960 tulistati NSV Liidu õhuruumis Sverdlovski kohal 20 000 meetri kõrguselt alla USA luurelennuk U-2, piloot Francis Gary Powers katapulteerus ja vangistati. Talle mõisteti 10 aastat vangistust kuid vahetati 1962 välja Nõukogude luuraja William Fisheri, tuntud kui Rudolf Abel vastu välja. Vahetus toimus Ida- ja Lääne Berliini vahelisel sillal. (2015. film Spioonide sild, režissöör: Steven Spielberg, peaosas Tom Hanks). Allatulistatud U-2 jäänuseid eksponeeritakse Moskvas Relvajõudude Keskmuuseumis. Kariibi kriisi ajal, 27. oktoobril 1962 tulistas S-75 Kuuba kohal alla veel ühe U-2 luurelennuki, piloot Rudolf Anderson hukkus.

Raketikompleksid S-75 leidsid laialdast kasutamist Vietnami sõjas ja Araabia-Iisraeli sõdades ning paljudes hilisemates konfliktides kuni tänaseni välja. Relvasüsteemi kasutavad veel tänapäeval üsna paljud riigid.

Eestist on teada üks juhus, kus 1962. aastal püüti Saaremaal Maantee tuledivisjonist alla tulistada NATO luureõhupalli. Katse ebaõnnestus.

S-75 seniitraketidivisjonid Eesti pinnal:

  • Karatuma, Nõmme küla Läänemaal
  • Leetse, Paldiski Harjumaal
  • Rohuneeme, Viimsi Harjumaal
  • Kupu Harjumaal
  • Kiviõli Ida-Virumaal
  • Kloodi Lääne-Virumaal
  • Reinevere Järvamaal
  • Rõngu Valgamaal
  • Sangaste Valgamaal
  • Rutu Viljandimaal
  • Piiri, Muhu Saaremaal
  • Kallemäe Saaremaal
  • Maantee Saaremaal
  • Oriküla Saaremaal

Osa neist likvideeriti juba 1960. aastate lõpus. 1991. aastal oli alles 7 kompleksi.

Varemed Eestis, tänane seis:

http://www.mil.hiiumaa.ee/xx/

Lisalugemist- vaatamist:

http://pvo.guns.ru/s75/s75.htm

https://www.youtube.com/watch?v=eqBV0iSJO6w

https://www.youtube.com/watch?v=Lm_lSGpvEiw

https://www.youtube.com/watch?v=-0cjHG7h6Hk

S-125 seniitraketidivisjon

Kõnekeeles kasutatav mõiste raketibaas on üldine termin, mille alla liigituvad erineva otstarbe ja relvastusega lahingüksused alates mandritevahelise ulatusega ballistilistest rakettidest kuni lähiulatusega õhutõrjerakettideni.

Eestis paiknenud seniitraketibaasid pärinevad 1960.-1970. aastatest. Nõukogude perioodi lõpuaastail algas seniitraketivägede ümberrelvastamine mobiilsete süsteemidega S-300 ja need ei vajanud enam statsionaarseid rajatisi.

Täpne termin sellele lahingüksusele on seniitraketidivisjon ehk tuledivisjon. S-125 tuledivisjoni koosseisu kuulus stardipatarei ja raadiotehniline patarei.

Raketikompleks S-125 loodi 1960. aastate alguses madalaltlendavate sihtmärkide tabamiseks. Kaheastmeline rakett töötab tahkekütusel ja on seetõttu pidevas lahinguvalmiduses. Eesti aladel paiknenud S-125M1 „Neva“ divisjonid olid relvastatud nelja raketti kandva laskeseadeldisega, neli igas divisjonis. Seega oli pidevas lahingvalmiduses 16 raketti divisjoni kohta. Lahinghäire korral ühendati stardiseadeldised vooluvõrku ja käivitati radarid ning rakettide suunamisseadmed. Lisalaengud olid vedukite peal (kas ZiL-131 või Ural) ja transpordiveokilt stardiseadeldisele pidi järgmise raketi paigaldama paari minuti jooksul.

S-125 tuledivisjoni koosseisu kuulus määrustikujärgselt 78 sõjaväelast – 12 ohvitseri, 10 üleajateenijat (lipnikku) ja 56 ajateenijat (sh 8 seersanti). Reaalsuses ei pruukinud stardidivisjonid täielikult komplekteeritud olla, nii oli nt Saaremaal Tehumardi divisjonis 1988. aasta detsembrikuu ühe käskkirja järgi koosseis 55 sõjaväelast: 12 ohvitseri, 1 lipnik ja 42 ajateenijat.

Tuledivisjoni komandokeskuses paiknes rakettide sihitamise jaam СНР-125, mille komponendid on raketi juhtimiskabiin УНК ja antennipost УНВ. Antennipost oli üsna omapärase kujuga, tulenevalt vajadusest juhtida raketti mitme signaali abil. Komandokeskuses olid lisaks ruumid raadiotehnilise patarei isikkoosseisu jaoks: puhkeruum ja õppeklass, ühtlasi ka varjend.

Komandokeskuse ümber paiknesid laskeseadeldised. Need olid ümbritsetud pinnasevallidega.

Täiendavate lahingkomplektide (8–16 raketti) ladustamiseks oli olemas hoidla, mille tüübiks oli „rajatis nr 7“, sõdurite kõnepruugis „semjorka“, seal olid ka ruumid stardipatarei isikkoosseisu jaoks. Selle lael paiknes visuaalvaatluspost ja suurekaliibriline õhutõrjekuulipilduja ДШК, samuti keemialuure aparatuur.

Kasutuses olnud tehnika:

  • Rakett V-601P (5V27), orig. tähis: В-601П (5В27): üldpikkus 6,09 m, tiibade siruulatus 2.2 m, raketi diameeter 0,375 m, stardimass 953 kg. Lõhkepea kaal 72 kg, sellest 33 kg lõhkeainet ja kuni 4500 kildu sihtmärgi hävitamiseks. Raketi laskeulatus oli 3,5 kuni 35 km, suudeti tabada sihtmärke, mis lendasid 100 kuni 18 000 meetri kõrgusel. Need omadused olid piisavad, et tõrjuda enamiku sihtmärkidest, kaasa arvatud tiibraketid.
  • Juhtimiskabiin УНК ja antennipost УНВ
  • Stardiseadeldi neljale raketile ПУ 5П73 (СМ-106)
  • Transpordi- ja laadimisseadeldid ТЗМ (ПР-14М, ПР-14МА) veokite ЗиЛ-131 või Урал baasil.

Kasutusel olnud raadiolokatsiooniseadmed:

Madallennuliste sihtmärkide avastamiseks oli S-125 raketisüsteemile võimalik liita kaks raadiolokatsioonijaama: П-12 või П-18, mis töötas meetersageduse lainetel ja detsimeetersagedusel töötav П-15. Lisaks oli olemas mastisüsteem „Унжа“, mis võimaldas radariantenni tõsta kuni 50 meetri kõrgusele maapinnast. Raadiolokatsioonisüsteemidel oli autonoomne elektritoide generaatoritelt.

Sõduritele oli seniitraketidivisjonides elamiseks kasarm või komplekshoone, kus lisaks magamisruumidele olid söökla, punanurk, olmeblokk, staabiruumid. Iga raketibaasi kohustuslik element oli riviplats koos agitatsiooniseinaga. Ohvitseride ja nende perede jaoks paiknesid harilikult vahetult baasi naabruses korter- või ridaelamud.

Raketisüsteemi on moderniseeritud eelkõige sihtimissüsteemi ja radarihäirete tõrjumise seadmete arendamisega. S-125 moderniseeritud kompleksid on mitmete riikide relvastuses tänapäevani.

S-125 võitudest on kahtlemata kõige kuulsam USA vargründelennuki (radaritele nähtamatu „stealth“ tehnoloogia baasil loodud) F-117 Nighthawk allatulistamine Serbia õhutõrje poolt Kosovo sõjas 27. märtsil 1999.

S-125 raketibaasid olid Eesti territooriumil paiknenutest kõige kompaktsemad: süsteem ise oli kõige väiksem, tahkekütusega rakettide puhul puudus vajadus kütusehoidlate ja tankimisseadmete järele. Looduses ja kaartidel on S-125 raketibaas äratuntav: komandopunkti ümber paikneb neli pinnasevalliga ümbritsetud stardiplatsi, läheduses on raketihoidla, veidi eemal väiksem radarimägi.

S-125 divisjonid Eesti territooriumil (27):

  • Saaremaa: Liiva Muhumaal, Paaste (Jõiste),Tagaranna, Tammese, Tehumardi, Laadla.
  • Läänemaa: Rohuküla, Väike-Nõmmküla.
  • Harjumaa: Suurekivi, Paju (Paldiski), Muraste, Laagri, Naissaar, Rohuneeme, Neeme, Juminda.
  • Pärnumaa: Ridalepa, Liu, Reiu.
  • Lääne-Virumaa: Lobi, Karula, Kutsala.
  • Ida- Virumaa: Lüganuse, Saka, Voka, Udria.

Lingid:

http://pvo.guns.ru/s125/s125.htm

https://fas.org/nuke/guide/russia/airdef/s-125.htm

https://topwar.ru/29211-malovysotnyy-zrk-s-125.html

Pildid suunamisjaamast

https://www.google.com/search?rlz=1C1GGGE_enEE373EE374&sxsrf=ALeKk03ZvG3q65xiCzydGeUO6K-1pxfP3w:1584112613238&q=%D0%A1%D0%9D%D0%A0-125&tbm=isch&source=univ&sa=X&ved=2ahUKEwiSoOKs35foAhXrpIsKHTCyBscQsAR6BAgKEAE

https://www.ausairpower.net/APA-S-125-Neva.html

PVO muuseum

http://www.mvpvo.ru/

Videod

https://www.youtube.com/watch?v=HIsrQvA8FUU

https://www.youtube.com/watch?v=mpi_QUmRsDQ

https://www.youtube.com/watch?v=M1HK61SqMmU

Rakett R-12

Keskmaa tegevusraadiusega ballistiline raketisüsteem R-12 töötati NSV Liidus välja 1950. aastate teises pooles. Relvastuses olid raketid aastatel 1959–1989. NATO terminoloogias oli raketi nimeks SS-4 Sandal, „sandlipuu“ kuna rakett oli sihvaka siluetiga.

1960. aastatel rajati Eestisse 8 maapealsete stardikompleksidega raketibaasi: Piirsalu, Lintsi, Rohu, Kadila, Uniküla, Rooni, Nursi ja Sänna ning üks maa-aluste stardišahtidega, relvastatud rakettidega R-12U asukohaga Vilaskis. Igas baasis võis olla kuni 4 raketti.

Raketi lennukauguseks oli kuni 2100 km, termotuumalõhkepea võimsuseks 1,0 või 2,3 megatonni.

Muud andmed:

  • Üldpikkus – 22,76 m
  • Korpuse läbimõõt – 1,65 või 1,8 m
  • Stabilisaatorite siruulatus 2,65 m
  • Raketi kogukaal sõltuvalt modifikatsioonist – 41 800 / 42 200 kg
  • Lõhkepea kaal 1364 või 1680 kg
  • Tangitava kütuse kogukaal 37 000 kg, sellest petrooleumi 7300 kg ja oksüdeerija 29 065 kg

Raketi R-12 lahingvalmiduse astmed:

Nr 4: rakett on hoidlas, tankimata, güroskoopseadmed ja lõhkepea ei ole paigaldatud. Raketi stardiks kulub minimaalselt 205 minutit. Sellises valmiduses võis raketti hoiustada kuni 7 aastat.

Nr 3: rakett on hoidlas, tankimata, güroskoopseadmed ja lõhkepea on paigaldatud. Raketi stardiks kulub minimaalselt 140 minutit. Sellises valmiduses võis raketti hoiustada kuni 3 aastat.

Nr 2: rakett on stardiväljakul püstiasendis. Raketi stardiks vajalikud andmed on sisestatud. Rakett ei ole tangitud, kütusekomponentide tankimismasinad on stardiväljakul lahingvalmiduses. Raketi stardiks kulub minimaalselt 60 minutit. Sellises valmiduses võis raketti hoida stardiväljakul kuni 3 kuud.

Nr 1: rakett on stardiväljakul täies lahingvalmiduses ja tangitud. Raketi stardiks kulub minimaalselt 20 minutit. Sellises valmiduses võis raketti hoida stardiväljakul kuni 1 kuu.

Maa-aluses stardikompleksis paiknenud raketid jõuti lahingvalmidusse seada kiiremini, selleks oli vaja paigaldada güroskoopseadmed, lõhkepea ja rakett tankida.

Aritmeetiliselt võis 1970. aastatel Eestis paikneda kuni 36 raketti R-12/R-12U termotuuma lõhkepeade summaarse võimsusega 82,8 megatonni (82,8 miljoni tonni trotüüli lõhkejõud). Milline oli reaalne pilt, ei saa me tõenäoselt kunagi teada. Võrdluseks: 1945. aastal Hiroshimale heidetud aatompommi „Little Boy“ võimsus oli 15 kilotonni, Nagasakile heidetud aatompommil „Fat Man“ 21 kilotonni

1980. aastateks oli raketisüsteem vananenud. R-12 raketisüsteemi vahetas välja mobiilne kompleks RSD-10 „Pioner” (NATO terminoloogias SS-20 „Saber”). Nende rakettide alaline Eestis paiknemine ei ole kinnitust leidnud. Suurem osa Eestis paiknenud R-12 raketibaasidest likvideeriti 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses.

Lisalugemist:

http://rbase.new-factoria.ru/missile/wobb/r12/r12.shtml

https://sites.google.com/site/vaikemaarjamuuseum/noukogude-okupatsioon-raketibaas-vaike-maarja-lahistel

https://general-kosmosa.livejournal.com/33460.html

http://militaryrussia.ru/blog/topic-376.html

1941. aasta sõjasündmustest Eestis

Toomas Hiio, Eesti Sõjamuuseumi aastaraamat, 2006, lk 101-118

Seni ilmunud kirjandus

1941. aasta sõjasündmustest Eestis on kirjutatud eesti keeles üsna palju. Varsti pärast lahingutegevuse lõppu Eesti pinnal alustasid mõlemad pooled toimunu kohta dokumentide ja mälestuste kogumist. 1942. a alguses, lähtuvalt Politsei ja Omakaitse Valitsuse korraldusest, hakkasid 1941. aastal toimunut jäädvustama Omakaitse malevad. Tänaseks on ilmunud rohkesti käsitlusi, mis neid materjale kasutavad, mõni aasta tagasi publitseeriti Omakaitse malevate ajalood ka tervikuna. Originaale säilitatakse Eesti Riigiarhiivis. Nõukogude Liidu tagalasse pääsenud hävituspataljonlaste ja nn partei ja nõukogude aktiivi liikmete mälestusi koguti ka Punaarmee Eesti laskurkorpuse formeerimise ajal 1942. a. Nendele materjalidele tugineb raamatusari „Sortside saladusi“. Originaale säilitatakse Eesti Riigiarhiivi filiaalis, endises parteiarhiivis. Suure Isamaasõja Ajaloo Komisjonid, mille tegevuse raames neis mälestusi koguti, moodustati teistegi liiduvabariikide rahvusväeosades. Käesolevas aastaraamatus avaldatud Uldis Neiburgsi artikkel tugineb osaliselt Läti komisjoni materjalidele.

1950. aastate teisel poolel alustati Välis-Eestis raamatusarja „Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ väljaandmist. 1941. aasta sündmusi vaatlevad sarja kaks köidet, mis sisaldavad nii üldkäsitlusi kui ka asjaosaliste mälestusi. Umbes samal ajal alustas Peeter Larin okupeeritud Eestis 1941. a sõjasündmuste ajaloo koostamist, ei ole võimatu, et vastukaaluks eelnimetatule. Seejärel algatas Nõukogude Armee Riia Sõjaväeringkonna ohvitseride maja juures asuv sõjateaduslik ühing kolmeköitelise üldkäsitluse kirjutamise, põhiteemaks Suur Isamaasõda Balti liiduvabariikides ja Balti liiduvabariikide rahvastest moodustatud Punaarmee väekoondised. 1941. aasta sündmusi Eestis puudutab selle esimene köide. Sõja lõpu 25. aastapäevaga seoses alustati Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi juhtimisel taas Suure Isamaasõja põhjalikumat uurimist. Avaldati nii kaheköiteline üldkäsitlus kui ka dokumentide kogumik.

Saksa uurijatest on põhjalikuma ülevaate kirjutanud Walther Melzer, kes avaldas 1960. aastal raamatu lahingutest Eesti saarte pärast aastatel 1917, 1941 ja 1944. Ka klassikuna tsiteeritav Werner Haupt avaldas raamatu sõjast Baltikumis. Neile teostele lisandub suur hulk nii paguluses, okupeeritud Eestis kui ka alates 1980. aastate lõpust Eestis ilmunud asjaosaliste mälestusi.

Kogu eelnimetatud kirjanduse puuduseks on aga see, et esiteks ei ole ühe poole autorid saanud kasutada teise poole arhiivimaterjale ja, teiseks, mis puudutab eriti Nõukogude Liidus avaldatut, on esitatu surutud Nõukogude ideoloogia tendentslikesse raamidesse. Päris kõrvale jätta siiski nõukogudeaegseid raamatuid ei saa, sest nende autoritel on olnud võimalik kasutada arhiivimaterjale, mis tänasele Eesti uurijale ei ole kättesaadavad. Külma sõja ajastu ideoloogilisest painest ei ole päris vabad ka paguluses avaldatud käsitlused. Ideoloogiline võitlus ei ole sõnakõlks. Eesti autorite nõukogude-aegsetes kirjatöödes on märgata otsest oponeerimist pagulasautorite väidetega, muidugi ilma viideteta, sest pagulasautorite teosed, eriti veel nii suure „ideoloogilise tähtsusega“ teemal, kuulusid keelatud raamatute hulka. Pagulasautoreid ei takistanud aga nõukogude autorite teostele osundamast miski.

21. sajandi alguses puudus kaasaegne detailne üldkäsitlus – vaatamata ilmunud mahukale kirjandusele ja allikapublikatsioonidele. Viimasel ajal on seda lünka siiski täitma hakatud, esialgu põhjalikumalt saksa ja inglise keeles, sest nüüdisajal peetakse oluliseks avalikkuses ekspluateeritavate teemade vääritimõistmise vältimist laiemalt.

Punaarmee ja Wehrmachti väekoondised Eestis 1941. a suvel

Kõrgemad peakorterid

Sõja ajal oli Nõukogude Liidu sõjavägede kõrgeim juhtkond Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorter ehk Stavka, mis moodustati 23. juunil 1941. Sellele allus Kindralstaap. 10. juulil 1941 määras Stavka kolm marssalit strateegiliste suundade: loode-, lääne- ja edelasuuna ülemjuhatajateks. Loodesuuna ülemjuhataja oli Nõukogude Liidu marssal Kliment Vorošilov.

22. juunil 1941 reorganiseeriti senised sõjaväeringkonnad rinneteks seoses sõjategevuse algusega Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Eestisse puutuvalt nimetati Balti Erisõjaväeringkond Looderindeks, selle ülemjuhataja oli detsembrist 1940 kuni 30. juunini 1941 kindralpolkovnik Fjodor Kuznetsov (1898–1961) ning juuli algusest augustini 1941 kindralmajor Pjotr Sobennikov (1894–1960). Leningradi sõjaväeringkond nimetati Põhjarindeks, augustis Leningradi rindeks ja selle ülemjuhataja oli jaanuarist novembrini 1941 kindralleitnant Markian Popov (1902–1969).

Rinnetele allusid armeed. Eestis tegutses 8. armee, mille juhataja oli 1941. a märtsist juulini kindralmajor Sobennikov ja sama aasta juulist septembrini kindralmajor Ilja Ljubovtsev (1899–1975). Armee peakorter oli sõja alguses Šiauliais. Eestis asusid ka 1941. a kevadel moodustatud 27. armee väekoondised peakorteriga Riias, armee juhataja oli maist detsembrini 1941 kindralleitnant Nikolai Berzarin (1904–1945). Armeedele allusid laskur- jm korpused, viimastele omakorda laskur- jm diviisid.

Saksamaal ühendati 4. veebruaril 1938 Sõjaministeerium ja selle Sõjavägede Amet (Wehrmachtsamt) Sõjavägede (Wehrmacht’i) Ülemjuhatuseks (Oberkommando Wehrmacht, OKW), mida juhtis Adolf Hitler. Temale allus Maavägede Ülemjuhatus (Oberkommando des Heeres, OKH), mida juhtis kuni 19. detsembrini 1941 kindralvälimarssal Walther von Brauchitsch (1881–1948), seejärel samuti Hitler. Kummalgi ülemjuhatusel oli oma kindralstaap. Sõjaks Nõukogude Liidu vastu moodustati 1941. a alguses kolme väegrupi ülemjuhatused. Väegrupi „Nord“ ülemjuhataja oli juunist 1941 kuni jaanuarini 1942 kindralvälimarssal Wilhelm von Leeb (1876–1956). Väegrupi lähtealaks sõjas Nõukogude Liidu vastu oli Ida-Preisimaa. Väegruppidele allusid armeed, Eesti suunal tegutses 18. armee, mille ülemjuhatajaks novembrist 1939 jaanuarini 1942 oli kindralkolonel Georg von Küchler (1881–1968). Armeedele allusid armeekorpuste juhatused (Generalkommando), viimastele omakorda jalaväe- jm. diviisid.

Punaarmee väekoondised Eestis 1939–1941

23. augustil 1939 sõlmiti N. Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping, mille salaprotokolliga langes Eesti N. Liidu mõjusfääri. 28. septembril 1939 kirjutati N. Liidu survel alla Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping, mis nägi ette 25 000 mehe paigutamise Eesti territooriumile.

13. augustil 1939 andis N. Liidu kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov Leningradi sõjaväeringkonnale korralduse Novgorodi armeegrupi formeerimiseks, mis 14. septembril formeeriti 8. armeeks. Eestisse paigutati 8. armee Kingissepa üksiklaskurkorpuse baasil formeeritud 65. erilaskurkorpus. Korpuseülem oli alguses diviisikomandör Aleksander Tjurin (1896–1976), juulist 1940 märtsini 1941 kindralmajor Nikolai Šestopalov (1896–1941). Korpuse staap asus Haapsalus. Lisaks toodi Eestisse 8. armeele alluvad soomusüksused, Balti sõjalaevastiku laevad ja maismaaüksused ning lennuvägi. 65. erilaskurkorpuse põhijõud oli 14 000-meheline 16. laskurdiviis (staap asus samuti Haapsalus, diviisiülemaks brigaadikomandör Ilja Ljubovtsev).

16. juunil 1940 esitas N. Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Eesti Vabariigi Valitsusele ultimaatumi, milles muude nõudmiste kõrval nõuti ka täiendava Punaarmee väekontingendi maalelubamist. Eesti valitsus võttis ultimaatumi vastu. 17. juuni hommikul ületas täiendav väekontingent Eesti Vabariigi piiri ja okupeeris Eesti. Väekontingenti kuulusid 8. armeele allutatud kuus laskurdiviisi: 11. ja 90. laskurdiviis anti täienduseks 65. erilaskurkorpusele, lisaks toodi Eestisse 1. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 24. ja 56. laskurdiviis ning 19. laskurkorpus, mille koosseisu kuulusid 42. ja 49. laskurdiviis.

Kõik juurdetoodud diviisid olid täiskoosseisulised, a 12 000 meest. Eestisse toodi ka 13. kergetankide brigaad. 21. juunil 1940 paigutati 8. armee peakorter Tartusse ja 11. juulil 1940 määrati armeejuhatajaks kindralleitnant Aleksander Tjurin. Suurem osa Eestit juunis okupeerinud vägedest viidi suve lõpuks välja. Muude põhjuste kõrval oli Eesti nii suure väe majutamiseks ja toitmiseks rahuajal ka lihtsalt liiga väike. Eestisse jäid uutest üksustest esialgu 11. (Narva lähedal) ja 90. laskurdiviis.

6. juulil 1940 allutati Eestisse paigutatud väed Leningradi sõjaväeringkonnale ning 8. armee peakorter paigutati Tallinnasse. Lätis ja Leedus paiknevate vägede juhtimiseks moodustati Balti Erisõjaväeringkond. Kingissepa kindlustatud rajooni Isuri (Ижорский) laskurpolgu baasil formeeriti 8000- meheline 3. üksiklaskurbrigaad, mis paigutati Saaremaale ja Hiiumaale.

1941. a mai lõpus, vahetult enne sõja algust Saksamaaga, formeeriti Balti Erisõjaväeringkonna alluvuses olev 27. armee peakorteriga Riias. Armee juhatusele allutati 67. laskurdiviis Liepajas, juba nimetatud 16. laskurdiviis, mis sel ajal asus Lääne-Eestis, 3. üksiklaskurbrigaad Eesti saartel ning 22. ja 24. territoriaalne laskurkorpus ehk endised Eesti ja Läti sõjaväed, mida täiendati sõja alguses Sise-Venemaalt mobiliseeritud meestega. 27. armee vastutas rannakaitse eest Matsalu lahest Palangani ja Liepaja mereväebaasi kaitse eest ning sellele allusid ka piirivalveväed. 27. armee allus pärast sõja algust Looderindele.

Pärast Eesti okupeerimist andis N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kaitsekomitee 20. juunil 1940 välja määruse „Punalipulise Balti laevastiku organisatsiooni kinnitamisest ja abinõudest Soome lahe lääneosa kaitse tugevdamiseks“, mille järgselt paigutati Balti laevastiku peabaas Kroonlinnast Tallinna ja allutati otse Balti laevastiku sõjanõukogule. Balti laevastiku juhataja Vladimir Tributs (1900–1977) oli nüüdsest ühtlasi Tallinna baasi ülem. 1939. a Eestisse toodud Balti laevastiku osadest moodustatud Balti mereväebaasi keskus paigutati esialgu Tallinnast Paldiskisse, kuid likvideeriti 6. septembril 1940 N. Liidu sõjalaevastiku rahvakomissari korraldusel. Selle baasil formeeriti Balti laevastiku rannakaitse peabaas, mille juhatus jäi Paldiskisse. Sama korraldusega moodustati Läänemere rajooni rannakaitsepiirkond keskusega Kuressaares, millele allutati kõik Eesti saartel asuvad Balti laevastiku väeosad ja rannakaitse. Rannakaitsepiirkonna ülemaks nimetati kindralmajor Sergei Kabanov (1901–1970), hiljem kindralmajor Aleksei Jelissejev (1887–1942). Kindral Kabanov nimetati Hanko baasi ülemaks.

Balti laevastiku juhtkond pidas saarte kaitsmist väga tähtsaks. Kaugelaskesuurtükid Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare patareid sulgesid Irbeni väina ja Liivi lahe. Eesti saartele kavatseti ehitada 30 rannakaitsepatareid 80 suurtükiga, esmajärjekorras kavatseti 1941. a septembriks valmis ehitada 17 patareid. 10. juulil 1941 allutati kõik Lääne-Eesti saartel asuvad üksused kindralmajor Jelissejevile.

65. erilaskurkorpus staabiga Türil vastutas rannakaitse eest Narva lahest Matsaluni. Sõja alguseks oli 8. armee, millele allusid 10. ja 11. laskurkorpus ning 12. mehhaniseeritud korpus, viidud Ida-Preisimaa piirile. Armee vasak tiib ulatus Daugavpilsist üle Panevežyse Insterburgini. 1940. a augustis territoriaalkorpusteks nr 22, 24 ja 29 ümber formeeritud endiste Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede sõjaväelasi hoiti reservis. Sellesse aega kuulub ka umbes tuhande Eesti, Läti ja Leedu vanemohvitseri arreteerimine.

1941. a juuli alguses taganesid Eestisse Punaarmee 8. armee 10. ja 11. laskurkorpus, mida juhtisid vastavalt kindralmajor Ivan Nikolajev (1890–1944) ja kindralmajor Mihhail Šumilov (1898–1975). 10. laskurkorpusele allusid 10. ja 11. laskurdiviis. Neist esimest juhtis kindralmajor Ivan Fadejev, kes septembris anti juhtimise hooletusse jätmise ja joomise eest sõjatribunali alla, ning teist kindralmajor Nikolai Sokolov (1896–1942). 11. laskurkorpusele allusid 48. ja 125. laskurdiviis. 48. diviisi juhtis kuni 23. juulini polkovnik Karp Muravjov, seejärel alampolkovnik Ivan Romantsev. 125. laskurdiviisi ülem oli kindralmajor Pavel Bogaitšuk (1896–1941). 1941. a augustis anti 8. armeele täienduseks ja saadeti osaliselt Eestisse 118. laskurdiviis, mida juhtis kindralmajor Nikolai Glovatski – Eesti lahingute ajal ta tagandati, mõisteti süüdi ja lasti maha – ning 268. laskurdiviis, mille ülemaks nimetati purukslöödud 11. laskurdiviisi ülem kindralmajor Sokolov. 16. laskurdiviisi juhtis pärast kindralmajor Ljubovtsevi edutamist 8. armee juhataja asetäitjaks 1941. a juulis polkovnik Nikolai Suturin. Peale Punaarmee laskurdiviiside olid Eestis kaitsel veel 3. üksiklaskurbrigaad Eesti saartel (ülem polkovnik P. Gavrilov), soomusväed, lennuvägi, siia taganes 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis (ülem alampolkovnik Andrei Golovko, kes määrati 13. juulil Looderinde tagalakaitse ülema abiks ja saadeti Novgorodi, seejärel oli ülemaks polkovnik Stepan Bunkov) jt. üksused, lisaks Lätis ja Eestis formeeritud hävituspataljonid.

Saksamaa sõjaplaanid ja väekoondised Eesti vallutamiseks

„Barbarossa“ plaani kohaselt oli Eesti vallutamine väegrupi „Nord“ kõrvalülesandeks tema peaülesande, Leningradi sissepiiramise kõrval. 18. armee „Nordi“ vasakul tiival pidi tungima Pihkva suunas, et ära lõigata Eestisse, Lätisse ja Leedusse jäänud Punaarmee üksused, takistada nende taandumist itta lõuna poolt Pihkva järve ning hävitada need Eestis.

Eesti vallutamine tehti ülesandeks 18. armee XXVI armeekorpusele, mille juhataja oli suurtükiväekindral Albert Wodrig (1883–1972). Korpusele allusid 61. ja 217. jalaväediviis, ülemad vastavalt jalaväekindral Siegfried Hänicke (1878–1946) ja kindralleitnant Richard Baltzer (1886–1945). Korpuse ülesandeks seati Paldiski ja Tallinna hõivamine, et lõigata ära Punaarmee jõud Lääne-Eestis ja saartel. XXVI armeekorpuse jõududest ei piisanud Punaarmee vastupanu murdmiseks ja Eestisse toodi lisaks XXXXII armeekorpuse juhatus (juhataja pioneerivägede kindral Walter Kuntze, (1883–1960) ning 291., 254. ja 93. jalaväediviis, mida juhatasid vastavalt kindralleitnant Kurt Herzog (1889–1948), kindralleitnant Walter Behschnitt (1885–1970) ja kindralleitnant Otto Tiemann (1890–1952). Tartu vallutas I armeekorpuse eelüksus suurtükiväeülema nr 123, kindralmajor Karl Burdachi (1891–1976) juhtimisel, siinkohal väärib nimetamist ka suurtükiväeülem nr 114, kindralmajor Rudolf Friedrich (1889–1945), kelle juhitud eelüksus vallutas Lääne-Eesti.

Kui palju rakendati vägesid?

Ajaloolasi on alati huvitanud jõudude vahekord, mida mõnikord üritatakse kindlaks teha koguni ühe mehe täpsusega. Nii suurte väekoondiste puhul, nagu Eestis tookord rakendati, ei ole see võimalik. Lisaks ei väljenda jõudude vahekorda mitte ainult meeste arv, vaid ka nende rakendamine. Arvestada tuleb ka relvastust, väljaõpet, juhtimise pädevust jms. Saksa diviiside ja korpuste eesotsas olid pädevate juhtidena Esimese maailmasõja kogemusega ohvitserid, 15-20 aastat vanemad oma Punaarmee kolleegidest, mis on mõistetav, teades Punaarmee kõrgemas ohvitserkonnas toimunud stalinlike „puhastuste“ ulatust.

Relvastuses tuleb arvestada kaotusi lahingute ajal Leedu ja Läti territooriumil ning võimet kaotusi korvata, mille kohta on vähe andmeid. Seetõttu alljärgnevalt vaid mõned ääremärkused sõdivate poolte jõudude vahekorra kohta elavjõus.

Eestis rakendatud Saksa jalaväediviisid kuulusid 2., 3., 4., 5. ja 8. formeerimislainesse. 2. laine jalaväediviisi koosseisunimekirja-järgne meeste arv oli 15 273, 3. laine jalaväediviisil oli 17 901 ja 4. laine diviisil 15 019 meest. 5. ja 8. laine jalaväediviiside ettenähtud meeste arvu siinkirjutaja ei tea, kuid teadaoleva allüksuste loetelu järgi ei saanud need olla palju väiksemad. Seega, kui arvestada ühe jalaväediviisi suuruseks minimaalselt 15 000 meest, rakendas Saksa väejuhatus Eestis vähemalt 75 000 meest jalaväediviisides, kellele lisanduvad korpuseüksused, lennu- ja merevägi.

Punaarmee laskurdiviiside koosseisunimekirju muudeti aastatel 1939-1940 mitu korda. N. Liidu Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 6. juulist 1940 määrati laskurdiviisi suuruseks 12 000 meest ning anti korraldus vähendada 1939. a Eestisse, Lätisse ja Leedusse paigutatud kolme 14 000-mehelise diviisi koosseis samuti 12 000 meheni. Samas korralduses määrati Eesti saartele paigutatava 3. üksiku laskurbrigaadi suuruseks 8000 meest. Kuid sõjaajal ettenähtud isikkoosseis oli mõnevõrra suurem rahuaegsest, samuti ei ole teada Punaarmee laskurdiviiside poolt enne Eestisse taganemist kantud kaotused. Ühe või teise väekoondise meeste arv on küll teada ühel või teisel ajahetkel, kuid kogupilti saada ei ole võimalik.

Peeter Larin kirjutab, et Saksa poolel rakendati Eesti lahingutes umbes 100 000 meest ja punaarmeelasi oli kaks korda vähem. Tema hinnangut Saksa sõjaväelaste arvu kohta võib pidada ligikaudu paikapidavaks, punaarmeelaste arvu aga mitte, sest Eestis sõdinud Saksa väekoondiste sõjapäevikute andmetel võtsid nad Eestis vangi üle 50 000 punaarmeelase.

Lahingud Eestis 1941. a juuli esimesel poolel

XXVI armeekorpus tungis Eestisse oma kahe eelüksusega 7. juulil: jalgratturite üksus saadeti üle Pärnu Märjamaa peale, motoriseeritud üksus Viljandi peale. Õhtuks jõudis motoriseeritud eelüksus suurtükiväeülema nr 113, kindralmajor Ferdinand von Selle juhtimisel Viljandist lõuna pool asuva Raudna jõeni. Jalgratturite eelüksus (402. jalgratturite pataljon) major Ullerspergeri juhtimisel jõudis samal ajal vastase üksusi kohtamata Kilingi-Nõmmele. Diviiside põhijõud järgnesid kiirmarsil, kasutades raudteed.

8. juulil kell 14.00 registreeriti väegrupi „Nord“ sõjapäevikus Pärnu vallutamine, sealjuures suudeti takistada Pärnu jõe sildade õhkulaskmist. 61. jalaväediviis vallutas õhtul Viljandi, mida kaitses 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis.

Esialgne edu Eesti vallutamisel viis Saksa maavägede ülemjuhatuse mõttele suunata üks Leningradi vallutamiseks mõeldud armeekorpus läbi Eesti, piki Peipsi järve läänekallast, vältimaks Peipsi ja Ilmeni järve vahel olevate väheste teede ülekoormamist, mille olukord oli 4. tankiarmee ülemjuhataja kindralkolonel Erich Höppneri sõnul kirjeldamatult vilets. See mõte siiski ei teostunud, sest lootus kohata tõsisemat vastupanu alles Tallinna all ei täitunud ja 9.-15. juulil takerdus pealetung joonel umbes Võrtsjärve põhjatipust Matsalu laheni. Saksa maavägi tundis suurt puudust lennuväe toetusest, ülekaal õhus kuulus Punaarmeele. Väegrupi „Nord“ peaeesmärk oli Leningradi vallutamine ning 1. õhulaevastiku tegevus pidi keskenduma Leningradi peale tungiva 4. tankiarmee operatsioonide toetamisele õhust. Punaarmee vallutas 12. juulil Märjamaa tagasi.

XXVI armeekorpus saatis 9. juulil Virtsu 15 cm suurtüki patarei, et sulgeda laevaliiklus Suures väinas. Riia sadam oli ülioluline väegrupi „Nord“ varustamisel ning Suure väina kontrollimine välistas võimaluse, et Balti laevastik ründab sealtkaudu Saksa transpordilaevu. Patarei kaitseks anti merejalaväe löögiüksus. Punaarmee moodustas saartel Virtsu tagasivallutamiseks 300- mehelise dessantüksuse, mis ründas alates 15. juulist lennuväe toetusel. XXVI armeekorpus loovutas Virtsu 18. juulil.

Saksa vägede pealetung takerdus ka diviiside väsimuse tõttu. 217. jalaväediviisi ohvitserid ja allohvitserid olid vahetult enne sõda väkke kutsutud reservistid, kelle väljaõpe oli kehvem kui 291. jalaväediviisil. 217. jalaväediviis oli alates 22. juunist rindel olnud ning kaotanud surnute ja haavatutena 70 ohvitseri ja 2000 meest.

Kagu-Eestis, Peipsi ja Võrtsjärve vahel, regulaararmeede kokkupõrkeid ei toimunud. 9. juulil vallutasid mööda Riia-Pihkva kiviteed edasi tunginud 18. armee põhijõud Pihkva ja Ostrovi ning hõivasid oma vasaku tiiva julgestuseks Võru ja Antsla. 12. juulil jõudis 18. armee Velikaja jõeni. Punaarmee väekoondised Eestis säilitasid põhijõududega maismaaühenduse vaid üle Narva. Nad jätsid maha Võrtsjärve ja Peipsi järve vahelise ala. Emajõgi voolab pea kogu oma saja kilomeetri ulatuses soode vahel, moodustades loodusliku kaitsetõkke. 9.-10. juulil lasi üle Emajõe taganenud Punaarmee õhku enamiku Emajõe sildadest. Emajõe lõunakaldal võtsid võimu üle metsavennad.

7. juulil 1941 teatas Saksa lennuväe 1. õhulaevastiku ülemjuhataja väegrupi „Nord“ kindralstaabi ülemale, et Tartu lennuväli on äärmiselt oluline Leningradi suunas arendatava pealtungi toetamiseks õhust. 18. armee peakorter andis XXVI armeekorpusele korralduse hõivata Tartu lennuväli. 9. juulil teatas XXVI armeekorpuse peakorter: ülesannet ei saa täita vägede vähesuse tõttu. Lisaks jäi Tartu korpuse pealetungisihist umbes 65 km ida poole. Korpusel puudusid ka tankid ja luuresoomukid, mis olnuksid vajalikud niisuguse operatsiooni läbiviimiseks. 10. juulil allutati korpusele 254. jalaväediviisi luurepataljon ülesandega luureks Tartu suunal. Kuid pataljon sattus järgmisel päeval Võisiku mõisa juures lahingusse ning löödi 13. juuliks lõplikult tagasi. Punaarmee poolel osalesid lahingus 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi tugevdatud pataljonisuurune löögiüksus ja kaks tanki.

11. juulil andis 18. armee staap XXVI armeekorpuse alluvusse suurtükiväeülema nr 123, kindralmajor Burdachi eelüksuse, mis Petseri suunalt Tartusse tungis. Motoriseeritud eelüksuse koosseisu kuulusid I armeekorpuse 11. ja 21. jalaväediviisi luurepataljonid, 254. jalaväediviisi tankitõrjedivisjon, 536. suurtükidivisjon, 604. õhutõrjedivisjon, 609. suurtükirügemendi staap jm. 11. juuli õhtuks oli Emajõe läänekaldale jääv Tartu linna osa eelüksuse kontrolli all.

Punaarmee 8. armee taganes 6.-9. juulini 1941 kaitsele Pärnu-Peipsi järve joonele. 10. laskurkorpus, millele allusid 10. laskurdiviis ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ning 11. laskurdiviisi üks polk, oli 9. juulil kaitseliinil Pärnust Võrtsjärveni. 11. laskurkorpus, millele allusid 48. ja 125. laskurdiviis, oli kaitsel Emajõel Võrtsjärvest Peipsini. Armee tagalat Pärnu- Haapsalu-Paldiski lõigus kaitses 16. laskurdiviis. Saaremaal ja Hiiumaal asus 3. üksiklaskurbrigaad. Maavägesid toetasid seal Balti sõjalaevastiku 1. üksik- merejalaväebrigaad, piirivalveüksused ning hävituspataljonid. 18. juulil allutati 8. armeele ka läti hävituspataljonlaste kahe töölispolgu riismed.

Balti sõjalaevastiku põhijõud evakueeriti 27. juunist 1. juulini Tallinna. Laevad – ristleja „Kirov“, eskaadri miiniristlejad „Grozjaštši“, „Smetlivõi“, „Stoiki“, „Silnõi“, „Serditõi“ ja „Engels“ ning mitukümmend väiksemat ja abilaeva – viidi Daugavgrivast Riia lahe lõunasopis Soome lahte läbi Suure väina ja Hari kurgu.

Lahingud Kesk- ja Ida-Eestis juuli teisel poolel ja augusti alguses 1941

21. juulil 1941 külastas väegrupi „Nord“ peakorterit Adolf Hitler. Muuhulgas pidas ta väga oluliseks Leningradi kiiret vallutamist ja Soome lahe kontrolli alla saamist, et pärssida Balti laevastiku tegutsemist Läänemerel, tagamaks Rootsi rauamaagi häireteta vedu Saksamaale.

Saksa väejuhatus tõi 24. juulil Otepääle XXXXII armeekorpuse juhatuse, mida juhtis insenerivägede kindral Kuntze. 14. juulil anti XXVI armeekorpuse alluvusse 291. jalaväediviis ja 15. juulil 254. jalaväediviis. 5. augustil allutati XXVI armeekorpusele ka 93. jalaväediviis. Seega osales Eesti vallutamisel alates 1941. a augusti algusest viis jalaväediviisi. Lisaks toodi Eestisse väegrupi „Nord“ tagalapiirkonna juhatajale alluva 207. julgestusdiviisi üksused, mis olid ette nähtud eeskätt tagala julgestamiseks. Selle diviisi lahinguosa oli 374. tugevdatud jalaväerügement. XXVI armeekorpus suunati Kesk-Eestist itta – Rakvere, Narva ja Peipsi järve suunas. XXXXII armeekorpuse ülesandeks seati Tallinna vallutamine. Varem XXVI armeekorpusele allunud 217., 291., 61. ja 254. jalaväediviis viidi juuli lõpus ja augusti alguses XXXXII armeekorpuse alluvusse.

XXVI armeekorpuse pealetung algas uuesti 22. juuli varahommikul. 61. ja 254. jalaväediviis liikusid üle Jõgeva itta ja lõunasse. 24. juuli õhtul jõudis korpuse eelsalk Kasepää juures Peipsi rannale. Samal hommikul suutis Punaarmee 11. laskurkorpuse juhtkond põhja suunas taganeda, kuid 125. ja 48. laskurdiviis jäid Emajõe ja Mustvee vahel piiramisrõngasse. 217. jalaväediviis vallutas samal päeval Türi.

Punaarmee 8. armee olukorra kergendamiseks võeti 16. laskurdiviisilt ranniku ja Lääne-Eesti saarte kaitsmise kohustus, mis pandi täielikult Balti laevastikule. 25.-26. juulil sai armee täienduseks umbes 3000 meest, suurtükiväge, tankiroodu ja merejalaväe pataljoni. 24. juulil Jõgeva ja Põltsamaa suunas vastupealetungile läinud 16. laskurdiviis, mille ülesandeks oli tungida välja piiramisrõngasse jäänud 48. ja 125. laskurdiviisini, kandis raskeid kaotusi, ei suutnud 254. jalaväediviisi rindest läbi murda ja piirati sisse.

25. juulil võttis varem Burdachi lahinggrupi poolt kaetud rindelõigu Emajõel üle 93. jalaväediviis ja sulges piiramisrõnga lõunast. 31. juuliks suutsid end sealt välja murda 48. ja 125. laskurdiviisi 3000 meest, kuid piiramisrõngasse jäi veel 7000 meest ja suurtükivägi. 31. juuliks likvideerisid XXVI armeekorpusele allutatud diviisid piiramisrõngasse jäänud Punaarmee väeosad: 48. ja 125. laskurdiviisi ning 11. laskurkorpuse suurtükipolgud (nr. 51 ja 73). Võeti 8794 vangi, sõjasaagiks saadi 68 suurtükki, vastase langenute arvuks hinnati 2000-3000 meest.

Suurtükiväeülema nr 104, kindralmajor Karl Böttcheri (1889–1975) juhtimisel likvideeriti 3.-5. augustini Koerust lõuna pool sisse piiratud 16. laskurdiviisi osad, umbes poolteist polku. Väegrupi „Nord“ sõjapäevikus juhitakse tähelepanu punaarmeelaste visale vastupanule: 40 vangi kõrval oli langenuid viissada. 2. augustil vallutas XXXXII armeekorpusele allutatud 217. jalaväediviis Paide.

5. augustil suunati XXVI armeekorpus Rakvere peale. Seni, kuni Narva suund oli avatud, oli Tallinna hõivamine raske, sest Punaarmee sai ülekaalu tõttu õhus üksusi juurde tuua. Rakvere vallutati 7. augustil. 8. armeele täienduseks antud 118. ja 268. laskurdiviis jõuti kohale tuua vaid osaliselt. 8. armee 11. laskurkorpus oli faktiliselt hävitatud. 10. laskurkorpusel oli alles vaid pool lahingkoosseisust.

Tallinna operatsioon

7. augustil jõudis XXVI armeekorpus Kunda juures Soome laheni. 8. armee lõigati kaheks. Tallinna piirkonda jäänud 10. laskurkorpuse koosseisu kuulusid 10. laskurdiviis, 16. laskurdiviisi üks polk, 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ja 1. läti hävituspataljonlaste polk ning kohalikud hävituspataljonid.

XXVI armeekorpus tungis edasi Narva suunas. Punaarmee üksuste vastupanu Püssi ja Purtse juures oli väga visa. 18. armee ülemjuhatus tunnustas Punaarmee suurtükiväe oskuslikku tegutsemist. Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus nägi ette, et pärast selle vastupanu murdmist suunatakse üks XXVI armeekorpuse diviisidest läände ja pärast Jõhvi vallutamist ka teine. Tallinna operatsiooni kavatseti alustada arvestusega, et diviisid saaksid mõne puhkepäeva.

13. augustil vallutasid 291. jalaväediviisi osad Jõhvi. 14. augustil suunati 254. jalaväediviis läände, et see osaleks Tallinna vallutamisel, ja anti XXXXII armeekorpuse alluvusse. 17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva, 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise N. Liidu piiri ja 20. augustil jõudis 291. jalaväediviis Luuga jõeni. XXVI armeekorpus viidi Eestist välja.

17. augustil määras Stavka Tallinna kaitse juhiks Balti laevastiku juhataja viitseadmiral Tributsi ja tema asetäitjaks maaväe alal 10. laskurkorpuse ülema kindralmajor Nikolajevi. Tallinna kaitsjaid oli u 27 000 – 10. laskurkorpuse alluvuses 11 000, Balti laevastiku alluvuses 16 000 meest. Admiral Tributs kirjutab, et need 16 000 meest, kes saadeti rindele 14 erineva üksusena, olid merejalaväelased ja ehituspataljonide liikmed. 10. ja 16. laskurdiviis ning 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis olid kaotanud rohkem kui 75% isikkoosseisust ja Balti laevastiku sõjanõukogu otsusel formeeriti nad ümber polkudeks.

Saksa 18. armee ülemjuhatus pidas Tallinna vallutamist vaid kolme jalaväediviisiga raskeks: 254. ja 61. jalaväediviis olid kandnud tõsiseid kaotusi ning 217. jalaväediviis oli näidanud oma kõlbmatust pealetungiks. 13. augustil andis 18. armee ülemjuhatus väegrupi ülemjuhatusele ülevaate Punaarmee jõududest Tallinna kaitsel. 10. laskurkorpuse koosseisus oli luureandmetel ja sõjavangidelt saadud andmetel 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis, mille koosseisu hinnati tugevdatud rügemendi suuruseks; kahe polgu ja 2-3 suurtükidivisjoniga 16. laskurdiviis; kolme polguga 10. laskurdiviis koos sellele allutatud Läti töölispolgu ning suurtükiväega; Tallinna julgestav üks mereväelaste polk ning merejalaväelased ja hävituspataljonlased – kokku 6-8 pataljoni. Lisaks veel rannakaitsepatareid Tallinna ümbruses ning Aegnal ja Naissaarel, mis võisid tulistada ka maa poole. Samuti tuli arvestada, et vajaduse korral saadetakse maale lisaks mereväe üksusi.

XXXXII armeekorpuse diviise täiendati värskete meestega: 14. augustil anti 217. jalaväediviisile kaotuste korvamiseks 920 meest, 15. augustil 254. jalaväediviisile 996 meest ja 16. augustil 61. jalaväediviisile 993 meest.

Tallinna ründamise algus määrati 20. augustile. Rünnati neljas kolonnis: 61. jalaväediviis liikus enam-vähem piki Tartu (tänast Piibe) maanteed, tema lähtepositsioonid olid Aegviidust edelas. 217. jalaväediviis ründas piki Tallinn-Viljandi maanteed Kose suunas, tema põhijõud olid Raplast lõunas. 254. jalaväediviis ründas Tallinn-Narva maantee suunal, tema lähtepositsioon asus Viitna lähedal. Neljas väekoondis moodustati 18. augustil ja selleks oli brigaadisuurune nn „Friedrichi grupp“, kes ründas mööda Tallinn-Pärnu maanteed. Grupi koosseisus oli 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement ja sama diviisi suurtükidivisjonid ning sellele allutati ka 403. jalgratturite pataljon, 10. raskekuulipildujapataljon, 660. pioneeripataljon, 436., 536. ja 637. raskesuurtükidivisjonid, 185. liikursuurtükidivisjon, 563. tankitõrjedivisjon jm. Grupi juht oli suurtükiväeülem nr 114, kindralmajor Rudolf Friedrich. 25. augustil jõudsid diviisid ja Friedrichi grupp Tallinna eeslinnadesse. Punaarmee 10. laskurkorpus kaotas 20.-23. augustini 3000 meest.

Punaarmee alustas 24. augustil Tallinna evakueerimist. Käsu Tallinna mahajätmiseks andis loodesuuna ülemjuhataja marssal Vorošilov 26. augustil. 25. augusti õhtul registreeris Saksa õhuluure Tallinna lahel 2 ristlejat, 5 allveelaeva, 18 muud sõjalaeva ja 15 muud laeva. Ööl vastu 28. augustit viis Punaarmee oma laevad Tallinna lahelt minema. 28. augustil kell 14.00 heiskas 61. jalaväediviis Raekojal Saksa sõjalipu. XXXXII armeekorpus kaotas Tallinna vallutamisel langenute ja teadmata kadunutena 35 ohvitseri ja 836 alamväelast, haavatuid oli vastavalt 113 ja 3169.

Teel Kroonlinna ja Leningradi kandis Tallinnast lahkunud laevakaravan, millesse kuulus u. 150 alust u 23 000 inimesega pardal, suuri kaotusi. 10.-26. augustini laiendasid Soome ja Saksa miiniristlejad Juminda poolsaare juurde rajatud miinivälja. 28. ja 29. augustil hukkus miinidel, õhurünnakutes ja Saksa ning Soome laevade tules kümneid laevu. 30. augustil teatas väegrupi „Nord“ peakorteri lennuväe sideohvitser, et lennuvägi uputas 29. augustil ühe ristleja, kaks hävitajat ja 22 kaubalaeva, vigastas raskelt 36 kaubalaeva ja kergemalt kolm hävitajat, üht abiristlejat ja kolme kaubalaeva. Hukkunuid arvatakse olevat u. 6000. Per-Olof Ekmani väitel jõudsid Tallinnast Leningradi 18 233 punaarmeelast ja mereväelast.

Lahingud Eesti saartel septembris ja oktoobris 1941

Balti sõjalaevastikule allus Saaremaal ja Muhus 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid 5048 meest. Kaitset juhtis Läänemere rajooni rannakaitseülem kindralleitnant Jelissejev; Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja õhutõrjesuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit.

Väegrupi „Nord“ ülemjuhatus tegi saarte vallutamise ülesandeks XXXXII armeekorpusele, kelle alluvusse jäeti 61. ja 217. jalaväediviis. 61. jalaväediviis sai enne saarte vallutamise algust seniste kaotuste korvamiseks kahe marsipataljoniga vastavalt 928 ja 875 meest, 217. jalaväediviis 859 meest. Korpus sai oma alluvusse ka „Erna“ salga baasil formeeritud eesti pataljoni ülemleitnant Kurt Reinhardti juhtimisel. „Erna“ osales Lääne-Eesti saarte vallutamisel 217. jalaväediviisi alluvuses.

4. septembril vallutas 61. jalaväediviis uuesti Virtsu poolsaare. Laevastiku roll saarte vallutamisel oli väike: Saaremaal, Hiiumaal ja Osmussaarel paiknesid kaugelaskesuurtükkide patareid, samuti oli meri tugevasti mineeritud ja Saksa väejuhatus ei soovinud oma suuri laevu ohtu seada. Pealegi oli Balti laevastik selleks ajaks oma suuremad laevad juba Soome lahe idasoppi viinud. Suuremad sõjalaevad Lääne-Eesti saarte vallutamisel olid Soome mereväel. Kaks rannakaitse soomuslaeva – „Ilmarinen“ ja „Väinämöinen“ – kuulusid pettemanöövri „Nordwind“ koosseisu, mis pidi septembri keskel imiteerima dessanti Ristna neemele. „Ilmarinen“ sõitis miinile ja läks põhja. Soomest toodi saarte vallutamise operatsiooni toetuseks 72 kaluripaati. Alles septembri lõpus osalesid Saksa ristlejad „Emden“ ja „Leipzig“ Sõrve vallutamises ja oktoobris pommitas „Köln“ Ristna patareid Hiiumaal.

Suure väina ületamise põhiraskust kandsid 904., 905. ja 906. ründepaatide komando 220 paati. Ründepaadid olid maaväe koosseisus, sest olid ette nähtud jõgede ületamiseks. Suure väina ületamine kavandati suure Venemaa jõe ületamise eeskujul. 14. septembri varahommikul tegi 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement 180 ründepaadil dessandi Muhu saarele. Saar vallutati 16. septembriks ja samal hommikul tungis 151. jalaväerügemendi pataljon üle Väikese väina tammi Saaremaale.

20. septembri pärastlõunal lendas Saksa lennuk üle Kuressaare ja teatas: õhutõrjet ei ole, inimesed lehvitavad, Eesti lipud lehvivad.

21. septembril vallutati Kuressaare. Punaarmee kindlustas end Sõrve poolsaarel. Sõrve vallutati 61. jalaväediviisi kahe rügemendi rünnakuga maad mööda. Meredessandiks oli rand liiga kivine ja dessantaluseid hoiti Hiiumaa vallutamise jaoks. Pärast kümmekond päeva kestnud raskeid lahinguid hakkasid punaarmeelased end 3. oktoobril vangi andma. Nende lennuvägi lahkus Leningradi.

5. oktoobril varises kokku Sõrve kaitse. Ööl vastu 6. oktoobrit langes kaitse juht, 3. üksiklaskurbrigaadi ülem polkovnik P. Gavrilov.

8. oktoobri õhtul andis XXXXII armeekorpuse peakorter juhtimise üle 61. jalaväediviisile, korpuse juhatus ja korpuseüksused pandi rongile ja saadeti Iasisse Rumeenias. Hiiumaa vallutamist juhtis 61. jalaväediviisi ülem. 12. oktoobril tegi diviis Saaremaalt dessandi Hiiumaale. 16. oktoobri õhtul vallutati Kärdla, 18. oktoobril Kõpu poolsaar. Punaarmee üksused kindlustusid Tahkuna poolsaarele rajatud punkrivööndi taha.

19.-21. oktoobrini murdis diviis oma kolme rügemendiga Punaarmee kaitse Tahkuna poolsaarel. Kokku võeti Hiiumaal u 3000 vangi ja hävitati kuus rannapatareid. Mitusada Punaarmee sõdurit ja ohvitseri põgenes üle mere Rootsi ja interneeriti seal sõja lõpuni.

Punaarmee kätte jäi veel vaid Osmussaar. Sinna ehitas Balti laevastik 1940. aastal kaks nelja suurtükiga patareid: 180 mm-se ja 130 mm-se. Sakslased loobusid kaotusterohkest operatsioonist Osmussaare vastu, sest Saksa rannapatareidest piisas sealsete patareide vaoshoidmiseks ja loodeti, et Punaarmee evakueerub Osmussaarelt varem või hiljem ise. Oktoobris asus saarel 61. jalaväediviisi luureandmetel ligi 2000 meest. 8. septembrist oli Osmussaar allutatud Punaarmee Hanko baasile, mille ülem oli kindralleitnant Sergei Kabanov. 22. novembril andis ta käsu Osmussaare garnisoni evakueerimiseks Hankosse. Hanko enda evakueerimine algas detsembri alguses. 3. detsembril sõitis Hankost lähtunud „Jossif Stalin“ miinile ja triivis Eesti randa, 1000 punaarmeelast võeti vangi.

4. detsembril hõivasid soomlased Hanko.

5. detsembril 1941 sõitis mere-suurtükiväe leitnant Abitz mõnekümne mehega Paldiskist Osmussaarele. Saar oli maha jäetud ja mineeritud, objektid õhku lastud. Külast läänes, kruusaaugus, leiti bolševike poolt maha lastud eestlaste laibad. Leitnant Abitz heiskas Saksa sõjalipu ja pöördus tagasi.

Sellega lõppes sõjategevus Eesti pinnal.

Kokkuvõtteks

Saksa XXVI armeekorpusele allutatud üksused kaotasid Eestis langenutena 74 ohvitseri ja 1550 alamväelast, haavatutena vastavalt 220 ja 5720 ning teadmata kadunutena 9 ja 290.

XXXXII armeekorpus kaotas Eestis langenutena 71 ohvitseri ja 1498 alamväelast, haavatutena vastavalt 187 ja 5584 ning teadmata kadunutena 201 alamväelast. Saksa laevastiku ja lennuväe kaotused ei ole nii täpselt teada, kuid need on kümnetes. Saksa diviiside juures võidelnud Eesti vabatahtlikud üksused kaotasid langenutena 107 meest, Omakaitse 151 meest. Koos metsavendadega on eestlaste kaotuste suuruseks vähemalt 819 nimeliselt kindlaks tehtud langenut ja teadmata kadunut. Seega kaotas Saksa pool Eestis ainuüksi surnutena rohkem kui 3000 meest, lisaks langenud eestlased.

Punaarmee kaotuste kohta täpseid andmeid ei ole. Leningradi kaitsmise operatsioonis 10. juulist 30. septembrini 1941 kaotas Looderinne oma 272 000-st mehest 96 953 meest korvamatult (langenud, sõjavangid, teadmata kadunud) ning 47 835 haavatute ja haigetena. Kuid Looderinde põhijõud võitlesid väljaspool Eestit. Balti laevastiku (92 000 meest) korvamatud kaotused olid samal ajal 9384 meest, 14 793 meest kaotati haavatute ja haigetena. Ka Balti laevastiku põhijõud ei sõdinud Eestis.

XXVI armeekorpus võttis Eestis 24 278 sõjavangi. Tallinna lahingu käigus langes vangi umbes 10 000, Lääne-Eesti saartel 15 388 punaarmeelast. Seega võeti Eestis sõjavangi vähemalt 50 000 punaarmeelast. Arvestades, et Punaarmee üksused taganesid Eestisse juba kaotusi kandnutena ning osa neist hävitati Eestis koos staapidega, võib oletada, et Punaarmee täpseid kaotusi ei olegi võimalik teada saada.

Punaarmee eeldas, et Saksa väejuhatus kavatseb Eesti vallutada samuti, nagu aastatel 1917-1918 ehk meritsi – Lääne-Eesti saartele toodud üksustega. Saksa maavägede kiire edasiliikumine sõja alguses tuli Punaarmee juhtkonnale üllatusena. Et väegrupi „Nord“ põhiülesandeks oli Leningradi sissepiiramine, jäeti Eesti vallutamiseks siia suhteliselt nõrgad jõud. Loodeti sõja alguse edu jätkumisele ja Punaarmee nõrgale vastupanule. Saksa väejuhatus pani pearõhu maavägedele ega soovinud tugevaid laevastikuüksusi Läänemere idaossa tuua, sest neid võis vaja minna Briti laevastiku vastu. Pealegi olid Lääne-Eesti saartel tugevad rannapatareid, mis oluliselt takistanuks suurte laevade sisenemist Soome lahte.

Pealetung Leningradi suunal nõudis Saksa vägedelt aga oodatust suuremat pingutust. Takerdus ka pealetung Eestis. Eestis oli Punaarmeel õhus ülekaal kuni siinsete lennuväljade vallutamiseni Saksa maavägede poolt. Saksa lennuväel ei olnud küllaldaselt lennukeid väegrupi „Nord“ operatsioonide piisavaks toetamiseks.

Lisalugemist:

Ajapaik – Juhan Raudsepa kogu pildid Sõjamuuseumis (128 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=13177

1944 Tartu operatsioon

10. augustil 1944 alustas Punaarmee 3. Balti rinne pealetungi Marienburgi kaitseliini vastu. Marienburgi (läti linna Alūksne saksakeelse nime järgi) kaitseliin ulatus Pihkva järve edelatipust piki Optjoki jõge. Pealöök anti Laura ja Pankjavitsa vahelises rindelõigus Petserimaal. Punaarmee murdis läbi 10 km laiuses lõigus ja tema esimesed rünnakukiilud jõudsid 20 km kaugusele Võrust.

13. augustil hõivati Võru. 16. augustil tegi Punaarmee dessandi üle Lämmijärve Saksa vägede tagalasse Mehikoormas ja moodustas sillapea. 16. augustil vallutati Põlva. Saksa armee peatas punavägede liikumise Valga suunas, kuid Tartu kaitsmiseks ei jätkunud enam jõude. Kiiruga Tartu alla paisatud üksustest komplekteeritud võitlusgrupp Wagner suutis Punaarmee edasitungi vaid aeglustada, mitte peatada. 21. augustiks jõuti Kambja alla. Edelasuunast jõuti 21.-23. augustiks Sangaste alla, kus rinne mõneks päevaks stabiliseerus. Tartu ümbruses toimus 20.-23. augustil hulgaliselt kokkupõrkeid. Saksa poolel võitles ka eestlastest komplekteeritud üksusi: piirikaitserügemendid, omakaitse, politseipataljonid ja 20. Eesti SSi diviisi üksused võitlusgruppides Vent ja Rebane. Augusti lõpupäevil paisati Tartu alla „soomepoistest“ – endisest Soome armee Jalaväerügement 200 võitlejatest komplekteeritud pataljon.

23. augustil algas Punaarmee suurrünnak Tartule. 24. augustil üritasid saksa väed „tankikrahv“ von Strachwitzi Elvast lähtunud soomuskiiluga pealetungi segi paisata, kuid said Tamsa tankilahingus lüüa. Samal päeval lõikasid pealetungijad lääne poolt läbi Tartu-Tallinna maantee ja hõivasid Kärevere silla. Tartu saatus oli otsustatud ja 25.-26. augustil 1944 langes linn Punaarmee kätte. Soomepoistest moodustatud 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi III pataljon astus lahingusse 28. augustil Pupastveres. Ägedates võitlustes jõuti välja Õvi ja Nõela küladeni. 30. augustiks likvideeriti Kärevere sillapea ja rinne stabiliseerus Emajõe ja Amme jõe joonel. 4.-6. septembril Saksa üksuste poolt ette võetud Raadi sillapea likvideerimise ja Tartu tagasivallutamise katsed, kus osalesid Venti ja Rebase võitlusgrupid vastavalt Vahi-Raadi ja Lohkva ümbruses, jäid edutuks. 1944. aasta lahingute käigus hävisid Tartus teater Vanemuine, Jaani kirik, Eesti Rahva Muuseum ning tekitati Tartu Ülikooli varadele suuri kahjusid.

Uus Punaarmee pealetung algas 17. septembril. Üle Lämmijärve toodi 5.–11. septembril rindele 2. löögiarmee, selle koosseisus ka 8. Eesti laskurkorpus, mis koondati Kastre piirkonda. Suurtükiväe võimsa tulelöögi järgselt edenes pealetung kogu rindelõigus hoogsalt, Eesti laskurkorpuse üksused jõudsid õhtuks juba Vara – Alatskivi piirkonda, liikudes edasi 25–30 km. Korpusepoiste vastas, teisel pool Emajõge oli kaitsel vähese võitlusvõimega 1. piirikaitserügement, mis koosnes eestlastest. Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök nullis piirikaitserügemendi vastupanu peaaegu täielikult ja suurem vennatapuheitlus jäi Emajõe kallastel pidamata. Teised Saksa poolel võidelnud eestlaste üksused: Alfons Rebase ja Paul Venti võitlusgrupid ja soomepoiste pataljon pidasid vihasemalt vastu. Eriti sitke oli soomepoiste võitlus Pilka küla väljadel.

18. septembri õhtuks jõudsid Punaarmee Eesti Laskurkorpuse üksused Omedu – Kääpa jõe liinile, 19. septembri hommikuks kulges rinne piki Laeva – Pupastvere – Visusti – Ehavere – Roela – Küti – Omedu joont.

Lisalugemist: Mart Laar, Emajõgi 1944. Tallinn 2005

Tartu 1944

18. ja 26.veebruaril 1944 korraldas Punaarmee Tartule väiksemad õhurünnakud, surma sai 8 inimest, 25 vigastada, purustusi mõned hooned.

26. märtsi õhtul ja öösel vastu 27. märtsi 1944 toimus suur õhurünnak. Nõukogude lennukid pommitasid Tartut kahes laines. Esimene laine algas umbes pool seitse õhtul ja kestis kella üheksani. Teine algas õhtul kell poolt üksteist ja kestis poole kaheni öösel. Surma sai 59 inimest, neist neli olid Saksa sõjaväelased. Raskelt sai vigastada 43 ja kergemalt 60 inimest. Kokku heideti linnale 220 pommi. Maha põles 39 maja, täielikult purustati 53 ja osaliselt 216 maja.

Tartu Suvesõjas 1941

Juulis 1941 oli Tartu kaks nädalat rindelinn. Sõjategevuse käigus sai linn süütepommide ja tulekahjude läbi suuri purustusi. 2. juulil pommitas Saksa lennuvägi esimest korda Raadi lennuvälja. Samal ajal hakati Tartusse ja Tartu ümbrusse rajama varjendeid ja kaitseliine. Mullatöid juhatas Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ametisse määratud Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Kristjan Jalak. Sestap nimetatigi Tartu all kaevatud tankitõrjekraave Jalaka liiniks. Liin ehitati Emajõe parempoolsele kaldale Käreverest kuni Praagani. Teine liin rajati linna läänepoolsele servale Võru ja Riia maantee vahelisel alal. Jalaka liinide tankitõrjekraavid kaevati 2 meetri sügavused ja umbes niisama laiad, nende üks kallas oli kallak ja teine järsk, enamasti rajati need pideva joonena. 7. juuli õhtuks valmis umbes 10 km kindlustusi. Taganevad Punaarmee väeosad läbisid Tartu ja asusid Emajõe põhjapoolsel kaldal kaitsele 7.-8. juulil. Samal ajal algas hävitustöö linna asutustes, rüüstati ärisid. 9. juulil lasti õhku Kivisild, seejärel Riia tänava raudteesild, Ropka mõisa relva- ja laskemoonalaod, Jänese raudteesild. Linnas katkes elektri- ja veevarustus ning telefoniside.

Suvesõdalasi oli Eesti poolel juulikuu alguspäevil Tartus 150. Ülestõus ise tekkis spontaanselt mitmest keskusest, millede seast 10. juuli õhtuks suutis operatiivse juhtimise enda kätte saada nn Tervishoiu Muuseumi (Pepleri 32) grupp. See grupp oli ainukesi Tartus puutumatult järele jäänud, juba 1940. a. septembrist tegutsema hakanud salaorganisatsioone. Kõik teised Tartus tegutsenud põrandaalused ühendused olid hajutatud vangistamiste ja küüditamiste läbi. Ka Kaitseliit oli laiali pillutatud. Ropkas terveks jäänud ladudest saadi ja kanti linna laiali umbes 350 vintpüssi, kaks kuulipildujat ja vajalikul hulgal padruneid. Relvi saadi veel võitlustest ja miilitsajaoskondadest. Kokkupõrked ja tulevahetused algasid mitmel pool linnas juba 9. juulil, kooskõlastatud vastupanu alguseks määrati Vabadussilla õhkulaskmine vaenlaste poolt, mis toimus 10. juuli keskhommikul. Samal päeval kella 16.30 paiku jõudis Võrust Tartusse väike sakslaste luuresalk, mis õhtul lahkus. Alates 10. juulist liitus Eesti suvesõdalastega hulgaliselt abivägesid Tartu lähikonnast. 11. juulil hakkas linna komandandi kohuseid täitma major Friedrich Kurg. Esimesed Saksa rindeüksused jõudsid linna 12. juuli hommikul, õhtuks jõuti Emajõe rindejoonele. Sakslasi oli esialgu vaid paarsada meest.

Punaarmee alustas 10. juulil massilist suurtükituld Tartu paremkalda objektidele. Kasutati süütemürske ja linnas puhkesid ulatuslikud tulekahjud. Loendusandmetel lasid Punaarmee patareid Tartu lahingu ajal kokku 2508 mürsku, millest 493 tabas hooneid. Silmapaistvamatest ehitistest läksid tuleroaks Kaubahoov, Turuhoone, Maarja kirik. Linnavalitsuse andmetel hävis tulekahjudes kokku 626 elumaja.

Punaarmee taandus Emajõe joonelt 25. juuli hommikul.

Lisalugemist:

Põhjalik ülevaade 1941.aasta sõjasündmustest Tartus
https://tartu1941.wordpress.com

Ajapaik – Sellekese pildid Tartu sõjapurustustest (16 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=408

Ajapaik – Sõjapurustused Tartus (400 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=5671

Ajapaik – Sõjapurustused Tartus (Ajaloomuuseumi album, 140 fotot)
https://ajapaik.ee/?album=38

Vabadussõja võitlused Tartus

Saksa väed lahkusid Tartust 18. detsembril 1918. 19. detsembriks olid Eesti üksused Peipsi põhjaranniku suunalt taandunud peaaegu Tartuni ja punavägi oli linnast 10-12 kilomeetri kaugusel. Planeeritud vastupealetung ei käivitunud, linnas puhkesid rahutused ja rüüstamised.Põrandaalune kommunistlik linnakomitee asus valitsevat ärevust ja pahameelt igati õhutama. 21. detsembril tuli taganemiskäsk ja linn jäeti maha. Osa Tartu kaitseks määratud Rahvaväe 2. polgu allüksustest deserteerus.

Paar nädalat hiljem põimusid Tartu vabastamisel partisanlik improvisatsioon ja sõjaline kalkulatsioon. Päevakangelasteks tõusid laiarööpmelised soomusrongid nr 1 ja 3 ning Kuperjanovi partisanid.

Soomusrongide üldjuhil kapten K. Partsil ning rongiülematel A. Irvel ja O. Luigal tekkis üsna riskantne Tartu vabastamise plaan pärast Tapa vabastamist. Siis tehti soomusrongiga ka luureretk Vägevani. Plaani asuti teostama 12. jaanuaril 1919, kui sillad Rakvere juures leiti purustatuna. Viru rinde juhatajalt A. Tõnissonilt luba küsimata asus Parts kahe soomusrongiga ööl vastu 13. jaanuari Tapalt teele. Kiirustama sundisid kuuldused Tartus valitsevast terrorist.

Samal ajal tungis üsna omal käel Tartu peale Kuperjanovi salk. Kuperjanov oli mõelnud juba 7. jaanuaril oma partisanidega (150 mehe ja 2 kergekuulipildujaga) linna ära võtta, kuid loobus, kui teised ohvitserid vastu väitsid, et oma jõududega ei suuda nad linna seejärel kaitsta. Olukord oli pealetungiks tõesti sobiv, sest Tartus oli vähe punaväeosi, Kuperjanovi luure andmetel 300–400 sõdurit, kuid 9. jaanuaril saabus Tartusse Viljandi kommunistliku polgu lööksalk eesotsas polgu komissari Aleksander Jeaga. Lööksalk alustas punast terrorit nii linnas kui maakonnas ja hakkas mobiliseerima mehi 3. Võru kommunistlikku kütipolku. 11. jaanuariks oli Tartus registreeritud juba 348 meest. Kuperjanov aga otsustas nüüd ikkagi Tartu peale liikuda. 11. jaanuari hilisõhtul lahkus ta oma partisanidega Puurmanist ja jõudis 13. jaanuari hommikuks Visusti mõisa, kus sai teate Eesti soomusrongide lähenemisest. Lõunaks jõudsid soomusrongid Jõgevale ja õhtuks Kaarepere lähedale, kus ammused tuttavad Parts ja Kuperjanov rünnakuplaani arutasid. Siit sai ka alguse kuperjanovlaste ja soomusronglaste relvavendlus ning vastastikune lugupidamine, mis kestis sõja lõpuni. Jõgeva juures raudteele jõudnud umbes 150 partisani (2. ja 4. rood) võeti rongidele ja sõideti edasi. 1. rood liikus Tartu peale üle Kärevere ning 3. rood tegutses raudtee (Voldi) suunas. Tartu taheti vabastada 14. jaanuaril ehk vana kalendri järgi 1. jaanuaril ning teha sellega vana kalendrit hästi mäletavale rahvale uusaastakingitus. Tegutseda tuli kiiresti, et ära hoida Jänese raudteesilla õhkulaskmist Emajõel.

Tartu võtmeks oli Voldi, looduslik kitsastee, kuhu Tartust olid saadetud Viljandi ja Võru kütipolgu salgad ning Tartu vabatahtlike rood, kokku ligi 300 meest. 13. jaanuari õhtupimeduses lähenesid soomusrongid jaamale. Puhkenud tulevahetuse järel osa punaväelasi põgenes, teine osa võeti vangi (35 vangi lasti lipnik Th. Vassermani initsiatiivil maha; esitatud on ka teisi arve). Keskööks hõivasid partisanid Voldi küla ja soomusrongide dessantlased Voldi mõisa. Punased said lüüa, sest rünnak tuli ootamatult ja nende üksused tegutsesid isoleeritult. Voldi jaamas võeti soomusrongidele ka grupp Jõgevalt Tartu peale liikunud 2. polgu mehi.

Öösel võttis soomusrongide dessant raske võitluse järel ära Äksi kirikumõisa, kus seisis punaste patarei. Dessantsalk sattus Muda jõe ja soo jääl ägeda tule alla ning hävingust päästis nad Voldist pärit noor kapral Mihkel Aren, kes ümbrust hästi tundis ja punaseid kergekuulipildujaga seljatagant ründas. Enne Kärknat sundis soomusrong nr. 1 lühikese tulevahetuse järel punaste soomusrongi taganema. Liiguti edasi pidevalt raudteed parandades. 14. jaanuari hommikul jõudsid soomusrongid Jänese silla juurde. Enne silda olid partisanide roodud rongilt maha läinud ja ahelikus edasi liikunud. Silla juures oli kaitsel kuulsa, juba maailmasõjas sakslastele südilt vastu hakanud Läti 6. Tukumsi (Tukkumi) kütipolgu I pataljon eesotsas polguülem F. Labrencisega. Selle väeosaga tuli Eesti vägedel veel korduvalt võidelda. Öösel olid nad jõudnud ešelonidega Tartu ja kohe edasi saadetud. Soomusrongide tule ja dessantsalga ees tuli lätlastel poole tunni pärast siiski taanduda ning sild eestlastele jätta. Soomusrongi nr 3 dessant võttis samal ajal ära Maramaa mõisa.

Tartu punavõimu tegelastele tuli Eesti vägede rünnak ootamatusena, kuid sama ootamatu oli see ka Eesti 2. diviisi juhtkonnale eesotsas Viktor Puskariga, kes oli Tartu vabastamist kavandanud põhjalikumalt, kuid sellevõrra ka aeglasemalt. Ülemjuhataja oli juba 11. jaanuaril teinud 2. diviisile ülesandeks Tartu ära võtta. Sama direktiiviga allutati diviisile Järvamaa kaitsepataljon Põhja-Tartumaa puhastamiseks. Diviisiülem Puskar aga viivitas, pidades oma jõude liiga napiks, ja soovis enda käsutusse Soome vabatahtlikke. Osalt tulenes viivitus 2. polgu aeglusest. 14. jaanuaril antigi 2. diviisi käsutusse täiendavaid jõude, ülemjuhataja nõudis ka 1. diviisi ülemalt Tartu vabastamise toetamist soomusrongidega. Seega sai 2. diviis ülesande täitmiseks kõik mis võimalik, Puskari käsutuses oli kokku ligi 2000 tääki ja neli suurtükki. Need jõud Tartut ei vabastanud, kuid osutusid sellegipoolest hädavajalikuks punaste vasturünnaku tõrjumisel mõni päev hiljem.

Tartu võimumeestele oli soomusrongide ja kuperjanovlaste kiire lähenemine mõistagi ebameeldiv üllatus. Täitevkomitee sõjaväe osakonna juhataja Maasik rääkis – ilmselt seltsimeeste rahustamiseks – veel 13. jaanuari õhtul, kui soomusronglased juba Voldit vallutasid, peagi Võrust saabuvast kahest polgust ehk 6000 mehest, kes pidid Tartust pealetungile asuma. Tõsi, pealetungi Laiuse ja Viljandi juures kavandatigi ning selleks olid ette nähtud lisajõud, kuid nende ümberpaigutamine venis ja Tartusse jõudis vaid osa määratud vägedest. Need järgmisel päeval linna kaitsta ei suutnud, Eesti vägede kiire edasiliikumine nurjas Punaarmee plaanid. Tartust saadeti 14. jaanuari varahommikul Jänese sillale viimased linnas asuvad eesti punaväe üksused, kuid need jäid hiljaks ja pidid enne kohalejõudmist taanduma. Kokkuvõttes ründasid Eesti väed Tartus asuvaid Punaarmee jõude kõige sobivamal hetkel.

Tee Tartusse oli seega vaba, laialilöödud punaväe salgad põgenesid linna poole. Tartust väljasaadetud punaste soomusrong tahtis silda lõhkuda ja edasitungi takistada, kuid sai Eesti soomusrongilt raske tabamuse suurtükiplatvormi pihta ning kihutas Tartus peatumata Elva poole. Raudteed parandades liikusid Eesti soomusrongid edasi ja toetasid tulega kahel pool edasitungivaid dessandimehi ja partisane. Punaste katse kive täislaaditud platvormiga soomusronge takistada ebaõnnestus samuti. Kell 10 andis Eesti Töörahva Kommuuni siseasjade valitsuse ülem Käspert korralduse punavõimu asutustel linnast lahkuda.

Viimane äge võitlus Tartu pärast puhkes kella 10 paiku Tähtvere mõisa ees väljal, kus läti ja eesti punakütid tegid veel katse linna enda käes hoida. Soomusrongi dessant ei suutnud ilma rongi tuletoetuseta – rong hilines lõhutud raudtee tõttu – kohe edasi tungida. Lätlasi püüti haarata Emajõe-poolselt tiivalt. Pärast tunniajalist lahingut, kui soomusrongid lähemale jõudsid, hakkasid lätlased taganema. Kella 12 paiku tungisid soomusrongi nr 1 dessant ja partisanide 4. rood linna. Järgnesid soomusrongi nr 3 dessant ja partisanide 3. rood. Punaväe viimased neli ešeloni ja 3. raudteekaitse lendsalga improviseeritud soomusrong lahkusid. Kell 13.30 jõudis Tartu raudteejaama soomusrong nr 1 ja veidi hiljem nr 3. Kapten Parts kandis telegraafi teel kindral Tõnissonile ette, et Tartu on pärast palavat taplust ära võetud. Dessantüksused ja partisanid puhastasid linna vaenlastest. Kapten Luiga oma meestega heiskas raekoja torni sinimustvalge lipu. Kell 17 jõudis linna partisanide 1. rood. Suuremaid kokkupõrkeid linnas enam ei olnud. Punaväelased põgenesid paanikas Võru ja Valga poole, mõned andsid end vangi. Sõjasaagiks langes mitu suurtükki, kolm vedurit ning üle 200 vaguni, osalt sõjavarustuse ja laskemoonaga. Tartust väljuvad teed võeti kontrolli alla, sest oli karta punaste vastulööki.

Laskmise vaibudes tulid elanikud vabastajaid tervitama. Krediitkassa ruumidest ja politseihoonest päästeti ligi 350 vangi. 19 inimelu olid kommuuni timukad jõudnud Krediitkassa keldris enne lahkumist kustutada. Keldrist leiti Eesti õigeusu piiskopi Platoni ja veel mitme vaimuliku surnukehad.

Tartu vabastati väikeste kaotustega. Soomusronglased kaotasid 15 meest haavatutena, enamiku Äksi kirikumõisa, aga ka Maramaa ja Tähtvere mõisa juures. Hiljem surid haavadesse soomusrongi nr 1 kuulipildujakomando ülem lipnik Robert Tiilmann ning üks sõdur. Kuperjanovlastel oli üks haavatu ja üks teadmata kadunu. Punavägi kaotas 60–80 meest lahingus langenute või pärast lahingut tapetuina. 6. Läti (Tukumsi) kütipolgul jäi 17 kütti teadmata kadunuks ja evakueeriti 10 haavatut.

Punaarmee juhatusele oli Tartu langemine suur kaotus. Neil oli olnud selge ülekaal, kuni 2000 punaarmeelast (u 1600 tääki) u 500 ründaja vastu. Lüüasaamise põhjus oli kaitse hiline organiseerimine ja Punaarmee üksuste puuduv koostöö. Eesti vägede nii kiiret lööki ei oodatud. 14. jaanuaril saadeti Tartut kaitsma veel 8. Novgorodi kütipolk ning hiinlastest koosnev miini- ja purustusdivisjon, kuid need ei jõudnud kaugemale kui Elvani. Tartu jaamast oli võimalik pealt kuulata punaväe telefonisidet ja see näitas nende hulgas valitsevat paanikat ja kaost. Samal päeval jõudis 2. diviisi ülem V. Puskar Kaareperre ja andis korraldused Tartu vallutamiseks. Hilisõhtul sai ta kätte Kuperjanovi kell 17 saadetud teate, et linn on juba vaenlastest puhas.

Tartu vabastamisel oli suur tähtsus nii sõjaliselt kui moraalselt. Tartu kaotamise tõttu kaotas punavägi peagi kogu Lõuna-Eesti. Nurjus kavatsetav pealetung Tapa suunas. Linna jäämine veel päevaks-paariks punavägede kätte oleks võimaldanud seal kindlustuda läti polkudel ja lõhkuda raudteesilla. Vabastamine oleks edasi lükkunud võib-olla nädalateks ja kujunenud palju verisemaks.

NSV Liidu piirivalve lennuväeüksused Eestis

Jüri Pärn

NSV Liidus loodi esimesed piirivalve lennuväeüksused 1932. aastal. Neid nimetati siis üksikuteks lennu(väe)salkadeks või -lülideks.

1939. a novembris formeeriti Brodõ linnas Ukraina piirivalveringkonnas kasutamiseks 11. üksik lennueskadrill, mis sai kahemootorilised kiirpommitajad SB ja 1940. a paigutati üksus Saaremaale Kuressaarde. Lennukeid oli tal siis 12 (9 SB-d ja 3 vesilennukit MBR-2; teistel andmetel oli eskadrillil 10 SB, 2 R-5 ja 6 MBR-2), isikkoosseis 260 inimest. Vesilennukite operatiivpunkt oli Kihelkonnal, SB-d olevat kasutanud Kogula lennuvälja.

Enne sõja algust Läänemeres fikseeris eskadrill „üha sagenevaid saksa lennukite „eksimisi“ NSV Liidu territoriaalvetesse“, 20. juuni paiku aga olevat Saksa kaubalaevad kiirustanud NSV Liidu sadamatest lahkuma ja piirivalvelennukite lähenedes asendatud neil Saksa lipud Rootsi omadega. Juulis 1941 oli eskadrillis 250 inimest ja selle pommitajad anti üle Õhujõudude 4. segalennuväediviisi koosseisu, kaks merelüli, 6 vesilennukit anti Balti laevastikule.

Piirivalve lennuüksused Pärnus

Veidi enne 28. juunit 1946 (teistel andmetel aga juba 1945. a) saabus Pärnusse 5. piirivägede lennupolk. 1946. aasta 1. juuni seisuga olid piirivalve kasutada Pärnus krundid Tammsaare 2–4 (staap, kasarmu, laod), Supeluse 13–15 (kasarmu, söökla), 14 (kasarmu), 12 (kaks kasarmut, tall) ja Roosi 8 (medpunkt ja ladu). 1946. a suvel eraldati polgule linna maa-ala Ringi ja Muuli tänava ning Pärnu jõe vahel, jahtklubi kõrval. Seal võisid olla vesilennukite sadama hooned.

Väidetavalt kasutas polk ka Pärnu Jahtklubi hoonet, aga dokumentaalset kinnitust pole see leidnud. Pärnu Jahtklubi arhiivis on säilinud 1952. aastast üks registreerimisraamat, kuhu kõik, kes klubi territooriumile sisenesid, pidid ennast väravas kirja panema, ja mitte ainult külalised, vaid ka liikmed ja töötajad.

Vesilennukid laskusid Pärnu lahele või jõesuudmele, maismaalennukite jaoks kasutati esialgu Mai tänava lõpus rannakarjamaal asunud lennuvälja.

1947. a mais kandis Eestis asunud väeosa nime 5. piirivalvevägede üksik merelennuväepolk. Polk soovis Eestis vesilennukite jaoks kolme mere-operatiivlennuvälja: Harku järvel sõudebaasi kõrval, Kuressaares Sepamaa lahes ja Papissaare põhjakaldal. Väideti, et need on ainsad selleks sobivad kohad Eestis. Harku järvel oli kavas baseerida kolm vesilennukit, mis pidid õhku tõusma ja maanduma kaks korda päevas – hommikul ja õhtul, nii et sõudebaasi tegevust poleks need pidanud segama. Ehitada oli neile vaja vaid üks 3 x 1 m maabumisaparell.

Polgul olid vähemalt 1948. aastal hooned ja maa-ala ka Hiiumaal Putkaste lennuväljal, mis tol ajal oli mereväe varulennuväli, kuid antud kasutamiseks Tsiviilõhulaevastiku Eesti Üksiksalgale.

Pärnus tahtis polk 1947. a mais ehitamiseks krunte jahtklubi lähedusse – Õhtu, Malmö, Gustav Adolfi ning Vana-Tallinna 42 vahel 2200 m2 ja Gustav Adolfi, Vana-Tallinna ning Kalevi 8, 9 ja 9a vahel kokku u 3500 m2 koos seal paiknenud hoonevaremetega, mis kavatseti üles ehitada.

Ühes CIA raportis väidetakse, et 1948. a oli Pärnu jõe suudmes u 200 (!) vesilennukit. Osa lennukeist olid lahtivõetutena jõekallastel. Sageli olevat õhus olnud korraga kolm lennukit. Kaugemal ülesjõge olla ehitatud teist vesilennukibaasi. Tänaseks avaldatud info kohaselt oli aga 1948. a aprillis kogu NL piirivalve lennuväel (5 polku ja 5 üksikeskadrilli) kokku 182 lennukit. Kuna eskadrillis oli 9–12 lennukit ja polgus kolm eskadrilli, sai Pärnu polgus tegelikult olla 30–40 lennukit.

Polk nimetati hiljem ümber 5. üksikuks lennuväepolguks, arvatavasti seoses vesilennukite osatähtsuse vähenemisega ja lõpuks neist loobumisega.

Mai tänava kohal paiknenud lennuväli kasutas kuulu järgi lennukeid An-2 ja koptereid Mi-4. Metsa tänaval oli veel 2005. a säilinud rida sõjaväe nn „soome maju“. Pärnu Bussipargi remondihall on endine lennuvälja angaar. Lennuraja suurus oli u 1000 x 220 m. Linnaku kasarmu- ja staabihoone ehitati 1962. aastal ümber Pärnu Haigla II ravikorpuseks ehk II statsionaariks aadressiga Ravi 2. Tänapäeval on hoones õendus- ja hoolduskeskus.

Lennukeist olid polgul Pärnus vähemalt MBR-2, Po-2 ehk U-2, R-5, Saksa trofeelennukid Arado Ar-196, Tšehhoslovakkias toodetud Aero 45S „Super Aero“ ja Let L-200 Morava An-2, Li-2 (litsentsi alusel NL-s ehitatud Douglas DC-3), Il-14; 1940. aastail võisid olla ka kaugluurelennukid MDR-6. Kasutusel olnud kopterid olid Mi-4.

Hiljemalt 21.06.1959. a vähendati polk 17. üksikuks lennueskadrilliks, mis eksisteeris veel 18.05.1960. N. Hruštšovi algatusel vähendati NL piirivalve lennuväge enam kui 70% ning erinevail andmeil saadeti ka Pärnu eskadrill 1960. a kas täielikult laiali või muudeti väiksemaks üksik-lennuväesalgaks. Hiljuti valminud lennuväli ning linnak jäeti maha. Kui see väeosa mingil kujul säilis, viidi ta Pärnust ära – võimalik, et Rakverre, kus on teada piirivalve üksiku lennueskadrilli olemasolu vähemalt aastail 1965–1967.

Piirivalve 20. üksik lennueskadrill Rakveres

Rakveres asunud lennuväeosa ajaloo osas on veebis kättesaadavates allikates segadus. Ühes allikas väidetakse, et see formeeriti 1970. a üksiku lennuväelülina ja 1971. a muudeti üksikeskadrilliks, teises, et formeeriti alles 1977. a seoses NL otsusega valverežiimi tugevdamisest 200-miilises majandusvööndis, kolmandas aga, et üksik eskadrill oli Rakveres olemas juba 1965–1967. Noil aastail toimus eskadrillis eksperiment, mille käigus varustati see ainult kopteritega Mi-2, mis olid küll moodsamad kui varem kasutatud Mi-4-d, ent katsete tulemusena leiti, et vanem kopteritüüp Mi-4 oli piirivalveteenistuse seisukohalt sobivam kui uus. 1977.a saadi Mi-8-d.

Rakvere kopterite lennuvälja põhiehitised anti käiku 1970–1972. Kasarmulinnak ja staap asusid Rakvere linnas Pika ja Tallinna tänava ristil Pikk 2–8. Rakvere eskadrilli üks kopter paiknes püsivalt Saaremaal Kingissepas/Kuressaares Marientalis eraldi territooriumil, koos ladude, töökoja jm ehitistega. Selliseid objekte nimetati operatiivpunktideks.

Eskadrilli koosseisus oli 300–400 inimest (neist u 250 olid sõjaväelased Rakveres) ja sellel olid lisaks veel lennuväesalgad Riias ning Ventspilsis. 1990. a paiku oli tal neli transpordikopterit Mi-8T, neli päästekopterit Ka-27PS, vähemalt kaks lennukit An-26 ja 2 An-24B. Rakvere lennuväljal oli kuus betoneeritud seisuplatsi kopteritele ja kuus platsi lennukitele (need on suuremate mõõtmetega). 1978. a olevat aga olnud ainuüksi koptereid Mi-8 12 tükki. 1992. a lahkus eskadrill Eestist Leningradi oblastisse Gorelovosse, kus ta 2002. a laiali saadeti.

Lisalugemist:

Lennukitüüpide entsüklopeedia flugzeuginfo.net (inglise ja saksa keeles)
http://www.flugzeuginfo.net/index_en.php

Lennundusentsüklopeedia Уголок неба (vene keeles)
http://www.airwar.ru/index.html

NSV Liidu piirivalve kasutuses olnud tehnika

Radar MR-10

MR-10 – statsionaarne rannaradar rannavaatluspostide ning rannapatareide jaoks. Selle järelveetav variant „Mõs“ oli ette nähtud ka „Sopka“ tüüpi (rannakaitserakettidega) nn eridivisjonide jaoks. Võimaldas avastada veepealseid sihtmärke, määrata nende kaugust ning asimuute, töötada välja suunamisandmeid, mis edastati telefoni või raadio teel kõrgemalseisvatele luurepostidele (БИП). Jaama komplektis oli monteeritav mast kõrgusega kuni 15 m ja kaks diiselagregaati AD-30. Selle kogukaal pakendita koos toiteagregaatidega 8650 kg (sh aparatuuri ning agregaatide kaal ilma diislite ja mastita 3100 kg), pakendis 11 195 kg, mahtus kahte raudteevagunisse (ühte ei mahtunud). Jaama tarvitatav võimsus oli kuni 15 kW, saatja impulsi kestus 0,27 mksek. Jaamale võidi lisada tuvastusseade („oma või võõras?“) „Nikel“ („Nikel-KM“) ja luureradar „Bizan-4G“ („Bizan-8“ vm). Nende antenniseadmed kinnitati MR-10 masti platvormile radariantenni kõrvale.

MP TVP-ga analoogilise Tahkuna mereväe raadiotehnikaposti maksimaalne avastuskaugus (antenni kõrgusel merepinnast 21,5 m) oli: keskmine sihtmärk 190 kbt (34,5 km), kallas (Ristna neem) 197 kbt (36 km), väike sihtmärk 130 kbt (24 km), suur 220 kbt (40 km; Kõpu RTV jaoks vastavalt 155, 275 ja 305 kbt ehk kuni 55 km). „Surnud tsoon“ 7,5 kbt (1,4 km).

MR-10-t ja „Mõs-i“ hakati tootma 1956. aastal. Tahkuna raadiotehnikaposti radar MR-10 paigaldati 6.1.2979 (katsetati 2.-6.02.1979, käikuandjaks Ettevõtte „ERA“ tsehhi nr 5 esindaja) ning see on valmistatud 29.12.1977 Saraatovi Raadioseadmetehases (Ettevõttes p/k V-8358), NL KM Tellijaesinduse nr 982 kontrolli all. See radar töötas Tahkunas 784–2055 tundi aastas, kokku aastail 1979–1988 u 12 000 tundi. Remont, hooldus või häälestus viidi läbi igal aastal s/o 34325 või 62058 esindaja poolt.

Laevaradarid

Navigatsiooniradar Don – sagedusala 3 cm, mereobjektide avastuskaugus olenevalt antenni kõrgusest kuni 50 meremiili, õhuobjektidel kuni 25 miili. Võeti relvastusse 1957. aastal, tootma hakati 1958. a ja paigaldati algul eeskätt laevadele (veeväljasurvega üle 2000 reg.-t). Piirivalvesse aga saadi need mitmel pool siiski alles 1970. aastate alguses.

Lähiradarid

Põhilisteks lähiradarite tüüpideks olid kantavad maismaaluurejaamad (ПСНР — переносная (радиолокационная) станция наземной разведки) „Podjom“, „Garpun“ ja „Kredo“, ent NL eksisteerimise lõpuaastail olid Eestis lühikest aega ka uuemad, võimsamad ja mugavamad liikuvad lähiradarid „Goloturija“, Ural-4320 baasil (paigutatud selle furgooni ehk KUNG-i).

PSNR-5 Kredo (1RL133) võeti relvastusse 1973. a ja oli tootmises 1990. aastate lõpuni. Avastas inimese 3–4 km kauguselt, kaatri kuni 10 km kauguselt (min avastuskaugus 200 m). Toiteks aku (16 elementi СЦ-25, pidev tööaeg 3–6 tundi, olenevalt õhutemperatuurist) või 27 V alalisvooluvõrk. Kaal 45–50 kg, meeskonnas 2 inimest.

РЛС „Голотурия“ – liikuv radar Ural-i baasil (KUNG-is), palju võimsam kui Don ja Najada, eriti väikeste objektide avastamisel. Selline oli 1980. aastate lõpus näiteks 6. piirivalvesalgal.

Prožektorid (helgiheitjad)

Prožektoripostide varustusse kuulusid prožektorijaamad läbimõõduga 90–200 cm, nt autokastides APM-90, Z-15-4B, järelhaagistena või statsionaarselt relssidel RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s. Seniitprožektorid RP-15 olid olemas juba Teise maailmasõja ajal ning piirivalve jaoks kohandamisel eemaldati neilt raadioprožektori osad. Prožektorite komplektis olid ka infrapunafiltrid, et anda lisavalgust öönägemisseadmetele.

Prožektorijaam B-200 valgustas kuni 35 km kaugusele, meeskonnas oli ette nähtud 4 meest. Vajalik diiselgeneraatori võimsus 30 kW, söevarda põlemisaeg kuni 20 minutit. Vardad vahetusid automaatselt, kuid peale mõne varda ärapõlemist oli vaja peeglit tahmast puhastada ning selleks oli ette nähtud piiritus.

Prožektorijaamu APM-90 hakkas piirivalve saama 1953. aastast, algul olid need paigaldatud ZiS-150 kasti, hiljem ZiL-164 ning ZiL-130 baasil. APM-90-l on elektrigeneraator veoauto kasti all, selle käivitamiseks pidi auto mootor töötama ja 5. käik sisse lülitatud olema ning selle mürinat oli kohalike mälestuste kohaselt üsna kaugele kuulda. APM-90 meeskonnas oli kuni 3 meest – sihtur (prožektorist), autojuht-motorist, sidemees. Valguskiire ulatus oli 22–25 km.

NSV Liidu merepiirivalve tehnilise vaatluse post

Jüri Pärn

Merepiirivalve tehnilise vaatluse post (MP TVP, vn k ПТН МЧПВ – пост технического наблюдения морских частей пограничных войск) oli NL piirivalve merejõudude vahilaevade üksikdivisjoni või -brigaadi allüksus, mis oli varustatud kaldaradaritega. Vahel nimetati neid ka raadiotehnilisteks postideks, analoogiliselt mereväe samalaadsetele allüksustele. Kasutati NL merepiiri valvamisel laevade, kaatrite jt ujuvvahendite ning madalalt lendavate lennukite ja kopterite avastamiseks, eesmärgiga leida ja kinni pidada piiririkkujaid. Nende ülesandeks oli määrata avastatud objektide koordinaadid, suund ja liikumiskiirus ning suunata nendeni piirivalvelaevu ja -lennukeid. Kasutati nii statsionaarseid kui liikuvaid vaatlusposte, kuid Eestis on seni teada vaid statsionaarsete merepiirivalve vaatluspostide olemasolu.

Posti teenistus oli ööpäevaringne, üle 4 miilise nähtavuse korral vaadeldi visuaalselt, alla selle ja öösel radaritega. Kõik „sihtmärgid“ (nii veepealsed kui õhus lendavad) registreeriti, kanti kaardile ning andmed nende kohta anti kohe telefoni, telegraafi või raadio teel (šifreeritult) üle brigaadi või divisjoni luureinfopostile. Vajadusel suheldi ka laevadega raadiojaamade või signaallippude abil.

Teenistust TVP-l võisid pidada spetsiaalselt vastavates õppeväeosades ettevalmistatud piirivalvurid, kes oskasid kasutada neile usaldatud tehnikat, läbi viia selle profülaktilist ülevaatust ja remonti.

MP TVP koosseisus oli (olenevalt selle tähtsusele vastavast koosseisutabelist) 1–3 ohvitseri (posti ülem vanemleitnant kuni 3. järgu kapten, ülema asetäitja poliitalal), 1–3 mitšmani ning 10–20 ajateenijat. Allüksusteks olid radiometristide, vaatlus- ja side-, telegrafistide, elektromehaanika- ja majanduskomando. Näiteks Harilaiu TVP-l olevat mõnda aega olnud isegi koosseisuline seatalitaja.

Analoogilistes mereväe raadiotehnikapostides/raadiotehnikarühmades oli tavaliselt 11–17 inimest: komandör (ohvitser või mitšman), tehnik (mitšman), 2–4 raadiotelegrafisti, 2–4 radiometristi, 2–3 signalisti, salaside mehaanik, 2 motorist-elektrikut ja kokk.

MP TVP tähendas piirivalveallüksust, ent ka selle allüksuse spetsiaalset linnakut, milles toimus piiriäärse tegevuse jälgimine visuaalselt ja radarite abil. Visuaalvaatluseks kasutati statsionaarseid kuni 20-kordse suurendusega binokleid.

MP TVP varustuses oli 1–2 statsionaarset kaldaradarit MR-10 (1950. aastatest kuni 1970. aastateni „Lot“), 1–2 statsionaarset laevaradarit (nt „Don“, „Najada“), statsionaarne binokulaar, samuti reeglina kahe agregaadiga diiselelektrijaam, lisaks võis olla ka väike prožektorijaam PS 45mk (vajadusel ka suurem). MR-10-t nimetati kõnekeeles ka „Mõs-iks“, kuigi viimane nimetus käis mobiilse radarivariandi kohta, mida kasutati rannasuurtükiväe järelveetavate patareide tulejuhtimiseks. „Loti“ ning „MR-10“ antenniseadmed paigutati 10–15 m kõrguste või vajadusel ka kõrgemate mastide otsa, mis monteeriti kokku nurkraudadest keevitatud u 1x1x1 m suurustest sektsioonidest. Need paigutati spetsiifilistele betoonalustele, mis on veel mitmetes kohtades tänaseni säilinud ja viitavad selgelt piirivalve ning mereväe raadiotehnikapostide asukohtadele isegi siis, kui radarite metallmastid on ammu maha võetud ja hoonedki lammutatud. Harilaiu ja Saaremaa Sääre TVP-l on selliseid maste isegi kolm – 10, 15 ja 50 m kõrgune. Viimane oli kasutusel teatud lainepikkusega raadiojaamade antennimastina ning selle keskosas oli eenduval konsoolil väiksema radari „Don“ või „Najada“ antenniseade.

MP TVP linnakud ehitati Läänemere NL rannikule 1950.–1960. aastatel, umbes 30–50 km vahedega. Radaritehnika arenedes osa neist koondati ning 1990. aastaiks olid nende vahekaugused Eesti alal suurenenud sajakonna kilomeetrini.

Posti linnakus oli kümmekond hoonet ning rajatist – kasarmu/tehnohoone, diislihoone, radarimastid, vaatlus- ja signalistitorn, raadioantennimast, pumbamaja, saun, 1–2 elumaja (korterid võisid paikneda ka kasarmus, nagu see on Harilaiul), laod, kelder (või ka kaks – juurviljahoidla ning jääkelder), laut, samuti garaaž – kui oli tarve ja võimalus autot pidada. Võis olla ka prožektorihoone suurema prožektori jaoks. Vajadusel olid vaatluspostid ümbritsetud okastraataia ning signaaltraadiga. Kaitseks rajati TVP territooriumile või ka sellest väljapoole erineva ehitusega kaevikuliine ja üksik-laskepesi, samuti varjendeid ja dzotte või dotte.

Need linnakud olid üsna sarnased mereväe raadiotehniliste postide linnakutega, kuna nii tehnika kui meeskonna koosseis olid peaaegu samasugused ja ka meeskonna vormid olid üsna sarnased. Seetõttu pole kohalik rahvas alati neil vahet teinud ja nii ei saa me tänapäeval mitmete vanemate objektide kohta üksnes nende mälestuste põhjal kindlalt väita, kummaga konkreetsel juhul tegu on.

MP TVP-del olid oma järjekorranumbrid, telegraafi- ning raadiokutsungid. Analoogiliselt piirivalvekordonitega oli MP TVP-del ka oma täheline tähis, mis koos kõrgemalseisva väeosa numbriga oli nende postiaadressiks (nt Hiiumaa kõrval Harilaiul asunud TVP aadressiks oli Haapsalu sjsk, S/o 2243-H või 2243-BT).

Harilaiu merepiirivalve linnak (1993)

Eesti rannikul oli MP tehnilise vaatluse poste nende Eesti piirivalvele üleandmise ajal 1992. a kolm – nr 5 Suurupis, nr 6 Harilaiul, nr 9 Sõrve Säärel. Sõrve ja Suurupi postide põhihooned ehitati 1950. aastate alguses, Harilaiu kompleks on uusim, ehitatud aastail 1966–68. MP TVP oli selle ehitamise aegu juba saarel olemas – saare põhjaosas, varasema prožektoriposti hoonetes; uue linnaku valmides koliti seadmed sinna üle, k.a radari „Lot“ mast.

Varasemail aastail on MP TVP-sid olnud rohkem, seni on teada kümmekond asukohta – lisaks mainituile Keri saarel (selle hooned on üsna hästi säilinud), Pihlalaiul, Saaremaal Muhaninal ja Ruhnu saarel, tõenäoliselt ka Mohni saarel. NL mereväe raadiotehnilisi poste, varasema nimetusega SNiS-i (vaatlus- ja sideteenistuse) poste on Eestis olnud veidi enam, rohkem kui 20 eri kohas.

5. ja 6. TVP allusid 1963. a-st Tallinnas asunud 3. piirivalvelaevade brigaadile, 9. TVP allus aga Lätis asunud väeosadele (1950.–1960. aastail Ventspilsi divisjonile; 1970.–1990. Liepāja ning Ventspilsi brigaadidele). Ventspilsi väeosale allus ka 1950. aastatel Ruhnu saarel ehitama hakatud TVP.

Saaremaa Sääre TVP

Sääre TVP. Esiplaanil päästejaama slipp (foto enne 1960. aastat)

Sääre militaarmuuseumi peahoone väidab T. Veldre 2017. a eksperthinnangus olevat ehitatud 1955. a (ühel uksel on see aastaarv) Merepiirivalve TVP kasarmuks. 8.8.1991 AS Favoraga sõlmitud ostu-müügilepingu juurde kuuluvas hoonete iseloomustuses on aga Sääre kasarmu ja diislihoone kasutuselevõtu aastaks 1951. Sõrve MP TVP oli siiski algselt majakast lõunas. Sinna taotleti maaeraldust 1952. a Ventspilsi 8. piirivalvesalgale, taotlusele lisati 18. suurtükiväedivisjoni kui sealse põhilise maavaldaja kirjalik nõusolek. Seega, tänase Sõrve Militaarmuuseumi hooned ehitati algul ilmselt siiski millekski muuks, kas mereväe RTP-ks või hoopis 87. rannasuurtükiväepatarei jaoks. See vajab veel täiendavat uurimist.

NSV Liidu piirivalvekordonid ja nende olulisemad objektid Eestis

Jüri Pärn

Piirivalvekordoni all mõistetakse nii piirivalve allüksust kui ka selle paiknemiskohta.

Kordon kui allüksus

Piirivalvekordon (liinikordon, merepiiril ka rannakordon) oli piirivalvevägede põhiline allüksus, NSV Liidu „raudse eesriide“ režiimi tagamise peamine lahingüksus, kes kuulus piirivalvesalga või -komandantuuri koosseisu ja kelle ülesandeks oli vahetult ja pidevalt valvata ja kaitsta kindlat riigipiirilõiku, mille pikkuseks oli keskmiselt 15–25 km. Sõltuvalt looduslikest, sõjalis-poliitilistest või muudest iseärasustest võis aga NSV Liidu piirivalvekordoni vastutusala ulatuda mõnesajast meetrist mitmesaja või enam kui 1000 kilomeetrini (nt Arktika piirivalvesalga puhul) nii piki piiri kui ka sellega risti. Kordoni kohustuste hulka kuulus ka õhukaitseväeosade ja mereväe teavitamine õhupiiri rikkumistest.

Kordonid kandsid nimetusi vastavalt asukohanimele ning need olid märgitud siltidele kordonite peahoonete paraaduste kõrval, ent see nimetus võis ka tegelikust paiknemisasula nimest erineda: näiteks Hiiumaal oli Suursadama kordon umbes 1982. aastast Sääre külas.

Kõigil kordonitel olid järjekorranumbrid ehk nn tegelikud nimetused (järjestusega Eesti aladel idast läände ja põhjast lõunasse), tingnimetused ja telefonikutsungid. Viimased olid seotud järjenumbritega ning numbri muutmisel sai kordon ka uue, saadud numbrile vastava sõnalise kutsungi. Kordonite tingnimetused kujutasid endist salga tingnimetuse ehk neljakohalise väeosanumbri ühe või mitme tähe kombinatsiooni (nt Sõjaväeosa ehk S/o 2133-D või 2133 „D“) ning neid kasutati tavapostiaadressides, mittesalajases kirjavahetuses (sh tsiviilasutustega) ja väeosa sisedokumentatsioonis.

Tegutsevate kordonite järjenumbreid, asukohti ning tingnimetusi NSV Liidu avalikus meedias ja mittesalajastes trükistes avaldada ei tohtinud. Kui piirivalvekordoneist ajalehtedes juttu tehti, siis ilma nimetusteta või siis kasutati üldnimetust „N. kordon“ või „N. allüksus“.

Nõukogude piirivalvurid saabusid Eestisse Leningradi ning Pihkva oblastist veel enne Eesti ametlikkult NSV Liidu koosseisu inkorporeerimistvõtmist,1940. aasta juulikuu viimasel dekaadil: kolm piirivalvesalka (6., 8. ja 10.), milles oli kokku 15 komandantuuri, 89 ranna- ehk liinikordonit ning 15 reservkordonit. 26. juulil 1940 raporteeriti siinse merepiirilõigu valve alla võtmisest.

Kui uskuda seni avaldatud dokumente, korraldati see ära hämmastava operatiivsusega – sisuliselt ühe ööpäevaga. 21. juulil 1940 võttis vastvalitud Eesti Riigivolikogu Johannes Lauristini ettepanekul vastu otsuse kuulutada Eesti „Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, kus võim kuulub töölistele ja talurahvale“. Vastav deklaratsioon võeti vastu ühehäälselt. Järgmisel päeval, 22. juulil otsustati esitada taotlus Eesti vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. Juba samal 22. juulil andis EV siseminister Maksim Unt välja käskkirja nr 76, mille §1 kohaselt tuli lõpetada piiri valvamine merepiiril alates 22.07.1940 kell 15.00 ning anda see üle NSVL piirivalvele, vastavate aktidega üle anda ka teenistuslikud ehitised ja muud varad, v.a autod, mootorrattad, relvad ning laskemoon.

Piiri taga esitas aga NSVL Siseministeerium (NKVD) päev enne Eesti NSV sündi, 20. juulil 1940 NSV Liidu keskorganitele ettekande soovitustega Eesti ning Läti merepiiri NKVD väeosade valve alla võtmise meetmete kohta. Juba järgmisel päeval, 21. juulil võttis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu vastu sellekohase määruse ja NKVD andis välja vastava täiesti salajase käskkirja nr 00867, mille alusel tuli NSV Liidu ja Balti riikide piiridel asunud üheksast piirivalvesalgast neli reorganiseerida ja ümber formeerida, kolida tervenisti ümber Eestisse ja Lätti ning hakata seal pidama piirivalveteenistust vastavalt NSV Liidu standarditele. Ülejäänud viis salka tuli alles jätta „vanale“ piirile tõkketsooni režiimi tagamiseks. (Mõnes allikas on käskkirja nr 00867 väljaandmise ajaks märgitud isegi 21. juuni 1940, ent see peab olema eksitus, kuna 22. juunil 1940 anti välja samalaadne käskkiri nr 00758 Leedu-Saksa piiri valvamise kohta. Käskkirju ei nummerdatud suvaliselt, vaid nende väljaandmise kronoloogilises järjestuses.)

Niisama operatiivne kui otsustamine oli ka otsuste täideviimine – näiteks formeeriti eelmainitud käskkirja alusel NKVD Leningradi Ringkonna 6. Oranienbaumi Merepiirivalvesalk ümber Balti Ringkonna NKVD Piirivalvevägede 6. Merepiirivalvesalgaks asukohaga Rakveres. Samal 21. juulil kell 23.00 alustasid salga allüksused autokolonniga liikumist Oranienbaumist Rakverre ja 22. juulil saabusid uude asukohta. Väidetavalt veel samal päeval võtsid nad Soome lahe äärse piirilõigu valve alla. Nõukogude piirivalvurite Eesti läänerannikule ja -saartele paigutamisele ja piirivalveringkonna juhatuse moodustamisele Tallinnas kulus mõni päev kauem.

Piirivalvureid nappis uute ülesannete täitmiseks mitte ainult Balti riikides, vaid ka NSV Liidus ja seetõttu jäeti 1940.a detsembris väljaantud käskkirjaga 7000 piirivalvurit uute läänepiiride ning tõkketsooni mehitamise eesmärgil aasta võrra kauemaks teenima.

Kuna Eestisse toodud salkades olevat olnud 1941.a jaanuari seisuga igaühes u 1200 piirivalvurit, oli nende kordonites tollal arvestuslikult vaid umbes 20–30 meest. Salkade staabid asusid Rakveres, Haapsalus ja Kuressaares ning nende kordonite vastutusalad olid Rakvere salgal endisest Eesti ning NSV Liidu piirist (Bolšoje Kuzjomkino ehk Narusi või Narvusi külast) Suurupi Ninamaa neemeni, Haapsalu salgal Suurupist Häädemeeste neemeni, k.a Kihnu saar, Kuressaare salga kordonid paiknesid aga ümber kogu Saare- ja Hiiumaa ning Muhu ja Vormsi saarel.

1941. aasta suvel, kui Teine maailmasõda Eestisse jõudis, viidi saarte piirivalvurid Põhjarinde tagalakaitseks Petseri ümbrusse, Haapsalu ja Rakvere salkade komandantuurid aga osalesid koos armee väeosadega Eestis toimunud lahingutes kuni taganemiseni Venemaa aladele.

Mais-juunis 1944 moodustati rinde tagalas läänepiirile paigutamiseks mõeldud piirivalvesalgad, mille kordonite isikkoosseisu suuruseks oli algselt määratud 32 inimest. Sel ajal oli piirivalve üheks ülesandeks tagasivallutatud aladel võitlus „ebaseaduslike relvastatud grupeeringutega“ ehk nn bandiitidega ning banditismi-vastase võitluse põhjendusel suurendati kordonite isikkoosseisu 1944. a septembris 50-ni.

Eestisse saabus 1944. a lõpukuudel neli piirivalvesalka, igas neist neli komandantuuri 20 liini- ning nelja reservkordoniga: 99. salk (staabiga Rakveres) Narva-Jõesuust Kolga-Aablani, 106. (Tallinna) salk Salmistust Elbikuni, 11. (Kuressaare) salk Hiiu-, Muhu- ja Saaremaal, 6. (Pärnu) salk mandri-Eesti läänerannal Paslepast Kablini, sh Kihnu ja Vormsi saarel.

1946. a veebruaris likvideeriti sisemere-äärne Pärnu salk. Eesti merepiirile jäi seejärel 70 liinikordonit, sh Kuressaare salgal 30 ja ülejäänud kahel kummalgi 20 kordonit. 1950. aastal oli Eestis piirivalvekordoneid uuesti ligi 90. Aastakümnete jooksul kordonite arvu kord suurendati, kord vähendati, aeg-ajalt anti neid üle salgast salka ja nende alluvus ning arv stabiliseerus alles 1970. aastate keskel. Mõned Eestis asunud kordonid viidi 1969. aastal tervikuna üle Hiina piirile. Organisatsiooniliste ümberkorralduste käigus muudeti korduvalt ka kordonite numbreid, eriti sageli nt aastail 1969–1975.

1980. aastail oli Eestis asunud NSV Liidu piirivalvekordonite koosseisu suuruseks ette nähtud 3 ohvitseri, 2–3 üleajateenijat ja 35–60 ajateenijat (kokku minimaalselt 42). Kordoni ajateenijate arv võis oleneda kordoni vaatluspostide arvust või muudest asjaoludest. Täiskooseisus olid kordonid harva, tavaliselt oli osa kohti täitmata (vahel isegi kuni pooled), sageli praktiseeriti mitme ametikoha ühitamist. Kordon vastas oma tasemelt maavägede üksikroodule, komandantuur üksikpataljonile ning piirivalvesalk polgule. Kordoniülema ametikoha auastmeks oli tavaliselt major, ent sellele kohale võis olla määratud ka vanemleitnant või kapten.

Merepiiril asunud piirivalvekordoni koosseisu kuulusid juhtkond (kuni 10 inimest) ja 4 jagu (à kuni 12 meest), sh laskurjagu, side- ja signalisatsioonijagu, tehnilise vaatluse posti(de) jagu ning raadiolokatsioonijagu ehk liikuvate tehnilise vaatluse postide jagu. Lisaks võis kordonis olla eraldi allüksusena ka majandusjagu ning teenistuskoerte jagu.

Piirivalveteenistust pidas kordon erinevate toimkondadena, mida oli vähemalt 16: patrull, vaatluspost, tehnilise vaatluse post, valve-sidemees, salapost, piirikonvoi, liikuv piirivalvepost, otsingugrupp, tunnimees (sh kordoni, piiri, kai, tõkkepuu tunnimees), piirivalve postiside, kordoni korrapidaja, tõkestus. Erakorralistel juhtudel reageerimiseks oli kordonis valmisolekus häiregrupp.

Kordon kui militaarobjekt (allüksuse asukoht)

Piirivalvekordoniks nimetatakse ka kordoni kui allüksuse alalise (NL kordonite puhul nüüd endise) paiknemise kohta ehk linnakut.

1940. aastal paigutati NSV Liidu piirivalvekordonid osalt sõjaeelsetesse Eesti Vabariigi kordonitesse, mis anti Venemaalt saabunud piirivalvesalkadele üle vastavalt EV siseministri Maksim Undi käskkirjale 22. juulist 1940. Sel ajal oli EV-l 147 piirivalvekordonit ja -posti, neist idapiiril 61, Läti piiril 13 ja merepiiril 73, sh põhjarannikul 47, lääneranniku mandriosas 11, Saaremaal 8, Hiiumaal 5, Muhus ja Vormsis kummaski 1. Rakvere salk sai üle võtta 39, Haapsalu oma 19 või 20 ja Kuressaare oma 14 või 15 Eesti piirivalve kordonit või posti. Kuna neid oli uue võimu ülesannete täitmiseks kohati liiga vähe (eriti läänepiiril) ning nad võisid olla ka liiga väikesed (kuna EV kordoni koosseisus oli tavaliselt 3–5 meest) või ebasobivates kohtades, majutati saabunud piirivalvurid hiljem sageli suurematesse (enamasti võimuvahetuse või sõja tagajärjel tühjaksjäänud) taludesse, endistesse mõisakompleksidesse (näiteks Paslepa, Saka, Ontika) või muudesse hoonetesse.

Militaar- ja ehitusloolist huvi pakuvad nii piirivalvevägede poolt ehitatud kui ka kasutuselevõetud varem olemasolnud hooned, kuna viimaste juures tehti reeglina mitmeid ümber- ja juurdeehitusi ning rajati ka täiendavaid ehitisi, millest siin-seal on midagi ka tänaseni säilinud. Näiteks Hiiumaal Kalanas on veel alles endises Luguse talus paiknenud kordoni hoone, millele on tehtud spetsiifilised ümberehitused: vana rehielamu seinad on tehtud 4 palgi võrra kõrgemaks, ruumid u 3 m kõrgusteks (et hoone kubatuur vastaks normidele, ja et saaks kasutada 2-korruselisi raudvoodeid), sisse kroonulik siseviimistlus (seinad allpool laudvoodriga, kõrgemal krohvitud ja lubjatud), lisaks ehitatud/täiendatud keedupajaga küttekolle ning leivaahi jms. Õuele on aga lisaks ehitatud pumbamaja hoone, kõrval tee ääres on säilinud vaatlustorni alused.

Arvatavasti 1940. aastate lõpust hakati Eestis ehitama spetsiaalsed kordonihooneid ja -komplekse (nt Kolga-Aabla kordoni kasarmu valmis 1949. aastal), kohandades nende tarvis üleliidulisi ametkondlikke tüüpprojekte, mida hakati NSV Liidus koostama juba 1924. aastast. 1940.-1950. aastatel olid kordonite ruumivajadused väiksemad – põhilisteks ehitisteks olid kasarmu, hobusetall, elamu(d), mõni kuur jne. Küll aga vajati siis mitut hektarit maid heina- ja karjamaadeks ning igal kordonil oli ka väike laskeväli.

Märtsis 1950 oli Eestis piirivalvekomandantuuride ja -kordonite käsutuses 96 põhimaatükki ning u 200 täiendavat maatükki (laskeväljade, elamute ja heinamaade jaoks). Sel ajal asusid komandantuurid ja reservkordonid reeglina liinikordonitest eraldi ning aastail 1946–1953 oli Eestis piirivalveallüksuste linnakuid üheaegselt üle 100.

1954. aastal vormistati ENSV Ministrite Nõukogu määrusega piirivalve kordonite ja komandantuuride asupaikade maaeraldused 84 objektile, kokku 392 ha, sh Saare- ja Hiiumaal 32 objekti (216 ha) ning mandri-Eesti rajoonides 52 objekti.

Vastavalt kordonite tehnilise varustatuse paranemisele ja ehitusnõuete arengule täiustati ka projekte ning lisandusid uued ehitiste tüübid. Kuna piirivalvekordonid paiknesid sageli suurematest asulatest eemal, olid need suhteliselt autonoomsed mitmekülgse võimekusega allüksused, millel oli teenistusülesannete täitmiseks kasarmu ehk peahoone ehk komplekshoone (staap, kubrik(ud) ehk magala(d), sidesõlm, köök, söökla, kinoseadmete ruum, spordisaal jm ruumid ühes hoones), raadioantennimast (piirivalvelaevadega sidepidamiseks statsionaarsete raadiojaamade abil), koertemaja, garaaž, laod (sh keldrid), saun (sageli basseiniga), relvakontrollipost, kurilka ehk suitsetamise koht, abimajapidamine (laut, kasvuhoone). Kordoni territooriumil või selle lähedal võis olla ka reservjuhtimispunkt (nt varjendis). Eraldatumates piirkondades oli köögis isegi leivaahi. Merepiiri kordonite lähedal õues oli kala ja liha suitsutamiseks ka suitsuahi või lausa kaks (külm- ja kuumsuitsutamiseks eri ahjud). Keskküttesüsteem ja veevarustus oli kordoneil autonoomne ja elektrivarustuse kindlustamiseks olid neil lisaks kohaliku elektrivõrguga ühendatud trafoalajaamale ka generaatorid ning akud. Sanitaarnõuete karmistudes rajati ka ehitusaja normidele vastavad heitvete puhastussüsteemid. Ohvitseride jaoks olid kordoni kontrollitaval territooriumil või lähikonnas eraldi elamud (seda isegi Tallinnas asunud kordonites) ja panipaigaehitised, ent osa nende kortereist võis asuda ka kordoni peahoones (nagu nt Hiiumaal Kõrgessaare kordonis ja mandril Turbuneeme kordonis).

Kõigi uute kordonite juurde rajati ka haljastus – muru, põõsad ja puud, vahel ka meile võõrapäraste liikidega. Kordoni läheduses paiknesid vaatlustorn, betoon- või asfaltkattega kopteriväljak, õppeväljakud (takistusriba, piirivalve õppelinnak jm), sageli ka lasketiir.

Kordoni ülesandeks oli piiri mitte ainult valvata, vaid ka kaitsta: relvastatud rünnaku korral pidi kordon vastu pidama vähemalt 20–30 minutit. Seetõttu ümbritses kordonit väljapoole piirdeaeda rajatud kaevikusüsteem ühe või mitme kaevikuliini, laskepesade ja varjenditega, sageli ka dzottide või dottidega. Varjendid võidi valmistada ka nt metallreservuaaridest või rajada lihtsad kividest ja palkidest punkrid. Kordoni kaitsel kasutati piirdeaiale ning vajadusel ka hoonete külge paigaldatud signaaltraate ja väljapoole aeda ülesseatud peitsilmustikku (nn vähemärgatav takistus – peenest traadist 50 cm läbimõõduga silmustega võrk). 1970.-1980. aastail paigaldati paljude kordonite juurde monteeritavatest betoon- ja metallelementidest dotte SPS-2 ja SPS-3. Lisaks kordoni lähikaitsele oli kordoneil ka üks või mitu piiriäärset tugipunkti, kus olid samuti kaevikud, dotid ja varjendid. Varjenditeks kasutati 1980. aastail mitmel pool ka maasse kaevatud lainelistest metallkonstruktsioonidest rajatisi KVS-U.

Kordoni vastutusalas paiknesid erineva otstarbe, koosseisu ja varustusega vaatluspunktid ehk vaatluspostid (visuaalvaatlus-, prožektori-, raadiolokatsiooni- ning tehnilise vaatluse postid), samuti insener-tehnilised, side- ja muud piirivalve rajatised, sh nt piiririba, patrullirada ja vaatluspostide juurdesõiduteed. Piki randa ehitati vähemalt 1950. aastate lõpul sihtidega telefoniõhuliinid, mille igal 3.–10. postil oli nummerdatud pistikupesa telefonitoru ühendamiseks. Näiteks Hiiumaal Kõrgessaare kordonil oli selliseid 34. 1980. aastail paigaldati piiririba sisse või selle lähedusse maa-alune sidekaabel, millel olid samuti mõnesaja meetri tagant väljaviigud pistikupesade jaoks.

1992. aastal võttis Eesti Piirivalveamet Venemaa piirivalvelt üle 68 sõjaväelinnakut, sh 40 kordonit 42-st (kõik peale Kakumäe ja Mähe kordoni; esimese neist võttis üle Politseiamet ning teine anti hiljem valitsuse korraldusega Venemaa saatkonnale). EV Valitsuse määrusega nr 328 16. novembrist 1993 kanti need riigi omandusse jääva vara nimekirja koos 52 tehnilise vaatluse posti ning prožektoripostiga (nimekirjas kui „radarijaamad“) ja 3 „vaatlusjaamaga“ (selle all on tõenäoliselt mõeldud suuremat või korralikumat raadiolokatsiooniposti), 70 kordoni ja komandantuuri elamuga ning 63 piirivalve vaatlustorniga. Viimane arv ei kajasta siiski kogu ülevõetud metalltornide arvu, sest osa kordonite juures asunud torne on arvestatud nende 63 sekka ja osa mitte; nende täpne arv nõuab täiendavat uurimist. Osa endise NL piirivalvetorne viidi idapiirile ning uurimist vajaks ka nende edasine saatus.

Nõukogude piirivalve kordonilinnakuid on Eestis olnud samaaegselt kuni 100 ringis ning ligi 50 aasta jooksul on nad paiknenud enam kui 180 erinevas kohas. Näiteks ainuüksi Hiiumaal oli neid aastail 1944–1992 vähemalt 28 eri paigas ja koos aastail 1940–41 eksisteerinutega vähemalt 33–35 kohas. Kordonite asukohad muutusid ka seoses uute kordonikomplekside ehitamisega.

Tehnilise vaatluse post

NSV Liidu piirivalve põhilisteks „eesliini“ allüksusteks merepiiri ääres olid tehnilise vaatluse postid (TVP, vn k ПТН – пост технического наблюдения), mida nimetati ka raadiotehnilisteks postideks. Nende ülesandeks oli piirilõigu või kindlaksmääratud objekti jälgimine pimedal ajal või halva nähtavusega päevasel ajal, eesmärgiga avastada ja kinni pidada piiririkkujaid. TVP-d kuulusid eeskätt kordonite koosseisu, ent ka Tallinna Üksikul Kontrollpunktil oli üks TVP Tallinna sadamas.

TVP kohustused:

1) tehniliste vahendite abil tagada katkematult neile usaldatud piirilõigu kindel valve;

2) teada kindlalt vastava piirilõigu valves osalevate jõudude ja vahendite vahelise koostöö signaale ja korda;

3) hoida kõik tehnilised vahendid alalises tegevusvalmiduses;

4) oskuslikult suunata piirivalvetoimkondi, -laevu (-kaatreid) ja -lennukeid (-koptereid) avastatud sihtmärkideni ning tegutseda piiririkkujate kinnipidamise nimel;

5) teada piiririkkujate avastamise ja kinnipidamise korda ja tegutseda selleks oskuslikult.

Teenistust TVP-l võisid pidada spetsiaalselt ettevalmistatud piirivalvurid, kes oskasid kasutada piiri valvamisel neile usaldatud tehnikat, läbi viia selle profülaktilist ülevaatust ja remonti.

Kordoni koosseisus oli tehnilise vaatluse posti(de) jagu (jaokomandör, TVP ülem, vanemoperaator, operaator, prožektorijaama ülem, vanemprožektorist, prožektorist, diselist-elektrik, akumees) ja raadiolokatsioonijagu ehk liikuvate tehnilise vaatluse postide jagu (jaokomandör, vanemoperaatorid, operaatorid, autojuht-prožektorist, akumees).

TVP-d võisid olla liikumatud või liikuvad. Olenevalt kasutatud vahenditest jagunesid nad raadiolokatsiooni- ja prožektoripostideks (RLPP, РЛПП), raadiolokatsioonipostideks (RLP, РЛП, kasutasid radareid ja öönägemisseadmeid) ja prožektoripostideks (PRP, ПРП).

Liikuvad TVP-d (LTVP, ППТН, подвижный пост технического наблюдения) olid varustatud tehnikaga, mis võimaldas selle kiiret ümberpaigutamist ühest punktist teise. LTVP-d võisid teostada vaatlust ühelt või mitmelt põhi- ning varupositsioonilt.

TVP tähendas piirivalveallüksust (üldnimetusena), ent samamoodi on tavaks nimetada ka selle allüksuse spetsiaalselt väljaehitatud püsivat ehk alalist (liikumatu TVP) positsiooni, mis merepiirilõikudel kasutasid peamiselt statsionaarselt paigaldatud tehnikat. Neis toimus piiriäärse tegevuse jälgimine tehniliste vahendite – radarite (raadiolokatsioonijaamade), prožektorijaamade ja teiste tehniliste erivahendite abil (nt öönägemisseadmed – valgusvõimendid ja termoviisorid). Visuaalvaatluseks kasutati statsionaarseid kuni 20-kordse suurendusega binokleid.

TVP positsioon koosnes kuni kümmekonnast hoonest ning rajatisest, millest olulisemad olid operaatori- ehk meeskonnahoone, prožektorihoone (PRP), diislihoone, vaatlus- ja radariantennitorn, raadioantennimast (piirivalvelaevadega sidepidamiseks statsionaarse raadiojaama abil) ning välikäimla. Vaatlustornid olid algul puust, ent üsna varsti pärast Teist maailmasõda (enne 1952. aastat) hakkas tööstus valmistama monteeritavaid metalltorne, mida sai püstitada kiiremini kui puittorne ja mis olid märksa kestvamad.

Reeglina olid vaatluspostid ümbritsetud okastraataia ning signaaltraadiga. Kaitseks rajati TVP territooriumile või ka sellest väljapoole erineva ehitusega kaevikuliine ja üksik-laskepesi, samuti varjendeid ja dzotte või dotte.

1980. aastatel hakati ehitama suuremaid komplekshooneid, milles seni eraldi hoonetes paiknenud ruumid mahutati ühte kuni neljakorruselisse hoonesse. Neid köeti enamasti elektrikalorifeeridega. Kõrgemate liithoonete puhul sageli loobuti metallvaatlustornist. TVP juurde kuulus ka veidi eemal asuv kütuseladu, mis oli enamasti pooleldi maasse süvistatud ning asus väljaspool TVP okastraadiga piiratud ala või eraldi aiakeses.

Tehnilise vaatluse postide varustuses olid 1–2 (–3) statsionaarset laevaradarit (nt „Don“, „Najada“), statsionaarsed ratastel prožektorijaamad (läbimõõduga 45–200 cm, nt RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s, samuti PS 45mk), öönägemisseadmed ja statsionaarsed binoklid, samuti 1–3 (reeglina kahe) agregaadiga diiselelektrijaam (1–2 agregaati radarite ja üks prožektori jaoks).

TVP-sid tähistati neljakohaliste numbritega, milles 1. kohal oli salga järjenumber ringkonnas (idast läände või põhjast lõunasse lugedes, Eestis olid nendeks 1–3), 2.–3. tähistasid kordoni numbrit ja 4. oli TVP järjenumber kordonis (idast läände lugedes, kui neid oli kordonil mitu).

TVP-de ja kordonilinnakute vaatlustorne ehk visuaalvaatlusposte või -punkte tähistati kolmekohaliste numbritega, milles 1.–2. tähistasid kordoni numbrit ja 3. oli torni järjenumber (idast läände või põhjast lõunasse lugedes). Hiiumaal anti Eesti piirivalvele üle 14 piirivalve metallvaatlustorni ning üks mereväe oma, kuid allesolevate tornialuste ja kaartide ning mälestuste põhjal on piirivalvetorne Hiiumaal olnud vähemalt 50.

Hiiumaal oli tehnilise vaatluse poste nende Eesti piirivalvele üleandmise ajal 9 (Suursadama kordonil 1, teistel 2), kuid varasemail aastail on neid olnud rohkem – metallvaatlustornidega varustatud tehnilise vaatluse poste ja prožektoriposte on Hiiumaal olnud vähemalt 15. Eestis kokku oli 1992. aasta alguseks 42 kordonil alles veel 57 TVP-d, seega enamikul Eesti kordoneist oli vaid üks TVP.

106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980. a oktoobris 16 kordonil 19 TVP-d, millest kuuel oli kaks radarit Don ja 13-l üks. Kolmel kordonil oli kaks TVP-d, ühel (11. kordonil, Paldiskis) aga seda tollal ei olnudki. Viiel salga TVP-l (Kakumäe, Vääna-Jõesuu, Kurkse, Alliklepa, Rannaküla kordonis) oli üks diiselagregaat, ühel (Vormsi Kärsläti) aga tervelt kolm.

Prožektoripost

Prožektoripostidel (PRP) puudusid statsionaarsed radarid (seega ka vastav operaatorihoone), prožektor võis olla teisaldatav. Viimasel juhul puudus prožektorihoone ja selle asemel oli ehitatud üleni või osaliselt betoneeritud platvorm autorataste suunaja ning tõkkega, puudus ka diisliruum või -hoone ja kütuseladu.

Prožektorimeeskondade positsioone hakati Eestis rajama enne 1950. aastat. Posti komplekti kuulus ka vaatlustorn ja väike meeskonnahoone, samuti kaitserajatised. Vaatlustornid olid algul puust, ent üsna varsti pärast Teistmaailmasõda (enne 1952. aastat) hakkas tööstus valmistama monteeritavaid metalltorne, mida sai püstitada kiiremini kui puittorne ja mis olid märksa kestvamad.

Prožektoripostide relvastusse kuulusid prožektorijaamad helgiheitja läbimõõduga 90–200 cm, nt autokastides APM-90, Z-15-4B, järelhaagistena või statsionaarselt relssidel RP 15-1, Z-20, B-200P või B-200-4s. Seniitprožektorid RP-15 olid olemas juba Teise maailmasõja ajal ning piirivalve jaoks kohandamisel eemaldati neilt raadioprožektori osad. Prožektorite komplektis olid ka infrapunafiltrid, et anda lisavalgust öönägemisseadmetele.

Seoses TVP-de väljaehitamisega ja liikuvate prožektorijaamade levikuga vähendati prožektoripostide arvu ning 1980. aastail polnud neid mitte igal kordonil. Näiteks 106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980.a oktoobris prožektoripost viiel kordonil 17-st, millest neljal (Muuga, Pringi, Paldiski ning Alliklepa kordonil) oli prožektorijaam RP 15-1 ja ühel (Vormsi Förby) Z-20. Kolmel (Kakumäe ja Vääna-Jõesuu) kordonil oli kaks TVP-d, ühel (11. kordonil Paldiskis) aga seda tollal polnudki (ehitati hiljem komplekshoonena).

Raadiolokatsioonipost

Lisaks tehnilise vaatluse postidele ja prožektoripostidele olid kordoneil ka raadiolokatsioonipostid (RLP), mida rakendati piirivaatluseks kantavate lähiradarite abil. RLP kui allüksuse koosseisu kuulus 2-3 meest (ülem, vanemoperaator, nooremoperaator). Esimesed lähiradarid võeti NSV Liidus kasutusele 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguseks olid need jõudnud ka Eestisse.

RLP-deks nimetati ka samanimelise allüksuse või liikuva tehnilise vaatluse posti statsionaarset positsiooni, mida igal Eestis asunud kordonil oli 2–10. Need kujutasid endist üsna varieeruva konstruktsiooniga väikeehitiste komplekti. Posti (põhi)hoone oli kuni kolmekorruseline, tavaliselt mõõtmetega kuni 3 x 3 m. Eestis on neid ehitatud silikaatkividest, Narva plokkidest, puust, monoliitbetoonist jm materjalist. Võisid olla ka pooleldi süvistatud (isegi muldonnidena). Post oli ümbritsetud okastraataia ning signaaltraadiga. Nende lähedal võis olla betoonist või kividest kolmjala alus kantava radari paigutamiseks, koerakuut, käimla jm ehitisi. Saaremaal ja mõnel pool mujal on nende jaoks ära kasutatud rannaäärseid Teise maailmasõja aegseid raudbetoondotte. Sageli oli hoone kõrval ka autoprožektori positsioon.

Põhilisteks lähiradarite tüüpideks olid kantavad maismaaluurejaamad „Podjom“, „Garpun“ ja „Kredo“, ent NL eksisteerimise lõpuaastail olid Eestis lühikest aega ka uuemad, võimsamad ja mugavamad liikuvad lähiradarid „Goloturija“, Ural-4320 baasil (paigutatud selle furgooni ehk KUNG-i). Veel 1980. aastate alguses polnud „Kredosid“ mitte igal kordonil. Näiteks 106. (Tallinna) piirivalvesalgal oli 1980. a oktoobris vaid kaheksal kordonil 17-st kokku 14 „Kredot“, seejuures kahel (Pringi ja Kopli) kordonil oli neid kaks ja ühel (Vormsi) neli. Vormsis oli ka salga ainus eraldi allüksusena käsitletud liikuv tehnilise vaatluse post.

Ka liikuvaid prožektorijaamu APM-90 polnud siis 106. salga igal kordonil, vaid kümnel 17-st, neist enamikul üks ning ainult Mähe kordonil kaks (kuna selle Olümpiapurjespordikeskuses asunud TVP-l puudus statsionaarse prožektori positsioon ja ka diiselagregaat).

Vaatluspunkte (PRP-de ja RLP-de positsioone) tähistati viiekohaliste numbritega, milles 1. kohal oli salga järjenumber ringkonnas (idast läände või põhjast lõunasse lugedes), 2.–3. tähistasid kordoni numbrit ja 4.–5. olid objekti järjenumber (tavaliselt idast läände või põhjast lõunasse lugedes, kuid oli ka erandeid – nt Hiiumaal Ojaküla ja Sõru kordonil ei olnud vaatluspunktide numeratsioon geograafiliste asukohtade järjestuses).

Hiiumaal anti Eesti piirivalvele üle 22 vaatluspunkti, ent nende dokumentides esineva numeratsiooni kohaselt on neid olnud vähemalt 30.

Esimese maailmasõja operatsiooni „Albion“ merelahingud Soela väinas ja Väinamerel

Mati Õun, Hanno Ojalo. Võitlused Läänemerel 1914-1918. Tallinn 2011.

Dessandi algushetkest omandas ülemvõim Soela väinas ja Väinameres esmase tähtsuse nii sakslastele kui ka venelastele. Kui Soela väin oli sakslaste käes, ei saanud venelased saata oma hävitajaid rünnakule vaenlase dessandi vastu, nagu seda nägi ette Vene kaitseplaan. Tegelikult oli väina kaitse venelastel nõrgalt korraldatud: ainuke 4 kahuriga 120 mm rannakaitsepatarei asus Hiiumaal Tohvri neemel. Ei ole imestada, et sakslased võtsid Soela väina nii kergelt oma kontrolli alla.

12. oktoobri varahommikul suundusid väina juurde Saksa lahingulaev Bayern (suurim operatsioonis osalev lahingulaev veeväljasurvega 28 000 tonni ja ühtlasi suurim Eesti vetes liikunud sõjalaev!) ja ristleja Emden. Kumbki laev ei saanud madalasse Soela väina (3,5 meetrit, kitsas faarvaater 5 meetrit) suure süvise tõttu siseneda: Bayerni süvis oli 8,3 m, Emdenil 6,3 m. Isegi hävitajatel ja miinitraaleritel oli seda laevateed keeruline läbida.

Kell 5.07 sõitis Bayern miinile ja sai viga. Laeva voolas sisse 1000 tonni vett ja vööriosa süvis suurenes 2 meetri võrra, plahvatuses hukkus 7 meremeest. Kuid meeskond tuli avariiolukorraga toime ja laev jäi rivisse. Kell 6.02 avasid mõlemad laevad oma suurtükkidest tule Tohvri rannakaitsepatarei nr 34 pihta. Venelased (patarei komandör oli mitšman Lesgaft) tulistasid vastu ja neil õnnestus tabada liiga lähedale tulnud hävitajat A 28. Kuid kahurväeduell oli lühike – 24 suurekaliibrilist ja 70 keskmisekaliibrilist mürsku sundisid Vene suurtükimehed 10 minuti pärast oma positsioonilt põgenema. Kell 7.00 alustasid sakslased 1500-mehelise abidessandi maandamist Pammana poolsaarel. Sellega tuli edukalt toime fregatikapten Rosenbergi miiniotsimisflotill, mis koosnes väikestest torpeedopaatidest ja kõikvõimalikest madala süvisega väikestest abilaevadest. Vastupanu kohtamata liikus sakslaste löögigrupp hauptmann von Winterfeldi juhtimisel (rünnakkompanii ja jalgratturite üksused, ka mootorratturid) mööda põhjarannikut edasi Orissaare poole, et ära lõigata Vene vägede taandumistee üle Saaremaa ja Muhu vahelise Väinatammi Muhumaale.

Niipea kui Tohvri patarei vaikima sunniti, sisenesid Saksa miinitraalerid Soela väina ja Väinamerre ning alustasid traalimistöid. Äkitselt avasid venelased uuesti tule – põgenenud meeskond oli positsioonidele tagasi pöördunud. Teistkordselt surus Bayern oma kahuritulega Vene suurtükitule maha. Saksa hävitajad S 61 ja S 63 lähenesid Hiiumaa rannikule ja saatsid kaldale dessantgrupi, kes lasi kõik neli kahurit õhku. Sisemaale põgenenud Vene suurtükimeestest sai mitu haavata. Saksa madrused kasutasid maabumist ka selleks, et elanikelt paar siga rekvireerida.

Admiral Bahhirev sai teate Saksa dessandist 12. oktoobri hommikul ja saatis olukorra selgitamiseks Soela väina piirkonda hävitajad General Kondratenko ja Pogranitsnik. Keskpäeval kohtasid nad Väinameres Saksa miinitraalereid ja torpeedopaati T 130. Pärast põgusat tulevahetust venelased taandusid, märgates silmapiiril Emdenit.

Kell 15.30 sisenes Väinamerre 5 Saksa hävitajat. Selleks ajaks olid venelased suurendanud oma jõude kahuripaadiga Grozjaštši ja hävitajaga Desna. Varsti ilmusid kohale ka hävitajad Izjaslav, Grom, Zabijaka, Samson ja Novik. Algas tulevahetus, mille käigus sai kolm mürsutabamust Grozjaštši. Tulemuseks olid kergemad vigastused, 2 surmasaanud ja 5 haavatud või põrutada saanud madrust. Sakslasi ära ajada ei õnnestunud ja ööseks lahkusid Vene laevad Muhu väina. Ka sakslased taganesid Soela väina ristleja ,,Emdeni“ lähedusse.

13. oktoobril kell 7.50 avas Emden tule Soela väina lähedal luuret teostavate Vene hävitajate pihta (Novik, Zabijaka, Grom, Konstantin, Izjaslav, Pobeditel) ja sundis nad taganema. Kogu päeva teostasid sakslased luuret ja traalimist Soela väinas ja Väinamere lääneosas, kuid edasitungiks Orissaare poole nappis neil jõude. Saksa laevastikujuhatus koondaski oma käsutusse kiiruga hävitajaid, et järgmisel päeval venelastele otsustav lahing anda.

13/14. oktoobri öösel kavatses admiral Bahhirev Soela väina sakslastele sulgeda. Selleks oli plaanis uputada faarvaatri idapoolsesse otsa transpordilaev Latvija. Lisaks pidi miiniveeskaja Pripjat sinnasamasse miinitõkke panema. Paraku jäi ainuõige plaan teostamata, kuna pukseeritav Latvija jooksis Rukkirahu juures karile, Pripjati madruste komitee aga keeldus kategooriliselt öösel miine veeskamast.

Seega jäi Soela väin tõkestamata ja 14. oktoobri hommikul toimus Väinameres kogu operatsiooni ägedaim lahing kergete jõudude vahel. Sel ajal patrullisid Väinamere keskosas hävitajad Pobeditel, Zabijaka, Grom ja Konstantin, lisaks veel suurtükipaat Hrabrõi. Kell 11 .45 avas vigasaanud Bayernit asendav lahingulaev Kaiser nende pihta umbes 20 km kauguselt tule ja tabas ühe 305 mm mürsuga Gromi. Lõhkedes oleks see väikese hävitaja pooleks murdnud, kuid mürsk ei lõhkenud, vaid tungis läbi laevakere tekist põhjani, purustades seejuures masinaruumi. Teise versiooni järgi tungis mürsk läbi laevakere ja plahvatas vees laeva kiilu all. Hävitaja jäi abitult paigale.

Põrutus oli nii tugev, et esimesel komandosillal murdusid lahti peakompass ja torpeedoaparaatide sihikud. Hävitajal tekkis 6-kraadine kreen, kuid laev suutis veel edasi liikudes itta pöörata. Kui kogu aur väljus läbi vigastatud parempoolse masina, seiskus ka seni töötanud vasakpoolne masin. Hävitaja väljus siiski tule alt, varjudes Pammana neeme taha.

Kaiseri ja Emdeni kahuritule kaitse all sisenesid Soela väina faarvaatrisse 17 suurt Saksa hävitajat, et Väinameri lõplikult oma kontrolli alla võtta ja Orissaare positsioonil kriitilises olukorras olevale Winterfeldi grupile appi tõtata.

Kolm Saksa laeva vigastasid madalaveelises väinas oma sõukruvi labasid ja langesid rivist välja. Väinamerre ilmunud Saksa hävitajad avasid kell 13.10 Vene laevade pihta ägeda tule, millele venelased vastasid. Saksa suurtükitulest süttis liikumisvõimetu Grom põlema. Laev sai üle 30 mürsutabamuse, võttis sisse palju vett, kreen suurenes 10–15 kraadini. Pumbad veel töötasid, kuid vee hulk üha suurenes. Mitu meest lendas plahvatustest ja kõikumisest üle parda. Lisaks tulekahjule voolas purunenud auru- ja naftatorustikust pardale kütus ja hävitaja mattus auru ja suitsu sisse. Suurtükipaat Hrabrõi ruttas vigastatud laevale appi ja tal õnnestus suurtükitule all Grom puksiiri võtta. Kuid venelasi tabas jälle ebaõnn. Täiskäiguga Muhu väina poole taganevad Vene hävitajad tõstsid mööda sõites suure laine ja kõikumisega katkes kell 14.15 puksiirtross. Uued katsed trosse kinnitada ebaõnnestusid ja Gromi meeskond jättis oma vajuva laeva maha, asudes Hrabrõi pardale. Tulevahetus kestis umbes tund aega. Vene andmetel said nad pihta kahele Saksa laevale. Kokku tulistas Pobeditel välja 400 mürsku, Zabijaka 80 ja Konstantin 120. Saksa hävitajad G 103 ja G 104 tegid suitsukatte ja B 98 lähenes hukkuvale laevale. Selle pardale saadetud Saksa meremeeste salk vangistas viis Vene madrust ja heiskas Gromil oma sõjalipu. Seejärel püüdsid sakslased hävitajat kaldale pukseerida, kuid see üritus aga ebaõnnestus ja varsti peale sakslaste lahkumist Grom uppus. Lisaks said sakslased hävitajalt väärtusliku sõjasaagi – Vene miiniväljade kaardi, mis aitas neid mõne päeva pärast Muhu väina merelahingus. Selle episoodiga on seotud kommunistlike ajaloovõltsijate väljamõeldud valelik legend madrus Samontšuki ,,kangelasteost“, kes olevat hävitanud läheneva Saksa hävitaja (millise???) torpeedoga ja seejärel Gromi laskemoonalao tõrviku abil õhku lasknud. Plahvatus olevat mehe seejärel merre paisanud, kust sakslased ta teadvusetuna (ainult nõnda tohtis nõukogude kangelane vaenlase kätte vangi langeda!) välja õngitsesid. Tõde on kogu selles loos niipalju, et Gromi meeskonnaliige Samontšuk langes tõesti sakslaste kätte vangi.

Pärast Gromi kaotamist taganesid Vene sõjalaevad Väinamerest ja varjusid Muhu väinas.

Saksa vägede vasak tiib oli nüüd kindlalt käetud. Võitluse ajal liikusid fregatikapten Rosenbergi väikesed A-tüüpi torpeedopaadid mööda Saaremaa kirderannikut edasi ja sisenesid Väikesesse väina, kus lõid kontakti Winterfeldi võitlusgrupiga.

Kokkuvõttes kaotasid venelased selles kõige ägedamas lahingus Väinamerel ühe laeva uputatuna, mitu laeva said vigastusi. Gromi meeskonnast sai 22 meest surma, 13 haavata ja 5 langes vangi. Zabijakal sai 5 meest surma ja 6 haavata. Hrabrõil oli 7 haavatut. Kaotusi oli ka sakslastel.

Tänu sakslaste aktiivsusele Väinameres olid venelaste merejõud seotud ja ei saanud vajalikul määral toetada rannakaitsepatareisid Sõrvel, mis oli üks põhjustest nende langemisel. Väinameri pärast seda lahingut sakslaste käes ja venelased sinna enam ei tikkunud.

Saksa okupatsioon Eestis aastatel 1941-1944

Max Jakobsoni komisjoni raport (avaldati 2001)

http://www.mnemosyne.ee/hc.ee/pdf/conclusions_ee_1941-1944.pdf

Hiiumaa militaarajaloost

Jüri Pärn, Mart Mõniste
Militaarne Hiiumaa. Tahkuna 2019, lk 5-11

Hiiumaa vanem (sõja)ajalugu koosneb enamasti legendidest – Sottesattema/Sõjasadam, kuningas Ingvariga seostatud kohad. Säilinud on kindluskirikud Pühalepas ja Käinas ning Valipe kindlusmaja vundament. Valipel asus 13.–16. sajandil ordufoogti väike kohalik sõjaväeüksus – esimene teadaolev väeosa Hiiumaal. Lõpel, Nõmbas, Tubalal on rahvamälu kohaselt olnud nn sõjaaugud, kuhu rahvas ärevatel aegadel varjule läks.

Kakssada aastat Vene võimu oli siinkandis küllaltki rahulik aeg ja riik ei pidanud vajalikuks Lääne-Eesti saartele kindlustusi ehitada. Kuni Esimese maailmasõjani olid siin paikselt ainult piirivalvurid. Sõjalisteks objektideks olid ka tuletornid koos meeskondadega, sest 19. sajandil allutati nad Vene sõjalaevastikule. Mõningaid mälestusi on Krimmi sõja ajast, kui Inglise ja Prantsuse laevastik blokeeris Läänemerd (1854–1856), teatakse näidata isegi ühe suurtükipatarei asukohta.

Hiiumaa militaarajaloo olulisem periood jääb 20. sajandisse. Vene Impeeriumi pealinna Peterburi kaitseks hakati 1912. aastal rajama ulatuslikku merekaitsesüsteemi, mille Eestis ja Soomes asunud põhiosa ehk keskpositsiooni teatakse 1913. aastast Peeter Suure merekindluse nime all. Eestis toimusid ehitustööd peamiselt Tallinna ümbruses ja hiljem ka Lääne-Eesti saartel. Hiiumaale rajati neli rannapatareid (12-tolline Tahkunas, 6-tollised Lehtmas ja Hirmustes, 120 mm Sõrul). Valmis Orjaku sõjasadam, Kõrgessaare vesilennukite baas. 1914. aastal paigaldati Ristnasse raadio­peilingaator. Süvendati laevateid (Rohuküla-Heltermaa, Püssirahusilm, Soela väinas), randadesse rajati kaitseliine. Ehitati kitsarööpmeline raudtee Lehtma sadamast Tahkunasse. Kuna Hiiumaa kindlustamist algses plaanis polnudki ning suuremate töödega alustati 1916. aastal, jäid mitmed rajatised lõpetamata.

1917. aasta oktoobris hõivasid saksa väed operatsiooni Albion käigus Saaremaa. Kuna revolutsioonisündmuste tõttu laostunud Vene väed praktiliselt vastupanu ei osutanud, otsustati hõivata ka Hiiumaa. Sõru sadama kaudu maabunud Saksa väed liikusid edasi aeglaselt, et anda vene sõjaväelastele aega saarelt põgenemiseks. Sõjavangide ülalpidamist peeti kulukaks ja üritati seda vältida. Taandumisel hävitasid venelased kahureid ja ehitisi, laod jäeti kohalikele elanikele laialitassimiseks. Väiksemates kokkupõrgetes sai surma paarkümmend vene sõjaväelast, vangi langes u 750. Kaks neist lasti teistele hoiatuseks maha, kui nad ei allunud korraldustele. Nende mälestuseks seisab Partsis tänaseni raidkivi „Kaks wene soldatit Akmolini maalt. Langenud 7.20. Okt. 1917.“ Hiiumaa kalmistutel on säilinud vähemalt 7 tüüpilist saksa sõjaväelase hauatähist aastatest 1917-1918.

Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) Hiiumaal suuremaid kaitseväe üksusi ei olnud. Oli Kaitseliidu malevkond, mõnikümmend piirivalvurit ning tuletornide juures mereside postid. Kaitseliitlaste käsutuses oli kuus laskerada. Saksa okupatsioonist allesjäänud tsaariaegsete rannapatareide rajatised lammutati või lõigati vanarauaks.

1939. aasta sügisel algas uus Hiiumaa militariseerimise periood. Vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepingule („baaside lepingule“) oli ette nähtud eraldada Hiiumaal baasivägede jaoks ligi 80 ruutkilomeetrit. Enne 1940. aasta juunipööret anti NSV Liidu sõjaväeosadele üle 271 krunti enam kui kahesajalt eraomanikult ja kahekümne kahelt juriidiliselt isikult.

Nõukogude Liidu kaitsekontseptsioon Hiiumaal oli sarnane tsaariaegsega – tugevamalt kindlustati lääne- ja põhjasuunda (rannasuurtükiväega), ida- ja lõunarannik olid vähem kindlustatud (idarannik peamiselt kuulipildujadottidega, lõunarannik dzottidega).

Nõukogude sõjaväelased hakkasid Hiiumaale saabuma 1939. aasta oktoobris Heltermaa sadama kaudu. Ehitusväeosades oli kuni 2500 meest, aga tööle palgati ka kohalikke ja kaugemaid ehitustöölisi. 1941. aasta suveks oli Hiiumaal valmis 6 statsionaarset rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil. 1941. aasta sügisel paigutati juba valminud patareidest 3 suurtükki uutele positsioonidele – kaks 130 mm kahurit Heltermaale ja üks 100 mm Lepikule. Tahkuna poolsaarel oli kaks 76 mm õhutõrjepatareid. Plaanide järgi pidi Tahkunas 1942. aastaks valmima veel 406 mm ja 1943. aastaks 305 mm patarei, Kõpu poolsaarel 180 mm patarei. Ühe aruande järgi oli 1941. aastaks Hiiumaal ehitatud 38 dotti, 57 dzotti, 70 km kaevikuid, 46 km traattõkkeid maal ja 19 km traattõkkeid meres, miiniväljadele asetatud 7000 miini.

Rekonstrueeriti Lehtma ja Heltermaa sadamad. Taas rajati kitsarööpmeline raudtee Lehtmast Tahkunasse. Lennuväljade jaoks oli 5 maaeraldust, kasutusele jõuti võtta ainult Putkaste ja Kaupsi (Valli) murukattega lennuväljad. Sõjaväelinnakud olid Kärdlas, Lehtmas, Tahkunas, Lõimastus, Ristnas, Pallil, Hiiessaares, Hindul-Tohvril, Putkastes, Vaemlas ja Nõmbas.

Kui 1941. aasta 22. juunil algas Saksamaa – Nõukogude Liidu sõda, oli suur osa kindlustustöödest veel pooleli. Hiiumaal oli sõja alguses koos piirivalvuritega umbes 5500 nõukogude sõjaväelast, aga umbes pooled neist olid minimaalse lahingväljaõppega ehitajad. Sundmobilisatsiooniga jõuti Venemaale viia ligi tuhat hiidlast. Hiiumaale taandus mandrilt hävituspataljonlasi ja nõukogude aktiviste, oktoobris ka vähesel määral sõjaväelasi Saaremaalt. Mandri-Eesti langes sakslaste kätte augusti lõpuks, Hiiumaal kestis nõukogude võim poolteist kuud kauem. Hiiumaa oli sisuliselt blokaadis, ainsaks ühenduseks jäi laevatee Hankosse.

Sakslased vallutasid Hiiumaa 1941. aasta oktoobris dessandiga Saaremaalt. Maabumisel kohati üsna nõrka vastupanu, tõsisemad kokkupõrked olid Tohvril, Nurstes, Käinas ja Nõmbas. Nädalaga taandusid nõukogude väed Tahkuna poolsaarele kaitseliini taha, mida peeti vallutamatuks. Sügistormide ja sakslaste kiire pealetungi tõttu suudeti meritsi Hankosse evakueerida ainult 570 inimest ja lennukitel 140. Hiiumaal lugesid sakslased kokku 3388 vangi, lisaks merelt ja Vormsilt veel 420 Hiiumaa garnisoni sõjaväelast. Nõukogude poole langenute arv pole teada, tõenäoliselt võiks neid olla 350–450. Ühishaudadesse maetuid on 209, aga nende hulgas on ka eraisikuid ja 1944. aastal langenuid. Saksa sõjaväelasi langes Hiiumaal 1941. aasta oktoobris 89 (maeti 1943. aastal ümber Saaremaale Kudjape kalmistule), lisaks 6 teadmata kadunut.

Hiiumaa vallutamisel osalenud 2000 sõdurit viidi üsna kohe Leningradi rindele. Sõja ajal sakslastel Hiiumaal suuremaid väeüksusi ei olnud ja midagi kapitaalset ei ehitatud. Nõukogude baasidest saadud sõjasaak veeti Lehtma sadama kaudu laevadega minema. Baasidest jagus materjali ka Hiiumaa külade elektrifitseerimiseks. Valgustuspetrooli nappuse tõttu pandi paljudes külades tööle elektrigeneraatorid ja veeti käepärastest materjalidest liinid.

1944. aasta 2. oktoobril maabusid Heltermaal taas nõukogude väed. Sakslased Hiiumaal tõsisemat vastupanu ei planeerinudki, septembris kohale toodud väed viidi Saaremaale. Venelaste maabumisel oli Saksa vägedest Hiiumaal ainult paarisajameheline katteüksus, mis taandus Orjaku sadama kaudu Saaremaale. Juba 3. oktoobril said venelased raporteerida, et kell 13.30 oli „Hiiumaa võetud ja täielikult vastasest puhastatud“.

Hiiumaale saabusid väga suured nõukogude väeüksused. Laskurdiviisis oli 1945. aasta veebruaris ligi 8000 võitlejat. Lisaks oli Hiiumaal miinipildujapolk (630 meest), suurtükiväedivisjon (200), sapööripataljon (500), kaks kuulipilduja-suurtükiväepataljoni (1100).

Sel ajal võis Hiiumaal sõjaväelasi olla rohkem kui tsiviilelanikke (1945. aasta kevadel 11 758). Ainuüksi maajõudude väeosades oli siin veel 1945. aasta aprillis vähemalt 10 000 sõjaväelast. Kui 1946. aastal loodi Hiiu maakond, siis polnud maakonnavalitsust kusagile majutada, sest kõik sobiva suurusega majad olid sõjaväe käes. Väeosade koosseis hakkas vähenema tänu demobiliseerimisele, mis kestis 1948. aastani.

Hiiumaale jäänud maavägedest moodustati 1947. aastal kuulipilduja-suurtükiväepolk, mille pataljonid paiknesid Kärdlas, Lõimastus ja Vaemlas, polgukool Hiiessaares. Polgu relvastuses oli vähemalt 10 tanki T-34-85 ja paarkümmend T-34 baasil liikursuurtükki, 1958. aastal 35 tanki T-54. Tankodroomid oli Rehemäel Kärdla surnuaia kõrval ja Kaibaldi nõmmel. Kaibaldis oli kaks sõiduringi: 2,5 ja 3,3 km, need on aerofotodel tänaseni äratuntavad. Kahureid käidi laskmas Paopel. Lasti väga palju, kuna sõjast oli jäänud palju moona, mille säilivusaeg hakkas lõppema. 1950. aastail olid polgul polügoonid ka Niidikülas, Kassaris Sääre tirbil ja Reigis. Polgu laod olid Palukülas ja Suursadamas. Kärdla polk lõpetas tegevuse 1960. aastal. Kärdla linnale anti üle ligi sada hoonet, sealhulgas üle 30 elamu, sest lahkus ka umbes kolmsada ohvitseride pereliiget. Polgu linnakutes Lõimastus ja Hiiessaares anti üle vastavalt 36 ja 32 hoonet.

Lennuväge pole Hiiumaal pärast sõda alaliselt paiknenud. Väiksemad militaarlennukid said maanduda Putkaste lennuväljal, millelt 1945. aastal hakkas toimuma regulaarne lennuühendus mandriga, alates 1964. aastast Hiiessaare lennuväljal. Kaupsi lennuvälja enam kasutusele ei võetud.

1946. aastaks oli rivis kuus statsionaarset rannapatareid (100–152 mm). Kasutusele võeti sõjaeelsed Hiiessaare, Tahkuna, Palli, Ristna ja Tohvri patareid, Kõpu poolsaarele ehitati Mustana patarei (3 × 127 mm). Tahkuna 180 mm patareid ei taastatud. Rannapatareide arvu hakati vähendama juba 1950. aastal (Hiiumaal Mustana ja Hiiessaare), järgmine suurem vähendamine algas 1956. aastal. 1951. aastast lisandusid rannakaitse relvastusse järelveetavate suurtükkide divisjonid, mis mõnel pool asusid statsionaarsete suurtükkide positsioonidele. 1956–1958 olid Eestis asunud rannapatareid koondatud kahte brigaadi, 1958. aastal Saaremaa brigaad likvideeriti. Statsionaarsetest patareidest mahamonteeritud relvad saadeti Liepajasse või Tallinna Arsenali. 1958. aastal müüdi osa suurtükke Egiptusele ja neid paigaldati Siinai poolsaarele Sharm el Sheikhi linna piirkonda, kus nad hävisid Kuuepäevases sõjas Iisraeliga 1967. aastal.

Viimastena likvideeriti 1960. aasta sügiseks Ristna ja Tahkuna patareid. 1960. aastal lõpus vahetasid Balti Laevastikus rannasuurtükiväe välja rannakaitse raketiväeosad. Teadaolevalt pole Hiiumaal selliseid raketiväeosi alaliselt olnud.

Aastail 1952–1953 ehitasid NSV Liidu Siseministeeriumi tee-ehituspataljonid Hiiumaale sirgemaid maanteid ning suurtükiväegarnisonide juurdepääsuteid. Elasid nad telklinnakutes ja nende arvuks on pakutud isegi rohkem kui 10 000. Ehitati 120 km maanteid ja plaanis oli veel 40 km, kuid Stalini surma järel ehitusväeosad lahkusid.

Aastail 1950–1960 on Hiiumaal olnud üle 30 sõjaväelinnaku, lisaks piirivalvekordonid. Seoses sõjaväeosade lahkumisega 1960. aastal lõpetas tegevuse venekeelne Kärdla 7-klassiline kool.

Kärdla polgu (u 1200 meest) ja rannasuurtükiväe üksuste (eri aegadel u 500–1000 meest) likvideerimisega vähenes sõjaväelaste arv Hiiumaal oluliselt. Alles jäi piirivalve (u 500 meest, lõpupoole alla 300), õhukaitse raadiolokatsioonirood Ristnas (kuni 70 meest), mereväe sideväeosad (kuni 60 meest). Ka tuletornid koos eraisikutest personaliga olid jätkuvalt mereväe hallata. 1985. aastal toodi uue väeosana Tahkunasse teine õhukaitse raadiolokatsioonirood (u 60 meest).

Piirivalvamise võtsid 1940. aasta suvel Eesti Vabariigi piirivalvelt üle umbes viissada nõukogude piirivalvurit, rajati 12 kordonit ja 2 komandantuuri. Saksa okupatsiooni ajal olid piirivalvuriteks suurelt osalt kohalikud. Saaremaal paiknenud 44. Eesti Tolli-Piirikaitse pataljoni üks komissariaat asus Kärdlas ja korraldas piirivalvet Hiiumaal. Tollipiirikaitse oli saksa okupatsiooni ajal ainus märkimisväärne sõjaline jõud Lääne-Eesti saartel.

Alates 1945. aastast oli terve Hiiumaa suletud piiritsoon. Suurest Rootsi pagemisest järelejäänud paadid saeti pooleks või koondati alalise valvega sadamatesse. Piirivalvekordoneid oli pärast sõda üheaegselt kuni 15. Rannavetes patrullisid piirivalvelaevad ja -kaatrid. Pärast Stalini surma piiri­kontroll kaotati lühikeseks ajaks, aga 1954. aastaks oli see taastatud. 1960. aastail hakkas kordonite arv vähenema ning 1992. aastaks oli jäänud viis kordonit (Suursadama, Kärdla, Kõrgessaare, Ojaküla ja Sõru), 8 tehnilise vaatluse posti ja 24 väiksemat vaatlusposti. Hiiumaale sissesõit toimus peamiselt vastava loa olemasolul (teatud isikukategooriate puhul piisas ka töötõendist või isiku- ja komandeerimistunnistusest), kohalikel elanikel oli passis piiri­tsooni tempel, millega pääses ka teistesse piiritsoonidesse. Kuna luba oli seotud registreeritud elukohaga, siis näiteks mandril koolis käivad Hiiumaa õpilased pidid koolivaheajal kojusõiduks taotlema sissesõiduloa. Piiritsooni tõttu oli kuritegevuse tase Hiiumaal väga madal, näiteks uksi ei lukustatud ja autovargusi ei olnud.

Võrreldes NSV Liidu lõunapiiriga oli olukord Hiiumaal 1970.-1980. aastatel rahulik, piiririkkumisi on teada mõned üksikud. Septembris 1981 maandus Kõpus põllu peal väikelennuk Cessna Skyhawk ja rootslasest piloot palus Nõukogude Liidust poliitilist varjupaika. Nii lennuk kui piloot tagastati Rootsile, piloot viidi tagasi vaimuhaiglasse ravi jätkama.

Piiritsooni lubade süsteem tühistati 1987. aasta oktoobris ja piirivalve ei pidanud enam Heltermaal dokumente kontrollima. Aga vastu tulles kohalike elanike soovile jätkati kontrollpunkti mehitamist veel kolm aastat, kuni 1991. aasta aprillini. Vene piirivalve lahkus Hiiumaalt 1992. aasta septembris. Saarele sissesõitu reguleeriti külaliskaartidega ja sadamas oli mehitatud kontrollpunkt kuni 1996. aasta lõpuni.

Jaanuaris 1992 kuulutati kõik endised nõukogude sõjaväeobjektid Eesti Vabariigi omandiks. Samal aastal anti kohalikele võimudele üle ka Hiiumaal asunud linnakud. Kuna kohe algas nende rüüstamine, pandi mõnda linnakut valvama kaitseliitlased. Viimased Vene sõjaväelased lahkusid Hiiumaalt veebruaris 1993, Vene vägede väljaviimine Eestist lõppes 31. augustil 1994. Hiiumaal võttis Eesti piirivalve kasutusele komandantuurilinnaku Kärdlas, kaks kordonit (Ojaküla, Sõru) ja kaks mereside linnakut (Tahkuna, Kõpu). 2019. aastal on Politsei- ja piirivalveameti valduses ainult endine mereside linnak Kõpu majaka lähedal. Tahkunas mereväe raadiotehnikarühma linnakus tegutses Kärdla kordon, mis 2005. aastal kolis uude hoonesse Kärdlas. Kasutuseta jäänud linnakus asub Hiiumaa militaarmuuseum.

Hiiumaa sõjasündmused oktoobris 1941

Ain Tähiste, Hiiumaa Militaarajalooselts
“Hiiumaa 1941”

12. oktoober 1941

„Tants võib alata“ (der Tanz kann beginnen). Sellise romantilise koodnimetusega antakse 1941. aasta 11. oktoobri õhtul roheline tuli operatsiooni „Siegfrid“ käivitamiseks. Ilm on selge ja vaikne, tähed säravad. Ei ole põhjust anda käsku „Kooki moosiga“ („Scheibenhonig“), mis peataks tegevused. 12. oktoobri varahommikul lähevad Saaremaalt merele dessantgrupid „West“ ja „Ost“. Samal ajal tehakse mere poolt pettemanöövreid: 1. Kõpu – Ristna suunas Mardihansu lahes. See on suur laevade grupp eesotsas kergeristlejaga „Köln“. Peetakse maha suurtükiduell Ristna patareiga, laevade pihta annab tuld ka Tohvri (Hindu) patarei; 2. Kärdla – Lehtma suunas Tareste lahes; 3. Vormsi – Harilaiu suunas Hari kurgus; 4. Sarve – Kassari suunas Väinameres. Hiiumaa kohale saadetakse tiirutama müralennukeid summutamaks dessantide hääli mere poolt. Päeva jooksul lisandub hulgaliselt õhurünnakuid. Vene lennuvägi jääb Hankosse, maapealsest püssi- ja kuulipildujatulest saab vigastusi sakslaste pommitaja Junkers-88, mis teeb hädamaandumise Muhu saarel. Meeskonna kaotustest ülestähendusi ei ole, küll pajatab aga rahvasuu, et lennuki pardakuulipildujad olla kohe peale hädamaandumist muhulaste poolt pihta pandud ja nii oli jäänudki. „Ost“ asub teele Orisaare lähedalt Taaliku sadamast, maabumiskohaks Harju Männiku küla rand. JR 176 dessant maabub ilma vahejuhtumisteta kell 5.20, küll kaks kilomeetrit kaugemal esialgselt plaanitud kohast. „West“ asub teele Küdema lahest, maabumiskohaks Kitsa-Külaküla rand. 161. luurepataljoni dessant maabub kell 6. Dessantide ülesandeks oli sillapea loomine Kuusiku-Kurisu-Harju-Männiku joonest lõunas, Emmaste ja Sõru hõivamine ja Tohvri (Hindu) patarei hävitamine. Esimesed lahingkontaktid venelastega toimuvad hommikupoolikul Harju, Valgu, Prassi, Harju-Männiku ja Lassi külade piirkonnas, saksa pool hindab neid väheolulisteks. Sakslaste pettemanöövrid täidavad oma eesmärgi, venelased ei suuda korraldada otsustavaid vastulööke. Emmastes kohtuvad mõlemad dessantgrupid, üheskoos hõivatakse kella 15ks Sõru. Kohe hakatakse Sõru sadama kaudu toimetama Hiiumaale lisajõude. Kell 17 alustatakse rünnakut Tohvri (Hindu) 130 mm rannakaitsepatareile, see vallutatakse kella 18ks. Hindu patarei vallutamisel üles näidatud vapruse ja oma üksuse hea juhtimise eest pälvib Rüütliristi ülemleitnant Hans-Gotthard Pestke. Hiiumaale saabub ka ajakirjanike ja operaatorite grupp. Ülevaade operatsioonist „Siegfried“ ilmub kinokroonikas „Die Deutsche Wochenschau“ (number 582, 29. oktoober 1941).

13. oktoober 1941

Sakslased ei tea täpselt, kus paiknevad venelaste peajõud. Saaremaa kogemuse põhjal eeldatakse Kõpu poolsaart ja Tahkunat. Seetõttu keskendutakse esmalt Hiiumaa idaosa hõivamisele. Kuna lisajõudude ja suurtükiväe juurdevedu Sõru sadama kaudu kulgeb visalt, ei võeta ette hoogsat pealetungi. Toimub Nurste lahing, selle käigus langeb tuleroaks palju talusid. Sakslaste põhijõud liiguvad Käina suunal, venelaste vähest vastupanu kohatakse vaid teedel ja sildadel. Õhtuks peatutakse Ulja-Ligema-Kuriste-Aadma-Luguse teeristi joonel. Üle Puulaiu ja Orjaku hõivatakse Kassari. Toimub sakslaste kolmas dessant Prähnu randa, läänesuunas liigutakse edasi Kaderna ja Haldini. Vene lahingpäevikud annavad teada kaitse ja vasturünnakute organiseerimisest, üksuste taandumisest ja ümbergrupeerumistest, Saksa lennuväe rünnakutest: Nurste, Valgu, Orjaku, Heltermaa, Ristna, Hausma piirkonnas. Saksa vägede edasiliikumist püütakse takistada muuhulgas rannakaitsepatareide tulega. Kaatriga evakueeritakse 50 haavatut Osmussaarele. Merel toimub teine tõsisem suurtükiduell saksa laevade ja Ristna patarei vahel. Tabamuse saab kergeristleja „Köln“, inimohvreid ei ole ja laev jääb võitlusvõimeliseks.

14. oktoober 1941

Toimub Käina lahing, mille käigus põleb maha Käina kirik. Saksa väed hõivavad Käina ümbruse, Putkaste, Valli lennuvälja. Venelased taanduvad Nõmbasse. Saksa (Johannes Liiva meenutustes Soome) lennukid ründavad Heltermaa patareid, tabamuse saab üks suurtükipositsioon. Heltermaa patarei jäetakse maha (sakslaste andmetel õhitakse järgmisel päeval). Venelased õhivad Heltermaa, Suursadama ja Orjaku sadama kaisid. Saksa lennuk ründab Kõpu tuletorni, majaka juures asuv eluhoone saab tabamuse, surma saab kolm vaatlusposti madrust, tuletorni laternaruum purustatakse. Hankost lendab seitse Vene hävituslennukit I-153 ja I-16 patrullima Hiiumaa kohale. See on esimene kord, kus Vene lennuvägi sekkub lahingutesse Hiiumaa pärast. Lend Hankost Hiiumaale ja tagasi on pikk, Hiiumaa õhuruumis patrullimiseks ja lahinguks jagub kütust ainult umbes pooleks tunniks. Kärdla piirkonnas saab tabamuse Saksa pommitaja Ju-88. Ju-88 hädamaandumisemise koht on teadmata, tõenäoliselt kusagil meres. Meeskond pääseb eluga. Vene lennukid kaotusi ei kanna.

15. oktoober 1941

Sakslased toimetavad Hiiumaale lisaks suurtükke. Kuna luure andmetel on Heltermaa piirkonnas vähe vastase jõudusid, liigutakse Käinast Heltermaa suunas. Motoriseeritud üksusi kasutades hõivatakse Heltermaa ja liigutakse edasi Tempani. Venelased valmistuvad Nõmbas vastupanuks. Üksustega liitub taganevaid võitlejate salku. Toimub vastastikune luuretegevus Käina – Nõmba ja Hüti – Õngu piirkonnas. Saanud infot sakslaste üksuste liikumisest maanteed mööda Nõmba suunas, antakse Tahkuna ja Hiiessaare patareidest sinna lühiajaliselt suurtükituld, peale sakslaste jõudmist Tempale ka sinna. Tuld antakse lühiajaliselt ka Käina – Hüti, Tempa – Kerema teedele ning Paluküla kiriku piirkonda.

16. oktoober 1941

See on üks sündmusterikkam päev Hiiumaa hõivamisel. Toimub Nõmba lahing. Käinast Kärdla suunas liikunud saksa üksused vallutavad kiirelt Kreiandi ja Valli, jäävad aga Nõmba all venelaste kaitseliinile toppama. Venelased hoiavad kaitset terve päeva. Õhutoetust annavad Hankost kohalelennanud hävitajad, muuhulgas tõrjuvad eemale sakslaste pommitaja. Tuletoetust saadakse ka Tahkuna patareidest. Pimeduse saabumiseni ei suuda sakslased Nõmbat vallutada, järgmisel hommikul taanduvad venelased ise Tahkuna suunas. Juba hommikupoolikul on sakslaste poolt hõivatud Harju, Partsi, Palade, Kukka ja Paluküla. Partsist üle Loja suundub üks saksa pataljon Nõmba lahingusse. Hiiessaare patarei juures toimub tulevahetus, venelased õhivad suurtükid ja taanduvad üle Kärdla Tahkuna poolsaarele. Kärdlas süütavad venelased hommikul kalevivabriku ja õhivad sadamasilla. Õhtuks ollakse peale vastupanu osutamist linna idaserval taandunud ja sakslased sisenevad Kärdlasse. Hiiumaa läänepoolses osas püsib olukord suures plaanis muutusteta, sakslased hõivavad Kaderna. Venelased lasevad Ristna patarei suurtükid õhku, isikkoosseis suundub Palli patareisse. Hankost saadetakse Hiiumaale evakuatsiooniks neli kaatrit, kuunar „Erna“ ja hüdrograafialaev „Volna“. Tormise ilma tõttu jõuavad Lehtmasse vaid kaatrid ja toimetavad haavatuid Hankosse. „Volna“ satub Osmusaare lähistel kividele, meeskond päästetakse.

17. oktoober 1941

Venelased on Nõmbast lahkunud. Sakslased hõivavad hommikupoolikul Tubala ja liiguvad sealt Risti suunas, takerdudes mõnevõrra metsa ja sohu. Kärdlast liiguvad saksa üksused edasi Tahkuna suunas. Tarestes kohatakse venelaste vastupanu, mis esialgu murtakse, kuid hiljem jõutakse tervet poolsaart Tarestest Mudasteni läbiva tugeva kaitseliinini. Kaitseliin koosneb raidtõkkest, miiniväljast, okastraattõkkest, selle taga raudbetoonist punkrid (venekeelne termin: dott), palkidest muldkattega punkrid (venekeelne termin: džott) ja kaevikuliinid. Nõmbast taandunud venelastega on sakslastel tulevahetus Kanapeeksi piirkonnas. Hiiumaa keskosas ja läänerannikul liiguvad sakslased edasi Puski – Tihu – Sülluste – Hüti suunas. Puski kiriku juures, Süllustes, Kiivral ja Hütis murtakse venelaste vastupanu. Õhtuks vallutatakse Villamaa. Venelased alustavad vägede evakueerimist Hankosse. Sellel ja järgnevatel päevadel on ilmad tuulised või tormised. Venelastel ei ole piisavalt laevu ja paate. Lõpptulemuseks kujuneb evakueeritute arvuks 570, haavatute kõrval peamiselt ohvitserid. Enamus sõdureid ja madruseid jäeti saatuse hooleks. Halbade ilmastikuolude tõttu ei võta sakslased liigseid riske evakuatsiooni takistamiseks oma laevade ja kaatritega. Kaks evakueerimisel osalenud vene meremeest said 1944. aastal Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse. Grigori Davidenko olevat viinud Lääne-Eesti saartelt Hankosse 300 haavatud võitlejat. Boris Uštšev olevat võtnud ägeda suurtükitule all pardale 50 viimast Hiiumaa kaitsjat ja viinud nad Hankosse.

18. oktoober 1941

Sakslased jõuavad lääne poolt kiiresti Kidaste-Ogandi ojani, kuid takerduvad Vene kaitseliini taha. Idapoolsete üksustega ei õnnestu kontakti luua. Sakslased hõivavad Kõpu küla ja mahajäetud Palli patarei. Venelastest vangide küsitlemisel saadakse teada, et põhijõud on koondunud Tahkuna poolsaarele. Päev kulub sakslastel üksuste koondamiseks kaitseliinile ning rünnaku ettevalmistamisele Saksa lennuväe üksused suunduvad Leningradi piirkonda ja enam Hiiumaa lahingutegevuses ei osale. Venelased koondavad Tahkunasse jõudnud üksuste riismeid, organiseerivad kaitset ja jätkavad evakuatsiooni Hankosse. Tehakse luuret. Tahkuna patareid jätkavad vastase üksuste pihta tule andmist.

19. oktoober 1941

Sakslased alustavad Mudaste – Tareste kaitseliini läbimurdmist. See ei lähe kergelt, aga pärastlõunaks on saavutatud läbimurded Kroogi piirkonnas ja Kodestes. Lahingud selle kaitseliini pärast on ägedad ja heitliku iseloomuga. Jõudumööda antakse venelaste poolt tuletoetust Tahkuna patareidest, muuhulgas tulistatakse Kärdlat. Kõpu poolsaarel jõutakse Ristnani, kus leitakse purustatud vene rannapatarei. Venelaste lahingpäeviku sissekanded lõppevad selle päeva lõuna paiku, kirjeldatakse Tareste – Lehtma piirkonnas toimunud läbimurret ja edasisi püüdeid kaitset organiseerida. Koos staabi ohvitseridega evakueeriti ka lahingpäevik ja see on Moskvas arhiivis.

20. oktoober 1941

Sakslased nendivad, et pärast Tahkuna kaitseliini läbimurdmist võtavad rünnakud pigem jälituse iseloomu. Tugevamat vastupanu kohatakse Lehtma piirkonnas, seegi murtakse. Venelased annavad end massiliselt vangi. Kõrgemad ohvitserid on lahkunud, keskset kaitse juhtimist enam pole. Nõukogude sõjaajalugu seevastu on kirjeldanud kangelaslikust tõendava episoodina Tahkuna patareide piirkonnas toimunud komsomolikoosolekut, kus puna-mereväelased tõotavad mitte alla anda. Kiri selle kohta pannakse pudelisse ja heidetakse merre. Pudel taasleitakse 1949. aastal, teistel andmetel juba 1941. aasta talve algul avamerelt (!). Pudelist leitud vandetõotuse teksti olevat säilitatud Leningradis muuseumis, hiljem selle kohta andmed puuduvad. Sakslaste rünnakud kohtavad viimastel kilomeetritel enne poolsaare põhjatippu veelkord tugevamat vastupanu, lahingtegevus peatatakse pimeduse saabudes tugevas vihmasajus.

21. oktoober 1941

Kell 6 hommikul alustatakse rünnakut Tahkuna põhjatipule, kell 7.45. on tuletorn ilma märkimisväärse lahinguta võetud. Tuletorni piirkonnas võetakse vangi umbes 900 venelast. Hiiumaa on sakslaste poolt vallutatud.

Sügistormide ja sakslaste kiire pealetungi tõttu suudeti meritsi Hankosse evakueerida ainult 570 inimest ja lennukitel 140. Hiiumaal lugesid sakslased kokku 3388 vangi, lisaks merelt ja Vormsilt veel 420 Hiiumaa garnisoni sõjaväelast. Nõukogude poole langenute arv pole teada, tõenäoliselt võiks neid olla 350–450. Ühishaudadesse maetuid on 209, aga nende hulgas on ka eraisikuid ja 1944. aastal langenuid. Saksa sõjaväelasi langes Hiiumaal 1941. aasta oktoobris 89 (maeti 1943. aastal ümber Saaremaale Kudjape kalmistule), lisaks 6 teadmata kadunut.

Hiiumaa vallutamisel osalenud ligikaudu 2000 saksa sõdurit viidi üsna kohe Leningradi rindele.

Eestis asunud NL õhukaitse raadiotehnikaväeosadest

Jüri Pärn

Riigi Õhukaitsevägede ülesanne

Riigi Õhukaitsevägede (RÕKV) strateegiliseks ülesandeks oli tõkestada vastase õhu- ja kosmosejõudude lööke NSV Liidu objektide pihta. See ülesanne lahendati riigi lennuki-, raketi- ja kosmosetõrje kõigi väeliikide ühise ja kooskõlastatud tegevusega. Vastase lennuväe, tiibrakettide, piloodita luurelennukite, aerostaatide ja teiste õhuründevahendite hävitamine pidi omakorda toimuma seniitraketivägede, hävituslennuväe, raadiotehnikavägede, raadioluure- ning raadiohäiringuväeosade ühise ja kooskõlastatud lennukitõrje-alase tegevusega.

Eestis asunud õhukaitseväeosad olid mõeldud eeskätt lennukitõrjeks, erilisi raketi- ja kosmosetõrje väeosi pole Eestis asunud. Riigi Õhukaitseväed kui relvajõuliik likvideeriti 1998. aastal NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni poolt, kes ühendas need väed Õhujõududega.

Õhukaitse raadiotehniliste vägede väeosade (raadiotehnikaväeosade) ülesanne ja tüübid

Kõigi NSV Liidu relvajõuliikide ja mitmete väeliikide (sh õhukaitse hävituslennuväe) koosseisu kuulusid erineva otstarbe ja suurusega raadiotehnilised väeosad. Siin käsitleme vaid NSV Liidu Riigi Õhukaitsevägede alluvuses olnud raadiotehnikaväeosi. Nende eesmärgiks oli avastada õhu kaudu saabuva vastase pealetungi algus ning jälgida teda katkematult, andes juhtkonnale ja vägedele andmeid, mis olid vajalikud kallaletungija kavatsuste väljaselgitamiseks, juhtimisülesannete lahendamiseks ning lahinguks vastase õhuründevahenditega. Tulenevalt sellest oli raadiotehnikavägede põhiülesandeks Õhukaitsevägede lahingutegevuse raadiolokatsiooniline toetamine, sh raadiolokatsioonluure, vägede juhtimise raadiolokatsiooniline tagamine, vahetu seniitraketivägede ja hävituslennuväe üksuste ning allüksuste raadiolokatsiooniline tagamine (toetamine), samuti Relvajõudude teiste väe- ja jõuliikide teavitamine õhuvastase tegevusest, oma riigi lennuväe raadiolokatsiooniline kontroll ja toetamine ning oma riigi kosmoseobjektide poolt väljalastud aparaatide maandumise jälgimine. Raadiotehnilised allüksused jälgisid oma positsioonide piires ka maapealset, radiatsioonilist, keemilist ja bioloogilist olukorda ning järske ilmamuutusi.

Õhukaitsevägede lahingutegevuse raadiolokatsiooniline tagamine (toetamine) kujutab endast ühtset ja katkematut raadiolokatsioonluure teostamise ja õhuolukorra kohta raadiolokatsioonilise informatsiooni kogumise, analüüsi ning vastavatele komandopunktidele edastamise protsessi. Luureinfo edastati „alt üles“ – roodust või radarisõlmest pataljoni, pataljonist brigaadi ning Eestis oli kõrgeimaks infoedastuse astmeks õhukaitsediviisi luureinfokeskus. Andmeedastuse lõpp-punktiks NSV Liidus oli Riigi Õhukaitsevägede Keskkomandopunkti luureinfokeskus.

Aastail 1940–94 on Eestis olnud enam kui 20 erineva taseme ja ülesannete kogumiga õhukaitse raadiotehnilisi väeosi ning allüksusi. Nendeks olid näiteks: raadiotehniline brigaad, (üksik) raadiotehniline polk, üksik raadiotehniline kaugluure- ja suunamiskeskus, (üksik) raadiotehniline pataljon, (üksik) raadiotehniline keskus, (üksik) raadiolokatsioonisõlm (radarisõlm), üksik raadiolokatsioonirood (radarirood), raadiolokatsioonirood, (üksik) raadiotehniline rood, (üksik) luurekeskus, releesiderühm, (üksik) VNOS-i (õhuvaatlus-, teadustus- ja side-) pataljon, üksik VNOS-i raadiopataljon (raadiotehniline pataljon), (üksik) VNOS-i rood, VNOS-i raadiotehniline post, VNOS-i raadiolokatsioonipost, „RUS-2“ jaam, VNOS-i post (polgu-, pataljoni-, roodu- või rühma-). Sõna „üksik“ lisati nende nimetusse siis, kui nad kujutasid endist omaette väeosi või allüksusi, mis võisid kuuluda mitte neist järgu võrra kõrgema väeosa, vaid järgmise või veel kõrgema koosseisu. Reeglina olid need üksused võimelised lahingutegevuses toimima teatud aja ka iseseisvalt.

Venemaa esimesedVNOS-i väeosad loodi tsaariajal enne Esimest maailmasõda, alates 1913. aastast. Need olid raadiotehniliste väeosade eelkäijad, mis tegelesid visuaal- ning audiovaatlusega. Kuigi VNOS-i väeosade nimedes raadiotehniline komponent veel ei kajastunud, kasutasid need radareid juba Talvesõja ajal ning 1941. aastal Tallinna garnisoni õhukaitses. Teise maailmasõja ajal kasvas radarite arv ja kvaliteet järsult ning sõja lõpuks olid radarid nende väeosade põhirelvastuseks, visuaalseid VNOS-i poste hakati kasutama kui abivahendeid lausalise vaatlusala (-välja) loomiseks kaitstavate objektide ümbruses. NSV Liidu raadiotehnilised väed kui väeliik loodi 1952. aastal.

Kõiki radariväeosi ning -allüksusi ja nende territooriume (olenemata relvajõukuuluvusest) tavatsetakse meil üldises kõne- ja kirjapruugis nimetada „radarijaamadeks“ või „-baasideks“. Kõnekeeles võib sellele isegi läbi sõrmede vaadata ja see on ka täies kooskõlas meie hoogsa „inglišiseerumisega“ (sest ka inglise keeles nimetatakse neid sageli „radar station“ või „radar site“), ent asjatundjate ning asja tunda soovijate seisukohalt on see siiski liiga lihtsustav lähenemine, mis jätab arvestamata ja kajastamata kogu raadiotehniliste väeosade tegelikult väga mitmepalgelise spektri.

Eestis asunud õhukaitse raadiotehnikavägede organisatsioonilugu on üsna keeruline ja käesoleva ülevaate koostamisel kasutatud allikad on selle kirjeldamisel sageli puudulikud, vigased või üksteisele vasturääkivad, seetõttu võib ka siin paratamatult sisalduda vigu.

Aastail 1940–41 ei jõutud Eesti alal õhukaitsesüsteemi plaanitud mahus üles ehitada, kuid siin oli mitu VNOS-i väeosa, mis kasutasid ka mõningaid radareid.

Aastail 1944–45 oli Eestis 77. õhukaitsediviis, millesse kuulusid kaks seniitsuurtükipolku, kuus seniitsuurtükidivisjoni, kaks seniitsoomusrongi, seniitkuulipildujarood, prožektoripataljon ja mitu raadiotehnikaväeosa: 3 SON-2 pataljoni, üks SON-3 pataljon , kolm VNOS-i pataljon, kaks üksikut VNOS-i rühma, siderood ja 2 raadiolokatsiooniaparatuuri kontrolli- ning remondijaama.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli õhukaitse raadiotehniliste väeosade koosseis väga muudatusterohke ning see vajab veel täpsemat uurimist. Oma õhukaitse oli siis nii riiklikul õhukaitsesüsteemil kui ka mereväe laevastikul, koos oma raadiotehnikaväeosadega. 1957. a moodustati Tallinna (1960. a-st 14.) õhukaitsediviis, millesse liideti enamik Eestis asunud õhukaitseväeosi.

Aastail 1963–93 koosnes Eestis asunud 14. diviisi raadiotehnikavägi ühest brigaadist (juhtkonnaga Maardus), mille koosseisus oli 6 raadiotehnilist pataljoni, neis omakorda eri aegadel 12–15 üksikut raadiolokatsiooniroodu. Kokku oli nende positsioonidele paigutatud üle 60 radarikompleksi ning üle 50 kõrgusmõõdiku. Enne 14. diviisi Eestist väljaviimise algust oli tal koos ladudes hoitava tehnikaga 24 automatiseeritud juhtimissüsteemi (АСУ), 69 raadiolokatsioonijaama ehk radarit (РЛС), 58 liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõdikut (ПРВ) ja 58 maapealset radarpäringuesitajat (НРЗ, наземный радиолокационный запросчик).

Brigaadi pataljonid asusid aastail 1971–93 Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastatel toimus brigaadi struktuuris ja paiknemises rida muudatusi, nt enne 1971. a oli pataljoni juhtkond Haapsalu asemel Spithamis, 1961–69 Saaremaal Undvas jne. Aja jooksul muudeti ka brigaadi väeosade alluvust (nt Tapa pataljon allus 1966–74 54. õhukaitsekorpuse 46. raadiotehnilisele brigaadile). Mitmel korral muudeti ära kõigi pataljonide ja mõnede roodude tegelikud nimetused (nt 1980. aastail kandsid need mõnda aega raadiotehniliste keskuste nimetust).

Brigaadi laialisaatmise käigus 1993. a paigutati mitu selle allüksust Leningradi ja Pihkva oblastisse, kus nad võivad veel tänaseni alles olla.

Õhukaitse raadiolokatsioonirood

Kõige arvukamaks raadiotehnikaväeosade tüübiks NSV Liidus oli õhukaitse üksik raadiolokatsioonirood (radarirood, RLR). See on raadiotehnikavägede taktikaline allüksus, mis on esmase raadiolokatsioonilise informatsiooni allikaks õhuruumi olukorra kohta. Selle põhiülesandeks on raadiolokatsioonluure teostamine, info edastamine raadiotehnikapataljoni komandopunktile ja seniitraketiväe, hävituslennuväe ning raadiohäiringu väeosade ning allüksuste vahetu raadiolokatsiooniline teenindamine. Lisaks on selle ülesandeks riigi enda lennuväe raadiolokatsiooniline kontroll ja toetamine, tuumaplahvatuste avastamine, radiatsiooni-, meteoroloogilise ja maa- või merepealse olukorra jälgimine.

Raadiolokatsiooniroodu koosseisus oli ette nähtud 54–78 inimest, sh 8–12 ohvitseri ning 5–13 lipnikku. Ajateenijaist 16–24 olid operaatorid, lisaks neile olid roodu levinumateks ametiteks mehaanik, diselist-elektrik, autojuht-elektrik, planšetist-telefonist ja raadiotelegrafist. Roodus oli ette nähtud ka 2 kokka.

Organisatsiooniliselt koosnesid Eestis asunud raadiolokatsiooniroodud juhtkonna allüksusest (6–7 inimest, sh 1 ajateenija), juhtimisrühmast või -jaost (11–15 inimest, sh 1–2 ohvitseri ning 1 lipnik), radarite meeskondadest (3–4 raadiolokatsioonijaama ja 1–2 kõrgusmõõdiku meeskonda, kokku u 20–40 inimest, sh kuni 6 ohvitseri) või raadiolokatsioonirühmadest, siderühmast või side- ning automatiseerimisrühmast (kuni 32 inimest, sh 1 ohvitser ja 2 lipnikku) ja majandusjaost (4 inimest, sh 1 lipnik).

Raadiolokatsiooniroodude varustatus raadiolokatsioonitehnika, automatiseerimis- ja sidevahenditega sõltus tema eesmärgist ja lahinguülesannetest. Oma eesmärgilt jagunesid need kaugavastus-, kaugavastus- ja suunamis- ning väikesekõrguselisteks roodudeks.

Esimesed kaks sisaldasid 3–4 eri tüüpi ning sagedusvahemikega raadiolokatsioonijaama ja 2–3 raadiokõrgusmõõdikut (liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõdikut). Viimaseid ei loetud nõukogude terminoloogia kohaselt raadiolokatsioonijaamadeks, kuna need annavad vaid ühe, mitte kaks või kolm ruumimõõtme väärtust, s.t annavad küll kauguse maapinnast objektini ehk teisiti väljendudes kõrguse, kuid mitte objekti asukohta ehk lokatsiooni. Küll aga võib neid nimetada radariteks, kuna see mõiste tähendab algselt raadiokiirguse abil objekti avastamist ja selle kauguse (mitte asukoha) määramist. (Termin tuleneb ingliskeelsest lühendist RADAR – „Radio Detection and Ranging“.)

Väikesekõrguselised roodud varustati madalalt lendavate sihtmärkide avastamiseks mõeldud radaritega (reeglina 2 tk) ja 1–2 raadiokõrgusmõõdikuga, kuid nende koosseisus võis olla ka muid jaamatüüpe.

Raadiolokatsiooninfo edastamiseks varustati rood sidetehnikaga ning automaatjuhtimissüsteemi seadmekompleksiroodutasandi elementidega. NL õhukaitses olid 1950.–70. aastail kasutusel elektronlampidel töötavad automaatjuhtimissüsteemid „Vozduh“ ja 1970.–90. aastail ferriit-transistorelementidel süsteemid „Lutš“ (vastavalt I ja II põlvkonna digitaalse arvutitehnika baasil). Uuem integraal-mikroskeemidel (integraallülitustel) põhinev süsteem „Piramida“ võeti relvastusse alles 1993. a ning Eestisse see ei jõudnud.

Õhu- ja maismaakaitseks olid roodul laskurirelvad, seniitkuulipildeseade ZPU-2 või ZPU-4 ja kantav seniitraketikompleks („Igla“ või „Strela“).

RLR-ks nimetatakse ka RLR-i kui allüksuse paiknemiskohta – linnakut ja positsioone. Lahinguülesande täitmiseks paigutati raadiolokatsiooniroodud maastikule lahingukorda (roodu lahingutehnika seati paika kindlaksmääratud reeglite kohaselt). Vastavat maastikuosa nimetatakse roodu lahingupositsiooniks, mille suurus oleneb roodu relvastusest ja maastiku reljeefist. Lisaks lahingupositsiooniletuli valmistada ette 1–2 varu- ja valepositsiooni ning positsioonid reservvälja radarite paigutamiseks.

Roodu lahingukorra osadeks olid juhtimispunkt, radarite positsioonid, raadiosaate- ja -vastuvõtupunktid, seniitkuulipildeseadme põhi- ja varupositsioon, isikkoosseisu ja sõjaväelaste perede varjendid, tehnikavarjed, roodu valve ja kaitse insenerrajatised (kaeved jm kaitseehitised, piirded, sihid jms).

Juhtimispunkt oli ette nähtud roodu lahingumeeskondade töö juhtimiseks, raadiolokatsiooninfo töötlemiseks ja väljaandmiseks. See seati üles ühte või mitmesse spetsiaalsesse ruumi (nt kindlustatud ehitises või autohaagises, mis omakorda võis asuda tugevdatud angaaris), kuhu paigutati roodu komandöri ning juhtimispunkti lahingumeeskonna tööruumid, sideaparatuur ja tehnilised juhtimisvahendid. Seniitraketiväe ja hävituslennuväe raadiolokatsioonilise tagamise kvaliteedi parandamiseks (eeskätt parema operatiivsuse huvides) võidi see ühitada nende väeosade või allüksuste komandopunktidega.

Raadiosaate- ja vastuvõtupunktid paiknesid põhipositsioonidest mõnevõrra eemal ja neisse paigutati vastavalt raadiosaate- või -vastuvõtuseadmed (statsionaarsed või liikuvad raadiojaamad) koos antennide jm varustusega. Raadiosaatja pidi asuma kaugemal, kuna selle töö tekitas häireid raadiovastuvõtuseadmeile ja meeterlaineradaritele.

Roodu elektritarbijate energiaga varustamiseks oli ette nähtud üks või mitu haagistel elektrijaama (seejuures põhiliste radarikomplekside koosseisu kuulusid oma elektrijaamad) ja kohaliku energiasüsteemiga ühendamiseks komplekt-trafoalajaam.

Sidevahenditeks olid valjuhääldiside süsteem, sise- ja välis-traatside kontsentraatorid, võidi kasutada ka raadiorelee- ja troposfääriside raadiojaamu. Roodu allüksuste vaheline side võis toimuda väikesevõimsuselise ultralühilaine-raadiojaamadega.

Lahingukorra elemendid pidid olema positsioonil piisavalt hajutatud, et vältida radarite vastastikuseid häiringuid ja mitme elemendi hävitamist ühe mürsu või pommiga, nendevaheline kaugus pidi olema suurem kui ründevahendi hävitusraadius.

Sentimeeterlaineradarid paigutati reeglina väljapaistvamatele kõrgendikele, estakaadidele või üle 5–6 m kõrgustele tornidele.

Radaritõrjemürskude vastu võidi kasutada positsioonist kuni 5 km eemale paigutatud kaugjuhtimisega kõrvalesuunavaid raadiosaatjaid või kahte 1–2 km vahega ühesugust radarit, mis vähendasid radaritõrjemürskude tabamistäpsust või aitasid katkestada nende sihitamist.

Elu- ja teenindusruumid pidid asuma väljaspool radarite vastutavaid sektoreid kaugusel, mis välistanuks isikkoosseisu kiiritamise ülikõrgsagedusliku elektromagnetilise energiaga. See kaugus olenes radarite tüübist, nende paiknemise kõrgusest ja hoonete korruste arvust, nt maapinnal oleva radari P-12M ja 1-korruselise hoone puhul oli see 35 m (kaugusnormide miinimum), P-90 (Eestis oli selline ainsana Kikeperas)ja 1–5-korruseliste hoonete puhul aga 2200 m (kaugusnormide maksimum 1970. aastail).

Varupositsioonidel tehti rahuajal ära suuremad pinnasetööd, täiendavalt pidi need aga välja ehitama roodu isikkoosseis peale üksuse neile paigutamist: ehitama isikkoosseisu varjed, avatud tehnikavarjed ehitama ümber suletuteks. Kõik need tööd oli vaja eelnevalt aegsasti planeerida ning varuda kiireks kohaletoimetamiseks sobivatesse hoiukohtadesse vajalikud materjalid ja tööstuslikud ehitusdetailid.

Raadiotehnilise brigaadi piirkonnas tuli rajada mitu raadiotehnilise allüksuse valepositsiooni, mis pidid asuma vähemalt 5 km lähimatest tegelikest positsioonidest. Neile ehitati radarite ning raadiojaamade osalise profiiliga süvenditüüpi valevarjed, kuhu paigutati kabiinide maketid ning antenniseadmete imitatsioonid. Valepositsioonidel tuli aeg-ajalt imiteerida raadioelektroonikaseadmete tööd, milleks kasutati statsionaarselt paigaldatud vananenud seadmeid või perioodiliselt valepositsioonide vahel ümberpaigutatavaid „rändavaid“ radareid või raadiojaamu.

RLR-i linnak oli varustatud üksikroodu majutamiseks vajalike hoonete ja rajatistega (nt komplekshoone e kasarmu, vahtkonnahoone/kauplus/puutumatu tagavara ladu, õppe- ja treeningurajatised, garaaž, saun, laut jne), samuti korteritega 15–25 ohvitseri ning üleajateenija perekonna jaoks.

Õhukaitse RLR-d on Eestis asunud vähemalt 25 eri kohas, üheaegselt oli neid vähemalt kuni 15. Kaks 14. diviisile allunud RLR-i on asunud väljaspool Eestit – Lätis Valka lähedal ja Leningradi oblastis Suursaarel.

Õhukaitse raadiotehniline pataljon

Raadiotehniline pataljon (raadiotehnikapataljon, RTP) oli RÕKV põhiline taktikaline üksus või allüksus. Selle ülesandeks on raadiolokatsioonluure teostamine ning seniitraketi- ja hävituslennuväe väeosade ning allüksuste vahetu raadiolokatsiooniline teenindamine. RTP võib täita lahinguülesandeid nii iseseisvalt kui koostöös raadiotehnilise polgu või väekoondise (brigaadi vm) teiste RTP-dega.

Organisatsiooniliselt kuulusid 1970. aastatel RTP koosseisu juhtkond (komandör ja tema asetäitjad, staap, erialased teenistused), juhtimisrood või side- ning automatiseerimisrood, remonditöökoda, majandusrühm, klubi, medpunkt ja RLR-d. RTP lahingukoosseisus võis olla üks kohalik RLR (paiknes RTP juhtkonna juures, reeglina mõeldud kaugavastuseks või kaugavastuseks ja suunamiseks) ja 1–3 väikesekõrguselist RLR-i RTP juhtkonnast 80–100 km eemal (Eestis sageli lähemal). Viimased olid mõeldud peamiselt madalal lendavate sihtmärkide avastamisvõime suurendamiseks, ent mõned neist võisid olla ka kaugavastuseks (eriti piiriäärsetel aladel nagu Eestis). RTP võis kuuluda raadiotehnilise polgu või brigaadi koosseisu, ent võis alluda ka otse õhukaitsediviisi või -korpuse juhtkonnale. Viimasel juhul nimetati teda üksikuks raadiotehniliseks pataljoniks ja tavaliselt kuulus tema koosseisu sel juhul rohkem allüksusi (5–8 RLR-i).

NSV Liidu lõpuaastail olid pataljoni põhiallüksusteks käsklustehnikasõlm (командно-технический узел, КТУ), raadiolokatsioonisõlm ja sidejaoskond (koosseisus ette nähtud vastavalt 40, 47 ja 60 inimest, sh ohvitsere 11, 11 ja 3). Pataljoni koosseisutabelis oli 1980. aastatel alluvaid üksikroode arvestamata määratud kuni 180 ametikohta, sh ligi 40 ohvitseri, ligi 30 praporštšikku ja üle 100 seersandi ning sõduri.

RTP võib asuda väekoondise või -osa lahingukorra esimesel liinil või sisepiirkonnas. Piiriäärsed varustatakse reeglina paremate radaritega, millel on suurem avastuskaugus (eriti madalatel kõrgustel), paremad täpsus-, mürakindlus- jm omadused, neile antakse täiuslikumad automatiseerimisvahendid kui teisejärgulistes ja sisepiirkondades tegutsevatele RTP-dele.

Juhtimisroodu olid koondatud RTP sidevahendid: 2–3 raadiojaama või raadioreleejaama sidepidamiseks eemalasuvate RLR-dega, üks raadiojaam sideks raadiotehnilise brigaadi või polgu komandopunktiga (KP), 5–6 ultralühilaine-raadiojaama sideks RTP lahingukorra elementide vahel, 4–6 raadiovastuvõtjat, sideliinide tihendusaparatuur, telefoniaparaadid ja -garnituurid (kõrvaklapid jms), telefonikommutaator ja kontsentraatorid, valjuhääldiside komplekt jt vahendid.

Kõik RTP allüksused või ainult tema KP võisid olla varustatud automaatjuhtimisseadmete (nt 1970. aastail olid nendeks „Vozduh-1p“, „Vozduh-1m“, „Lutš-1“) kompleksi vastava tasandi elementidega.

RTP lahingukorra moodustasid RLR-de lahingukorrad ja maastikule paigutatud RTP KP, mille koosseisus oli KP pearajatis (-hoone), raadiosaate- ja vastuvõtukeskused, elektrijaam(ad), visuaalvaatluspost, seniitkuulipildeseadme ZPU positsioonid (põhipositsioon ja sellest 300–600 m kaugusel varupositsioon), isikkoosseisu varjendid, tehnikavarjed, valve ja kaitse insenerrajatised.

RTP KP oli ette nähtud: RTP allüksuste juhtimiseks pataljoni lahinguülesande täitmisel; allunud RLR-delt, koostöös osalenud allüksustelt ja luurevahenditelt saadud õhuolukorrainfo kogumiseks, töötlemiseks ja kujutamiseks; vastava info edastamiseks teenindatavate (seniitraketi- ning hävituslennuväe ja raadiohäiringu) väeosade või -koondiste KP-dele ja kõrgemalseisvale (polgu või brigaadi) KP-le.

KP põhiruumid asusid spetsiaalses rajatises (tugevdatud angaaris või süvistatud betoonpunkris), millesse paigutati RTP komandöri ning lahingumeeskonna tööruumid ja loodi tingimused isikkoosseisu tööks ning aparatuuri toimimiseks pikaajaliselt. Seniitraketiväe ja hävituslennuväe raadiolokatsioonilise tagamise parandamiseks võidi see ühitada nende väeosade või allüksuste komandopunktidega.

Kohaliku RLR-i jaoks eraldi juhtimispunkti ning raadiopunkte ei rajatud, selle allüksuste juhtimist teostati RTP KP-st ja selle raadiosidet peeti RTP raadiokeskustest.

Vastase taktikalise ja lennukikandjate lennuväe toimeulatuses asunud raadiotehnilistes brigaadides ja polkudes loodi statsionaarsed ja liikuvad reservid, asendamaks võimalikke lahingukaotusi. Statsionaarsed reserv-raadiolokatsioonivälja positsioonid oli ette nähtud rajada 1–3 km RTP põhipositsioonist ja u 1 km raadiosaatekeskusest. Suuremate ja tähtsamate kaitstavate objektide puhul võis kaugus põhipositsioonist ulatuda 10 km-ni. Asukoha valikul tuli arvestada ka valitsevate tuulte suunaga, et viia miinimumini reservi paiknemiskoha tugeva radioaktiivse saastamise tõenäosus tuumarünnaku korral. Ka reservvälja positsioonidel tuli ehitada tehnikavarjed ja isikkoosseisu varjendid, samuti oli seal ette nähtud luua kütte- ja määrdeainete varud, mis tuli paigutada maasse kaevatud konteineritesse.

Kõik positsioonid pidi reeglina välja ehitama väeosa isikkoosseis, v. a statsionaarsete raadiolokatsioonijaamade (Eestis nt P-50 Maardus, P-90 Kikeperas ja 44Ž6 Põimal) kapitaalehitustööd, mis teostati sõjaväe ehitusväeosade poolt.

RTP linnak oli varustatud üksikpataljoni 2–3 roodu majutamiseks vajalike hoonete ja rajatistega (nt komplekshoone e kasarmu, vahtkonnahoone/kauplus/NZ ladu, õppe- ja treeningurajatised, klubi, medpunkt, saun, abimajand jne), samuti korteritega 30–60 ohvitseri ning üleajateenija perekonna jaoks.

Õhukaitse RTP-d on Eestis asunud vähemalt 9 eri kohas, üheaegselt oli neid kuni 6. Aastail 1971–93 asusid 4. raadiotehnilise brigaadi pataljonid Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastatel toimus brigaadi struktuuris ja paiknemises rida muudatusi, nt aastail 1961–71 oli pataljoni juhtkond Haapsalu asemel Spithamis ja 1961–69 Saaremaal Undvas.

Õhukaitse raadiotehniline keskus

Teatud tüüpi automatiseeritud süsteemide (nt 1970. aastatel „Lutš-1“) kasutamisel oli õhukaitse raadiotehnilise brigaadi põhiallüksuseks raadiotehniline keskus (RTK), mis oli võrdsustatud RTP-ga. 1970. aastate alguses oli selline väeosa varustatud automatiseeritud raadiotehnilise kompleksi ARTU-1aparatuuriga. ARTU-1 tagas õhuolukorra raadiolokatsiooninfo automatiseeritud kogumise, masintöötluse ning automaatse väljaandmise ÕKV üksuste automatiseeritud KP-dele, suutes jälgida (saata) kuni kahtekümmet kohaliku raadiolokatsioonisõlme poolt vaadeldavat õhusihtmärki ning automatiseeritult töödelda korraga kuni 50 sihtmärki. Nendega varustati sellised RTV üksused, mis paiknesid kõige tähtsamatel strateegilistel õhusuundadel, kust võis oodata suurt hulka sihtmärke ja kus loodi tihedam seniitraketiväe ja hävituslennuväe väeosade ja -koondiste rühmitus.

Keskuse koosseisus olid siderood (-jaoskond), käsklustehnikasõlm (командно-технический узел, КТУ), raadiolokatsioonisõlm ja 2–3 väikesekõrguselist roodu. Keskuse koosseisus oli 1970. aastatel ette nähtud (ilma alluvate üksikroodudeta) 186 inimest, sh 38 ohvitseri, 28 praporštšikku ja 113 seersanti ning sõdurit.

Raadiolokatsioonisõlme koosseisu võisid 1970. aastatel kuuluda raadiolokatsioonikompleksid P-80, raadiolokatsioonijaamad P-35, P-12np ja P-14, SAZO ehk aktiivpäringu ja -vastuse (САЗО – станция активного запроса и ответа) radar, sihtmärkide koosseisu analüüsi ning programmeeritava ülevaate radar (РЛС анализа состава целей и программного обзора) ja madalalt lendavate sihtmärkide radar(id).

Automatiseerimisaparatuur paigutati statsionaarsetesse ruumidesse või haagistele (6 aparaadikabiini + 3–5 toiteseadmete haagist). Täiendavalt võidi ARTU-1 tüüpkomplektile juurde anda ka liikuv komandopunkt, mis koosnes kahest (pool)haagisest.

Eestis nimetati kõiki õhukaitse RTP-sid umbes aastail 1975–85 raadiotehnilisteks keskusteks ning seoses ümber- ja tagasinimetamistega muudeti ka nende väeosade tegelikes nimetustes esinevaid järjekorranumbreid (taktikalisi numbreid). Kokku oli neid Eestis kuus – Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas.

Saksa okupatsioonivõimude kinnipidamiskohad Eestis 1941–1944

Meelis Maripuu
Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006

Ettevalmistused

Tsiviilvõim sõjaväevõimude käe all

Eestimaa kindralkomissariaat

5. detsembril 1941 anti Eesti territoorium üle Saksa tsiviilvõimude haldamisele. Üleandmine toimus aga eritingimusel, mis jäi kestma okupatsiooni lõpuni: Eesti territoorium loeti endiselt ka Wehrmachti, täpsemalt väegrupi Nord tegevuspiirkonnaks ja kõrgemat sõjaväelist võimu jäi teostama väegrupi „Nord“ tagala ülemjuhataja. Eestimaa kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmann võttis endise Eesti Vabariigi maa-alal üle tsiviilvalitsuse ja kinnitas deklaratiivselt üle ka iseseisvusaegsete seaduste kehtivuse, kuid ütles oma kõnes: “eesti rahvast juhitakse edaspidi üksnes Adolf Hitleri tahte järgi“.

Tegutsema hakanud kindralkomissariaadi struktuur oli üldises vastavuses idaministeeriumi ja riigikomissariaadi „Ostland“ struktuuriga. Ka SS- ja politsei juht, ning julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis kuulusid formaalselt Kindralkomissariaadi struktuuri juurde, kuid nad ei allunud kindralkomissarile, vaid nende ametkondlik alluvus Berliiniga oli ülesehitatud paralleelselt tsiviilvalitsuse komissariaatide süsteemiga. Julgeolekupolitsei ja SD komandör Eestis SS-Obersturmbannführer Martin Sandberger suutis omandada erakordselt suure mõjuvõimu.

Kindralkomissar teostas oma komissariaadi piirkonnas Saksamaa ülemvõimu (deutsche Hoheit) ja poliitilist juhtimist. Ta teostas järelevalvet maa kogu administratsiooni (Landesverwaltung – Eesti Omavalitsuse) üle ja ta oli võimkondne võtma tarvitusele abinõusid, mis olid vajalikud maa administratsiooni juhtimiseks ning järelevalve teostamise kergendamiseks.

Eesti Omavalitsuse Juhi ja direktorite ülesandeks oli halduse juhtimine vastavalt oma vastutusalale. EOV juht Hjalmar Mäel ei olnud aga ülemuslikku võimu teiste direktorite suhtes, vaid ta oli „esimene võrdsete hulgas“.

EOV Juht võis direktorite ettepanekul ja Kindralkomissari nõusolekul anda määrusi, direktorid võisid omal alal anda juhiseid neile alluvatele asutustele. EOV Juht andis direktoritele üldisi juhiseid administratsiooni juhtimiseks vastavalt Saksa juhtkonna määrustele ja korraldustele ning oli vastutav Kindralkomissari ees.

Jälgides okupatsioonivõimu tegevust Eestis, tuleb alatihti arvestada institutsioonide vahelist konkurentsi, võimu teostanud ametnike isikuid ning nende omavahelisi suhteid. Üldistades oli kogu perioodile iseloomulik Preisi kindrali pojast kindralkomissar Litzmanni vastasseis riigikomissar Hinrich Lohse aetava parteilise koloniaalpoliitikaga. Ühtpidi asetas Litzmann end sellega kahe tule vahele: enamus temale alluvatest piirkonnakomissaridest kuulus riigikomissar Lohse “Schleswig-Holsteini partei-maffiasse“. Teisalt oli Litzmannil tugev seljatagune isiklikult Himmleri juures, head suhted Wehrmachti esindajatega ning laabuv koostöö EOV’ga. Sugugi vähetähtis ei olnud ka oma formaalsest ametikohast suuremat mõjuvõimu omanud Julgeolekupolitsei ja SD ülema Sandbergeri soosiv suhtumine Litzmanni tegevusse, kes ka ise pidas oluliseks eestlaste positiivse suhtumise säilitamist endasse.

Okupatsiooniaastate kestel oli rahvas üle saanud vabanemise-illusioonist ja suhtumine nii saksa võimudesse kui ka EOV oli muutunud kriitiliseks. Koonduva rahvusliku opositsiooni tegevus keskendus aga ettevalmistusteks hetkeks, kui saksa okupatsiooniväed lahkuvad, et loodetava interregnumi olukorras püüda taastada iseseisvat riiki. Alates 1944. aasta algusest kestnud Punaarmee katsed Eestit taasokupeerida olid Eesti seadnud olukorda, kus ainus reaalne jõud uuele nõukogude okupatsioonile vastuseismiseks kuni võimalike poliitiliste muudatusteni rahvusvahelisel tasandil oli Saksamaa. Vaid evakueerumispäevadel puhkesid siin-seal ohvreid nõudnud relvastatud kokkupõrked lahkuvate Saksa üksuste ja eestlaste võitlussalkade vahel. Kokkupõrgete põhjuseks olid esmajoones eestlaste katsed relvade hankimiseks lahkuvatelt sakslastelt, et jätkata vastupanu Punaarmeele.

Kinnipidamiskohad natslikul Saksamaal

Juba 1939. a asutas SS koonduslaagrites oma tööstusi, kuid 1942. a, pärast välksõja nurjumist Nõukogude Liidu vastu, hakkas koonduslaagrite võrgustikust arenema massilise sunnitöö impeerium, mis rakendati sõjatööstuse teenistusse. Laagrisse rajati SSi ettevõtteid, lisaks rentis SS vangide tööjõudu tööstusettevõtetele.

Laagrite kasvav majanduslik tähtsus sundis reorganiseerima koonduslaagrite juhtimist. 1942. a märtsis sulandati Koonduslaagrite Inspektoraat SSi Majanduse ja Halduse Peaametisse (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt (WVHA), Amtsgruppenchef der Amtsgruppe D). WVHA juht SS-Obergruppenführer Oswald Pohl sai tegelikuks laagrite ülemaks.

Kinnipidamiskohad Eestis

Eestis rajatud kinnipidamiskohad moodustasid ühe osa hitlerliku Saksamaa karistusasutuste süsteemist. Nad erinesid üksteisest nii alluvuse, kinnipidamisrežiimi ranguse, asutamise eesmärgi kui ka tegutsemise kestuse poolest. Esimesed kinnipidamiskohad tekkisid 1941. a juulis spontaanselt. Rinne liikus veel kiiresti ning Eestisse olid jõudnud ainult Wehrmachti eelüksused. Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt toime pandud kuriteod olid ajendiks maha jäänud kommunistide, nõukogude aktivistide ja nende toetajate ning punaarmeelaste vangistamiseks Eesti omaalgatuslike relvaüksuste (nn metsavennad) poolt. Kinnipidamiskohtadena võeti maakonnakeskustes kasutusele varasemad vanglahooned ning ruumipuudusel rajati saabunud saksa üksuste korraldusel ajutisi vangilaagreid, väiksemates asulates rajati improviseeritud vanglad. Moodustati kohalikke ajutisi välikohtuid, mis langetasid ka surmaotsuseid, mis koheselt täide viidi. Selline omaalgatuslik tegevus kestis siiski vaid üürikest aega ning kõik kinnipidamisasutused allutati Saksa okupatsioonivõimude kontrollile. Nii moodustasid laagrid ning vanglad Eestis lahutamatu osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist ning seda ei saa käsitleda eraldiseisvana.

Eestis tegutses järgnevatel aastatel kolm erinevat Saksa vangilaagrite võrgustikku, millest kaks allusid eri teid pidi SSi riigifüürerile ja Saksa politseijuhile Heinrich Himmlerile.

1) Julgeolekupolitsei ja SD ülema Eestis kaudu Riigi Julgeoleku Peaametile alluvad kinnipidamiskohad ja laagrid (nn polizeiliche Haftanstalten). Neis hoiti ja ka hukati esmajoones bolševismisõbralike ja/või natsismivaenulike kohalikke elanikke, sh kohalikke juute ja mustlasi. Erandlikult paigutati ühekordsete aktsioonidena neisse laagritesse 1942. aastal ka Eestisse saadetud Saksa ja Tšehhi juudid ning 1944. aastal Prantsuse juudid.

2) Teise Himmleri võimkonda kuulunud laagrivõrgustikuna asutati 1943. a Vaivaras koonduslaager juutidele, mis allus vahetult SSi Majanduse ja halduse peaametile Berliinis.

3) Kolmanda kategooriana tuleb ära märkida nõukogude sõjavangide laagreid, mis olid väegrupi Nord tagala ülemjuhataja juures tegutseva sõjavangide piirkonnakomandandi kaudu allutatud Maavägede Ülemjuhatusele ja Wehrmachti Ülemjuhatuse sõjavangide osakonnale.

Käesolevas artiklis pööratakse enam tähelepanu Julgeolekupolitseile ja SDle ning SS Majanduse ja halduse peaametile allunud kinnipidamiskohtadele.

Julgeolekupolitsei ja SD vangistusasutused 1941. a juulist 1942. a juulini

Politseilise tegevuse korrastamiseks keelas väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja 3. augustil põhimõtteliselt mittesaksa asutuste poolt ette võetavad vahistamised ja hukkamised. Seda tuli teha Saksa asjaomaste asutuste, soovitavalt Kõrgema SS- ja politseijuhile alluvate asutuste korraldusel või „omamaiste“ kriminaalkohtute orderi alusel. Sellest nõudest võis mööda minna otsese hädaohu korral. Tsiviilisikutest vangid anti reeglina üle Saksa politseivõimudele, mida alguses esindas juulis Eestisse saabunud operatiivgrupi A (Einsatzgruppe A) allüksus erikomando 1a (Sonderkommando 1a), mille baasil 5. detsembrist 1941 moodustati Saksa Julgeolekupolitsei ja SD Eestis.

15. oktoobriks 1941 oli Eestis 16 erinevat kinnipidamiskohta kokku 9750 kinnipeetavaga, kellest valdava enamiku moodustasid kohalikud elanikud. Kinnipidamiskohad paiknesid maakonnakeskustes ning Tallinna ümbruses ning see võrgustik püsis peaaegu samasugusena Saksa okupatsiooni lõpuni. Enne 1940. aastat oli Eestis olnud 14 vangistusasutust, mis nüüd taas kasutusele olid võetud. Suurim kinnipidamisasutus oli Tallinna Keskvangla, kuhu oli selleks ajaks paigutatud 2600 kinnipeetavat. 1941. a suvel ja sügisel oli poliitilistel põhjustel arreteeritute hulk nii suur, et nende kinnipidamiseks asutati kohale jõudnud Saksa üksuste korraldusel lisaks vanglatele ajutised koonduslaagrid (näiteks Tartus ja Pärnus) . Poliitilistele kinnipeetavaile lisandusid natsionaalsotsialismi rassivaenlased: juudid ja mustlased.

Kohtuasutuste tegevust Saksa okupatsioonivõimud Eestis kohe ei taastanud. Kõik kinnipidamiskohad määrati politseiasutuste alluvusse. Alates augustist-septembrist 1941 hakkasid Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi haldusalas tööle Politsei ja Omakaitse Peavalitsus ning Vangimajade Valitsus. EOV roll praktilise tegevuse juures oli sümboolne ning Vangimajade Valitsus sõltus oma töös suurel määral Saksa Julgeolekupolitsei ja SD IV osakonnast (Gestapo). 15. juulil 1942 viidi Vangimajade Valitsus üle Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi koosseisu.

Mõnda aega EOV Sisedirektooriumi struktuuri kuulunud poliitiline politsei oli oma tegevust algselt alustanud Tartus 1941. a augustis. 1941. a septembris moodustatud Politsei ja Omakaitse Valitsus jagunes kolmeks osakonnaks ja neljaks inspektuuriks, sh Poliitilise Politsei Inspektuur. 1941. aasta sügisel juhtis poliitilist politseid Roland Lepik, kes oma teenistust Saksa okupatsioonivõimude juures alustas 1941. a juulis Tartu koonduslaagri eriosakonna ülemana. 1. maist 1942 moodustati nn Eesti Julgeolekupolitsei, millele IV ja V osakonnana allusid vastavalt poliitiline ja kriminaalpolitsei ja mis omakorda allutati vahetult Saksa Julgeolekupolitsei ja SD (Jupo) ülemale (Kommandeur der Sicherheitspolizei und des SD) Eestis ning mis formaalselt allus ka Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele. Eesti Julgeolekupolitsei ametlik nimetus oli Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, grupp B. 16. veebruaril 1944 loobus Mäe ka formaalsest võimust julgeolekupolitsei üle ja loovutas selle Jupo ülema ainualluvusse.

Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses tegutsesid 1942. aasta juuliks Eestis 17 poliitilistel põhjustel interneeritud isikute “KZ tüüpi“ kinnipidamiskohad (laagrid ja vangimajad).

Töö- ja kasvatuslaagrid Eestis 1942–1944

Saksamaal toimunud reformide käigus viidi 3. märtsil 1942 seni SSi otsealluvuses tegutsenud koonduslaagrite inspektorite ametikohad SSi Majanduse- ja Halduse Peaameti (edaspidi WVHA) alluvusse kui osakond D. 30. mail 1942 teatas Saksamaa Julgeolekupolitsei ja SD ülem kõigile allasutustele, et ümberkorralduse eesmärgiks on juhtimise allutamine sõjapidamise vajaduste rahuldamiseks ja see ei mõjuta kuidagi Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) vastutust vahialuste kinnivõtmise, vabastamise jms alal. Uues olukorras pidi ka Julgeolekupolitsei ja SD Eestis seni omaalgatuslikult moodustatud ja küllaltki eriilmelised laagrid mahutama üldkehtivasse raamistikku.

8. juunil 1942 palus Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis SS-Sturmbannführer dr Martin Sandberger saata endale kiires korras tutvumiseks Saksamaal tegutsevate koonduslaagrite teenistuseeskirjad. Need jõudsid Tallinna juuli alguseks. Nädal hiljem sai Sandberger koopia ka määrusest töö- ja kasvatuslaagrite (Arbeits- und Erziehungslager, edaspidi AEL) asutamise ja majandamise kohta.

23. juulil 1942 Riias toimunud nõupidamisel teatati Sandbergerile, et Ostlandi Kõrgema SS- ja politseijuhi juurde määrati SSi majandusametnik (SS-Wirtschafter), kellele allutati ka koonduslaagrid. Samal kohtumisel rõhutati, et AELid jäävad endiselt Gestapo vastutusalasse. Sama kuupäevaga on dateeritud Sandbergeri kaks kirja. Esimese kaaskirjas teatatakse, et koonduslaagri nimetust tohivad kanda ainult sellised laagrid, mis koonduslaagritena asutati ja on oma nimetuse säilitanud. Ta rõhutas, et Eestis seni koonduslaagriteks nimetatud kinnipidamisasutusi ja laagreid ei saa koonduslaagriteks nimetada. Senised kinnipidamiskohti, mis asuvad vanglahoonetes, tuleb nimetada politseilisteks kinnipidamiskohtadeks (Polizeiliche Haftanstalt), eesti keeles vangimajadeks. Neid, mis ei asunud vanglahooneis nimetada aga töö- ja kasvatuslaagriteks (AEL), nende hulgas ka Tallinna lähedal asutatud laagreid. Teise kirja kohaselt tuli kõik politseilised kinnipidamiskohad ja laagrid, mis kandsid Eestis seni nimetust koonduslaager, kohe ümber nimetada AELdeks.

AELd ja vangimajad jäid Jupo ja SD eesti (B) grupi vahetu juhtimise alla ning selle kaudu allusid formaalselt ka Eesti Omavalitsusele. Korraldused laagrite juhtimiseks andis Julgeolekupolitsei ja SD Eestis Saksa grupi I osakond (A-I). Eestis asuvate Julgeolekupolitsei ja SD Saksa välisosakondade ülematel oli laagrite inspekteerimise õigus.

Julgeolekupolitseile ja SD-le alluvad kinnipidamiskohad Eestis 1942. a juulist 1944. a septembrini

Töö- ja kasvatuslaagrid (AEL)

  1. Tallinna AEL (Nr 1)
  2. Murru AEL (Nr 2)
  3. Jägala AEL (Nr 3) (sept. 1942 – sept. 1943)
  4. Tartu AEL

Vangimajad (Formaalselt Eesti Omavalitsuse Kohtudirektooriumi Vangimajade Valitsuse alluvuses)

  1. Tallinn
  2. Harku
  3. Paide
  4. Rakvere
  5. Viljandi
  6. Tartu
  7. Haapsalu
  8. Pärnu
  9. Narva
  10. Kuressaare
  11. Valga
  12. Võru
  13. Petseri
  14. Laitse alaealiste kinnipidamisasutus

Sisuliselt muutus laagrites ja vangimajades vähe, peamiselt ainult nimi. Laagrite sisekorras võeti kasutusele Saksamaa AELle kehtestatud eeskirjad. Vahialused olid liigitatud kolme kategooriasse (Stufe). Kõige kõrgema kategooria vangid (Stufe III) tuli saata Tallinna AELi, kust nad tuli edasi toimetada Saksamaa koonduslaagritesse. Kinnipeetavate massilisemat saatmist Saksamaal koonduslaagritesse ei toimunud teadaolevalt siiski enne 1944 kevadet, kui kinnipeetavate evakueerimine tõusis päevakorrale seoses Punaarmee pealetungiga.

Sandbergeri hilisemast kirjavahetusest kumab siiski läbi ettevõetud reformide, seniste kinnipidamisasutuste just nimelt töö- ja kasvatuslaagriteks muutmise mõte: see võimaldas olemas olevad laagrid jätta ka majanduslikus mõttes kohaliku Jupo ja SD alluvusse. Olgu siinkohal märgitud, et sõja olukorras valitses tööjõust kõikjal terav puudus ning vangide tööjõud oli väga nõutav. Vangide töö eest makstav tasu ei laekunud aga mitte vangide taskusse.

Kinnipeetavad

Algselt Poliitilise politsei ja seejärel Julgeolekupolitsei ja SD B grupi alluvuses olnud kinnipidamiskohti kasutati esmajoones Eesti kohalike poliitiliste ja teiste süütegude (sõjamajandust kahjustav tegevus, spekulatsioon jne) eest süüdi mõistetud kinnipeetavate ning kriminaalkurjategijate karistamiseks. Samadesse kinnipidamiskohtadesse toodi ka Eesti juudid ja mustlasi. 1942. a juuliks oli Jupo IV osakonna andmeil Eestis arreteeritud 18 893 isikut, nendest vabastatud 7485, koonduslaagrisse mõistetud 5627 ja hukatud 5634.

Pärast 1942. aasta algust, kui Eesti territoorium oli Wannsee konverentsil kuulutatud „juudivabaks“, kinnipidamiskohtade statistilistes aruannetes iseseisvat kategooriat „juut“ enam ei esine. Märked kinnipidamiskohtades viibivate juutide arvu kohta on juhuslikud: näiteks 1943. aasta aprillist maini kajastub Tallinna AELi poole kuu aruannetes kategooria “juudid“.

Erandiks Eestis AELide kinnipeetavate hulgas olid 1942. aasta sügisel Saksamaalt ja Tšehhist Jägala AELi ning 1944. aasta mais Prantsusmaalt Tallinna AELi toodud juudid.

Millisel alusel toimus kinnipeetavate jaotamine AELide ja vangimajade vahel, ei ole üheselt selge. On teada, et AELsse saadeti reeglina kõik isikud, kelle kohta oli langetatud otsus, mis määras ta kinnipidamisele koonduslaagrirežiimil. Samaaegselt hoiti nii vangimajades kui ka AELs poliitilise politsei eeluurimise all olijaid, otsuse saanud poliit- ja teisi kinnipeetavaid ning kriminaalkorras karistatuid. Karistuse saanud isikud olid nimekirjades näidatud kinnipeetavatena kas Julgeolekupolitsei ja SD eri osakondade või erinevate kohtuasutuste järgi.

Kinnipeetavad rakendati tööle AELide välilaagrites (turbarabades, metsatöödel jne) või ajutistes töökomandodes erinevatel objektidel ja laagri enda töökodades. Juunis 1944 oli Tallinna AELil kaheksa ja Tartu AELil kolm välilaagrit ning Murru AELil üks välilaager.

23. juulil 1942, kui Sandberger andis välja käskkirja seniste laagrite ümbernimetamiseks, kirjutas ta SSi ja politseijuhile Eestis SS-Oberführer Hinrich Möllerile: vastavalt kõnelustele Jostiga ei rajata lähemal ajal Eestisse koonduslaagrit, küll aga mõned töö- ja kasvatuslaagrid. Esmajoones tuleb Tallinna lähedal rajada üks suurem töö- ja kasvatuslaager. 1942. a augustis algasid ettevalmistustööd laagri avamiseks Tallinna lähedal Jägalas. Septembris toodi sinna umbes 2000 tšehhi ja saksa juuti, kellest enamik kohe Kalevi-Liival hukati. Jägala AEL tegutses väikese arvu kinnipeetavatega kuni 1943. a septembrini, mil see suleti ning allesjäänud kinnipeetavad Tallina AELi toodi.

Teisel korral toodi Eesti AELi kinnipeetavaid väljastpoolt Eestit 1944. aasta mais. Enamik kuni 300-st Eestisse toodud prantsuse juudist hukati rühmade kaupa, umbes 40 ellujäänut evakueeriti 1944. a augusti lõpus Stutthofi koonduslaagrisse.

Tallinna Keskvangla ehk Patarei

Keskseks kinnipidamiskohaks Jupo ja SD süsteemis oli Eestis kogu perioodi kestel Tallinna keskvangla ehk nn Patarei, ametliku nimetusega Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager Nr 1. 28. augustil 1941 vallutasid Saksa väed Tallinna ning 15. oktoobriks oli Patarei 1200 ettenähtud kohal 2600 kinnipeetavat. Vangla personal koosnes suuresti Eesti Vabariigi aegsetest vanglaametnikest. Väidetavalt ilmus 1941. a sügisel käskkiri, mis kohustas Eesti Vabariigi aegseid politsei- ja vanglaametnikke naasma oma endisele ametikohale. Lisaks saadeti koju kirjalikud kutsed. Sellest annavad tunnistust paljude endiste vanglaametnike sõjajärgsed NKVD ja NKGB ülekuulamisprotokollid. Patarei vanglaülema kohusetäitja oli suvest 1941 kuni 1942. a alguseni Kaarel Tarendi. Hiljem teenis ta ülema asetäitjana tootmisalal. Seejärel oli lühemat aega vanglaülema kohusetäitja Karl-August Vergi, kes oli 1930. aastate teisel poolel Tallinna Keskvangla abidirektor. Hiljemalt 6. juunist 1942 kuni 20. augustini 1943 oli Tallinna AELi komandant August Ilves. Seejärel määrati Tallinna AELi komandandiks selleks ajaks likvideeritud Jägala AELi komandant kapten Aleksander Laak, kes jäi sellele ametikohale laagri tegevuse lõpuni.

Patareis kohapeal massilisi hukkamisi läbi ei viidud. Vanglas oli küll hukkamiskamber, kus hukati poomissurma mõistetud kriminaalvange. Timuka ülesandeid täitsid lisatasu eest mõned vangla valvemeekonna liikmed. Poliitvangide hukkamisi vanglas ning vanglaametnike osalusel läbi ei viidud. Hukkamisele määratud poliitiliste kinnipeetavate kohta edastati Julgeolekupolitseist vanglaülemale nimekirjad, mille alusel kinnipeetavad politsei esindajatele üle anti. Hukkamisele saatmine toimus öösiti ning sellega oli seotud minimaalne hulk vanglaametnikke. Ülejäänute eest püüti toimuvat varjata. Hukkamiste läbiviimine ja kontrollimine allus Julgeolekupolitsei ja SD osakonnale B(Eesti) IV. Surmaotsuse viisid üldjuhul täide B IV vahikomando liikmed. Nimetatud komando likvideeriti 23. septembril 1943. Kellest komplekteeriti surmaotsuste täideviimise komandod edaspidi, ei ole teada.

1943–1944 toodi Tallinna AELi Jägala AELi ellujäänud juudid ja prantsuse juudid (vt eespool). Kinnipeetavate hukkamiseks üleandmist korraldanud Gerhard Isupi sõnul anti nad üle sakslasest SS-Unterscharführer Witte juhitud komandole. Nii võib oletada, et väljastpoolt Eestit saabunud juutidega tegeles Julgeolekupolitsei ja SD A(Saksa) grupp.

Paralleelselt Jupo ja SD kinnipidamiskohtadega tegutsesid Eestis ka kaks teist juba eelpool nimetatud Saksa kinnipidamisasutuste süsteemi.

Nõukogude sõjavangide laagrid Eestis

Ajavahemikus 1941–1944 tegutses Eesti territooriumil stabiilselt viis nõukogude sõjavangide laagrit: Valgas, Viljandis, Tapal, Kiviõlis ja Narvas. Selle aja jooksul allusid need laagrid mitmetele erinevatele Dulagi või Stalagi komandantuuridele. 1941. aasta lõpus hoiti Eesti territooriumil olevates laagrites kokku ligikaudu 30 000 nõukogude sõjavangi. 1942. aasta suveks nende arv langes, kuid ületas endiselt 20 000 piiri. Siin paiknevad sõjavangide laagrid olid allusid ühel või teisel viisil väegrupi Nord tagala juhataja ning vastava piirkonna sõjavangide komandandi kaudu Saksa Maavägede ülemjuhatusele ja Wehrmachti ülemjuhatusele.

Poliitilistel põhjustel tehti suurt vahet eri rahvustest ning vabatahtlikult ületulnud sõjavangide vahel, mida eestlased omal nahal positiivses mõttes kogeda said. Rahvuslikul alusel eristamise mõte oli kasutada sõdureid, keda Nõukogude Liit on mobiliseerinud varem enda poolt vallutatud aladelt, käimasolevas võitluses Nõukogude Liidu vastu. Eestlastest sõjavangid vabastati reeglina lühikese aja jooksul vangistusest ning paljud neist liitusid saksa relvaüksustega. Suur hulk vabastatud ukrainlasi anti tööjõuna Eesti taludesse.

Eestis asunud vangilaagrites ei toimunud sõjavangide massilisi hukkamisi, kuid olemasolevatel andmetel võib siin surnud sõjavangide hulgaks arvestada 15 000. Enamus neist suri 1941-42 aasta talve jooksul tingituna alatoitlusest, ebarahuldavate hügieeni ning elamistingimuste ja raske füüsilise töö tulemusel.

Vaivara koonduslaagri võrgustik

16. märtsil 1943. a kirjutas riigimarssal Hermann Göring oma salajases korralduses: „Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamine ja selle kasutuselevõtmine on tööstuse vallas meie tähtsaim sõjamajanduslik ülesanne kogu endises Balti riikide ruumis“. Vastavalt uutele arenguplaanidele tuli piirkonda lisaks olemasolevatele rajada kaks uut õlitehast: Ereda ja Vaivara lähedale. 1. juunil 1943 andis SS riigifüürer Heinrich Himmler korralduse, asutada Eestis koonduslaager, et varustada tööjõuga põlevkivitööstuse ettevõtteid. Kui vaja, tuli selleks sinna saata juute Ostlandi getodest. Vaivara koonduslaager alustas tegevust 1943. aasta augustis ning oli ja jäi ainsaks SSi majanduse ja halduse peaametile alluvaks koonduslaagriks Eesti territooriumil. Varasemad töö ja kasvatuslaagrid allusid Jupo ja SD vahendusel Riigi Julgeoleku Peaametile. Koonduslaagri personal komandeeriti Eestisse Saksamaalt, enamasti juba varem tegutsevatest koonduslaagritest ning laagrite vaheline personali rotatsioon toimus ka edaspidi. Vaivara laagrite võrgustiku komandandiks ja töökomandode osakonna ülemaks oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier, mees juba kümne aastase koonduslaagri-töö kogemusega. Eestisse tuli ta Auschwitzist ning oma karjääri lõpetas ta Norras Grin’i koonduslaargis Mysen’is.

Vaivara laagrite võrgustik koosnes pealaagrist koos komandantuuriga Vaivaras ning kuni 20 väli- ja kõrvallaagrist, mida kirjanduses kiputakse alatihti ekslikult esitama iseseisvate koonduslaagritena. Mõned neist olid loodud lühiajaliselt konkreetsel eesmärgil ning eksisteerisid vaid mõned nädalad.

Vaivara laagri kinnipeetavate arv on olnud korduvalt vaidlusobjektiks. Dokumentaalsed tõendid lubavad siiski väita, et Vaivara võrgustiku laagrites hoitud juutide arv ei ületanud 10 000.

Juutide suremus neis laagrites oli suhteliselt madal. Seda asjaolu tõttu, et tegu oli esmajoones töölaagritega ning töökõlbmatud juudid saadeti taas Eestist välja Auschwitzi ja Riiga. Laagrite arsti SS-Obersturmführer dr. Franz von Bodmani kuuaruannete kohaselt suri Vaivara võrgustiku laagrites ajavahemikus oktoobrist 1943 kuni 26. juuni 1944 kokku vähemalt 1513 kinnipeetavat. Tuleb siiski lisada, et nimetaud aruannetes ei kajastu absoluutselt kõik hukkunud, näiteks on sealt puudu evakueerimise käigus hukkunud üksikuid vange.

Kinnipidamisasutuste likvideerimine Eestis 1944

Jupo ja SD alluvuses olnud kinnipeetavate järk-järgulist evakueerimist alustati 1944. a alguses, kui rinne lähenes Eestile ning kardeti Punaarmee läbimurret. Vahialused toodi mujalt Eestist Tallinna AELi, mis oli keskne laager. Tallinnas komplekteeriti vangidest rühmad nende saatmiseks koonduslaagritesse Poolas ja Saksamaal. Evakueerimine toimus kahe lainena: talvel ja kevadel raudteed mööda ning suve teisel poolel meritsi. Kevadel saadeti ära vene rahvusest kinnipeetavad ning need, kelle karistusaeg oli üle 5 aasta.

Varaseim säilinud dateeritud transpordinimekiri on 18. veebruarist 1944 ja see sisaldab 985 Stutthofi koonduslaagrisse viidud mees-kinnipeetava nime. See transport koosnes peaaegu eranditult venelastest, kellest umbes 400 pärinesid Eestist. Järgmine dateeritud kinnipeetavate transpordinimekiri pärineb 17. maist 1944, kui Stutthofi viidi 151 meest.

Koos olukorra muutustega rindel algas vangide evakueerimine uue lainena 1944. aasta augusti alguses. Enamik AELide kinnipeetavaid, kokku umbes 4 200 inimest, koondati Tallinna. Augustis andis kindralkomissar korralduse, millega 1900–1926 a sündinud väekõlbulikele vangidele, kelle karistus ei olnud pikem kui kaks aastat sunnitööd, anti võimalus astuda sõjaväkke. Sõjaväkke võeti ka vange, kes olid mõistetud vangi viieks aastaks ja polnud vangistuses saanud täiendavaid karistusi. Augustis saadeti Tallinnast korduvalt erinevate kategooriate kinnipeetavaid (sõjavange, Vaivara koonduslaagri juute, poliitvange) Stutthofi koonduslaagrisse. Koos teiste kinnipeetavatega saadeti Eestist ära ka Julgeolekupolitsei ja SD kontrolli all olnud juudid, kes ei kuulunud Vaivara koonduslaagri alla. 8. juunil 1944 oli Eesti Julgeolekupolitsei ja SD järgi kinnipeetavate nimekirjades veel 441 juuti. Võib eeldada, et pooled neist olid mais 1944 Prantsusmaalt Drancy koonduslaagrist saadetud mehed. Teise poole moodustasid arvatavasti Jägala AELis olnud mehed, kes olid sealt edasi saadetud Tallinna AELi. Lisaks teised juudi kinnipeetavad, näiteks sõjavangide hulgast eraldatud juudid. Jägala AEList Tallinna toodud juudi naised oli 1943. aasta sügisel saadetud edasi Vaivara koonduslaagrisse.

23.–28. augustini 1944 vähenes Tallinna AELi kinnipeetavate arv vastavalt päevaaruannetele 1464 võrra. Arvatavasti 28. või 29. augustil saadeti Tallinnast Stutthofi poliitvange, nende hulgas veel elus olnud prantsuse juudid. 1. septembril võeti Stutthofis arvele Tallinnast Julgeolekupolitsei poolt saadetud 1736 poliitvangi.

Olemasolevad andmed ei võimalda teada saada Julgeolekupolitsei ja SD poolt Eestist Tallinna AELi kaudu teistesse laagritesse saadetud kinnipeetavate koguarvu. Tallinna AELi säilinud transpordinimekirjades on umbes 3800 kinnipeetavat, olulise osa nendest moodustavad venelased (nii Nõukogude Liidust kui ka Eestist), aga ka lätlased (ca 200). Enamik nimekirju on dateerimata ja ilma sihtkohata. Sihtkohtadena esinevad nimekirjades Sutthofi ja Ravensbrücki koonduslaagrid. Liites andmed enne augustit 1944 dateeritud Stutthofi saadetud kinnipeetavate nimekirjadest ning Stutthofi koonduslaagri andmed 1944. a augustist saame Tallinna AEList Stutthofi saadetud kinnipeetavate arvuks umbes 3000. Ravensbrücki koonduslaagrisse saadeti säilinud dokumentide andmeil kahe transpordiga 132 naist ning ilmselt ka 44 meest. Osa kinnipeetavaid paigutati Stutthofi ja Ravensbrücki laagritest edasi teistesse koonduslaagritesse. Nende saatuse ja hukkunute arvu kohta laagrites ja evakueerimiste käigus andmed puuduvad. Pärast sõja lõppu repatrieeris Nõukogude Liit suurema osa ellu jäänud endisi koonduslaagrivange.

Tallinna AELi likvideerimise ajal võidi kinnipeetavaid ka hukata. Igal juhul oli Julgeolekupolitsei ja SD ülema Eestis SS-Sturmbannführer Bernhard Baatzi poolt ette valmistatud korraldus, millega Julgeolekupolitsei ja SD kolm Sonderkommandot saanuks vajadusel õiguse vastavalt olukorrale oma äranägemisel kinnipeetavate hukkamiseks. Dokumente hukkamiste kohta laagri likvideerimise ajal ei ole seni leitud. Laagrite likvideerimise ajal kaevati Tallinnas, Kalevi-Liival ja Tartus välja varem hukatute laipu ja need põletati.

Olemasolevad andmed ei võimalda vastata ka küsimusele, kui palju vahialuseid laagri likvideerimise ajal vabastati. 11. septembril 1944 oli Tallinna AELis veel 1633 kinnipeetavat. Endiste vangide sõnul vabastati osa kinnipeetavaid enne Saksa vägede lahkumist Tallinnast vangivalvurite poolt. Punaarmee hõivas Tallinna 22. septembril 1944.

Nõukogude sõjavangide evakueerimisest hoiduti viimse hetkeni, kuna Hitleri nõudel pidid põlevkivitööstus töötama viimase minutini. Rinde edasiliikudes oli küll likvideeritud osa ida pool asuvaid töölaagreid ning osa sõjavange oli rakendatud ka kaitseliinide rajamisele. 1944. aasta septembris evakueeriti selleks ajaks Eestisse jäänud ca 16 000 sõjavangi viimasel hetkel jalgsimarsiga Saaremaale, kuna kogu meretransport Saksamaale oli hõivatud Tallinna evakueerimisega. Mõne aja möödudes evakueeriti sõjavangid Saaremaalt edasi Saksamaale.

1944. aasta suvel alustati pealetungiva rinde ees ka Vaivara võrgustiku laagrites olnud juutide järk-järgulist evakueerimist. Põlevkivitööstuse käigushoidmise tõttu toimusid ka kõik juutide evakueerimised viimasel võimalusel.

Vaivara võrgustiku laagrite likvideerimine juulist septembrini 1944

  • 26. juuni – 6662 juuti Vaivara võrgustiku laagrites.
  • 9. august – ca 1000 evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse.
  • 19. august – ca 2100 evakueeritud Stutthofi koonduslaagrisse.
  • 9. september – teadmata arvu juutide hukkamine Eredal.
  • 18. september – 426 juuti hukatud Lagedil (Dworzecki andmetel).
  • 19. september – ca 1800 juuti hukati Kloogal.

Septembris algas Punaarmee läbimurre ning viimaste juutide evakueerimine muutus küsitavaks. Kui nõukogude sõjavangid oli transpordi puudusel evakueeritud Eesti saartele, siis juutide osas langetati otsus nad koha peal hukata. Tänu ellujäänute mälestustele ning arvukale pildimaterjalile on kogu sõjajärgsel perioodil enim kõneldud ca 1800 juudi hukkamisest Tallinna lähedal Klooga laagris 19. septembril, kolm päeva enne Punaarmee saabumist.

Kokkuvõtteks

Igasuguse okupatsioonivõimu üheks olulisimaks ülesandeks on sisejulgeoleku ja politseivõimu tagamine lähtuvalt enda huvidest, milleks rakendatakse erinevaid repressiivorganeid ja meetodeid. Hitlerliku Saksamaa repressiivne poliitika oma vastaste suhtes seondub tavaarusaamades sõnaga „koonduslaager“, millega hõlmatakse mitmeid erinevaid kinnipidamisasutusi. Kuna erinevad kinnipidamisasutused allusid mitmetele erinevatele politseilistele või sõjaväelistele institutsioonidele, siis langeb ka vastutus neis toimunu eest erinevatele inimestele ja asutustele. Seetõttu on oluline vähemalt teaduslikus kirjanduses järgida kinnipidamisasutuste korrektseid nimetusi, mis ühtlasi annavad informatsiooni selle alluvuse, kinnipidamisrežiimi jms kohta.

Esmalt ning kõige üldisemas plaanis on oluline eristada kolme põhitüüpi kinnipidamisasutusi vastavalt institutsioonidele, kellele need allusid: sõjaväevõimudele allunud sõjavangide laagrid ning SSi Majanduse ja Halduse Peaameti ja Riigi Julgeoleku Peaameti kaudu Himmleri võimkonda kuulunud laagrid ja vangimajad. Ka Himmleri mõjusfääri kuulunud laagrite puhul on oluline eristada erinevate peaametite alluvuses tegutsenud laagreid. SSi Majanduse ja Halduse Peaametile allunud Vaivara koonduslaagri võrgustik oli ettenähtud välisriikidest Eestisse sunnitööle toodud juutide hoidmiseks. Riigi Julgeoleku Peaameti alluvuses olnud kinnipidamiskohad tegutsesid Saksa Julgeolekupolitseile ja SD juhtimisel ning olid mõeldud ennekõike kohalike elanike vastu suunatud repressioonideks (eranditest on juttu ülevalpool).

Konkreetselt koonduslaagri nimetust on korrektne kasutada eelkõige vaid Vaivara laagri puhul. Vaivara võrgustikku kuulunud ülejäänud paarikümne laagrite puhul ei ole õigustatud esitada neid iseseisvate koonduslaagritena, vaid tuua esile nende kuulumine Vaivara koonduslaagri koosseisu. Vaivara koonduslaager oli oma olemuselt sunnitöölaager. Saksa Jupo ja SD (algperioodil erikomando 1a) poolt rajatud laagrite puhul on oluline eristada, millisest perioodist on jutt. Okupatsiooni algperioodil suhteliselt süsteemitult rajatud laagreid saab nimetada koonduslaagriteks, kuna tolleaegses asjaajamises see nii käibis. Suure hulga kinnipeetavate hukkamine Tartu koonduslaagri puhul annab sel perioodil selleks ka sisulise aluse. 1942–1944 nimetati Jupo ja SD alluvuses olevad laagrid töö- ja kasvatuslaagriteks (lisaks vangimajad), mis sisuliselt kujutasid endast sunnitöölaagreid suure hulga kahtlusaluste kinnipidamiseks, kellest üle kolmandiku vabastati, ülejäänud mõisteti surma või koonduslaagrisse.

NSV Liidu merepiirivalve kaatrid ja laevad

Patrullkaater Projekt 1400 „Grif“

Patrullkaater „Grif“ P401 Talinnas Lennusadama ekspositsioonis
Patrullkaater „Grif“ P401 Talinnas Lennusadama ekspositsioonis
  • Veeväljasurve 40 t
  • Pikkus 23,8 m
  • Laius 5 m
  • Süvis 1,9 m
  • Kere alumiinium
  • Peamasinad 2 x 1000 hj

Patrullkaater „Grif“ oli kasutuses merepiirivalves. Kaatrit kasutavad tänapäeval mitme riigi merejõud ja patrullteenistused. Kaater on alumiiniumkerega ja kiirekäiguline. Maksimumkiirus on 30 sõlme, ökonoomne kiirus 15 sõlme. Sõidukaugus 1100 meremiili, autonoomsus viis ööpäeva. Relvastuseks 1 või 2 kuulipildujatorni 12,7 mm paariskuulipildujatega NSV. Samuti on varustuses helgiheitjad. Meeskonna suurus 6-9 (teistel andmetel 11), neist 3 ohvitserid. Nõukogude piirivalve lahkumisel Eestist võeti kaks kaatrit kaitseliitlaste ja Pullapää jäägrite poolt üle. Üks neist on täna Meremuuseumi Lennusadama ekspositsioonis.

Wikipedia – Сторожевые катера проекта 1400
https://ru.wikipedia.org/wiki/Сторожевые_катера_проекта_1400

Merekaitseliit 1933–1940 / 1992–2015. Tallinn 2015. (Kaatrite Miidurannast kaaperdamise operatsioon, lk 96)
https://www.kaitseliit.ee/files/kaitseliit/img/files/Merekaitseliit.pdf

Patrull-laev Projekt 205P „Tarantul“

Patrull-laev Projekt 205P „Tarantul“
Patrull-laev Projekt 205P „Tarantul“
  • Veeväljasurve 245 t
  • Pikkus 39,8 m
  • Laius 7,91 m
  • Süvis 1,96 m
  • Peamasinad 3 x 5000 hj

Piirivalve patrull-laeva „Tarantul“ kasutavad tänapäeval mitme riigi merejõud ja patrullteenistused. Laeva maksimumkiiruseks on 36 sõlme. Relvastuses 2 x 2 30mm suurtükid AK-230M, süvaveepommid, neli 400 mm torpeedot, seire- ja raadiolokatsioonisüsteemid. Laeva autonoomsus 10 päeva. Meeskonna suurus 31, sealhulgas 5 ohvitseri.

Coast guard patrol ships Project 205P Tarantul
http://russianships.info/eng/borderguard/project_205p.htm

Wikipedia – Катера проекта 205П
https://ru.wikipedia.org/wiki/Катера_проекта_205П

Vahilaev Projekt 745P Viktor Kingissepp

Vahilaev Projekt 745P
Vahilaev Projekt 745P
  • Veeväljasurve 1620 t
  • Pikkus 56,5 m
  • Laius 12,6 m
  • Süvis 4,6 m
  • Peamasinad 2 x 1000 kW elektrigeneraatorid

Eesti vetes patrullinud merepiirivalve alustest suurim, jääklassi ja pukseerimisvõimekusega. Sama tüüpi laev on Vene mereväe relvastuses veel tänapäeval. Laeva maksimumkiiruseks on 13 sõlme. Relvastuses 2 x 2 30 mm suurtükid AK-230M. Laeva autonoomsus 40 päeva. Meeskonnas 47 inimest.

Seagoing tug Project 745
http://russianships.info/eng/support/project_745.htm

Patrull- ja tuletoetuslaev Projekt 1204 „Šmel“

Patrull- ja tuletoetuslaev Projekt 1204 „Šmel“
Patrull- ja tuletoetuslaev Projekt 1204 „Šmel“
Patrull- ja tuletoetuslaev Projekt 1204 „Šmel“ Moskva jõel
  • Veeväljasurve 77 t
  • Pikkus 27,4 m
  • Laius 4,3 m
  • Süvis 0,85 või 1 m
  • Peamasinad 2 x 1200 hj

Laeva maksimumkiiruseks oli 24 sõlme. Relvastus varieerus konkreetsete aluste kaupa: 76 mm D-56TS suurtükk soomustornis, 1 x 2 25 mm 2M-3M suurtükk või 1 x 2 14,5 mm kuulipilduja 2M-6; 7,62 mm SGMT paaris koos suurtükiga D-26TS 1 x 17 140 mm BM-14-17 raketiseadet või 4 x 1 30 mm BP-30 „Plamya“ miinipildujat. Meremiinid: 4 UGDM miini või 10 YaM miini. Laeva autonoomsus 7 päeva. Meeskonna suurus 14, sh 1 ohvitser.

Wikipedia – Артиллерийские катера проекта 1204
https://ru.wikipedia.org/wiki/Артиллерийские_катера_проекта_1204

Nõukogude Liidu relvajõud Eestis 1944–1995

Jüri Pärn

Aastail 1944–1995 on Eestis asunud hinnanguliselt üle kolme tuhande erineva nimetusega NL relvajõudude väeosa, asutust ja organisatsiooni. Nende koosseisus ja dislokatsioonis on meie jaoks veel väga palju ebaselget. Eriti esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel toimus palju väeosade ümberformeerimisi ning -paigutamisi. Kuna enamus Venemaa arhiiviandmeid mainitud perioodist on meile veel kättesaamatud, on selle teema uurimisel reeglina tulnud piirduda juhuslike infokildudega, mis aga on sageli vastuolulised ja mille käsitlemine nõuab rohkesti aega ning vaeva. Seega ei saa alljärgnevat võtta viimse instantsi tõena, sest suurem osa uurimismaterjalist on alles läbi töötamata. Samuti ei võimalda selle artikli väga piiratud maht anda täielikku ülevaadet siinsete vägede struktuuri ning paiknemise muutustest läbi poole sajandi.

1946. a veebruaris-märtsis nimetati NSV Liidu Tööliste ja Talupoegade Punaarmee ümber Nõukogude Armeeks ning Tööliste ja Talupoegade Punalaevastik Sõja(mere)laevastikuks. Seni eraldi eksisteerinud Kaitse ja Mereväe rahvakomissariaadid liideti Relvajõudude Rahvakomissariaadiks, juba märtsis aga nimetati see Relvajõudude Ministeeriumiks. Samal ajal moodustati kolm omaette relvajõuliiki oma ülemjuhatajatega: Maaväed (seni nimetati neid ametlikult maajõududeks), Merevägi ning Õhujõud. 1948. a lisandusid neile relvajõuliigina Riigi Õhukaitseväed (1946–1948 olid need veel väeliigina NL Relvajõudude Suurtükiväe Juhataja alluvuses). Veebruaris 1950 jagati Relvajõudude Ministeerium Sõjaministeeriumiks ja Mereväeministeeriumiks, kuid märtsis 1953 ühendati need uuesti, seekord Kaitseministeeriumi nime all. NL Merevägi kandis aastail 1950–1955 Merejõudude nimetust.

Alljärgnevalt käsitleme Eestis paiknenud väeosi ning nende dislokatsiooni relvajõu- ja väeliikide kaupa.

Strateegilised raketiväed

Strateegilistel raketivägedel oli Eestis 23. kaardiväe raketidiviisi 4 raketipolku ja 4 nn remondi- ja tehnikabaasi (viimased tegelesid tuumalõhkepeadega ja nende koostebrigaadid ning hoidlad asusid iga raketidivisjoni juures). Lisaks neile oli Võrus raketivägede 303. sõjaväe nooremspetsialistide kool (asus Taara kasarmutes ja nende ümbruses, praegusest kaitseväe krundist mitu korda suuremal alal). Kokku võis nende isikkoosseis Eestis olla oma „hiilgeajal“ (aastail 1961–1978) umbes 7000–9000, sh üle 1000 ohvitseri; aastail 1981–88 kuni 3000. Diviisi juhtkond ja sidepataljon asusid Lätis Valka linnas ning rajoonis. Ka diviisi viies polk (30. kaardiväe Riia Kutuzovi ordeniga raketipolk) paiknes Lätis, staabiga Alūksnes ja kolme divisjoniga Alūksne ning Gulbene rajoonis.

23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipuline Orjoli-Berliini raketidiviis moodustati 1960. aastal 11. kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini pommituslennuväediviisi baasil ja sai endale selle diviisi autasud ning ajaloo. Aprillist 1959 juulini 1960 kandis ta aga 25. lennuväediviisi nime, kuigi tegelikult oli tegu hoopis raketidiviisiga.

Diviisi juhatus hakkas paiknema Läti Valkas, vaid mõnekümne meetri kaugusel Eesti piirist. Eestis asunud polkudes oli kokku 9 divisjoni, üks neist maa-aluse grupistardikompleksiga. Kõigis divisjonides olid raketid R-12 või R-12U (on kasutatud ka tähistust R-12N) lennukaugusega kuni 2080 km, pikkusega 22–23 m ja stardikaaluga 42 t (sellest 37 t moodustasid kütusekomponendid, „tühi“ rakett kaalus vaid 3 t). Rakettide peaosade ehk lahingupeade (nn lõhkepeade, kaal kuni 1,7 t) termotuuma-lahingublokkide plahvatusvõimsus oli seni avaldatud andmeil 1–2,3 Mt (olenevalt lahingubloki tüübist; ent on väidetud, et see võis olla isegi 5–6 Mt). Igas divisjonis oli põhipositsioonidel 4 laskeseadet, seega kokku võis neil korraga Eestis laskevalmis olla kuni 4 x 9 = 36 strateegilist raketti (neist 32 maapealset). On ka väidetud, et diviisi lahingukoosseisus oli viie polgu peale kokku 52 maapealset laskeseadet, seega mitte 8, vaid 10 või 11 maapealset laskeseadet polgu kohta. Eestis võis neid siis kokku olla 40–42. Igal maapealsel divisjonil olid ka varupositsioonipiirkonnad.

Maapealsete rakettidega R-12 polkudes oli ette nähtud kuni 1420 inimest ja šahtdivisjoniga polkudes kuni 1760, sh ohvitsere vastavalt 220 ja 280. Polkude juures asunud remondi- ja tehnikabaasides oli kahe divisjoni olemasolul kuni 350 sõjaväelast ja kolme divisjoni puhul kuni 460, neist vastavalt u 100 ja 150 ohvitserid. Divisjonide hoidlates võidi hoida ka teise ja kolmanda kogupaugu rakette ning vastav kogus nende lahingupäid.

94. raketipolgu staap asus 1960. aastate alul Haapsalus, seejärel Läänemaal Piirsalus. Piirsalus oli ka üks selle polgu raketidivisjonidest (asus lahingvalvele esimese allüksusena Eestis, 24. märtsil 1961), teine oli Harjumaal Siimika külas. See oli Eestis asunud raketipolkudest vanim (ja üks vanemaid NL-s), loodud juba 1958. aasta septembris Kalinini oblastis Võpolzovos 258. lennuväepolgu nime all. Formeerimise baasiks oli sõjajärgsel ajal ka Tartus asunud 334. raskepommituslennuväediviisi 454. pommituslennuväepolk. Augustis 1959 baseerus polk koos perekondadega Võpolzovost ešelonidega ümber Haapsallu, kus varem oli hävituslennuväepolk. Seejärel jõudis ta veel kanda 258. ja 94. inseneripolgu nime. 1966. a formeeriti polgu juures liikuva maapealse keskmaaraketikompleksi 15P696 (NATO tähis SS-X-14 Scapegoat e Scamp) väeosakatsetusteks üksik raketidivisjon, millel oli 3 rasketanki T-10 baasil iseliikuvat laskeseadet rakettidega 8K96 ehk RT-15. Need töötasid tahkekütusega ning nende laskekaugus oli 2500 km. Kompleksid 15P696 pidid saabuma 23. raketidiviisi relvastusse, kuid vaatamata edukatele katsetustele seda kompleksi seeriatootmisse ei antud ja divisjon saadeti laiali veebruaris 1968.

304. kaardiväe Punalipulise raketipolgu staap ja juhtkonna juures asunud allüksused asusid Rakveres Teise maailmasõja eelse Eesti sõjaväe 2. suurtükiväegrupi linnakus. Raketipolgul oli kaks divisjoni, neist üks asus Kadila lähedal Raekülas, teine peamiselt Avispea küla metsas (seda on kutsutud ka Rohu „baasiks“, ent kuigi selles paigas kohtuvad viie küla piirid, pole ükski neist Rohu küla). 1978. a kolis Venemaale Kirovi oblastisse, kus tegutses veel 2018. aastal.

305. kaardiväe Königsbergi Punalipulise Kutuzovi III järgu ordeniga raketipolgu staap asus algul arvatavasti Võrus, endiste Taara kasarmute territooriumil, hiljem Sännas, 1. divisjoniga ühises linnakus. Polk formeeriti 1960. aastal Võrus asunud 96. kaardiväe Königsbergi Punalipulise Kutuzovi III järgu ordeniga armee-rasketanki- ja -liikursuurtükipolgu baasil. Raketipolgu 2. divisjon asus Nursi lähedal Nursipalus.

Neljanda Eestis asunud (846.) raketipolgu staap asus Valgas. Sellel polgul oli 3 divisjoni Valgamaal – Jõgeveste lähedal Soontagal, Õru lähedal Unikülas ja Vilaski naaberküla Tinu mail. Neist Soontaga ja Uniküla divisjonid olid relvastatud maapealsete keskmaarakettidega R-12 (ehk R-12N), Vilaski/Tinu divisjon aga šahtides baseerunud rakettidega R-12U (on kasutatud ka tähistust R-12V), 4 šahti divisjoni kohta. Süvistatud šahtstardiseadeldiste kõrgus oli 35 m ja neil oli kuus korrust. Ülemiselt korruselt viisid käigud rajatise keskossa, kus oli komandopunkt jm juhtimis- ning teenindusruumid. Ligi meetripaksuste seintega šahtide rajamisel osalesid Leningradi metrooehitajad. Polk võeti lahingvalvelt maha 1981. a. Järgnevail aastail läks ta üle kompleksile „Pioner“ 15P645 ja 1983. a septembriks viidi Siberisse Kanski lähedale. Seal hakkas ta tegutsema juba uuemate kompleksidega „Pioner-UTTH“ 15P653. Lahingvalvelt võeti ta uuesti maha 1988. aastal, kuna tema relvastus kuulus hävitamisele vastavalt keskmaarakettide likvideerimise lepingule, sarnaselt vanemate kompleksidega R-12 ja R-14. Kolme päevaga – 24., 26. ja 29.11.1988 hävitati polgu 9 raketti väljatulistamisega õppe-lahinglaskmiste käigus. Polk saadeti laiali 1989. aastal.

Strateegilised raketiväed olid ainuke relvajõuliik, mille üksused lahkusid Eestist veel ENSV ajal. Rakettide ja neid teenindava personali lahkumine Eestist algas 1978. aastal, 1983. aastal lahkus ka 23. raketidiviisi juhatus koos 846. polgu ja Valga ümbruses ning Võrus formeeritud teenindusväeosadega Venemaale, Krasnojarski kraisse Kanski piirkonda. Siia jäänud 305. raketipolk, mille staap asus Võrus, allutati 1982. aastal 40. Punalipulisele Suvorovi ordeniga raketidiviisile, mille juhatus oli Pihkva oblastis Ostrovi linnas. Võru raketipolk likvideeriti aastail 1988-1889 seoses USA ja NSV Liidu vahelise kesk- ja lühimaarakettide likvideerimise lepinguga, mis kirjutati alla 8. detsembril 1987. Need raketid olid selleks ajaks füüsiliselt ja moraalselt vananenud, olid juba olemas uued ja palju efektiivsemad.

Järgmise raketipõlvkonna kompleks NATO tähisega SS-20 („Pioner“ 15P645 ja „Pioner-UTTH“ 15P653), millega enamik R-12-id asendati (Valgevenes ja Ukrainas), oli laskekaugusega 5000–5500 km, seega kattis kogu Euroopa suvalisest NL Euroopa-osa punktist (nt Eestist lisaks Euroopale ka Gröönimaa ja Pakistani). On väidetud, et Eestis oli 1980. aastatel ka SS-20-id ning nende asukohtadena on ühele ingliskeelsele skeemile märgitud millegipärast Tapa ja Hiiumaa Kõpu. Nende rakettide laskekauguse tõttu on aga raske mõista, miks peaks neid praamiga Hiiumaale vedama. Samas võisid mõned õppeotstarbelised SS-20-d olla Valga ümbruses aastail 1978–1983, või Võrus ja Sännas või Nursis, kuna Võru 303. sõjaväe nooremspetsialistide koolis õpetati veel 1980. aastate keskel välja selle kompleksi spetsialiste.

Maaväed

1944. aasta lahinguis Eesti pinnal osalesid Leningradi ning III Balti rinde 5 armeed – 1. ja 2. löögiarmee, 8., 54. ja 67. armee. Väekoondisi oli neis kokku vähemalt 17 laskurkorpust (7., 8., 12. kv, 14. kv, 30. kv, 43., 108., 109., 111., 112., 116., 117., 118., 119., 122., 123. ja 124.), 65 diviisi (59 erinevat laskurdiviisi ning 7 suurtükiväediviisi, sh 3 seniitsuurtükidiviisi), 4 kindluspiirkonda (9., 14., 16. ja 79.) ning 50 brigaadi (9 tankibrigaadi, 28 suurtükibrigaadi, 7 miinipildujabrigaadi, 5 insener- ja sapööribrigaadi, 1 merejalaväebrigaad). Iga laskurdiviisi koosseisus oli reeglina 4 polku (3 laskurpolku ja 1 suurtükipolk), üksik tankitõrjedivisjon, 3 üksikpataljoni (sapööri-, side-, meditsiini-sanitaar-), üksik luurerood, üksik autotranspordirood, üksik keemiakaitserood ja välipagaritöökoda. Diviisi juurde olid kinnistatud ka välipostijaam, Riigipanga välikassa ning vastuluureosakond „SMERŠ“. Osa diviise läbis Eestit mitmel korral: nii 1941. aastal kui ka 1944. a esimesel ja teisel poolaastal.

Kui arvestada väeliikide kaupa, siis marssis 1944. aastal üle Eesti lisaks jalaväe laskurdiviiside väeosadele veel vähemalt 36 erinevat tankiväeosa, 1 leegiheiteväeosa, 36 kindluspiirkonna-väeosa, 3 luureväeosa, 4 autoväeosa, 6 raudteeväeosa, 7 tee-ehitusväeosa, 18 trahviväeosa (17 roodu ja 1 pataljon); samuti vähemalt 158 üksikut välisuurtükiväeosa, 28 õhukaitseväeosa, 31 insenerväeosa ja 91 meditsiiniväeosa (sh vähemalt 1 mereväe hospidal) lisaks vastavate väeliikide laskurdiviiside koosseisu kuulunud üksustele.

Sõjategevuse lõppemisel 1944. a jäi Eestisse dessanditõrje otstarbel 8. armee kõigi oma väeosadega. Edela-Eesti rannikul Varbla–Kergu joonest lõunas paiknes dessanditõrjel 14. kindluspiirkond, mis 1944. a sügisel allus 67. armeele (juhtkond Riias). Aastail 1945-1946 oli Eestis 4–6 laskurkorpust, igaühes 1–3 laskurdiviisi (kokku 12–15 laskurdiviisi). Kõige rohkem oli siin peale sõja lõppu maavägede sõjaväelasi 1945. a suvel, kui Eestist lahkus 8. armee juhatus ning andis osa oma väeosi üle saabunud 10. kaardiväearmeele. Üle anti 109. ja 112. laskurkorpus kokku kolme diviisiga ning armee operatiivalluvuses olnud 14. ja 79. kindluspiirkond, 9 suurtükiväeosa, 5 õhutõrjeväeosa, 3 soomustankiväeosa, 1 insenerbrigaad, 4 sideväeosa ja 36 tagalaväeosa. 8. armee koosseisus oli 8. juunil 1945 koos operatiivalluvuses väeosadega vähemalt 54 396 sõjaväelast, sh 6789 ohvitseri. See arv sisaldab ka 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpuse, milles oli kokku 16 935 sõjaväelast, seega ligi kolmandik 8. armee isikkoosseisust. Võrdluseks mainime, et 10. kaardiväearmees oli otsese lahingutegevuse ajal 1944. a jaanuarist juulini ainuüksi laskurväeosade (10 diviisi, à 2700–4700 meest) koosseisus eri aegadel umbes 40 000 – 60 000 meest. Kahjuks pole teada seda arvu 1945. aasta suve kohta, mil see armee saabus Eestisse. Analoogia puhul 8. armeega võib oletada, et laskurdiviiside isikkoosseis moodustas umbes 2/3 armee kogukaadrist. Seega juuli alguseks, kui Eestisse olid kohale jõudnud ka 10. kaardiväearmee väeosad, võis siin maavägesid olla kokku üle 120 000 mehe. Neist üle 20 000 võis olla Eestist mobiliseeritud eestlasi (arvestades ka Eesti tagavarapolke).

1. juulist 1945 anti armee operatiivalluvusse 41. kaardiväe Eesti Tallinna laskurkorpus.

Augustis 1945 kuulusid 10. kaardiväearmee koosseisu kolm kolme diviisiga laskurkorpust:

  • 1) 7. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Haapsalus Uuemõisas): 8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipuline Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimeline laskurdiviis (juhtkond Haapsalus; alluvuses 19., 23. ja 30. kaardiväe laskurpolk asukohtadega vastavalt Paliveres, Uuemõisas ja Valgeväljal, samuti 523. diviisisuurtükiväebrigaad Paliveres), 7. kaardiväe Režitsa Punalipuline laskurdiviis (Pärnus) ja kohalik seni 109. laskurkorpusele allunud 131. Ropša Punalipuline laskurdiviis (Saaremaal ja Hiiumaal). Viimane oli korpusele antud Lätis tema alluvuses olnud 119. kaardiväe Režitsa Punalipulise laskurdiviisi asemele.
  • 2) 15. kaardiväe laskurkorpus (juhtkond Rakveres): 29. kaardiväe Jelnja Punalipuline Suvorovi ordeniga laskurdiviis (juhtkond Rakveres, väeosad Rahkla ümbruses), 30. ja 85. kaardiväe Riia Punalipuline laskurdiviis (mõlemal olid ühesugused aunimetused; asusid vastavalt Kuusalust lõunas Kõrve ja Partsaare vahel ning Ida-Virumaal Vasavere ümbruses, 1945. a lõpus asus viimane aga Kingissepis).
  • 3) 19. kaardiväe Siberi Stalinski laskurkorpus (juhtkond Tartus): 22. kaardiväe Riia laskurdiviis (Võrumaal Vana-Nursi lähedal, paari kuu pärast aga kolis enamiku väeosadega Võrru), 56. kaardiväe Smolenski Punalipuline laskurdiviis (juhtkond Elva linnas, väeosad Uderna, Peedu ja Keeri külas; alluvuses 254. kaardiväe A. M. Matrossovi nimeline laskurpolk, 256. ja 258. kaardiväe laskurpolk) ja 65. kaardiväe Riia laskurdiviis (Lätis Dertise külas Valgast u 10 km edelas, ent juba oktoobrist Valgas; alluvuses 255., 257. ja 259. kaardiväe laskurpolk).

Järgneva demobiliseerimise käigus vähenes armee sõjaväelaste arv Eestis tunduvalt. Enamus 8. armeelt saadud väeosi (v. a nt 131. laskurdiviis ja 79. kindluspiirkond saartel, tõenäoliselt ka suur osa tagalaväeosi) saadeti laiali või mujale juba 1945. a jooksul. Juunis 1946 anti 15. kaardiväe laskurkorpuse juhtkond üle Õhudessantvägede koosseisu. 1946. a likvideeriti 7 laskurdiviisi ning Eesti laskurkorpus, millest jäeti alles vaid 118. kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline laskurdiviis. 1947. a saadeti laiali kahe allesjäänud korpuse juhtkonnad ja 1 diviis, 118. Eesti laskurdiviis muudeti üksikuks laskurbrigaadiks, selle suurtükibrigaad polguks ja selle laskurpolgud pataljonideks. Seega oli 10. kaardiväearmeele 1947. aastaks jäänud üksnes 2 diviisi ja 2 üksikbrigaadi. (Ühe väite kohaselt muudeti siis ka 8. kaardiväe laskurdiviis 35. üksikuks kaardiväe laskurbrigaadiks, aga ilmselt jäi see ainult kavatsuseks.)

1948. a muudeti 10. kaardiväearmee 4. kaardiväe laskurkorpuseks, mille koosseisu kuulus 2 diviisi (8. kaardiväe laskurdiviis ja 36. kaardiväe mehhaniseeritud diviis) ja 1 kaardiväe laskurbrigaad. 1951. a laiendati 22. üksik kaardiväe Eesti Tallinna laskurbrigaad uuesti 118. laskurdiviisiks ja brigaadi pataljonidest said jälle polgud, 1956. a suvel aga saadeti ta laiali. Mais 1956 allutati 4. kaardiväe laskurkorpusele Saaremaal asunud 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis, mis tolle ajani allus Balti laevastiku rannakaitse Saarterajoonile (diviisi üks polk asus Hiiumaal). Lisaks mainituile oli u 1947. a-st Eestis otse Leningradi sõjaväeringkonnale allunud 2. kaardiväe Tatsinskaja tankidiviis juhtkonnaga Võrus (polgud Võrus, Tartus ja Elvas), mis lahkus Eestist Leningradi oblastisse peale 1956. a jaanuari, mil Eesti ala anti üle Balti sõjaväeringkonna koosseisu (selle muutuse põhjenduseks toodi vastavas NL MN määruses 24.12.1955 Läänemere ranniku dessandivastases kaitses osalevate vägede täielikum ja organiseeritum kasutamine).

1957. a nimetati 4. kaardiväe laskurkorpus ümber 4. kaardiväe armeekorpuseks ja kaks järelejäänud laskurdiviisi muudeti motolaskurdiviisideks. 1958. a muudeti ka 11. kuulipilduja-suurtükiväediviis 132. motolaskurdiviisiks (selle koosseisu kuulusid 453. Narva motolaskurpolk ja 455. motolaskurpolk Saaremaal ning 454. Hiiumaal). 1960. aasta suvel saadeti laiali 4. kaardiväe armeekorpus ja kaks diviisi kolmest: 132. diviis Saaremaal ja üks diviis Tallinna piirkonnas. 144. kaardiväe Jelnja motolaskurdiviisi ajalooülevaate kohaselt saadeti 1960. a juunis-juulis laiali 36. Jelnja diviis ning osa selle ohvitseridest läksid üle nn täiendavasse koosseisu Panfilovi diviisi juures (mis kujutas endast mobilisatsiooni korral moodustatava uue motolaskurdiviisi kaadrit; siiski on aga väidetud, et selliseid „lumikellukesi“ hakati formeerima alles 1966–1968). Teisalt aga väidetakse, et vastavalt NSVL KM direktiivile 18. märtsist 1960 saadeti laiali hoopis 8. Panfilovi-nimeline kaardiväe motolaskurdiviis ning direktiividega 23. ja 31. maist nimetati 36. diviisi juhtkond traditsioonide säilitamise eesmärgil ümber 8. Panfilovi-nimelise kaardiväe motolaskurdiviisi juhtkonnaks, koos kõigi aunimetuste üleandmisega. Igal juhul on fakt, et kahest diviisist tehti siis üks ja kummastki saadeti osa väeosi laiali.

Maavägede puhul ei olnud siinsetel väeosadel ründe seisukohast erilist tähtsust ja see on ka ehk põhjus, miks neid siin aastail 1960–1994 nii vähe oli (vaid üks diviis ja seegi polnud kunagi täiskoosseisus).

8. kaardiväe Režitsa Lenini ordeniga Punalipulise Suvorovi ordeniga Nõukogude Liidu Kangelase kindralmajor I. V. Panfilovi nimelise motolaskurdiviisi koosseisu kuulusid 1960. a-st: 23. kaardiväe motolaskurpolk Kloogal, 254. kaardiväe A. M. Matrossovi nimeline motolaskurpolk, 282. kaardiväe Punalipuline M. V. Frunze nimeline motolaskurpolk, 50. kaardiväe Zaporožje Punatähe ordeniga tankipolk Keilas, 1145. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväepolk (u 1960–1963 725. üksik kaardiväe seniitsuurtükiväedivisjon), 87. üksik luurepataljon, 41. üksik kaardiväe sidepataljon, 32. üksik kaardiväe sapööripataljon, 655. soomuki- ja tankiremonditöökoda, 303. üksik autotranspordirood jmt väeosad. Enamik neist asusid Tallinnas.

Seitse aastat hiljem aga tehti ühest diviisist uuesti kaks: Panfilovi diviis saadeti 1967. aastal Kirgiisiasse ja Kasahstani (seoses Nõukogude–Hiina suhete halvenemisega, ent on ka väidetud, et lausa Kirgiisi NSV juhtkonna palvel), kuid enne seda moodustati Panfilovi diviisi eelmainitud lisakoosseisust 144. motolaskurdiviisi juhatus. Selle diviisi koosseisu anti siis A. Matrossovi nimeline polk ja veel mõned väeosad. Kindralstaabi direktiiviga 23. detsembrist 1967. a anti talle üle kõik endise 36. diviisi autasud-aunimetused ning ta nimetati 144. kaardiväe Jelnja Punalipuliseks Suvorovi II järgu ordeniga motolaskurdiviisiks.

1967. a-st algas maavägede siinsete väeosade organisatsiooni seisukohast küllaltki stabiilne periood. Eestisse jäi siis vaid üks (144. kaardiväe) motolaskurdiviis, millel oli 2–3 polku Tallinnas, 2–3 polku Kloogal ja Keilas 228. tankipolk, lisaks veel diviisilaod ja harjutusalad Männikul ning Aegviidu lähedal. Selle diviisi sõjaaegne koosseis oli 1980. aastail 13 893 meest, rahuaegne koosseis aga üksnes 1786 (12,8% sõjaaegsest). Tegelik nimekirjaline koosseis võis olla sellest nii väiksem kui ka suurem. 1989. a paiku suurendati diviisi 254. (Matrossovi) polk u 1500 meheni (selle polgu sõjaaegne koosseis oli 2570 meest, rahuaegne 1980. aastate alguses ainult 201). 1991. a alguses viidi diviisi 482. motolaskurpolk Lätti Alūksne piirkonda, kuid ta jäi alluma 144. diviisile kuni selle Venemaale viimiseni 1994. aastal.

Mainitud perioodi olulisemad maavägede väeosad Eestis lisaks mainitud diviisile olid 106. insenerväe õppebrigaad (Tapal 1963–1993; u 1960. a-st 1976. a-ni 103. insenerväe nooremspetsialistide sõjakool), 6. kadreeritud keemiakaitsebrigaad (brigaadina küll väga lühikest aega: väeosa oli Pärnus aastail 1960–1992, algul 127. üksik keemiakaitsepataljon, seejärel 1990. a novembrini 22. keemiakaitsepolk), õhutõrje 1265. õppe-seniitsuurtükipolk Võrumaal Sänna lähedal endises raketidivisjoni linnakus (1988–1992, formeeriti 1.12.1988 laialisaadetud 362. üksiku õppe-seniitsuurtükidivisjoni baasil, mis asus Lätis Dobele lähedal) ja 1185. dessantründepataljon Võru lähedal Nursis (1989–1991, saabus Saksamaalt Ravensbrückist; allus mitte õhudessant-, vaid maavägedele). Lühikest aega 1980. aastail oli Kloogal ka mitu Balti SR alluvusega kadreeritud suurtükibrigaadi väeosa (õppe-suurtükipolk, reaktiivsuurtükipolk).

Väidetavalt formeeriti 1961. a Jägalas kaks või kolm tiibraketikompleksiga 2K17 üksikut raketidivisjoni, millel olid iseliikuvad laskeseadmed ZiL-135K baasil (relvastuses raketid S-5 lennukaugusega kuni 270 km, mis võisid kanda nii fugass-, keemia- kui ka tuumalahinguosa). Seoses NL-Hiina suhete halvenemisega viidi need 1964. a Kaug-Itta Amuuri jõe piirkonda.

Juba enne 1960. a oli Saaremaal 3. üksik tankipataljon, mis baseerus Dejevos, Karujärve ääres. Kuigi see oli üsna väike väeosa, oli ta küllaltki oluline ja ehk meie meretagustele naabritele rootslastele isegi hirmuäratav, kuna selle varustuses olid tankidessandivahendid, mille viimased variandid suutsid spetsiaalsete pontoonide abil transportida tanke jt lahingumasinaid mööda vett Rootsi enam kui 50 km tunnis. See pataljon jäi viimaseks maavägede alaliselt baseerunud ründeüksuseks Lääne-Eesti saartel. 1966. aasta paiku viidi pataljon üle Kloogale, kus ta tegutses 1980. aastani.

1960. aastatest kuni 1970. aastate lõpuni olid Jägalas 64. maavägede poliitkoosseisu kursused. Nende baasil formeeriti vastavalt NSVL MN määrusele nr 785-238 18. augustist 1979 Jägalas 1. aprilliks 1980 Tallinna Kõrgem Poliitiline Ehitussõjakool (nime on kasutatud ka kujul „Tallinna Kõrgem Sõjalis-Poliitiline Ehituskool“), millele hakati ehitama uusi õppehooneid Tallinnas Kosel. Juunis 1981 formeeriti Tallinnas nende hoonete ehitamiseks 1382. sõjaväeehitussalk. Siiski kõiki kooli hooneid valmis ei jõutudki ning osa õppetööst viidi kuni kooli likvideerimiseni läbi Jägala linnakus. Jägalas tegutsesid kooli alluvuses ka 106. reservohvitseride kursused.

Loomulikult oli Eestis ka kümneid maavägede tagalaväeosi ning -asutusi, nagu erinevad laod, hospidalid, korteriekspluatatsioonijaoskonnad jne.

Õhukaitseväed

1944. a lahingutegevuse tagamisel Eestis osalesid vähemalt 24 Riigi Territooriumi Õhukaitse seniitsuurtükiväeosa ning 4 üksikut vaatlus-, teadustamis- ja sidepataljoni (32., 47., 52. ja 99.) ehk VNOS-i pataljoni. Õhukaitse suurtükiväeosadest jäid 1944. a Eestisse vähemalt 5 väeosa: 7. kaardiväe seniitsuurtükidiviis, 1 seniitsuurtükipolk ja 3 üksikdivisjoni. Need olid juunis 1945 8. armee operatiivalluvuses ning anti 15. juuniks üle 10. kaardiväearmeele. Seniitsuurtükidiviis lahkus Eestist 1945. a suvel. Muide, 1945. aastal olid ligi veerand NSV Liidu õhukaitsevägede isikkoosseisust naised, ligikaudu samas proportsioonis võis neid olla ka Eestis asunud õhukaitse väeosades.

Aastail 1944-1945 oli Eestis ka 77. õhukaitsediviis, mis läks 5.01.1945 Leningradi Rinde koosseisust Õhukaitse Läänerinde alluvusse. Diviisi kuulusid: 1571. seniitsuurtükipolk, 1867. väiksekaliibriline seniitsuurtükipolk, Ossinovetsi Õhukaitsepolgu juhtkond, 36. üksik kaardiväe seniitsuurtükidivisjon, 65., 225., 272., 389. ja 391. üksik seniitsuurtükidivisjon, 183. ja 191. üksik seniitsoomusrong, 49., 54. ja 126. üksik SON-2 pataljon, 202. üksik SON-3 pataljon, 124. üksik seniitkuulipildujarood, 48. üksik prožektoripataljon, 42., 47. ja 52. üksik VNOS-i pataljon, 143. ja 151. üksik VNOS-i rühm, 1424. üksik siderood; lisaks neile veel Sõjaväetribunal, -prokuratuur, Vastuluureosakond, Riigipanga välijaoskond, Välipost, suurtükiväetöökoda, 2 raadiolokatsiooniaparatuuri kontrolli- ning remondijaama, ajalehe toimetus ja trükikoda, riietusteenistuse töökojad. 24. augustil saadi rindejuhatuselt šifrtelegramm, mille kohaselt tuli jätta tulepositsioonidele 30% vahenditest, ülejäänud konserveerida. Augustist oktoobrini lahkus osa diviisi väeosi Eestist mujale, osa saabus laialisaatmiseks muudest Eesti piirkondadest Tallinna. Näiteks 65. divisjon oli asunud Tartus, 391. Narvas, 183. soomusrong Tapal.

5.10.1945 saadeti laiali enamik diviisi väeosi (vastavalt 23.8.1945 direktiividele) ning nende isikkoosseis anti üle paarile allesjäänud väeosale (1571. seniitsuurtükipolk, 47. ja 52. üksik VNOS-i pataljon), mis omakorda anti 17.10.1945 Õhukaitse Läänerinde 77. õhukaitsediviisilt üle Leningradi SR-le. Arvatavasti lõppes siis ka diviisi eksistents.

1945. a paiknes Tallinnas ja selle ümbruses ka Balti Laevastiku Õhukaitsediviis. Selle koosseisus olid 1945. a juunis 12. üksik seniitsuurtükidivisjon, 13., 59. ja 123. kaardiväe üksik seniitsuurtükidivisjon. Sama aasta mais esineb see ka Tallinna Merekaitsepiirkonna Õhukaitsediviisi nime all ning selle koosseisu kuulus 2. kaardiväe seniitsuurtükipolk.

Järgneval aastakümnel allusidki Eesti lääneosas asunud õhukaitseväed peamiselt Balti laevastikule ja selle järeltulijaile (1946-1947 Põhja-Balti ning 1947–1956 8. laevastikule). 1951. a formeeriti 8. sõjalaevastiku Õhukaitseülema valitsus asukohaga Tallinnas. Selle alluvuses oli 8-nda sõjalaevastiku õhukaitsediviis (selle nime all vähemalt 1955-1956). 1956. aasta alguses ühendati 4. ja 8. sõjalaevastik taas Punalipuliseks Balti Laevastikuks ja peamiselt Eestis paiknenud 8. laevastik vähendati Balti laevastiku Ida-Balti Flotilliks. Õhukaitsega (nagu ka lennuväega) tegelemine ei kuulunud flotilli kohustuste hulka. Seoses sellega moodustati Tallinna ümbruses 1956. a veebruaris Punalipulise Balti Laevastiku Õhukaitsele allunud 13. õhukaitse baasirajoon.

1957. a anti laevastike õhukaitseväeosad ja hävituslennuväediviisid üle Riigi Õhukaitsevägedele. Eestis formeeriti 13. baasirajooni, 1080. komandopunkti ja 1123. raadiotehniliste vägede peaposti baasil Tallinna õhukaitsediviisi juhatus, mis allutati Üksikule Balti Õhukaitsekorpusele (staabiga Riias). Diviisi juhtkond asus Tallinnas Juhkentali kasarmutes. Selle koosseisu läksid 90. Novorossiiski kahe Punalipu ordeniga hävituslennuväediviis kolme hävituslennuväepolguga (18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Suurkülas e Ämaris, 471. hävituslennuväepolk Rapla rajoonis Kuusikul, 572. hävituslennuväepolk Keila-Joal, kaks lennuväetehnilist baasi Keila-Joal ja Kuusikul jt teenindavad väeosad), 95. seniitsuurtükidiviis (staap Tallinnas Kosel) kolme seniitsuurtükipolguga (925. seniitsuurtükipolk staabilinnakuga Koplis Maleva tänaval, divisjonidega Paljassaarel ja Tallinnast läänes, nt Rannamõisas; 517. kaardiväe seniitsuurtükipolk, endine Balti laevastiku 2. kaardiväe seniitsuurtükipolk staabiga Tallinnas Russalka lähedal, üks divisjon ehk 4 patareid Naissaarel; 1142. seniitsuurtükipolk, hilisem 94. seniitraketibrigaad), kaks üksikut õhukaitse raadiotehnilist polku, 19. üksik kaugluure ja suunamise raadiotehniline keskus (põhiobjektidega Kärmu külas, praeguses Maardus; varem allus Leningradi Eri-õhukaitsearmeele), 192. sidesõlm jt väiksemaid väeosi (nt paar õppeväeosa, diviisi remonditöökoda), samuti komandopunkt. 1958. a veebruariks saadeti 90. ja 95. diviisi juhatused laiali ning neile allunud väeosad allutati otse Tallinna õhukaitsediviisile.

Ida-Eestis tegutsenud õhukaitseväeosad allusid juba sõja lõpust Leningradi õhukaitseühendusele (sügiseni 1945 Leningradi Õhukaitsearmee, 1945. a-st 16. eri-õhukaitsekorpus, umbes 6.1946-st 16. õhukaitsekorpus ja 7.1947-st 16. õhukaitse seniitsuurtükiväekorpus, 1.1949–6.1954 Leningradi Õhukaitserajoon ja 6.1954–02.1961 Leningradi Eri-õhukaitsearmee). 1960. aastal moodustati Leningradi Eri-õhukaitsearmee baasil 6. üksik õhukaitsearmee ning aprillis 1960 läks Tallinna õhukaitsediviis tema koosseisu. 1. augustiks 1960 formeeriti Tallinna õhukaitsediviis ümber 14. õhukaitsediviisiks.

Aastail 1959–1962 relvastati diviis seniitraketikompleksidega, seejuures lahkus Eestist enamik siin asunud seniitsuurtükipolke (v. a hilisem Keila-Joa 94. brigaad) ning nende asemele toodi teised väeosad Leningradi oblastist. Suured muudatused olid ka lennuväes – 1960. aastaks likvideeriti lennuväegarnisonid Keila-Joal ja Kuusikul ning Ämari oma viidi diviisi koosseisust välja (seal hakkasid paiknema Õhujõudude väeosad). Asemele anti merelennuväe alluvusest 425. hävituslennuväepolk Tallinnas Lasnamäel (kolis 1970. aastal Haapsallu) ja kaks polku Tapal laialisaadetud 81. hävituslennuväediviisi koosseisust (655. ja 656. hävituslennuväepolk, esimene neist kolis 1961. aastal Pärnusse, kus varem oli olnud merelennuväepolk).

Aastail 1960–1993 oli enamik Eestis asunud õhukaitse väeosi koondatud ühte diviisi, milles oli eri aegadel kokku umbes 7000 – 13 500 sõjaväelast. Diviisi staap asus Tallinnas Juhkentali kasarmuis ja ta koosnes juhtimis-, seniitraketi-, lennu-, raadiotehnika-, tagala- ja eriväeosadest. Diviisi vastutusalasse kuulus suurem osa Eestist, ainult Kirde-Eesti umbes Kohtla-Järve – Alajõe joonest ida pool oli 54. õhukaitsekorpuse (juhtkond Leningradi lähedal) vastutusalas ning seal paiknes kolm sellele korpusele allunud 204. kaardiväe Retšitsa-Brandenburgi Punalipulise Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga seniitraketibrigaadi S-125 divisjoni ning üks 46. õhukaitse raadiotehnilisele brigaadile allunud raadiolokatsioonirood. Enne 1960. a kulges väekoondiste vaheline piir Tapalt ida pool.

Diviisi lahingulise juhtimise komponendi moodustasid 1104. komandopunkt Tänassilma külas, 192. sidesõlm Tänassilmas ning Tallinnas, 1073. hävituslennuväe lahingjuhtimiskeskus ja kuus hävituslennuväe suunamispunkti suuremate kohalike komandopunktide juures.

14. õhukaitsediviisi seniitraketiväe moodustasid kolm brigaadi ning üks polk: 94., 207. ja 210. Punalipuline seniitraketibrigaad ning 898. kahe Punalipu ordeniga Krasnoje Selo seniitraketipolk (staapidega vastavalt Keila-Joal, Rakveres, Kingissepas/Kuressaares ja Valgas). Brigaadid formeeriti 1968. aastal seniitraketipolkudest, need omakorda seniitsuurtükipolkude ja hävituslennuväepolgu baasil aastail 1959-1960. Brigaadidel oli 12–17 stardidivisjoni ning kolm tehnilist divisjoni, polgul 2–7 stardi- ja 1–2 tehnilist divisjoni. Kokku oli diviisil Eestis kuni 53 õhukaitse stardidivisjoni (lisaks üks Lätis), neist 8–11 kompleksidega S-200, 9–15 S-75 ja kuni 27 S-125, millel oli kokku kuni 264 laskeseadet. Vaid paari aasta jagu (1990–1992) jõudsid Eestis olla moodsamad mobiilsed raketisüsteemid S-300PS „Volhov M-6S“, mis olid paigutatud 94. seniitraketibrigaadi positsioonidele Loode-Eestis Rohuneemest Rohukülani (kokku 9 divisjoni, igaühes kuni 12 neljaraketilist iseliikuvat laskeseadet veoki MAZ-543 šassiil).

Diviisi lennuvägi koosnes kolmest õhukaitse hävituslennuväepolgust (425., 655. ja 656.) Haapsalus, Pärnus ning Tapal (kokku kuni 120 hävituslennukit) ja 10 ründekopteriga kopterieskadrillist Tapal, mis lisati diviisi koosseisu alles 1989. aastal (peale Matthias Rusti kuulsat Moskva-lendu).

Sihtmärkide avastamisega (õhuluurega) diviisi vastutusalas tegeles 4. õhukaitse raadiotehniline brigaad (juhtkonnaga Maardus), millel oli üle Eesti 6 raadiotehnilist pataljoni ja kuni 14 üksikut raadiolokatsiooniroodu. Kokku oli nende positsioonidele paigutatud üle 60 radarikompleksi ning üle 50 kõrgusmõõdiku. Brigaadi pataljonid asusid aastail 1971–1993 Haapsalus, Pärnus, Saaremaal Orikülas, Tartus, Tapa külje all Põimal ja Keila-Joa lähedal Humalas. 1960.–1970. aastail toimus brigaadi struktuuris rida muudatusi, nt enne 1971. a oli pataljon Haapsalu asemel Spithamis, 1961–1969 Saaremaal Undvas jne.

Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel oli õhukaitse raadiotehniliste väeosade ajalugu väga muudatusterohke ning selles on meie jaoks veel palju ebaselget. Näiteks 1951. aastal moodustati sõjaaegsete VNOS-i pataljonide (47. ning 52. üksik VNOS-i raadiopataljon ja 32. üksik VNOS-i raadiotehniline pataljon) baasil katseliselt 16. vaatlus-, teadustamis- ja sidepolk staabiga Tallinnas. Polgus oli ette nähtud 1292 sõjaväelast ja 11 vabapalgalist. 1952. a oli tal rood ka Hiiumaal. Juba 1952. a koliti polgu staap Tapale, mõni aasta hiljem Gorelovosse Leningradi lähedal. Peagi formeeriti ta ümber 16. raadiotehniliseks polguks. Osa selle polgu allüksustest jäi siiski ettenihutatult Eestisse ning neist moodustati veidi hiljem 78. üksik raadiotehniline polk staabiga Tapal. 1955. a formeeriti Tapal 17. üksik VNOS-i raadiotehniline pataljon (473 sõjaväelasega). 1956. a formeeriti see ümber 78. raadiotehniliseks polguks (816 sõjaväelasega) ja sellega liideti laialisaadetud 34. õhukaitse raadiotehnilise pataljoni ning 16. raadiotehnilise polgu 3. üksiku radistide ja planšetistide rühma isikkoosseisud. Polgul oli 8 roodu Valkast Suursaareni (sh ka Tartu, Võhma, Kõnnu, Imastu, Jõhvi, Kunda), mis 1959. a-st said üksikroodude staatuse ning individuaalsed tegelikud ja tinglikud nimetused (2–4-kohalised järjekorranumbrid ning 5-kohalised väeosanumbrid).

Saaremaal oli 1950. aastate esimesel poolel 8. sõjalaevastiku 41. või 4. raadiotehniline polk staabiga Kogula lennuvälja piirkonnas (tõenäoliselt Orikülas). Umbes 1957-1958 formeeriti see ümber 103. üksikuks raadiotehniliseks pataljoniks (staap Orikülas) ning anti mereväelt üle Riigi Õhukaitsevägede koosseisu. 1960. a oli sellel neli üksikroodu – kaks Saaremaal (Sõrve, Undva), Ruhnu saarel ja Hiiumaal Põhja-Ristnas.

Tallinna piirkonnas oli Balti laevastiku õhukaitsel 1957. aastani (Riigi Õhukaitsevägede Tallinna õhukaitsediviisi loomiseni) kaks üksikut raadiotehnilist polku, millest üks formeeriti 1952. aastal ja nimetati 1959. aastal ümber 1. õhukaitse raadiotehniliseks polguks. 1960. a aprillis oli sellel 9 üksikroodu Pärnust Pärispeani (Pärnu, Rapla /tõenäoliselt Kuusiku,/ kadreeritud rood), Haapsalu /Pullapää/, Spithami, Suurküla, Vääna, Tallinn /Iru/, Naissaar, Purekkari neem). 1960. a saadeti laiali ülalmainitud Saaremaa pataljon ja mitu 1. polgu roodu mandril, Saaremaa roodud allutati 1. raadiotehnilisele polgule. Aastail 1960–1963 formeeriti kuus roodu ümber pataljonideks (Põima, Imastu, Undva, Pärnu, Spithami, Tartu), millele hakkasid alluma nende läheduses asunud üksikroodud.

1963. a formeeriti 78. ja 1. raadiotehnilise polgu baasil 4. õhukaitse raadiotehniline brigaad. Aja jooksul muudeti veel korduvalt roodude-pataljonide asukohti (nt 1961–1969 oli Saaremaa pataljoni juhtkond Undvas) ning brigaadi väeosade alluvust (nt Tapa pataljon allus 1966–1974 54. õhukaitsekorpuse 46. raadiotehnilisele brigaadile). Mitmel korral muudeti ära kõigi pataljonide ja mõnede roodude tegelikud nimetused (nt 1980. aastail nimetati neid mõnda aega raadiotehnilisteks keskusteks).

Brigaadi laialisaatmise käigus 1993. a paigutati mitu selle allüksust Leningradi ja Pihkva oblastisse, kus nad võivad veel tänaseni alles olla.

Diviisi tagalale allusid lennuväepolkude juures asunud üksikud lennuväljatehnilise tagamise pataljonid ja 1988. a formeeritud 6534. materiaaltehnilise tagamise baas, samuti mitu mobilisatsiooniladu.

Aastail 1977–1986 allus 14. õhukaitsediviis Balti Sõjaväeringkonnale. Diviisi lennuväeosad olid sel perioodil Balti SR Õhujõudude juhataja alluvuses, 1980–1986 kuulusid nad aga Balti SR Õhujõudude 27. hävituslennuväediviisi (staap Tallinnas).

Aastakümnete jooksul viibisid paljud diviisi ohvitserid (eriti seniitraketiväelased) ka mitmetes sõjakolletes (nt Vietnam, Egiptus), samuti instruktoritena muudes riikides (isegi nt Peruus). 655. hävituslennuväepolk osales aastail 1985-1986 Afganistani sõjas.

Muudest Eestis asunud õhukaitseväeosadest oli tähtsaim liikuv remondi- ja tehnikabaas Valga lähedal Jaanikese külas. See väeosa tegeles 6. õhukaitsearmee seniitrakettide tuumalõhkepeadega, varustades nendega ka siinsete seniitraketiväeosade S-75 ja S-200 divisjone. Lisaks oli Eestis ka 6. õhukaitsearmee luure- ja releesideväeosade allüksusi, sõjaväelinnakute haldusega tegelev Tapa Rajooni Korteriekspluatatsioonijaoskond jt asutusi ning organisatsioone.

Lennuväed

Kõigil NL relvajõuliikidel, samuti piirivalve- ning sisevägedel olid oma lennuväeosad, lennuväeasutused olid ka ALMAVÜ-l. Käsitleme selles peatükis neid kõiki ebatraditsiooniliselt koos, mitte vastavate relvajõuliikide all.

1944. aasta sõjategevuse ajal viibis Eesti alal üle 12 lennuväediviisi, mis kuulusid kahe õhuarmee (13. ja 14.) ja kolme Kõrgema Ülemjuhatuse Reservi kauglennuväe pommituskorpuse (1., 7., 8.) koosseisu, lisaks üks merelennuväe diviis – kokku vähemalt 40 lennuväeosa (sh 3 merelennuväeosa).

Teise maailmasõja ajal loodi NL-s palju lennuväeosi ka nn tsiviilõhulaevastiku baasil ja sama oli kavas teha ka tulevase sõjaolukorra saabudes. Sõjajärgseil aastail tegeles Eestis kohaliku ja üleliidulise lennuliiklusega Tsiviilõhulaevastiku Eesti Üksik Lennuväesalk, 1952–1966 Eesti Üksik Lennuväegrupp. Sellele kuulusid Eesti tsiviillennuväljad ning 74. lennuväe remonditehas Tallinnas. Tallinna lennuvälja lennukid olid aastail 1957–1964 ühendatud 141. lennuväesalka, mis 1964. a nimetati 141. lennusalgaks. 1964. a muudeti NL Tsiviilõhulaevastiku Peavalitsus Tsiviillennunduse Ministeeriumiks, aga lennuväemarssalid olid NL tsiviillennunduse eesotsas endiselt kuni 1990. aastani.

Õhujõud

NL õhujõud on olnud Eestis esindatud kõigi oma liikidega: kaug-, rinde-, armee- ja transpordilennuvägi. Armeelennuväeosi on Eestis olnud vähe, kindlalt on teada vaid, et aastail 1944-1945 oli siin 8. armeele allunud 555. üksik armee side-lennueskadrill (Tallinnas). Alates 1948. a-st loeti armeelennuväe koostisse kuuluvaiks peamiselt kopteriväeosi, mis olid määratud maavägede toetuseks (1970. aastateni nimetati seda jõuliiki abilennuväeks, USA terminoloogia järgi nimetatakse taktikaliseks lennuväeks), kuid nende alaliselt Eestis paiknemist meile teada pole.

Rindelennuvägi

Rindelennuvägi allus Strateegilise Suuna ehk Sõjatandri Ülemjuhatusele või rinde ehk rahuajal sõjaväeringkonna juhatusele.

Juulis-augustis 1944 (Narva operatsiooni ajal) oli Leningradi rinde 13. õhuarmee koosseisus 113. ja 276. pommituslennuväediviis, 275. hävituslennuväediviis, 277. ja 281. ründelennuväediviis. Lennuväljade teenindamisega tegeles 6. Punatähe ordeniga lennuväe baseerumisrajoon, millele allus mitu lennuväljateeninduspataljoni, 106. üksik autotranspordipataljon jt väeosi. Mais 1945 oli sel armeel diviise vaid kaks (275. ja 281.). 10.01.1949 nimetati armee ümber 76. õhuarmeeks, aastail 1964–1968 kandis aga Leningradi Sõjaväeringkonna Õhujõudude nime.

275. Puškini Punalipulise hävituslennuväediviisi juhatus jäi peale Moonsundi ehk Muhu väina operatsiooni Haapsallu koos kahe polguga: 14. kaardiväe A. A. Ždanovi nimeline Leningradi Punalipuline Suvorovi III järgu ordeniga hävituslennuväepolk ja 159. Tallinna Punalipuline hävituslennuväepolk Ungru lennuväljal, koos lennuväljateeninduspataljoniga. Diviisi kolmas polk (283. Viiburi Kutuzovi ordeniga hävituslennuväepolk) paiknes Leningradi oblastis Gattšina lennuväljal. 24.4.1945 baseerus 159. polk Ungrust ümber Siverskaja lennuväljale ümberõppimiseks Jak-9-tele. 1940. aastate lõpus on 159. polk paiknenud Kuusikul ja 283. polk Kloogal. Viimane asus teistel andmetel 1945–1957 Kuressaares – ent kui ta nii kaua Saaremaal asus, siis pigem mõnel teisel lennuväljal, mitte Kuressaares. Lisaks on sellesse diviisi kuulunud 148. Režitsa hävituslennuväepolk (12.1945 samuti Saaremaal, väidetavalt Kuressaares), mis aga saadeti laiali 1.5.1947. 1.02.1956 anti diviis 30. õhuarmee alluvusse ja 15.8.1957 viidi Ungarisse. 14. polk asus Haapsalus 1957. a augustini, mil ta lahkus koos diviisi juhtkonna ja teiste väeosadega Ungarisse. 1960. a saadeti ta seal laiali. Diviisi lennukitüüpideks olid aastail 1944–1951 Jak-9 ja Jak-9U, 1951–1953 MiG-15, 1953–1959 MiG-17.

Kontrollimata andmeil asusid Rakvere lennuväljal 07.1945–1954 mitmed 277. Krasnoje Selo Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga ründelennuväediviisi väeosad lennukitega Il-2 ja Il-10. 7.1946–1.1.1947 formeeriti Rakveres selle diviisi 566. ründelennuväepolgu baasil 566. transpordilennuväepolk lennukitega Po-2, Li-2 ning plaaneritega. Polk läks 281. Novgorodi ründelennuväediviisist formeeritud 281. Novgorodi Punalipulise lennutranspordidiviisi koosseisu, mis esimestel sõjajärgsetel aastatel asus Sinalepa lennuväljal, hiljem aga hakkas teenindama 15. õhudessandikorpust, mille staap oli Rakveres. 277. diviisi juhtkond asus mitu aastat Tartus ja diviisi on kuulunud veel 15. kaardiväe Neeva Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga ründelennuväepolk, 943. ja 999. ründelennuväepolk. Viimased kaks saadeti 1946. a laiali ning nende asemele anti diviisile 448. ja 958. ründelennuväepolk. (Ilmselt ei asunud mitte kõik need Rakveres, kuid nad võisid asuda Eestis.) Mais 1947 soovis diviis endale Koosa järve ümbruses 4 x 10 km suurust ala Varnja lennuväepolügooni rajamiseks. 1954. a lahkus diviis (juhatus oli sel ajal Rakveres) Karjala kannasele Pribõlovosse, kus ta 1956. a aprillis formeeriti ümber hävituslennuväediviisiks ning sai uued MiG-15-d, ent juba 1957. a saadeti laiali. 1951. a kolisid mainitud Pribõlovosse ründelennukid Tartust, seega oli ka seal kuni selle ajani vähemalt üks (tõenäoliselt sama 277. diviisi) ründelennuväepolk. Diviisi 448. hävituslennuväepolk ja 395. üksik lennuväljatehnilise tagamise pataljon võisid asuda Rakveres 1957. a augustini, mil Rakveres toimus sõjaväeosade vahetus – 1957. a oktoobris (ja veel 1959. a) oli seal lennuväemehaanikute kool. 1957. a detsembris oli Rakveres sõjaväelaste käes 220 korterit, millest faktiliselt oli kasutusel 123.

1952. aastal formeeriti Leningradi Sõjaväeringkonnale allunud 81. hävituslennuväediviis, mille koosseisus oli kolm polku (609., 655. ja 656. hävituslennuväepolk, igaühes ette nähtud 324 sõjaväelast), kaks üksikut lennuväetehnikapataljoni (901. ja 902., kummaski 304 sõjaväelast ja 55 vabapalgalist) ja paar väiksemat väeosa (sh 249. lennuväepolügoon). Kõik need hakkasid paiknema Tapal, kuhu 1951. a oli hakatud ehitama suurt lennuvälja, ja kokku oli neis ette nähtud 2310 inimest. 1. juulist 1960 saadeti laiali diviisi juhtkond ja enamik selle väeosi, v. a kaks polku ja kaks lennuväetehnikapataljoni, mis jäid Tapale alles ning anti 14. õhukaitsediviisi koosseisu. 1961. a baseerus 655. polk ümber Pärnu lennuväljale, kus varem olid merelennuväeosad.

Aastail 1961–1979 Eestis Õhujõudude rindelennuväe diviise polnud, olid vaid mõned mujal asunud diviiside lennuväepolgud koos nende teenindusüksustega ning mõned varulennuvälju teenindanud väeosad. Eraldi võiks esile tuua Ämari garnisoni, kus baseerus 1960.–1980. aastatel eriti rohkesti erinevaid Balti SR Õhujõudude (mis kandsid eri aegadel ka 15. ja 30. õhuarmee nimetust) väeosi:

u 1960–1966: 189. kaardiväe Bresti Suvorovi ordeniga pommitushävitajate polk, 257. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 78. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Direktiiviga 31.1.1966 anti mainitud väeosad Taga-Baikali SR õhujõududele ning nad lahkusid Tšitaa oblasti sõjaväelinnakusse Borzja-2 (ilmselt seoses olukorra teravnemisega Hiina piiril).

u 1960–07.1967: 6. üksik pommitushävitajate polk, 5. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 1563. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Juulis 1967 allutati nad Taga-Baikali SR õhujõududele (hilisem 23. õhuarmee) ning lahkusid Burjaatiasse Stepi jaama lähedal asuvale lennuväljale.

07.1967 – 04.1968: 30. õhuarmee tagala varulennuvälja komandantuur.

1967–1984: 88. pommitushävitajate polk (lennukid: MiG-15 -> MiG-17 -> MiG-21PFM, MiG-21S -> MiG-27K), 119. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ning 1995. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise divisjon. Anti üle Kiievi SR ÕJ koosseisu ning lahkusid 1984. a augustis Ukrainasse Kirovogradi (Kanatovo lennuväljale).

1977–1993:  321. pommituslennuväepolk (1984. a juunist pommitajad-ründelennukid Su-24), 319. üksik lennuvälja tehnilise tagamise pataljon ja 1482. üksik side- ja raadiotehnilise tagamise pataljon (1981. a kevadeni divisjon). Polk loodi endises Ämari mõisas 1977. aastal, ent kuni 20.01.1983 kandis ta 321. üksiku pommitushävitajate polgu nime (relvastuses hävituspommitajad Su-7BKL). Allus algul otse Balti SR Õhujõududele, 27.02.1988 allutati 132. Punalipulisele Sevastoopoli pommituslennuväediviisile. Aastail 1986–1989 allusid Ämari väeosad koos oma diviisiga Kõrgema Ülemjuhatuse 4. õhuarmeele, mille juhatus ja staap asusid Poolas Legnica’s (samas paiknesid ka Lääne Strateegilise Suuna ja Põhjaväegrupi juhatused). 1989. a kevadest sügiseni allus polk 15. Punalipulisele õhuarmeele (staap Riias), 12.10.1989 anti polk ja Ämari lennuvälja teenindavad üksused 132. diviisi koosseisus üle Balti Laevastiku Õhujõududele ning polk nimetati ümber 321. mere-pommituslennuväepolguks.

Polku varustas tuumalaengutega 757. remondi- ja tehnikabaas, mis formeeriti 1959. a Valgevenes ning asus Ämaris 1984. a-st. Ämari polgu varulennuvälja komandantuur asus Kuusiku lennuväljal Iira külas (vähemalt 1980. aastail).

Ämaris paiknes ka 14. lennuväepolügooni staap. Polügooni lennujuhtimistorn ja kasarmulinnak olid Väike-Pakri saarel, sihtmärgid peamiselt Suur-Pakri saarel.

Aastail 1980–1986 eksisteeris Eestis Balti SR õhujõudude 27. hävituslennuväediviis (staap Tallinnas), millesse kuulusid 14. õhukaitsediviisilt ülevõetud 425., 655. ja 656. hävituslennuväepolk oma abiväeosadega ja mitu diviisi teenindavat väeosa. Diviisil oli ka 1980. aastate alguses ehitatud betoonkattega Rutja varulennuväli.

Kauglennuvägi

Kauglennuvägi allus eri aegadel Kõrgemale Ülemjuhatusele või Strateegilise Suuna e Sõjatandri Ülemjuhatusele.

1951. a novembris saabusid Tartu lennuväljale 2 polku Tu-2-dega: 132. Kutuzovi III järgu ja Aleksander Nevski ordeniga Berliini pommituslennuväepolk ning 12. Kutuzovi ja Aleksander Nevski ordeniga pommituslennuväepolk. Need polgud allusid 116. Leningradi Punalipulisele Suvorovi ordeniga raskepommituslennuväediviisile (1949. a-ni 334. pommituslennuväediviis, 1953. a-ni 116. pommituslennuväediviis), mille juhtkond oli samuti Tartus (u 1959. a-ni). 1953. a paigutati 12. polk Ostrovisse (sellest sai 1961. a-ks mere-raketilennuväepolk ja ta jäi Eestiga seotuks Obriku varulennuvälja kaudu), teine jäi kohale ja varustati uuemate lennukitega Tu-4. Ka selle diviisi kolmas polk – 454. pommituslennuväepolk – olevat millalgi asunud Tartus ja selle baasil formeeriti 1958. a tulevane 94. kaardiväe raketipolk.

132. lennuväepolk saabus Eestisse Valgevene kaudu Lõuna-Sahhalinilt. 1957. a omandas ta lennukid Tu-16, detsembrist 1987 lendas aga Tu-22M3-dega. Polku teenindasid 1384. lennuväetehniline baas ning 914. üksik side- ja raadiotehnilise teenindamise pataljon, tuumalaengutega varustas teda 128. remondi- ja tehnikabaas (hoidlad Luunja lähedal Aki metsas). 1992. a viidi polk Eestist Kaug-Itta Zavitinski lennuväljale.

116. raskepommituslennuväediviis saadeti laiali 1959. aastal. Selle asemele toodi samal aastal Tartusse 326. Kutuzovi ordeniga Tarnopoli raskepommituslennuväediviisi juhatus, millele siis allutati ka 132. polk. Sarnaselt viimasega saabus ka 326. diviis NL Euroopa-ossa 1951. a Valgevene kaudu Lõuna-Sahhalinilt (kuigi teisest garnisonist), ainult selle vahega, et viibis 1959. a-ni Novgorodi lähedal Soltsõs (kuhu ta ka naasis Eestist lahkudes 1992. a). Diviisi koosseisu kuulus kolm kaugpommitajate polku koos kümne neid teenindava üksusega – lisaks Tartule veel Soltsõs ja Orša lähedal Bolbassovos (Valgevenes), lisaks veel 11 juurdeantud väeosa ning asutust Tartus ja selle ümbruses: 706. üksik sidepataljon, 287. lennuväepolügoon („Rõika polügoon“ linnakuga Puurmani lähedal Kirna talus, suurusega 133 km2; enne 20.03.1981 allus Balti SR ÕJ-le ja kandis nime „287. lennuväe ringkonnapolügoon“) ja 17. eriautotranspordi remonditöökoda. Tartus paiknes ka 299. lennuväe remonditehas, mis 1950.–1960. aastatel kandis nimetust „221. lennuväe remondibaas“. Selles lõigati 1950. aastail vanametalliks vähemalt kahe polgu jagu Tu-2-sid.

Mainimist väärib veel üks Õhujõudude kauglennuväediviis, mille väeosade Eestis paiknemist küll teada pole (asusid Lääne-Venemaal Smolenski ning Brjanski oblastis), ent on siiski Eestiga omapärasel moel seotud. Nimelt Kauglennuväe 11. kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini pommituslennuväediviisi baasil moodustati 1959. a aprillis Kalinini oblastis 25. lennuväediviis, mis tegelikult oli hoopis raketiväekoondis. 1960. aasta juulis anti sellele üle 11. diviisi autasud ning ajalugu ja uue väekoondise nimeks sai 23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipuline Orjoli-Berliini raketidiviis, asukohaga Valkas ja Valgas.

Transpordilennuvägi

Aastail 1946–1955 allusid NL transpordilennuväeosad Õhudessantväele, kujutades endast selle dessanditranspordilennuväge. Alates 1955. a-st oli ta Õhujõudude iseseisev struktuuriüksus (väeliik).

Tartus paiknes 1958. a-st ka 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolk, mis allus 1966. a lõpust 18. kaardiväe Taganrogi Punalipulisele Suvorovi ja Kutuzovi ordeniga transpordilennuväediviisile, juhtkonnaga Panevežyses. Sellel diviisil oli veel 3 polku Leedus (Panevežyses, Kedainiais ja Šiauliais). 1950. a-tel allus polk Eestis asunud 281. transpordilennuväediviisile, 1959–1966 aga eri aegadel 3. ja 11. kaardiväe transpordilennuväediviisile. 1950.-il olid polgul Tu-4-d, 1970.-il An-12-d. Sel ajal kasutas polk varulennuväljana Võhma lennuvälja. Üheks tema lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi inim- ja varustusdessandi tagamine. 1979. a hakkas polgu isikkoosseis ümber õppima Il-76-tele. 1980–1989 teostas vedusid Afganistani. Eestist lahkudes (1993. a Tveri ehk endise Kalinini lennuväljale) olid polgul Aerofloti lennukiteks maskeeritud Il-76MD-d.

Õhukaitse lennuvägi

1957. a formeeritud Tallinna õhukaitsediviisi koosseisu anti seni merelennuväele allunud ja 1950. aastate esimesel poolel Saaremaal asunud 90. Novorossiiski kahe Punalipu ordeniga hävituslennuväediviis, mille staap oli sel ajal Tallinnas või Keila-Joal. Diviisi kuulus kolm hävituslennuväepolku: 18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Suurkülas e Ämaris, 471. hävituslennuväepolk Rapla rajoonis Kuusikul, 572. hävituslennuväepolk Keila-Joal, kaks lennuväetehnilist baasi Keila-Joal ja Kuusikul ning mitu väiksemat teenindavat väeosa. 1958. a veebruariks saadeti selle diviisi juhatus laiali ning sellele allunud väeosad allutati otse Tallinna õhukaitsediviisile.

1960. aastaks likvideeriti lennuväegarnisonid Keila-Joal ja Kuusikul ning Ämari oma viidi diviisi koosseisust välja (seal hakkasid paiknema Õhujõudude väeosad). Asemele anti merelennuväe alluvusest 425. hävituslennuväepolk Tallinnas Lasnamäel (kolis 1970. aastal Haapsallu) ja kaks polku Tapal laialisaadetud 81. hävituslennuväediviisi koosseisust (655. ja 656. hävituslennuväepolk, esimene neist kolis 1961. aastal Pärnusse, kus varem oli olnud merelennuväepolk).

Aastail 1960–1993 koosnes 14. õhukaitsediviisi lennuvägi kolmest õhukaitse hävituslennuväepolgust (425., 655. ja 656.) Haapsalus, Pärnus ning Tapal (kokku kuni 120 hävituslennukit), nende raadiotehnika- ja sidepataljonidest ning 10 ründekopteriga helikopterieskadrillist Tapal, mis lisati diviisi koosseisu alles 1989. aastal (peale Matthias Rusti kuulsat Moskva-lendu). Lennuväepolkude juures olid üksikud lennuväljatehnilise tagamise pataljonid, mis allusid diviisi tagalale.

Aastail 1977–1986 allus 14. õhukaitsediviis Balti Sõjaväeringkonnale. Diviisi lennuväeosad olid sel perioodil Balti SR Õhujõudude juhataja alluvuses, 1980–1986 kuulusid nad aga 27. hävituslennuväediviisi. 655. hävituslennuväepolk osales aastail 1985-1986 Afganistani sõjas.

Merelennuvägi

Kuigi Balti laevastiku juhtkond asus pärast Eesti alal sõjategevuse lõppemist Tallinna, paiknes laevastiku õhujõudude juhatus ligi 1,5 aastat Leedus Palangas (kuni 25.02.1946, mil ta koliti ümber Königsbergi).

Seisuga 1.11.1944 oli sellel Eestis kaks diviisi: 1. kaardiväe Viiburi Punalipulise hävituslennuväediviisi juhtkond ja selle 3. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk Lasnamäel (diviisi 4. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk asus Helsingi Malmi lennuväljal ja 10. kaardiväe hävituslennuväepolk Kroonlinnas Bõtšje Pole lennuväljal), ning 9. Ropša Punalipuline Ušakovi I järgu ordeniga ründelennuväediviis Pärnus kolme polguga: 7. kaardiväe Tallinna Punalipuline Ušakovi ordeniga pikeerimis-ründelennuväepolk, 35. Punalipuline Ušakovi ordeniga ründelennuväepolk ja 12. Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk. Seisuga 31.12.1944 kasutasid BL õhujõud Eestis lisaks Lasnamäe ja Pärnu aerodroomidele ka Ülemiste, Suurküla (Ämari), Kogula ja Sääre (Sõrve ps) lennuvälju. 35. ründelennuväepolk baseerus detsembrist kuni 1945. a märtsini Saaremaal Kogula lennuväljal ja hiljem Ida-Preisimaal. 1947. a novembris saadeti ta laiali ning osa isikkoosseisust ja tehnikast anti 7. ründelennuväepolgule.

1. ja 9. lennuväediviis lahkusid Eestist veel sõja ajal koos rindega; 1956. a seisuga oli 1. kaardiväe hävituslennuväediviis ümber nimetatud 24.-ks ning paiknes Kaliningradi oblastis, 9. ründelennuväediviis aga 137. hävituslennuväediviisiks ning oli Saksamaal. Pärnusse paigutati juba 1945. aastal 11. Novorossiiski kahe Punalipuordeniga ründelennuväediviis. 1946. a anti Mereväe ÕJ alluvusest Põhja-Balti laevastiku ÕJ alluvusse 19. miini- ja torpeedolennuväediviis kahe polguga, lennukitega A-20 Boston. 1948. a alguses formeeriti 11. ründelennuväediviis 11. hävituslennuväediviisiks, mis 1951. a alguses nimetati 90. hävituslennuväediviisiks. Märtsis 1951 formeeriti Saaremaal 738. hävituslennuväediviis, mis mõne aasta möödudes nimetati ümber 152. hävituslennuväediviisiks. 1953. a mais sai 8. laevastik Õhujõududelt endale 108. hävituslennuväediviisi.

8. laevastiku ÕJ põhikoosseis 1947–1956:

  • 1) 9. hävituslennuväekorpus (formeeriti septembris 1952. a ning sellele allutati kõik 8. laevastiku ÕJ väeosad), juhatusega Tallinnas (3 diviisi):
  • 90. Novorossiiski kahe Punalipuordeniga hävituslennuväediviis (1947. a lõpuni või 1951. a alguseni 11.) Keila-Joa (enne 1956. a on asunud ka Saaremaal): 18. (Ämari, 1960. a Kuusiku), 24. (diviisi koosseisus 1951. a-ni, seejärel anti 738. hävituslennuväediviisile; teistel andmetel oli ta 1.1947–6.51 24. üksik Punalipuline hävituslennuväepolk ning allus otse 8. laevastiku ÕJ juhatajale), 572. hävituslennuväepolk (1947. a lõpuni 47. ründelennuväepolk Pärnus, 1952. a paiku Ämaris, vähemalt 1953. a-st Keila-Joal), 633. üksik lennuväe õppe-treeningueskadrill (1950–1954); lisaks on vähemalt oktoobris 1951 asunud Saaremaal Astes ka 90. diviisi 1720. hävituslennuväepolk, mis teistel andmetel oli 1951. aastast Palangas paiknenud juhtkonnaga 4. laevastiku 150. hävituslennuväediviisi koosseisus;
  • 108. hävituslennuväediviis (Tallinn) 1953. a-st: 411., 425., 458. ja 1. hävituslennuväepolk;
  • 152. (algul 738.) hävituslennuväediviis (Kogula) 1951. a-st: 24., 1680. ja 1748. hävituslennuväepolk, üksik lennuväe õppe-treeningueskadrill (1950–54).
  • 2) 19. miini- ja torpeedolennuväediviis (Pärnu): 66. ja 68. miini- ja torpeedolennuväepolk.
  • 3) 69. üksik luurelennuväepolk Tallinnas, lisaks kuus väiksemat lennuväeosa (osa neist ei asunud Eestis) ning 57. raskepommituslennuväediviis Valgevenes Bõhhovis.

Peale põhiväeosade kuulus 8. sõjalaevastiku õhujõududesse veel mitmeid teenindavaid väeosi (vähemalt 1–2 väeosa iga lennuväepolgu kohta ning mitu väeosa igal diviisil), 18. lennuväe remonditöökoda Tallinnas, 1180. lennuväetehnikaladu, 2429. lennuväetehnikaladu Paldiski lähedal, 584. lennuväe lahingumoonaladu Kakumäel või Haaberstis(oli olemas veel 1962. a), lennuväe keemialadu jmt.

Peale BL taasühendamist 1956. a formeeriti BL Õhujõud ja õhukaitse, millele allutati BL lennuväeosad, seejuures kõik selle hävituslennuväeosad allusid lühikest aega 9. korpusele. Juba veebruarist 1957 anti formeeritavate Riigi Õhukaitsevägede koosseisu Eestis 90. (18., 411., ja 572. hävituslennuväepolk) ja 152. hävituslennuväediviis (24., 223. kaardiväe Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk ja 945. hävituslennuväepolk, kõik väidetavalt Kogulas), 9. korpuse juhtkond saadeti laiali. 1958. a veebruariks saadeti laiali ka 90. ja 152. hävituslennuväediviisi juhtkonnad.

Balti laevastiku Õhujõudude ja õhukaitse lennuväe põhikoosseis Eestis 1.12.1957:

  • 1) 19. miini- ja torpeedolennuväediviis (Pärnu): 66. ja 68. miini- ja torpeedolennuväepolk (mõlemad Pärnus, lennukitega Il-28; need polgud olid 1960. a-ks relvastatud ka „eriliste“ pommidega, s.t tuumapommidega);
  • b) 108. hävituslennuväediviis (Tallinn): 411. (Kuusiku; teistel andmetel 90. hävituslennuväediviisi alluvuses; olevat asunud ka Keila-Joal), 425. (Lasnamäe), 458. (nn 2. liini väeosa, Lasnamäel 1959. a-ni), 572. (Keila-Joa) ja 964. hävituslennuväepolk;
  • c) 69. üksik luurelennuväepolk Tallinnas või/ja Ämaris.

Kõik BL-i Eestis asunud merelennuväeosad saadeti laiali 1960. a keskel. Sellest ajast kuni 1989. a-ni olid Eestis merelennuväel üksnes varulennuväljad (komandantuurid Nurmsis, Obrikul ja Saaremaal Astes). 1961. a detsembris nimetati BL õhujõud ja õhukaitse BL lennuväeks. 1980. a nimetati Balti laevastiku lennuvägi Balti laevastiku õhujõududeks.

Ämari ehk Suurküla lennuväljal on sõja lõpust 1960. aastani baseerunud erinevad merelennuväeosad (loetelu pole täielik):

  • 12. kaardiväe pikeerimislennuväepolk ja 8. lennuväebaas (lennuväljateenindusväeosa) 1945. a paiku;
  • 572. hävituslennuväepolk, 1952. a paiku;
  • 69. üksik mere-luurelennuväepolk (formeeriti mais 1946 Tallinnas, Ämaris vähemalt 1950. aastate lõpus), saadeti laiali 1960. a;
  • 8. sõjalaevastiku õhujõudude (1956. a-st Ida-Balti flotilli) 9. hävituslennuväekorpuse 90. hävituslennuväediviisi 18. Klaipeda Punalipuline Ušakovi ordeniga hävituslennuväepolk, 665. üksik lennuväljatehnikapataljon ja üksik lennukite maandamissüsteem (arvatavasti 1956. a-ni üksik statsionaarne raadiotehniline lennukite maandamissüsteem). Allutati 1957. a Riigi Õhukaitsevägedele, 1960. a saadeti laiali.

Aastail 1960–1989 baseerusid Ämaris Õhujõudude lennuväeosad. 1989. а anti 321. pommituslennuväepolk ja lennuvälja teenindavad üksused oma diviisi (tollase 132. Sevastoopoli Punalipulise pommituslennuväediviisi, juhtkonnaga Tšernjahhovskis) koosseisus 15. õhuarmee alluvusest üle Balti laevastiku õhujõududele. Selline „vangerdus“ võimaldas kõrvale hiilida Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust – mereväe ja KGB alluvusega väeosade relvastus tolle lepinguga vähendamise alla ei kuulunud. Diviisi ja selle polkude nimetustesse lisati sõna „mere-“, kuid numbrid, aunimetused (kellel neid oli) ja väeosanumbrid ehk tingnimetused jäid samadeks. Ämari polk nimetati siis ümber 321. mere-pommituslennuväepolguks ning seda nimetust kandis ta veel 1990. aasta lõpus. 1991. a formeeriti ta ümber 321. mere-ründelennuväepolguks. Novembris või detsembris anti talle üle Valgevenes Bõhhovis laialisaadetud raketilennuväepolgu number, lahingulipp, autasud (isegi ajalooülevaade toodi Bõhhovist Ämarisse) ja tingnimetus ning temast sai 170. kaardiväe Smolenski Punalipuline mere-ründelennuväepolk. Polk saadeti laiali 1993. aasta detsembri keskpaigaks. Polgu viimaseks nimeks 1993. aastal oli 170. üksik kaardiväe mere-ründelennuväepolk ning ta allus sel ajal otse Balti laevastiku Õhujõududele.

Osa Ämari lennuväljast anti 13. maiks 1993 üle Eesti Transpordi- ja Sideministeeriumile. 1993. aasta lõpus, peale lahingulennukite lahkumist ja lennuväepolgu likvideerimist moodustati Ämaris järelejäänud isikkoosseisu ja tehnika baasil 430. lennuväekomandantuur, mille põhieesmärgiks oli Venemaa vägede väljaviimise teenindamine.

Ämari 321. pommituslennuväepolku varustas tuumalaengutega 757. remondi- ja tehnikabaas, mis formeeriti 1959. a Valgevenes ning asus Ämaris 1984. aasta septembrist 1991. aasta suveni.

Pakri neeme lähedal paiknes 61. lennuväepolügooni II polügoonijaoskond, mille sihtmärgid olid Suur- ja Väike-Pakri saarel. Kuigi sealse polügooni maaeraldus oli tehtud mereväele, kuulus seal tegutsemise eesõigus vähemasti 1984. a-st Õhujõudude lennuväele ja selle 14. lennuväepolügoonile. Saarte pommitamises osalesid ka teiste Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide lennuväeosad. 1990. aastal sai merelennuvägi Pakri polügooni tagasi, ent juba veebruaris 1992 kolis polügooniallüksus Paldiskist üle Ämarisse, endise 757. remondi- ja tehnikabaasi ruumidesse.

Balti laevastiku merelennuväel oli Eestis ka kaks tagavaralennuvälja, millel baseerusid varulennuvälja komandantuurid ning side- ja raadiotehnilised teenindusjaoskonnad. Need olid ühtlasi ka koondamislennuväljadeks, kus olid kohapeal üsna suured laod mitme väeosa formeerimiseks või laiendamiseks mobilisatsiooni korral. Nurmsi varulennuvälja komandantuur kuulus Riia külje all Skulte lennuväljal paiknenud 3064. lennuväetehnilisele baasile, mis teenindas 1971. a-ni 846. üksikut miini- ja torpeedolennuväepolku (1971–75 846. üksik allveetõrje-lennuväepolk, 1975–93 145. üksik kaugtegevusega allveetõrje-lennueskadrill).

Teine tagavaralennuväli asus Viljandimaal Obriku-Suislepal. Sealne 448. lennuväetehniline komandantuur allus Pihkva oblastis Ostrovis asunud lennuväetehnilise tagamise baasile, mis teenindas Veretje lennuväljal paiknenud 12. üksikut mere-raketilennuväepolku. Viimase relvastuses olid ka tuumalõhkepeadega tiibraketid.

Veel olid mereväe käsutuses varulennuväljadena Aste lennuväli Saaremaal ning varulennuväli Läänemaal Virtsust kirdes. Ka Vatla lähedale Kiska küla kohale rajatud maanteelennuväli kuulus mereväe haldusse.

Õhudessantväe lennuvägi

1946. a anti Transpordilennuväe diviisid ÕDV koosseisu, seejuures formeeriti sõjaajal Eestis viibinud 281. ründelennuväediviis ümber 281. Novgorodi Punalipuliseks lennutranspordidiviisiks ning toodi Novgorodi oblastist tagasi Eestisse. 1949. a alguses paiknes see Narvas.

Aprillis 1955 viidi dessandilennuvägi ÕDV koosseisust välja ning selle baasil loodi Õhujõududele allunud Transpordilennuvägi. Üks selle polk koos teenindavate üksustega asus ka Eestis (196. transpordilennuväepolk Narva või Jõhvi lähedal, hiljem Tartus). 1956. a viidi ÕDV Maavägede Peastaabi alluvusse. 1958. a anti ÕDV koosseisu õhudessandiettevalmistuse tagamiseks 7 An-2 eskadrilli (üks iga diviisi juurde), millest üks võis asuda perioodiliselt ka Eestis. Jaanuaris 1959 formeeriti ning anti Ostrovis asunud 104. diviisi koosseisu 116. üksik transpordilennuväe eskadrill, millel samuti oli Valga dessandipolgu teenindamisel asja ka Eestisse. Samal aastal anti Transpordilennuväe diviisid ÕDV juhataja operatiivalluvusse. 1959. a oktoobris aga lahkus Eestist ka viimane siiajäänud dessantväeosa.

ALMAVÜ lennuvägi

Ka ALMAVÜ (Üleliidulise Lenini ordeniga Punalipulise Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu) Eesti NSV organisatsioonil oli vähemalt 4-5 lennuvälja (seda on rohkem kui tavaliselt oli lennuväediviisil). Tallinna Aeroklubi (Vabariiklik Lennuspordi Klubi) kasutas 1970. aastast kuni 1980. aastate alguseni endist Lasnamäe sõjaväelennuvälja ning selle linnaku osi, hiljem aga sai endale Kuusiku lennuvälja Raplamaal. Lisaks sellele olid veel Tartu Tehnika- ja Lennuspordiklubi lennuväljaga Ridalis Põlvamaal, Kohtla-Järve Lennuspordiklubi Jõhvi-Tammiku ehk Puru lennuväljaga ning Narva Lennuspordiklubi Olgina lennuväljaga (need kõik tegutsesid samuti endistel sõjaväelennuväljadel).

Piirivalve lennuvägi

1960. aastani oli Pärnus piirivalvevägede lennuväeosa – 1945. a-st 5. üksik mere-lennuväepolk, hiljem nimetati ümber 5. üksikuks lennuväepolguks ja lõpuks 17. üksikuks lennueskadrilliks. Piirivalve lennuväli ning 1950. aastail ehitatud linnak asusid Papiniidu piirkonnas. Polgul olid esimestel sõjajärgsetel aastatel vesilennuväljad Saaremaal Papisaares, Kuressaares ja Harku järvel, baseerumiseks kasutati ka Hiiumaa Putkaste lennuvälja.

1960.–1970. aastaist kuni 1992. a-ni oli Rakveres 20. üksik piirivalve lennueskadrill kopteribaasiga Kuressaares ning allüksustega (eri aegadel lennuväelülide või -salkadega) ka Lätis – Riias ja Ventspilsis.

Eesti sõjaväelennuväljadest

1947. a septembris oli Haapsalus 13. õhuarmee 53. lennuväetehniline diviis, mis taotles ENSV Ministrite Nõukogult maaeraldusi tegev- ja varulennuväljadele üle Eesti. Eestis on 1940. aastate teisel poolel asunud ka 15. Punatähe ordeniga lennuväetehniline diviis või sellele allunud väeosi. Nende ülesandeks oli tegelemine lennuväeosade materiaalse baasiga (ehituse korraldamine, ehitiste hooldamine jne).

Vastavalt Õhujõudude Sõjanõukogu otsusele tagastati veebruaris 1947 endistele maakasutajatele Suure Isamaasõja ajal ajutiselt hõivatud operatiivlennuväljad (mõõtmetega 750–1200 x 150–250 m): Pulli, Pilustvere, Adiste, Jõgeva, Petseri ning Tonja.

Mõni kuu hiljem esitati aga ENSV Ministrite Nõukogule 13. õhuarmee poolt seoses lennuväljade maaeralduste taotlemisega kaart, mille järgi oli 13. õhuarmeel Eesti NSV-s kokku 36 lennuvälja: 12 püsilennuvälja, 6 varulennuvälja ning lisaks neile sooviti säilitada armee vajadusteks 19 sõjaaegset operatiivlennuvälja:

a) püsilennuväljad (olid alaliselt lennuväeosade kasutuses): Tartust kirdes Vesneri ja Aoküla vahel, Põltsamaa (linna loodeserval), Ungru (Ungru lossist lõunakaartes kaks eraldi tõusurada V-kujuliselt, N–S- ja NO–SW-suunalised, lennukite seisuplatsid lossi lähedal, N–S-suunaline rada väheses ulatuses betoneeritud), Pärnu, Klooga, Lasnamäe, Rakvere (loetletud 7 lennuvälja on kaardil tähistatud punaste ringidega); Tartu (linna idaserval), Põltsamaast lõunas, Võhma (1947. a oli kaks tõusurada V-kujuliselt, osaliselt betoonplaatidega, osa pinnase-eemaldustöid pooleli), Kuusiku, Haapsalust kirdes (kaardil tähistatud punaste täppidega);

b) varulennuväljad (neid käsitleti II kategooria maaeraldustena – jäid kohalikele maakasutajaile tingimusel, et neid maid hoitakse heinamaadena, ei künta üles ega rajata sinna mingeid ehitisi; kaardil tähistatud siniste täppidega): Sinalepa, Keravere, Narva (linna loodeserval, mitte sama mis tänapäeval Olginas), Mõra (Tartust lõunas), Valga (asendikaardile kantud Raavitse lähedale), Tsirguliina (Rampe ja Laatre vahel, aga asendikaardile kantud Karula lähedale).

c) sõjaaegsed operatiivlennuväljad: (III kategooria maaeraldus – neid võidi kasutada heinamaade või teraviljapõldudena, õiguseta rajada ehitisi): Tonja, Adiste, Peri, Kanariku (tänasest Ridali lennuväljast edelas), Pulli (Sulbi lähedal Võrumaal), Osula, Järve (Kauksi või Rimmi, Antslast kagus), Boose (Kobela), Mustakese (Õruste k, Õru lähedal), Priipalu (asulast idas), Saviküla (Rannu kirikust läänes), Pilustvere (Viljandist N, Pärsti lähedal), Aruküla (Adaverest NW, Adavere tuulikust üle maantee), Aidu, Jõgeva, Kehtna, Raikküla, Jägala (lagunenud angaariga EW-aegne lennuväli), Kadrina; lisaks on märgitud kaardile veel Bobrõ, Parkanova, Motõlino, Senno ja Petseri operatiivlennuväljad, mis aga tollal ei asunud ENSV piires, vaid VNFSV Petseri rajoonis (aluskaardil on veel sõjaeelne piir).

1948. a seisuga oli III kategooria piirangutega põllumajanduskasutusse üleantud sõjaaegsete lennuväljade hulka lisandunud veel Risu (Lepna k, Rakverest läänes), Puru (Tammiku), Tõrva (Roobe). Täielikult, ilma piiranguteta anti põllumajanduskasutusse Jõhvi (Edise) lennuväli.

Kõik need varu- ja operatiivlennuväljad olid vähemalt 1000 x 150 m suurused lennukite maandumiseks ettevalmistatud maa-alad. 1950. aastatel hakati ehitama suuremaid ja kapitaalsemaid varulennuvälju. Nii näiteks taotleti 1955. a Võrust põhja pool Ridali ehk Kanariku-2 varulennuvälja ehitamiseks maa-ala suurusega 3000 x 490 m.

1951. aastal hakati ehitama Tapa lennuvälja ning laiendama Ungru ning Tartu lennuvälja. 1950. a taotleti nende jaoks maaeraldusi, samuti Rõika ja Valgeristi diviisipolügoonide rajamiseks (vastavalt 133 ja 132 km2). Tapa lennuvälja alla jääva maa-ala elanikud tuli ümber asustada 1953. a-ks. Betoonkattega lennuväljade ehitamise ajaks toodi 1950. aastail Eestisse Õhujõudude Kapitaalse Lennuväljaehituse Keskvalitsuse üksikud lennuväljaehituspolgud (nt 1. ja 48.) jt spetsialiseeritud väeosi. Hilisematel aastakümnetel tegelesid lennuväljade rekonstrueerimisega mitmed erinevad töödejuhatajavalitsused ja neile allunud ehitusväeosad.

Valga (Paju) lennuväli on olnud mitme Lätis asunud lennuväeosa varulennuväljaks (nt 886. üksik luurelennuväepolk). Vähemasti 1985-1986 kasutati Valga lennuvälja Lätis Mārcienas asunud väeosade piloodita luurelennukite õppestartideks. Ka Aste ja Kuusiku lennuvälja on varulennuväljana kasutanud õhujõudude lennuväeosad. Kuusiku lennuväli asus esimesel sõjajärgsel aastakümnel oma sõjaeelses asukohas, Kuusiku mõisast läänes, hiljem rajati uus metallkattega lennuväli mõisast põhja poole.

Ka merelennuväel oli kümmekond lennuvälja Loode- ja Lääne-Eestis (nt Lasnamäe, Suurküla ehk Ämari, Keila-Joa, Klooga, Laoküla, Kogula, Aste, Koonga, esimestel sõjajärgsetel aastatel osaliselt ka Ülemiste) ning piirivalvel paar maismaalennuvälja (Pärnu, Kuressaare) ja kuni viis vesilennukite baseerumiskohta (sh nt Harku järvel).

Saaremaal olid linnakutega lennuväljad 1940.–1950. aastail ka Sandlas ja Kõnnus. Lühikest aega peale sõda oli lennuväli ka Sõrve Säärel ja Tallinna külje all Irus ehk Nehatus.

Lisaks erinevatele püsi- ning varulennuväljadele oli Eestis vähemalt neli asfalteeritud u 2,5 km pikkust 2–4 parkimistaskuga maantee-lennuväljalõiku (Harjumaal Jägalas, Läänemaal Vatlas, Võrumaal Järvepalus ja Jõgevamaal Kasepää lähedal Nõmme ning Metsaküla piiril).

Merevägi

1944. aastal osales lahingutegevuses Eesti territooriumil ja vetes ka merevägi mitme Balti laevastikule allunud laevakoondisega ning rannakaitse suurtükiväeosadega, samuti merejalaväebrigaad. Operatiivselt olid nad allutatud Leningradi Rindele. 24. septembrist 1944 kolis Punalipulise Balti Laevastiku (edaspidi: BL) staap koos oma põhiliste tugiüksustega Leningradist ja Kroonlinnast Tallinna. Laevastiku juhataja oli admiral V. F. Tributs. 1944. a lõpul koosnes BL Kroonlinna, Tallinna ja Riia merekaitsepiirkondadest. Märtsis 1945 lisandus neile Kagu-merekaitsepiirkond, mille põhibaas hakkas sõja lõppedes paiknema Pillaus ja millele kuulusid Kolbergi, Swinemünde ning Liepaja mereväebaas.

Admiral Tributsi väitel (kirjas ENSV Ministrite Nõukogule ja EK(b)P KK sekretärile 22.04.1946) tõi Balti laevastik 1940. a Eestisse koos sõjaväelaste pereliikmetega kuni 100 000 inimest, kelle paigutamiseks anti laevastikule ainuüksi Tallinnas kui peabaasi asukohas 168 hoonet. NL MN määrusega 17.11.1945 kinnitati Balti laevastiku peabaasiks uuesti Tallinn.

Vastavalt NL mereväe rahvakomissari käskkirjale 25.02.1946 jagati BL Põhja- ja Lõuna-Balti laevastikuks, vastavalt NL relvajõudude ministri käskkirjale 17.01.1947 nimetati need aga ümber vastavalt 8. ja 4. sõjalaevastikuks. Jagamise põhjuseks oli arvatavasti asjaolu, et Venemaa ja NL Balti laevastik ei olnud kunagi varem baseerunud nii laial alal (Laadoga järvest Ida-Saksamaani) ning mereväe infrastruktuuri sõjajärgse taastamise ja planeeritud ehitustööde juhtimine sellisel alal polnud ühe laevastiku juhtorganitele jõukohane ja ratsionaalne. Seejuures säilisid pikemaks ajaks mitmed BL organid ja väeosad, nt BL Arhiiv eksisteeris kogu „kahe laevastiku aja“, BL Sideosakond ja BL Õppesalga Punalipuline Popovi-nimeline Sidekool jt vähemalt 1948. a-ni. 1956. a alguses ühendati 8. ja 4. laevastik uuesti ühtseks Punalipuliseks Balti laevastikuks ning siinse 8. sõjalaevastiku baasil moodustati Ida-Balti flotill. See omakorda vähendati 1961. a Tallinna mereväebaasiks.

1944. a augustist 1947. a oktoobrini eksisteeris Põhja-Eestis Tallinna merekaitsepiirkond, mille juhatajaks oli viitseadmiral Ilja Danilovitš Kulišov, Lääne-Eestis 1944. a novembrist 1947. a juunini või oktoobrini aga Saarte (kuni 23.01.1945 Riia) merekaitsepiirkond juhtkonnaga Kuressaares (juhatajaks oli 1947. a oktoobrini kontradmiral Tšerokov). Esimesele kuulus lisaks laevastiku Peabaasile (Tallinnas) ka Porkkala-Uddi mereväebaas Soomes, teisele Riia ja väga lühikest aega ka Liepāja mereväebaas.

1962. aastal oli Tallinna mereväebaasi nimekirjaline isikkoosseis pisut üle 11 100 sõjaväelase. Kahjuks pole teada, kas selle arvu moodustasid üksnes mereväebaasi alluvusega väeosad või on sinna loetud kõik Eestis asunud mereväelased (s.t ka muu alluvusega mereväeosad). Madruseid ja vanemaid oli u 10 500.

1990. a oli baasi poliitosakonna kontrollitavates väeosades ning asutustes 120 parteialgorganisatsiooni kokku 3640 kommunistiga, mis moodustas 21,6% isikkoosseisust (koos eraisikutest töötajatega ja tõenäoliselt nii Eestis kui Lätis), seega pidi baasi nimekirjaline koosseis olema umbes 16 852 inimest. Komsomoli algorganisatsioone oli 109, neis komnoori 4251. Partei- ja komsomolialgorganisatsioonid moodustati üksustes, kus oli vähemalt 3 kommunisti/komnoort. Juba samal aastal hakati Eestist mereväge välja viima rohkem kui asemele toodi.

1992. aasta märtsis kuulus Tallinna mereväebaasi koosseisu:

  • – baasi juhtkond (kümmekond erinevat väeosa), 94. traaleribrigaad ja 3 üksikdivisjoni (1. raketikaatrite, 14. allveetõrjelaevade ja 23. remonditavate laevade divisjon) Eestis ning 78. laevabrigaad Riias;
  • – kaks abilaevade divisjoni ja päästelaevagrupp (kokku 55 laeva ning muud ujuvvahendit; neist üks abilaevadivisjon paiknes Riias);
  • – 159 kaldaväeosa ning asutust (Eestis ja Lätis kokku, sh Lätis üle 10).

Baasi isikkoosseis oli samal ajal koosseisutabelite kohaselt 503 ohvitseri, 551 mitšmanit ja 1601 ajateenijat (kokku 2655), tegelikult oli nimekirjas aga vastavalt 501, 431 ja 1397 (kokku 2329). Baasile allunud väeosades, asutustes ja ettevõtetes oli 2255 töölist ja teenistujat. Sel ajal oli baasi personali arv hakanud juba vähenema.

Need arvud käivad üksnes Tallinna mereväebaasile allunud, ent nii Eestis kui Lätis asunud üksuste kohta. Näiteks ehitusväeosad-ettevõtted, sõjatehased, Paldiski õppekeskus (kus üksi teenis püsivkoosseisus üle 500 ohvitseri ning ligi 400 mitšmanit!) ja Suurpea polügoon, merelennuvägi ning veel üht-teist muud neisse arvudesse ei kuulu.

Mereväe laevakoondistest Eestis

Rootsi kindralstaabi andmeil oli 1953. a Punalipulise Balti sõjalaevastiku koosseisus kokku üle 750 sõjalaeva ja kaatri: 2 liinilaeva, 8 ristlejat, 3 miinilaeva, 5 suurtükilaeva, u 50 torpeedokaatrit, 10 vahilaeva, 170 allveelaevahävitajat, u 10 patrullkaatrit, u 20 soomuskaatrit, 86 miinitraalerit, 140 kaatertraalerit, 3 võrgulaotajat (-veeskarit), 12 ujuvbaasi, 6 jäälõhkujat, u 80 dessantlaeva, 151 allveelaeva. Lisaks neile olid veel hüdrograafialaevad, abi- ja päästelaevad jm. Eestis võis pikemat aega baseeruda kuni veerand neist kõigist, kuid aastakümnete jooksul mingil põhjusel (remont, õppused jne) Eestis viibida võis enamik neist. Laevad olid oma otstarbe ja tüüpide kaupa koondatud erineva suurusega väeosadesse – eskaadrid, diviisid, brigaadid ja divisjonid.

Nagu maavägedes, nii toimus ka mereväes 1951. aastast väeosade suurendamine: mitmed brigaadid formeeriti diviisideks, divisjonid brigaadideks.

1951–1961 baseerus Tallinnas 32. ristlejate diviis, millesse kuulus 76. miiniristlejate brigaad ja keskmiselt 3 ristlejat. Need oli uued aastail 1951–1954 valminud kergeristlejad „projekt 68-K“ ja „projekt 68-bis“, mille meeskonnas oli ette nähtud vastavalt 1184 ja 1270 inimest:„Tškalov“, „Ždanov“, „Admiral Lazarev“, „Admiral Ušakov“, „Aleksandr Suvorov“ jt.

Diviis anti 1956. a Ida-Balti Flotillist üle Balti laevastiku Eskaadrisse, kuhu kuulus ka endise 4. sõjalaevastiku 16. ristlejate diviis. Seoses relvastuse vähendamisega 1956–60 anti enamus ristlejaid teistele koondistele, nt „Admiral Lazarev“ ja „Admiral Ušakov“ lahkusid juba 1956. a Vaikse ookeani laevastikku, „Aleksandr Suvorov“ Põhjalaevastikku. Allesjäänud „Ždanov“ ja „Tškalov“ allutati 1957. a detsembris 76. miiniristlejate brigaadile, diviisi juhtkond saadeti 1958. a jaanuaris laiali. Juunis 1960 allutati „Ždanov“ Balti laevastiku Eskaadri 128. miiniristlejate brigaadile ning paigutati ümber Baltiiskisse. Aprillist 1961 kuni 1965. a-ni allus ta Baltiiski mereväebaasi 35. reservlaevade brigaadile ja seejärel anti üle Musta mere laevastikule, kus ta ehitati ümber juhtimislaevaks. „Tškalov“ oli neist ristlejaist vanim (selle ehitamist oli alustatud juba 1939-1940, ent sõja tõttu oli see pooleli jäänud) ja tema viibis Tallinnas kõige kauem (1951–1973, väikeste vaheaegadega). 18.4.1958 klassifitseeriti ta lahingulaevast ümber õppe-kergeristlejaks ja 19.10.1958 nimetati „Komsomoletsiks“; alles 28.5.1973 lahkus ta Leningradi mereväebaasi koosseisu.

Teise maailmasõja ajal Leningradi kaitsmisel osalenud miiniristlejate divisjoni baasil formeeriti 1951. a aprillis 76. miiniristlejate brigaad. 1952–1956 kuulus see 8. sõjalaevastiku 32. ristlejate diviisi, 1956–1960 vahetult Ida-Balti flotilli ning 1960–1971 Tallinna Mereväebaasi koosseisu. Brigaadi kuulus 12–15 miiniristlejat ehk venepäraselt esminetsit (projekt 7, 7U, 30-bis; meeskonda kuulus vastavalt 246 ja 286 inimest), lisaks püsikoosseisu laevadele (11 tk, sh Smelõi, Stoiki, Statnõi, Svobodnõi, Stepennõi, Solidnõi, Serjoznõi, Slavnõi jt) ka mitu ehitatavat laeva oma käigukatsetuste ajal. Brigaad toetas ka teiste laevade katsetusi (katsetuste ajal käisid kõik Läänemere piirkonnas ehitatavad NL sõjalaevad läbi Tallinna Mereväebaasi, k. a BL pearistleja „Sverdlov“ ning esimene aatomi-jäälõhkuja Lenin). 1959-1960 enamik miiniristlejaid konserveeriti. 1971. a jaanuaris anti brigaad üle 12. raketilaevadiviisile ja paigutati Liepajasse. Kuid veel kaheksakümnendate alguses oli Tallinnas selle brigaadi 57. vahilaevade divisjon, kuhu kuulus 6 projekti 30-bis esminetsit ja üks vahilaev. Ka hiljem viibis mitu miiniristlejat alaliselt Tallinnas, sh remondis või reservlaevadena.

8. laevastiku ja Ida-Balti flotilli koosseisus oli 19. vetevalve (või veealavalve, OVR-i) diviis, millesse kuulusid allveelaevatõrjekoondis, traalimisbrigaad, raadiolokatsioonseire baaslaev „KVN-17“ jt laevu. 1957. a paiku, peale Ida-Balti flotilli moodustamist vähendati diviis 30. vetevalvebrigaadiks ja traalimisbrigaad viidi tema koosseisust välja. Brigaadi kuulus 1. kaardiväe allveetõrjelaevade divisjon ja mitmeid üksiklaevu (nt võrguveeskarid „Ahtuba“ ja „Vjatka“, ujuvkasarmu „PKZ-6“, sihtmärk-laevad jt). Mainitud divisjon sai brigaadi likvideerimisel u 1964. a oma nimesse täiendi „üksik“ ja 1966. a-st nimetati ta 14. üksikuks kaardiväe allveetõrjedivisjoniks.

Juba sõja ajal tegutsesid Eesti vetes 1. ja 3. traalimisbrigaad. Viimane neist hakkas baseeruma Riias, esimene aga paiknes Tallinnas ja kandis märtsist 1945 nimetust 1. Punalipuline traalimisbrigaad. 50.-te alguses nimetati ta ümber 94. Punalipuliseks traalimisbrigaadiks, hiljem traaleribrigaadiks. Brigaadi lahingtraalimine lõppes 1957.a, kuid viimased miiniohtlikud alad avati laevaliikluseks alles 1963. a. Selleks ajaks oli omaaegse brigaadikomandöri Aleksei Trifonovi väitel Soome lahest ja Eesti rannavetest välja traalitud ja hävitatud 11 900 miini umbes 68 000-st Teise maailmasõja ajal Soome lahte paigaldatud miinist. Brigaadi kuulus algul vähemalt 8 divisjoni, igaühes kuni 10 alust; 1980. aastail oli divisjone kolm: 40. kaardiväe baasitraalerite divisjon, 55. Punalipuline meretraalerite divisjon ja 152. kaardiväe reiditraalerite divisjon (viimane kolis 1990. aastal Riiga, 78. vetevalvebrigaadi koosseisu). 1990. aasta veebruaris oli brigaadi koosseisus ette nähtud 150 ohvitseri, 180 mitšmanit, 193 vanemat ja 637 madrust (kokku 1163 sõjaväelast) – seda koos kaldabaasi, 6. laevaremonditöökoja, ujuvtöökoja ning 66. sõjaväeorkestriga. Laevu oli brigaadil 1990. aasta alguses käigus järgmiselt: 10 meretraalerit, 9 baasitraalerit, 4 reiditraalerit, ujuvtöökoda, õppe-treeningulaev; lisaks veel kümmekond laeva konserveeritult.

15. veebruaril 1946 andis mereväe rahvakomissar käsu moodustada Riias Ust-Dvinski (Daugavgrīva) sõjaväelinnakus 2. allveelaevabrigaad. Koondisse kuulus kaks divisjoni (4. ja 5.). 5. allveelaevadivisjoni koosseisu anti väike kaardiväeallveelaev „M-171“, väikesed allveelaevad „M-90“, „M-102“, „M-200“ ja „M-201“, samuti Saksa XXIII seeria allveelaev „N-31“. Divisjoni staap asus allveelaevade ujuvbaasis „Ahtuba“. 1951. a formeeriti 2. allveelaevabrigaadist 17. allveelaevadiviis ja brigaadi 5. divisjonist 157. allveelaevabrigaad. 1954. a-st hakkas brigaad saama 613. projekti allveelaevu. Arvatavasti sel ajal kolis brigaad Paldiskisse (kuigi allveelaevad võisid Eestis baseeruda ka varem). 1956. a sügisel uppus Suurupi väinas brigaadi allveelaev M-200, kokkupõrkel miiniristlejaga „Statnõi“. 1956. a (või 1958) formeeriti ta ümber 157. üksikuks allveelaevabrigaadiks ning seda nime kandes allus ta 1960. aastail Tallinna Mereväebaasile. 1970. aastatel allus ta Liepājas asunud 37. üksikule Punalipulisele allveelaevadiviisile, 1976. a-st 1980. aastate alguseni 14. allveelaevaeskaadrile (sel aja puudus ta nimest sõna „üksik“). Brigaadis oli üheaegselt käigus 6–10 allveelaeva ja teist nii palju konserveerituna (kokku kuni 20), lisaks kümmekond abiujuvvahendit. Diviisi teenindas 1154. kaldabaas.

Üheks brigaadi komandöriks on olnud lätlane 1. järgu kapten Feliks Martinson. Paldiski brigaadi diiselallveelaevadel on noore ohvitserina teeninud ka Tallinna mereväebaasi viimane komandör viitseadmiral Juri Pavlovitš Belov. Peale Leningradi Mereväeakadeemia lõpetamist suunati ta Põhjalaevastikku strateegilise allvee-raketiristleja komandöriks, millega seoses tuli tal korduvalt läbida ettevalmistustsükleid Paldiski õppekeskuses.

1956. a formeeriti Tallinnas 340. üksik ehitatavate allveelaevade divisjon (hiljem lisati nimetusse „ja remonditavate“), mis eksisteeris vähemalt 1968. a-ni. See paiknes Koplis Leningradi allveelaevatehaste nr 194 ja 196 käikuandebaasi (tingnimetusega Baas 1034, hilisem Leningradi Admiraliteedikoondise Balti Baas) juures ja sellesse kuulusid väikesed (projekt A615) allveelaevad katsetuste ja remondi ajal.

Paldiski Vanas sadamas (praegu Põhjasadam) baseerus vähemalt 1960. a-st Tallinna mereväebaasi 1. üksik kaardiväe raketikaatridivisjon 1278. kaldabaasiga ja kümmekonna kaatriga. 1942. a-st 1970. aastate keskpaigani või 1980.-te alguseni kandis ta nimetust „1. üksik kaardiväe torpeedokaatridivisjon“, ent ka raketikaatrite divisjonina oli selle koosseisus pidevalt mõni torpeedokaater (ja 1960. aastaist alates ka vastupidi). Divisjoni kasarmulinnak asus algselt Paldiski linna põhjaserval, Majaka tee ääres. Enne 1960. a asus väeosa Riias.

Vähemalt a-il 1953–1960 oli Tallinnas 146. remonditavate laevade brigaad. Sellesse kuulusid kolmes Tallinna laevaremonditehases (7. ja 36. mereväe tehas ning Laevaehitusministeeriumi 890. tehas, mis täitis peamiselt sõjaväe tellimusi) remondis olnud laevad. 1960. a-st jäi Tallinna vaid üks (7.) mereväe laevaremonditehas ning brigaadist formeeriti 23. üksik remonditavate laevade divisjon.

Eestis asunud mitmesugused mereväe abilaevad kuulusid algul BL-i, seejärel Põhja-Balti laevastiku ja 8. sõjalaevastiku Avariipäästeosakonna alluvusse, 1956. a juunini Abilaevade ja Sadamate Valitsusele, 1956. a juunist Ida-Balti flotilli Tagala Abilaevaosakonna ja 1961. a-st Tallinna mereväebaasi Tagala Abilaevade ning avarii-päästeteenistuse jaoskonna, septembrist 1985 aga Abilaevastiku ning otsingu- ja päästeteenistuse jaoskonna alluvusse. Abilaevad kuulusid esimestel sõjajärgsetel aastatel 89. avariipäästesalka, 1949. a-st 405. üksikusse avariipäästeteenistuse divisjoni, 1961. a-st 405. üksikusse abilaevadivisjoni (vähemalt 1965. a-ni). Üks märkimisväärsemaid sellesse divisjoni kuulunud laevu on 1913. a valminud katamaraan allveelaevade päästelaev „Kommuna“ (endine „Volhov“), mis praegu (2020. a) baseerub Sevastoopolis ja on Venemaa sõjalaevastiku vanim käigusolev laev (väidetavalt isegi maailma vanim tänapäeval rivis olev sõjaväelaev). See tõstis veest välja ka Eesti vetes uppunud Paldiski allveelaevad M-200 ja M-256. Veel 1960. a lõpus oli Ida-Balti Flotillil ka 355. üksik abilaevadivisjon. NL viimastel aastakümnetel olid mereväebaasi abilaevakoondisteks 465. tagamislaevade (enne 1987. a mere- ja reidi-tagamislaevade) divisjon, 133. tagamislaevagrupp ja 1212. päästelaevagrupp, millesse kuulus u 30 alust. Abilaevastikku teenindas 3151. kaldabaas.

Üle kümne abilaeva oli ka hüdrograafiarajatisi ehitanud 131. töödejuhatajavalitsuse 266. abilaevade ja ujuvvahendite valitsusel Lennusadamas (NL ajal Hüdrosadam ehk Vesilennu(väe)sadam).

Hüdrograafialaevad ja -kaatrid (kokku kuni 20) kuulusid 48. hüdrograafiateenistuse rajooni 185. üksikusse hüdrograafialaevade divisjoni (s/o 15165), mille koosseisus oli 904. hüdrograafialaevade grupp. Laevad-kaatrid baseerusid põhiliselt Hüdrograafiasadamas, kolm-neli väikest hüdrograafiakaatrit olid aga kummagi jaoskonna „hingekirjas“ ning paiknesid navigatsioonihooajal Rohuküla ja Roomassaare sadamais. Üks hüdrograafiakaater paiknes ka Vilsandi saarel.

Mereväe kaldaväeosadest

Tallinna Mereväebaasi juhtkonna aadressiks oli Toompea 8, kuid see võttis enda alla pool Toompea – Kaarli pst – Toompuiestee (Gagarini) – Wismari (Mitšurini) kvartalit, varem kogu kvartali (v. a prokuratuuri krunt). Samas kaksikhoones asusid ka Tallinna Mereväebaasi poliitosakond, luure-, side-, raadiotehnika- ja 8. (salaside) jaoskond, samuti KGB eriosakond (sõjaväevastuluure osakond) valverühmaga.

Linnakus asusid veel baasi staabikomandantuur (ametliku nimetusega „440. komandopunkt ja valve- ning teeninduskomandantuur“, kuid komandopunkt asus hoopis Kosel Pirita jõe ääres) ja telefonikeskjaam, mereväebaasi ajalehe „Na vahte“ („Vahis“) toimetus ja kirjastus koos trükikojaga ning 26. baasigaraaž.

Baasi poliitosakond nimetati 1991. aasta alguses ümber sõjalis-poliitiliseks osakonnaks, varsti peale „augustiputši“ (seoses parteiorganisatsioonide likvideerimisega relvajõududes) aga reorganiseeriti ta kasvatus- ja sotsiaal-õigustöö jaoskonnaks.

Kaarli kiriku vastas asunud 5-korruselises hoones (Kaarli puiestee 8) olid Tallinna Mereväebaasi Tagala, rahandus-, mereinsener- ja keemiateenistus, 46. tuletõrje- ja päästetööde teenistus (1989. aasta sügiseni kandis nime „118. garnisoni tuletõrjeinspektsioon“), katlajärelevalve inspektsioon, 241. sõjaväemetskond, mereväebaasi spordirühm ja NSV Liidu (alates 1991. aasta lõpust või 1992. algusest Venemaa) Riigipanga väliosakond nr 10513. Vahetult enne mereväebaasi likvideerimist asus linnakus 421. valuuta- ja rahandusjaoskond ning arvatavasti ka 187. veterinaar-epizootiasalga juhtkond.

Kokku oli mereväebaasil u 20 jaoskonda ja teenistust, enamikul neist olid omakorda neile alluvad väeosad või/ja asutused.

Poliitosakonnale allusid Tallinna ja Paldiski ohvitseride majad, baasi madruste klubi, kinobaas Lasnamäel, kultuuritarvete ladu, J. Nikonovi nimeline pioneerilaager, kino „Baltika“ Paldiskis.

Luure- ja raadiotehnilise võitluse jaoskonnale allus 664. kompleksse tehnilise kontrolli sõlm Miinisadamas ja tõenäoliselt ka mõni luurelaev.

Sidejaoskonna alluvuses olid 1763. sideladu (on kandnud ka 1763. sidevahendite kesklao nime) Lootsi tänaval, 550. sidesõlm raadiovastuvõtu- ja -saatejaamadega Tänassilma külas ja Suurupis (enne 1978. a Kivimäel), traatside jaoskond, 1226. kullersidejaam, 19. garnisoni sidesõlm Paldiskis; enne 1980. a olid tal garnisonisidesõlmed või raadiojaamad ka Haapsalus, Kuressaares jm.

Baasi 5. ehk raadiotehnikajaoskonnale allusid 1755. raadiotehnikavarustuse ladu ja 653. raadiotehnika remonditöökoda Kalamajas, samuti 74. vaatlusrajoon staabiga Kose linnaosas, mille koosseisus olid 1355. ja 1358. raadiotehniline rood, kummalgi kolm raadiotehnilist rühma (Juminda ja Pakri neemel ning saartel). 1987. a-ni kandis ta 1843. üksiku mere-raadiotehnikapataljoni nime. Varasemail aastakümneil allus ta laevastiku sideosakonnale ning flotilli sideülema osakonnale ja kandis Tallinna vaatlus- ja sideteenistuse rajooni (1940.–1950. aastail), Tallinna siderajooni (u 1956–1960), Tallinna vaatlus- ja siderajooni ning (1962. a detsembrist) 1464. üksiku mereside- ja vaatluspataljoni nime.

Mereinsenerteenistusele allusid 21. elektrivõrkude ettevõte (varasema nimetusega 21. elektrivõrk, 1950. aastail aga Energorajoon) filiaaliga Paldiskis, hotell „Russalka“ filiaalidega Lauristini ja Tatari tänaval, sadamateenindusmeeskond, veepehmendusjaam „Rossá“, garnisonide majavalitsused Tallinnas, Paldiskis ja Suurpeal; Paldiskis asusid ka 1988. mere-insenerteenistuse jaoskond, 12. küttetsentraal ja Tee-ekspluatatsioonivalitsus nr 1.

Keemiateenistusel oli 690. keemialadu Viimsi lähedal Lubja külas.

Tuletõrjeinspektsioonile allusid tuletõrjekomandod eemalasuvates garnisonides ja sõjaväeladudes. Paldiskis oli omaette 106. tuletõrjeinspektsioon, mis 1989. a nimetati 41. tuletõrje- ja päästetööde teenistuseks.

Mereväebaasi Tagala koosnes staabist, poliitosakonnast (1990-1991 sõjalis-poliitilisest osakonnast) ja erialastest jaoskondadest ning teenistustest: raketi- ja suurtükiväerelvastuse, miini- ja torpeedo- ning tehnikajaoskond; auto-, kütuse- ja määrdeainete, riietus- ning toiduaineteenistus. Tagala alluvuses oli 1052. ja 2585. ühendladu vastavalt Paldiskis ja Haral, 2394. relvastuse ja varustuse ühendladu Paldiskis, 1801. üksik valve- ja teenindusrood ja 574. sõjaväestatud valve salk, samuti Tallinna ja Paldiski olmeteeninduskombinaat. 1986. a oli Tallinna mereväebaasi Tagala nimekirjalises koosseisus sõjaväelasi kokku 823, neist ohvitsere 220, mitšmaneid ja praporštšikke 137, naissõjaväelasi 13, reakoosseisu 453, töölisi ja teenistujaid 3820, kokku 4643. Seda koos Lätis asunud väeosade-asutustega, mis allusid Tallinna mereväebaasile. Tagala jaoskondadele ja teenistustele allusid laod ning remondiasutused (1980. aastail kokku vähemalt 25 väeosa ning asutust: kolm baasi, 11 sõjaväeladu, viis autoveo ja -hooldeallüksust, kaks teeninduskombinaati, 2-3 tehast): 2753. suurtükiväerelvastuse ja -lahingumoona baas (1960. aastail Suurtükiväe lahingumoonaladu nr 2753) Harku lähedal; 2754. miini- ja torpeedorelvastuse baas Paljassaarel, 2748. miinirelvastuse ladu Naissaarel; 2577. tehnikavarustuse ladu Arukülas, Miinisadamas ja Paldiskis, 1646. pootsmanivarustuse ladu Tallinna sadama lähedal (u 1980. a-ni Veskimetsas tänase loomaaia kohal), 6. magnetismi kontrollmõõtejaam ja 48. laevade demagneetimisjaam Pringil; 1668. autotehnikaladu Ahtri tänaval, 474. üksik autorühm Suur-Sõjamäel, 47. ja 414. garnisoni tehnoteenindusjaamad vastavalt Tallinnas ja Paldiskis, 166. sõjaväe autoinspektsioon, fondivarustuse (utiili) ladu; 3063. kütuseladu (ka vedelkütuseladu, varem baas) Viimsis, 250. kütuseladu ja tahkekütuseladu Koplis; 1660. riideladu Lootsi tänaval; 1865. toiduaineladu sadama juures ja Leningradi mnt alguses. 1980.-il viidi mitme lao varud hoiule Piirsalu ja Siimika endistesse raketipolgu linnakutesse, mille juurde plaaniti ehitada ka raudteeharu.

Teistest eraldi, Narva maanteel Russalka lähedal asus baasi meditsiinijaoskond. Sellele allusid 1480. ja 374. mereväehospidal vastavalt Tallinnas ja Paldiskis, 206. sanitaar-epidemioloogiasalk (1970. aastail 206. liikuv sanitaar-epidemioloogiasalk) ja kadreeritud hospidalibaas Narva mnt 77 ja 81 (viimasel oli laokompleks Saku lähedal), 2751. meditsiiniladu Sitsi linnaosas, 92. polikliinik Tatari tänaval, 9. mereväelaatsaret ja 2163. polikliiniline osakond Suurpeal.

Eraldi paiknes ka 187. veterinaar-epizootiasalk (Viljandi mnt 18).

Baasil oli ka oma õppeväeosa – 27. laevastikukomando Erika tänaval (kuni pataljoni-suurune üksus). Seal oli suur sõjaväelinnak nelja kolmekorruselise kasarmuga, milles enne 1960. a asus eri aegadel BL 3. laevastikuekipaaž ja Tallinna laevastiku poolekipaaž (seetõttu nimetati seda linnakut 1990. aastate alguseni „ekipaažiks“. Viimastel aastakümnetel kasutati neid kasarmuid elamute ja ühiselamutena ning mitmesuguste muude väeosade majutamiseks. 1950. aastate alguses oli arvatavasti Paldiskis 1. Balti laevastikuekipaaž, 1950. aastate keskel oli aga Paldiskis 8. laevastiku Ühendõppesalga 14. relvakool, mis hiljem nimetati 14. elektromehaanika õppesalgaks ja 1960. aastate alguses saadeti laiali.

Mereväebaas oli nagu omamoodi linn linnas või riik riigis – lisaks lahingu- ja tagamisväeosadele kuulus talle ka ulatuslik olmekorralduse süsteem. Näiteks ainuüksi aastail 1960–1962 ehitati baasi jaoks 499 korterit. Sellegipoolest oli 1963. a juunis baasil korterita 83 ohvitseri, 106 üleajateenijat ning 132 töölist ja teenistujat (kokku 321 perekonda), lisaks elas barakkides ja elamiskõlbmatutes avariimajades 96 peret ning 175 perekonnal oli pereliikme kohta alla 4,5 m2 elamispinda. 1963. a oli baasil 7 ühiselamut kokku 536 kohaga, 10 lasteaeda 720 kohaga (üle 50% kogu BL lasteaiakohtadest), J. Nikonovi nimelises pioneerilaagris puhkas igal aastal üle 800 lapse. Raviks oli mereväehospidal Tallinnas ja kaks baasilaatsaretti (9. Suurpeal ja 148. Paldiskis) kokku 370 voodikohaga, samuti 92. polikliinik Tallinnas; 1962. a anti välja tuusikud sanatooriumidesse ja puhkekodudesse 1382 inimesele (sh 123 tasuta; ohvitseridele ja üleajateenijatele 541, sõjaväelaste peredele 97 ning ametühinguliikmetele, s.t tsiviilteenistujaile ja -töölistele 694 tk). Sööklaga väeosadel oli kokku 29 köögi-abimajandit (ainult ühel sellistest väeosadest polnud seda), milles 1963. a juunis kasvatati 762 siga ja 12 lehma. Kultuurseks puhkuseks oli kaks ohvitseride maja (Tallinnas ja Paldiskis), baasi madruste klubi filiaali ning Suveteatri ehk -pargiga (viimane sisaldas: suure ja väikese tantsuväljaku vastavalt 2000 ja 500 külastajale; paadikujulised kiiged 8 paadiga, mida said kasutada 450 inimest õhtu jooksul; 3 atraktsioonlennukit läbilaskevõimega 300 inimest õhtu kohta; 8 püssiga tiir 500 inimesele; Suveteatri läbilaskevõimeks loeti u 500 000 inimest suvehooaja jooksul), 10 väeosaklubi, BL muuseum, staadion, kultuuriülikool, massielukutsete kursused perekonnaliikmetele, muusika- ja koreograafiaklassid lastele, 32 raamatukogu (sh 22 koosseisulist – seega oli Tallinnas mereväe raamatukogusid rohkem kui avalikke tsiviilraamatukogusid) kogufondiga 570 000 köidet, 42 Lenini tuba, puhkpilliorkester, rahvateater, isetegevuslik laulu- ja tantsuansambel ning 14 alaliselt tegutsevat kunstilise isetegevuse kollektiivi. Laevadel ja väeosades oli 184 töökorras telerit ja 165 kinoseadet. Poliitosakonna kinobaasis oli 4215 mitmesugust kinofilmi. 1963. a oli garnisonides 5 madruste teemaja.

Rida Eestis asunud mereväeosi ei kuulunud Tallinna mereväebaasi koosseisu, vaid allusid vastavaile Mereväe või BL keskorganeile.

Paldiski tähtsaim väeosa oli 93. mereväe õppekeskus, mis tegeles tuumaallveelaevade meeskondade väljaõppe ja treeninguga. See asutati 1961. a ning alustas väljaõpet 1965. a algusest. Õppekeskusel oli hiiglaslik õppe- ning administratiivhoone Paldiski linnas, nn Pentagon (tänapäevaks lammutatud) ja kahe tuumareaktoriga tehnoloogiline õppetsoon (nn „третий участок“ ehk 3. territoorium või krunt) keset Pakri poolsaart. Keskuses valmistati ette meeskondi kolme põlvkonna (I–III, vastavalt projekt 675, 667B–BRDM ja 941, NATO tähised vastavalt Echo II, Delta-I–IV ja Typhoon) aatomiallveelaevadele, mida oli kokku ligikaudu pool NL aatomiallveelaevadest. Paldiskisse jõuti paigaldada I ja II põlvkonna aatomiallveelaevade peaenergiaseadmete maapealsed prototüübid (stendid 346-A ja 346-B; teistel andmetel oli Paldiskis ka 941. projekti ehk „Akula“ allveelaeva 19 sektsiooni imiteerinud trenažööri „Ol’há“ koosseisus töötav reaktor; enne tsooni Eesti võimudele üleandmist olevat see trenažöör demonteeritud ning veetud Venemaale). Esimese (projekt 675 aatomi-tiibraketiallveelaeva) reaktori kuumkäivitus toimus 1968. a aprillis, teisel 1983.a. Vanem reaktor olevat töötanud üksnes või peamiselt teadusotstarbel, kuna samasugune stend oli juba Obninski tuumajaama juures asuvas õppekeskuses olemas ja projekt 675 allveelaevade ehitamine lõpetati enneaegselt, sest nende asemel hakati ehitama II põlvkonna allveelaevu (projekt 667B, ballistiliste rakettidega). Õppekeskuse parimatel aegadel teenis või töötas seal alaliselt kuni 1200 inimest. Näiteks 1989. aasta lõpus oli seal ametis 287 ohvitseri, nende seas 51 esimese järgu kaptenit – rohkem kui kogu Tallinna Mereväebaasi alluvuses kokku. Mitšmankoosseisu oli samal ajal 418 (sh 6 praporštšikku ning 9 madruse või vanema auastmes naissõjaväelast; naisi oli seal ka mitšmaniauastmeis). Püsikoosseisu ajateenijaid oli 4 roodu (300–400 meest). Välja- ning täiendusõpetatavaid on õppekeskusest läbi käinud umbes 1200–2500 meest aastas. Igas ekipaažis oli umbes 50 ohvitseri, eesotsas paari 1. või 2. järgu kapteniga. Linnakus oli reakoosseisu mahutamiseks neli aastail 1949–1952 ehitatud kahekorruselist kasarmut (igaüks neljale allüksusele), allveelaevaekipaažide ohvitserid ja mitšmanid elasid linnas kolmes viiekorruselises ühiselamus.

NSV Liidu aatomiallveelaevanduse algusaastail viiekümnendate lõpus ning uuesti alates seitsmekümnendate keskpaigast oli igal tuumaallveelaeval kaks meeskonda, mis kumbki olid omaette väeosa oma komandöri, pitsatite ja muu juurdekuuluvaga. Nende väeosanumbrid olid reeglina samad, erinesid vaid selle poolest, et 2. ekipaažile oli antud number- või litterlisand, niisiis allveeristleja 2. ekipaaži võis tähistada näiteks s/o 09647-A, 09647-II või 09647-2. Ekipaažid võisid Paldiskis õppes olla mõnest nädalast mitme kuuni, ent isegi pooleteise aastani. Suurem osa ekipaaže olid Paldiskis 45-päevasel nn reisidevahelisel ettevalmistusel (межпоходовая подготовка), ent seal õpetati välja meeskondi ka alles laevatehastes ehitamisel olnud allveelaevadele (formeeritavad meeskonnad – вновь сформировываемые экипажи). Nende väljaõpe kestis tavaliselt poolteist aastat, mis sisaldas ka stažeerimise mõne vanema samalaadse laeva peal ning alles korduvalt ülekontrollitud meeskonna kätte usaldati uus tuumaallveelaev. Õppekeskus mahutas korraga kuni kümmekond ekipaaži, igaühes umbes 50–150 mereväelast (see arv kõikus üsna suures ulatuses olenevalt vajadusest, näiteks ei pruukinud kogu allveelaevameeskond korraga õppimas olla). Kaheksakümnendail Paldiskis õpetatud projektide 667B–667BDRM (NATO tähis Delta-I–Delta-IV) meeskondades oli 114–140 ning projekt 941 ekipaažis 163 meest. „Akula“ tähendab „Hai“; selle NATO nimetus on Typhoon, mis tuletati strateegiliste jõudude süsteemi „Taifun“ nimetusest (see süsteem koosnes allveelaevast „Akula“ ja raketikompleksist D-19 rakettidega R-39 ning selle olemasolu mainis NSV Liidu riigipea Leonid Brežnev USA presidendile G. Fordile 1974. aastal tippkohtumisel Vladivostokis).

Harjumaal Suurpeal ja Haral asus NSVL Kaitseministeeriumi 1. Keskinstituudile ehk Sõjalaevaehituse Teadusliku Uurimise Keskinstituudile allunud 1. mereväepolügoon (ehk Sõja(mere)laevastiku 1. polügoon; sellise nimega vähemalt 1957–1980, seejuures oli väeosa pitsatil 1950. aastail „… polügoon nr 1“). 1980. aastate keskel oli väeosa nimeks „Mereväe 1. laevade mittekontaktsete miini- ja torpeedorelvade eest kaitsmise teadusuuringute polügoon“, 1. aprillist 1988 „Laevade varjatuse ja kaitse teadusuuringu- ja katsetuspolügoon“. Väeosa moodustamise päevaks loetakse 12. septembrit 1953, ent juba 20.11.1946 ja 25.2.1948 väljaantud ENSV MN määrustega eraldati endine Hara metsavahikoht ja Hara saar Sõjamerejõudude Sõjalaevaehituse Teadusliku Uurimise Keskinstituudile hüdroakustilise katsetusjaama ehk -baasi loomiseks. Peagi rajati sinna ka sõjaväelinnak ning eriotstarbelised kaldaehitised. Ka 1. polügoon alustas oma tegevust Hara külas, polügooni esimene magnetismilabor asus Hara saarel endise kalakonservitehase hooneis. Alles 1955. a eraldati polügoonile maatükid Hara lahe idarannal, samuti keelati laevade ankrusse heitmine ja kalapüük 1650 ha suurusel akvatooriumil Hara lahe idakalda juures. Suurpeale ehitati eelmisest mitu korda suurem sõjaväelinnak administratiivhoonete, arvutuskeskuste ja elurajooniga, samuti mitmesugused mõõtmisjaamad. Soome ajaloohuvilised on välja uurinud, et selle linnaku territooriumile Suurpeale veeti hooneid Soomest Porkkala-Uddi mereväebaasist, mis likvideeriti 1955. aasta lõpus. Linnaku mail olevat isegi koht, mida kutsutud Porkkalaks. 1966. a anti käiku statsionaarsete magnetilise töötluse stendide kompleks IK-2M (objekt, mida rahvasuu nimetab „Hara sadamaks“). Hara lahe põhi oli täis kaableid ning betoonalustel andureid. Polügoonil oli mitme väljaliigi uurimiseks neli teadusuuringuosakonda eesotsas esimese järgu kaptenitega: elektromagnetiliste, akustiliste ja dünaamiliste väljade ning statsionaarsete stendide osakond, lisaks veel poliitosakond, peainseneri ning materiaal-tehniline osakond, sidesõlm, kaks sõjaväestatud valve komandot (1568. Suurpeal ja 1569. Haral) jm abiteenistused. Polügooni tegevuseks vajalikud abilaevad ja ujuvvahendid (hüdroakustilise kontrolli laev, 2-3 tuukrilaeva, 3-4 reidi-tuukrikaatrit, paar sõidukaatrit jm) olid koondatud Katselaevade divisjoni, mille linnak asus Haral. Polügooni Eestis paiknemise 40 aastaga uuriti ning töödeldi Hara – Suurpea kompleksis eri andmeil 500–1000 peal- ning allveelaeva.

180. mereväe side teadusliku uurimise polügoon (juhtkond Kopli kaubajaama lähedal) allus mereväe Side Peavalitsuse 34. teadusuuringute instituudile ja tegeles kaugsideuuringutega (sealhulgas uuris allveelaevadega ülipikklainete abil sidepidamise võimalusi). Polügooni ülemaks oli kontradmiral ja sellel olid osakonnad kõigis NL laevastikes – Tallinnas, Leningradis, Poljarnõis, Sevastoopolis ja Vladivostokis. Polügoonile allus 1746. üksik sidepataljon Suurupis.

Mereväe keskorganite ja Balti laevastiku alluvusega olid veel: 7. laevaremonditehas (endine Meretehas nr 7), 8. mehaanika- ja ehitustehas (valmistas monteeritavaid navigatsioonimärgidetaile), 112. autoremonditehas (remontis diiselveoautosid MAZ ja KrAZ), 365. rakett- ja suurtükirelvastuse remonditehas (tsaariaegne Arsenal, BL ja 8. laevastiku Meresuurtükiväearsenal nr 3), 773. sidetehas, 345. töödejuhatajavalitsus (tegeles sanitaartehniliste töödega), 359. mereinsenerteenistuse töödejuhatajavalitsus (tegeles hüdrotehniliste töödega), 28. mereväeprojekti Tallinna osakond, 469. mittemaaksete maarete kombinaat Harkus (tootis paekillustikku), 1521. mõõtetehnikalaboratoorium, 63. üksik distsiplinaarrood (1960. aastate alguses Tallinna mereväebaasi 58. üksik distsiplinaarrood, 1945. a BL 487. distsiplinaarpataljon) Paldiskis, Balti basseini sõjaväeühenduste valitsus, 58. laevastiku jahtklubi, 91. laevastiku spordiklubi, Puhkekodu „Pärnu“ jt.

Enamus mereväe ehitusväeosi allus BL Ehitusvalitsusele, mis asus vähemalt 1974. a-ni Tallinnas (Vana-Posti tn), hiljem oli Tallinnas selle 5. osakond, samuti BL Ehituse ja vägede paigutuse valitsuse üks osakond (ehitusobjektide tellija esindaja). Alluvateks olid 62. ehitusväeosade poliitosakond, 131. töödejuhatajavalitsus (tegeles algselt tuletorniehitusega), 1176. hüdrograafia-alane töödejuhatajavalitsus (selle territooriumil asus 1970. aastail 296. mehaanika- ja ehitustehas) ja 328. mehhaniseerimise ja autotranspordi töödejuhatajavalitsus, 84. ehituskonstruktsioonide tehas, 1182. materiaal-tehnilise varustuse kontor jt. Töödejuhatajavalitsuste ja mitme tehase juurde olid kinnistatud sõjaväeehitussalgad või -roodud (kokku üheaegselt kuni 5 salka; 1987. a muudeti need sõjaväeehituspataljonideks). Eestis viibis alaliselt või perioodiliselt ka mitme spetsialiseeritud ehitusmontaaži- või eritööde valitsuse allüksusi.

Suuremates mereväegarnisonides olid sõjaväekomandantuurid, nt Tallinnas ja Paldiskis, aga varasematel aastakümnetel ka Kuressaares, Pärnus ja Kärdlas.

Kahe Punalipuordeniga Balti Laevastiku Muuseum asutati 1957. a Baltiiskis, ent 1962. a kolis Tallinna, kus asus 1992. a-ni (Narva maanteel) ning see oli avatud ka tsiviilelanikest külastajaile.

BL Korteriekspluatatsioonivalitsusele allus 241. sõjaväemetskond (keskusega Tallinnas), mis haldas Eestis mereväele kuulunud metsaalasid. Umbes 1960. a-ni oli lisaks sellele veel 242. sõjaväemetskond Saaremaal ja 244. Hiiumaal.

Tuletornide ja muude navigatsioonimärkidega tegelemine kuulus NL ajal mereväe, täpsemalt Leningradis asunud Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsuse haldusalasse. Eesti alal oli selle kõrgeimaks organiks Tallinnas Hüdrograafiasadamas (praegu Hundipea sadam) paiknenud 48. hüdrograafiateenistuse rajoon. Sellele allusid 1757. hüdrograafia- ja tüürimehevarustuse ladu, 119. hüdrometeoroloogiajaam, 496. raadionavigatsioonisüsteem ja kaks hüdrograafiateenistuse lõiku ehk jaoskonda: 245. Haapsalus ja 299. Kuressaares. Kaheksakümnendate keskpaigas moodustati viimaste baasil ENSV Ministrite Nõukogu taotlusel seoses mandri ja saarte vahelise laevaliikluse tihenemisega omaette väeosa – Väinamere (78.) hüdrograafiarajoon (või -jaoskond) keskusega Haapsalus. Ruhnu saare meremärgid kuulusid 1980. aastate teise pooleni Riias asunud 62. hüdrograafiateenistuse rajoonile.

Navigatsiooniorientiirid kuulusid organisatsiooniliselt ahelatesse ehk süsteemidesse (neisse kuulusid raadionavigatsioonisüsteemide kaldajaamad, mis asusid sageli majakate juures), majakatesse ehk majakakompleksidesse (s.t kaks või enam navigatsioonivahendit ühes kohas – näiteks tuletorn, raadiomajakas, radaripeegeldi, udusireen jm) ning navigatsiooniseadmegruppidesse. 1988. aastal oli Läänemere Eesti randades 26 tuletorni nähtavusega 15 ja enam meremiili ning 30 tuletorni 10–14-miilise nähtavusega. Koosseisulisi majakaid oli Eesti rannikul 24, navigatsiooniseadmegruppe Lääne-Eestis 14. Hüdrograafiateenistusel oli Läänemere Eesti vetes lisaks kapitaalsetele meremärkidele veel mitusada poid ja toodrit, mis kevadel paika pandi ning sügisel välja võeti, näiteks 1981. aastal oli neid 466.

Sõjaväe kaubandusasutusi (kauplused, sööklad, teemajad, puhvetid, õmblusateljeed jm) oli Eestis 1970.–1980. aastatel vähemalt 185. Suur osa neist asus väeosade territooriumidel, kuhu kõrvalistel kodanikel reeglina juurdepääsu polnud, osa aga paiknesid väeosade või allüksuste pääslates või suuremates linnades ja seal said ostlemas käia ka kohalikud tsiviilelanikud. Need olid allutatud madalama astme sõjaväekaubastute (560. Paldiskis, 586. Kingissepas/Kuressaares, 612. Rakveres ja 608. Tartus) ning direktsioonide (nr 3 Võrus, 5 Pärnus, 6 Haapsalus ja 7 Valgas) kaudu Tallinnas asunud 574. kaubandusosakonnale (1990. a-ni sõjaväekaubastu nr 574). Sellel oli kaubandus- ja kokkuostubaas Suur-Sõjamäel, garaažid ning laod mitmes kohas Tallinnas ja kuni 60 allasutust, millest vaid kolm (universaalkauplus ning raamatukauplus vanalinnas